Twitter

Facebook

Instagram

Selle nädala esmaspäevast on Eesti Vabariigil jälle valitsus, mille selja taga seisab Riigikogu enamuse poolt antud heakskiit. Vahepealne interreegnum, kus kodanikul oli raske aru saada, kas üldse või millise mandaadiga parasjagu riiki juhitakse, on nüüd riigiõiguse asjatundjatele uurimistväärt materjal. Aga sõltumata sellest, kas leitakse selline olukord meie põhiseaduse mõtte ja sätetega kooskõlas olnud olevaks, on selge, et raskemaid ja pikaajalisema mõjuga otsuseid oleks Kaja Kallase eelmise valitsuse riismetel olnud keeruline langetada. Ja just raskeid otsuseid tuleb järgmise 8 kuu jooksul langetada palju.
Tõhusa otsustamise eelduseks on oma „kodu“ korras hoidmine. Me tahame, et ministrid saaks nende nappide ja ilmselt üsna keeruliseks kujunevate kuude jooksul tegeleda enda vastutusvaldkondade juhtimisega, mitte lahendada iseendaga seotud probleeme, kummutada kahtlusi, kõhklusi. Sestap on oluline kiiresti lahendada ka juba üles kerkinud küsimused kahe ministri – justiits- ning tervise- ja tööministri – võimalikust huvide konfliktist.
Mõne aasta eest nimetasin ministriks inimese, kes ise reklaamis end lobistina. Minu jaoks oli see toona probleem, millele ka tähelepanu juhtisin. Eestis oli nn pöörduste efekti küsimus siis veel praktikas sisustamata ja ka sisuliselt läbi arutamata.
Täna on olukord teine – meil on isegi kehtiv lobistidega suhtlemise hea tava, mis taolisi võimalusi ette nägi ning ohukohad välja tõi. 
Nüüd on käes aeg testida, mis siis on väärt see valitsuse poolt kehtestatud hea tava ja leida lahendus probleemile, kus ministrikohtadel on inimesed, kes vahetult tegutsenud selgelt ühe huvigrupi või vaate esindajana samas valdkonnas.
See on koht, kus sisustada hea tava praktikaga ning see on koht, kus peaminister peab selgelt näitama, kuidas vastsed ministrid oma huvide konflikti arusaadavalt ja läbipaistvalt maandavad. Lobitöö ja mitmetahuline huvikaitse ei ole kuidagi kurjast, aga võimaliku huvide konfliktide ignoreerimine viib otsusteni, mis panevad inimesed kahtlema riigivõimu usaldusväärsuses. Ja see on juba kurjast. 
Soovin uuele valitsusele jõudu!

Huvide konfliktidest ja heast tavast

President Kaljulaidi Fond kandis eile Ukraina sõltumatutele meediakanalitele annetajate toel kogutud 38 000 eurot. Kokku annetati fondi kaudu Ukraina meediale 249 000 eurot. 
Viimases annetusvoorus toetas fond nelja Ukraina sõltumatut meediamaja: Ukrainskaya Pravda, Novoje Vremja, Rubryka ja Kyiv Independent. 
Annetusi on laekunud väga paljudelt inimestelt ja organisatsioonidelt, mõnest eurost mitmekümne tuhandeni. Muu hulgas tegi suure annetuse Korea katastroofiabiorganisatsioon Hope Bridge, samuti kogusid fondile raha Tartu Rakendusliku Kolledži tudengid. 
„Sõda on kestnud nüüdseks üle nelja kuu. Kogu selle õuduse kõrval on olnud hea näha, et me ei unusta ukrainlasi nii kiiresti,“ ütles president Kersti Kaljulaid. „Me saame aru, et nad võitlevad ka meie eest ja et neil on vaja selle jaoks abi. Jah, ka sõjalist, aga väga palju toetust vajab ka nende ülejäänud ühiskond. Nii ka sõltumatu ajakirjandus, kelle tulud veebruari lõpus suuresti haihtusid, ent kellest sõltub nüüd ehk rohkem kui kunagi varem.“
Kaljulaidi sõnul toetas fond ajakirjanikke just seepärast, et isegi kui turg sellises olukorras enam ei toimi, on Ukraina sõltumatut ajakirjandust väga vaja nii ukrainlastele kui ka kogu maailmale, sealhulgas ka mittevabale maailmale. „Rahata ajakirjandus ei toimi. Pered tahavad toitmist, kodud kütmist, tööks on vaja arvuteid, kaameraid, autodesse kütust. Sõltumatu meedia jääb aga ka edaspidi vaba Ukraina üheks alustalaks. Riigi taastamine saab olema väga suur ja keerukas projekt ning tugev meedia aitab kindlasti hoida süsteemi selgema ja ausamana,“ rõhutas Kaljulaid.

President Kaljulaidi Fond kandis Ukraina sõltumatule meediale 38 000 eurot

Sellel nädalal koputas minu büroo uksele Venemaa kodanik.
Tema lugu on selline, mis pani mind mõtlema, kuidas me ikkagi suudaksime Eesti tulevikuga siduda neid inimesi, kes ise väga tahavad ja on seda näiteks keelt omandades juba tõestanud. Meie kontorisse sisse astunud Venemaa kodanik räägib ja kirjutab eesti keeles. Vabalt. Ei saaks arugi, kui ei teaks.
Meil on ülimalt ettevaatlik kodakondsuspoliitika, mida ma iseenesest toetan. Eesti kodanik saab olla inimene, kes mõistab meie põhiseaduses sätestatud Eesti riigi olemasolu mõtet – keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ei ole mõtet pidada ükskõik kui nutikalt ja efektiivselt toimivat riiki miljoni või paari inimese jaoks, kui see riik ei kanna mingit selle kodanikele hoomatavat, selget identiteeti, milleks vähemalt Eesti jaoks kindlasti on rahvustunne.
Leian, et need inimesed, kes seavad küsimärgi alla näiteks ühe riigikeele ja segregeerumata Eesti koolisüsteemi vajalikkuse, ei mõista Eesti riigi olemasolu põhilist põhjust. Et neid ka kodanike hulgas leidub, on muidugi paratamatu – ükski demokraatlik riik ega kõik tema poliitikad pole kõigi kodanike poolt palavalt armastatud. Demokraatlikus riigis on arvamuste paljusus normaalne. Aga meiega naturalisatsiooni kaudu liitujad peaksid siiski meie riigi suurimat eesmärki mõistma ja tunnistama.
Aga kuidas siis ikkagi kompromisse tegemata siduda endaga tõenäoliselt lojaalseid ja ilmselgelt meie hulka sobituma motiveeritud inimesi mujalt? Eriti keeruline on, kui neil juhtub olema Venemaa kodakondsus. Nad tulevad riigist, mis käitub meie suhtes ettearvamatult. Riigist, mis kasutab omaenda kodakondsuspoliitikat teiste riikide ühiskondliku mõjutamise relvana – jagades ülimalt lahkelt oma kodakondsust ja esitades seejärel süüdistusi nende inimeste halvas kohtlemises või nõudes neile erilisi õigusi. Mis paratamatult viib selleni, et selliste privileegide mitteandmine tekitab neis inimestes diskrimineerituse tunde, kuigi tegelikult saavad nad lihtsalt võrdset kohtlemist. Privileegide puudumine ei ole diskrimineerimine, aga just seda tunnet püüab Venemaa oma võõrsil elavates kodanikes pidevalt õhutada.
Aga need inimesed võivad tulla sellest riigist ja otsida uut võimalikku kodumaad, mille kodanikud nad tahaksid olla, just nimelt samadel põhjustel – neile ka ei meeldi tänane Venemaa, selle vabaduste puudumine ja välispoliitika. Näiteks minu kontorisse sattunud Venemaa kodanik aitab ja majutab ka ise Ukraina põgenikke.
Meie juurde sisse astunud Venemaa kodanik on alustanud Eesti kodakondsuse saamise protseduuriga ja ta täidab kõiki meie riigi poolt seatud tingimusi. Peale ühe.
Nimelt on kodakondsuse saamiseks vaja loobuda Venemaa kodakondsusest. Venemaa saatkond ütleb: hea küll, aga kõigepealt tooge meile dokumendid. Siit ja sealt Venemaalt. Suhelge sealse politsei ja maksuametiga, tooge vastavad paberid ja nõnda edasi.
Tavalistes oludes iseenesest igati normaalne protseduur – igal riigil on ju õigus jälgida, et kodakondsusest loobujad ei jätaks endast maha keerulisi juriidilisi probleeme või täitmata kohustusi oma riigi ees. 
Sama arusaadav on meie soov, et Eesti kodakondsuse võtvad inimesed tõepoolest oleksid ainult Eesti riigi kodakondsed. Isegi kui naturalisatsiooni korras eestlaseks saanud ise on motiveeritud liituma meie ühiskonnas kehtiva keele-, kultuuri- ja komberuumiga, ei anna see kindlustunnet, et ka järgmine põlvkond samamoodi tunneb.
Teise põlvkonna migrantide pettumus oma uues kodumaas on küllaltki levinud probleem, kui nad elavad segregeeritult omaette linnakutes, käivad muukeelses koolis. Me ei ole neid soodustavaid tegureid veel likvideerinud, kahjuks ja iseenda häbiks. Pettumuse ilmnedes tõttavad asjast huvitatud instantsid ja organid, näiteks Russki Mir, kuidas iganes ta ennast ka ei ilmuta, pettumusest kasu lõikama. Russki Mir võib olla otseselt seotud Venemaa võimustruktuuridega, aga väljenduda ka muul moel, näiteks toetades haridusliku segregatsiooni jätkumist, seistes (ka iseenda poliitilise võimu nimel) vastu venekeelse paralleelse koolisüsteemi lõpetamisele Eestis või lihtsalt lõigates poliitilist kasu mis iganes eriarvamustest kahe kogukonna vahel.
Nagu öeldud, siis levinuim võte on alati nõuda eeliskohtlemist võrreldes eestlaste endi või teiste muust kultuuriruumist pärit inimestega Eestis ja seda mitte saades süüdistada Eesti riiki enda diskrimineerimises. 
Ja nii ei saagi me lubada, et tekib juurde eesti-vene kodakondsusega kodanikke, keda Venemaa võib enda huvides ära kasutada. Nagu ta seda kõik 30 aastat on teinud. See on tegelikult ka risk, millega peame arvestama.
Teooria on kõik paigas. Loogiline, kaitstav ja rahvusvahelise õigusega igati kooskõlas. Aga meile külla tulnud Venemaa kodanikul on üks väike mure – ta nimelt ei julge minna Venemaale selleks, et oma kodakondsusest vabaneda. Meie seda ei tea, sest ta pole kunagi taotlenud rahvusvahelist kaitset – pole olnud põhjust. Keelt oskab, tegi eksamid, liikus protsessiga rahulikult edasi. Siis tuli sõda. 
Ta ei julge oma kodumaale kodakondsusest loobuma minna hirmust, et ei saa sealt enam tulema. Ta on Ukraina poolel, mida usub olevat sõjas, kus Venemaa on agressor. Ta ei saa olla kindel, et Venemaal seda infot tema kohta ei ole. Eks meil kõigil ole digitaalne jalajälg.
Ta on valinud Eesti ja teinud selle riigi kodakondsuse saamiseks tööd. Ta ei vääri põgenikustaatust. Ta on siin legaalselt.
Kordan üle, sest see on oluline. Kui üdini eestimeelne Vene kodanik soovib täna Eesti kodakondsust, siis peab ta selle saamiseks minema Venemaale. Tema saatus oleneb Vene võimude suvast.
Selliseid inimesi on praegu ilmselt üksjagu, aga neid tuleb ajapikku ka järjest juurde. Kõik Venemaa kodanikud, kes mujal elavad ja ei näe enam oma riigi kodanikuks olemist kui loomulikku võimalust, sest see riik ei pälvi enam mingit usaldust nende silmis, tahavad ühel hetkel teha teise valiku. Kas Eesti on ja jääb riigiks, kus me ütleme neile, et vaatamata kogu tehtud eeltööle, õpitud keelele ja siirale usule, et just Eesti on maa, millega ennast kodakondsuse kaudu siduda, me neid ei taha? Meelsuse ja julgeolekuga seotud riskid tulenevad ka sellisest valikust.
Mul ei ole vastust sellele küsimusele ega ka lahendust sellele loole. Aga me peaksime ühiskonnana ikkagi arutama, kuidas selliste inimeste teekond ei lõpeks ametliku kirjaga Eesti riigilt, et menetlusaeg saab nüüd läbi, kas tühistame selle kodakondsuse taotlemise menetluse, sest te ei tundu tahtvat Venemaaga oma asju korda ajada? Petetud armastusest tekib kibedus. Ei tahaks ju…

Eesti kodanikuks ainult Venemaa loal?

Ukraina sõda kulgeb Ukraina jaoks üle (lääne ja muidugi ka Venemaa) ootuste edukalt.
Mõned päevad enne sõda olid paljud lääne analüütikud-poliitikud ja muud arvajad, vähemasti omavahelistes vestlustes üsna seda meelt, et ukrainlased ikka tegelikult ei hakka vastu. Või kui hakkavad, siis ei saa vastu.
Ehk oldi valmis kordama aastatest 2008 ja 2014 tuntud mudelit: Venemaa võtab selle, mida tahab, misjärel lääs tuleb kohe appi sõlmima rahulepingut, millega fikseeritakse, et Venemaa on saanud, mida tahtis. Muidugi pannes pahaks juhtunut ja mittetunnustades okupeeritud alasid iseseisvana või Venemaa osana või mis iganes moel Venemaa siis serveerinud on.
Ka Putin, kes ei suudagi uskuda, et demokraatiaga harjunud rahvad päriselt ka tahavad oma riigi tulevikku kujundada ja tunnevad, et neil on kaasarääkimise õigus, on selgelt jahmunud. Ukraina rahval paistab olevat kollektiivne tahe, mille murdmiseks ei piisa Venemaa ikkagi ülisuurest sõjalisest masinavärgist.
Venemaa ei osanud arvestada, et ukrainlaste tahe paistab Euroopasse ja USAsse ja nende vastupanu võimaldab lääne avalikul arvamusel ukraina taha koonduda nii, et igakülgne sõjaline ja rahaline abi saabki võimalikuks.
Demokraatlike riikide poliitikud teevad ikka seda, mida nende rahvas tahab. Teevad Soome ja Rootsi omad ja teevad ka Saksamaa omad. Nendel on isegi lihtne &#8211; rahva arvamus on üsna selgelt vastavalt kas NATOga liitumise või Ukraina toetamise poolt.
Prantsusmaa ja Itaalia valitsustel on keerulisem rahva arvamust järgida, sest see pole nii selge. Mario Draghi, Itaalia peaminister, kes järgmistel valimistel ei plaani kandideerida, on siiski selgesõnaliselt öelnud, et inimestel tuleb valida rahu ja konditsioneeritud tubade vahel. Emmanuel Macron jällegi sattus sõtta keset valimiskampaaniat, kus peamine vastane oli Venemaa poolt rahastatud partei, mille liider siiski probleemideta II vooru jõudis. Mistõttu ta peab ilmselt arvestama, et tema rahva arvamus Ukraina (ja Vene) küsimuses päris põhjamaiselt klaar ei ole. Ta peab sellega arvestama vähemalt juunis toimuvate prantsuse parlamendivalimsiteni, et mitte sattuda prantsuse presidentide hirmuunenäo sisse: midagi teha ei saa, sest parlamendis enamus puudub. Prantsuse cohabitation – olukord, kus peaminister ja president on poliitika eri spektritest – muudab parimadki reformikavad võimatuks ja kuna Macron ei ole Prantsusmaa muutmisega veel valmis, tahab ta seda vältida. Mis seletab nii mõndagi.
Õnneks on loota, et Ameerika raha toel saab Ukraina veel mitu kuud sõdida ja lääne arvamus seetõttu kohaneda mõistmisega, et nemad selle sõja tulemust üle Ukraina pea ei otsusta. Ukraina ei vaja neilt vahendust läbirääkimsiteks, vaid hoopis varustust sõdimaks seni, kuni nad ise otsustavad, et välja võideldud positisoon väärib läbirääkimistel fikseerimist. Või siis on nad selle sammu astumiseks sunnitud &#8211; ei tea ju tegelikult, milliseks edasine lahingute kulg kujuneb. Ka Ukraina rahvas ise võib ühel hetkel tunda, et enam ei suuda taluda kasvavate ohvrite arvu ja nõuda pigem rahu kui Ukraina territooriumi täielikku vabastamist.
Lääne- Euroopal on tuntavalt raske leppida, et selle otsuse teeb Ukraina ise, eriti kui Ukraina sõdimise võimekus sõltub ikkagi nende abist. Selle õiguse eest seismisele kulub täna suur osa ka Eesti diplomaatilisest suutlikkusest.
Millegipärast ei saa veel ikka kõik poliitikud läänes aru, et praeguse Vene režiimiga ei saa midagi kokku leppida, sest need lepped ju ei pea. Samuti ollakse ikka veel mures, mis teed Putinile pakkuda sellest olukorrast välja, justkui tal oleks tarvis midagi kuskil seletada. On ka neid, kes siiralt pelgavad eskalatsiooni kuni tuumarelvadeni, olgu siis Ukraina või isegi NATO territooriumil ja sellepärast tahavd ikkagi kangesti mingit rahu. Neile kõigile tuleb kogu aeg meenutada: kokkuleped ei pea, neid pole mõtet teha.
Kõik tahavad teada, kuhu edasi. Aktsepteerida, et kiired lahendused puuduvad, on väga raske. Leppida, et ka peale Ukraina sõda, isegi kui kahuritorud vaikivad, Ukraina on omad eesmärgid saavutanud ja jätkab iseseisva riigina iseseisvate valikute tegemist, ei ole sõda meie &#8211; lääne &#8211; jaoks läbi.
Vastupidi &#8211; meil siis alles raskeks läheb. Venemaa on ikkagi liiga sarnane Põhja-Koreale, et teda teisiti kohelda. Sanktsioonid peavad jätkuma. See on majanduslikult ebamugav. Aga sellele on ratsionaalne põhjendus – sanktsioonide lõpetamisest saadav majanduslik tulu lääneriikidele tuleb praeguse Vene režiimi jätkudes ikkagi suunata suuresti tagasi kaitsekulutusteks. Venemaa taasrelvastumise takistamine majanduslike vahenditega tähendab väiksemaid kaitsekulutusi kõigile Euroopa riikidele. Kiire taasrelvastumine sunnib ebapopulaarseid kaitsekulusid järjest tõstma.
Keerulisem on leida argumente lihtsatele inimestele, kellele lihtsalt ei meeldi elada külmas sõjas. Ebamugav on. Keegi kogu aeg ähvardab ja räägib meist halvasti, Aga sellega tuleb leppida ja harjuda. Inimesed on nõus leppima ja harjuma, kui nad teavad, et ükskord see lõpeb. Paraku teame me küll varasemast ajaloost, et küll ta lõpeb, aga me ei suuda ennustada, millal. Majanduslikult läheb kindlasti kergemaks 2-3 aastaga, sest majandused kohanevad. Aga hingeliselt ei lähe.
Meil on lihtsam. Suur hulk meist on elanud valel pool raudset eesriiet ja õigel pool tundub täitsa tore. Läänes on raskem, head aega on olnud ikka väga pikalt.
Aga ma näen siiski, kuidas näiteks Itaalia suured energiaettevõtted on valmis Vene energiast igaveseks loobuma. Kui poliitikud selgelt ütlekisd, et nii peab ja annaks ka garantiid, et nad ise ümber ei mõtle. Paari aasta pärast on Vene energiast loobumiseks tehtud kulutused ka Saksamaal nii suured, et nende uputamine vana raja peale tagasi pööramiseks pole enam mõistlik. Ehk siis: sanktsioonide kõige valusam mõju meile endile kestab paar aastat. Sellega tuleb arvestada ja see ära kannatada. Sest mõju Venemaale kestab palju kauem.
Aga Ukraina ei sõdi loodetavasti nii kaua. Ja kui argument, et inimesed surevad, kaob, tuleb meil loota poliitikute kvaliteedile teha õiget asja ja seletada oma otsuseid ka valijatele.
Selleks, et me saaksime oma diplomaatias õnnestuda ja hoida majandussõja üleval ka siis, kui Ukrainas kahurid vaikivad, kuni Venemaa hakkab jälle oma rahvusvaheliselt võetud kohustusi täitma, lõpetab oma inimeste vabaduste ahistamise ja näitab üles soovi olla usaldusväärne partner, tuleb meil olla päris osav. Esmalt peame näitama &#8211; mida see kirjatükk püüabki teha &#8211; et me mõistame erinevaid lähtekohti ja ka erinevaid muresid, muuhulgas vajadust veenda avalikku arvamust või kui soovite, vajadust võita valimisi.
Teiseks peame tunnustama, kui on põhjust. Macron on siiski üks prantsusmaa veneskeptilisemaid poliitikuid. Eestis raske uskuda, aga nii on. Scholtz kuulutas Zeitenwende välja enne, kui tema partei selleks valmis oli. Nüüd tuleb oma read juhi taha koondada. Itaalia passib energiaotsustega vaikselt Saksamaad, sest otseste suurte majanduskonkurentidena ei taha üks teiseta liigutada. Ütleme, et usaldame neid omavahel õiges asjas kokku leppima.
Ja kolmandaks peame olema järelejätmatud oma sõnumite selgitajad ja ka ise nende sõnumite järgi elama. Et ei juhtuks piinlikke momente, kus teisi kutsume üles tegema seda, mida ise ei suuda.
Ja siis peame lootma parimat. Mõned asjad on meie jaoks hetkel väga hästi, mistõttu me ie pea aegavõtvat selgitustööd ka väga kartma &#8211; Soome ja Rootsi liitumine NATOga, Venemaa praegune võitlusvõime on selgelt vähenenud.
Mida meil veel vaja on, peale Ukraina toetamise? Muidugi enda kaitsehoiaku tugevdamist liitlaste abiga. Täna on vast liitlastel lihtne mõista, miks Eesti inimesel ei ole tahtmist riskida ajutise territooriumi kaotusega, ja langetada vajalikud otsused.

Vastu pidamisest

See artikkel jõudis lugejateni esmalt minu 6. mai uudiskirjas ning 7. mai Õhtulehes.
9. mai on Eestis vastuoluline päev. Oli ka okupatsiooniajal, sest II maailmasõja lõppu ei saanud tähistada need, kelle jaoks see sõda sai läbi alles aastal 1991, nõukogude okupatsiooni lõppemisega. Seda valu tuli vaikselt kanda ja kantigi. Iseseisvas Eestis on eestlane sellel päeval pigem ikka taastundnud sedasama valu, mida aastakümneid südames tunti. On kergendus, et nüüd on see valu möödas ja ebaõiglus lõppenud, aga valu ei unune. Mitte iial.
Paljudele mujalt endise Nõukogude Liidu aladelt pärit inimestele, kellele nõukogude režiim oli omaseks saanud, on 9. mai olnud ajalooliselt oluline identiteedi osa &#8211; päev, mil tähistati oma riigi suurust. Nõukogude Liit mõõtis külma sõja ajal ikka ja alati oma suurust teiste vastu, mitte teistega koos &#8211; nii nagu seda teeb Venemaa praegugi. 9. mai meenutas ajaloo lühikest hetke, mil vaba lääs oli teda võtnud kui võrdset või isegi tugevamat ja sellisena austanud ning tunnustanud.
Külmas sõjas, oli see austus väga oluline – selle austuse peale sai ehitada müüte, selle austusega sai varjata riigi tegematajätmisi, vabaduse puudumist ja selle austusekohustusega sai lämmatada küsimusi, kui neid isegi kellelgi tekkis. Omamoodi alaväärsuskompleks, mis nõudis austuse pidevat kinnitamist ja millest sündis Venemaa tänaseni kestev vajadus, et teda austataks või vähemasti kardetaks.
<blockquote>Oleme püüdnud selle päeva tähendusvälja muuta, aga meie eestlaste kogukond ning venekeelne kogukond kumbki sellega nii lihtsalt kaasa ei lähe.</blockquote>
Oleme püüdnud selle päeva tähendusvälja muuta, sest muu Euroopa tähistab mai algul Euroopa päeva, mis on pühendatud vabadusele ja koostööle, välistamaks kõik uued sõjad Euroopas. Aga meie eestlaste kogukond ning venekeelne kogukond kumbki selle uue tähendusväljaga nii lihtsalt kaasa ei lähe. Ütled: „9. mai“ ning valdav osa Eesti inimesi mõtleb esimesena ikka: „pronkssõdur“, mitte „rahu Euroopas“. Ja seda sõltumata tunnetusest, millisel tähendusväljal kuulja peas kumbki sõna parasjagu asub.
Ja ometi on meie iseseisvuse taastamisest möödas juba 30 aastat ehk vabas Eestis on kasvanud terve põlvkond. II Maailmasõja lõpust juba kolm põlvkonda. Kuidas minna edasi nii, et erinevad seltskonnad me ühiskonnas sel päeval ei põrkuks? Et see päev ei tooks igal aastal viha, ärevust ja pinget? Kuidas vältida provokatsioone ja isegi kui neid esineb, nendega mitte kaasa minna?
<blockquote>Ütled: „9. mai“ ning valdav osa Eesti inimesi mõtleb esimesena ikka: „pronkssõdur“, mitte „rahu Euroopas“.</blockquote>
Tegelikult ei ole seis ju lootusetu, kunagi ei ole. Olen aastate jooksul kohtunud väga palju meie noortega, kellele Euroopa päev on tore ja EL Eesti esinduse korraldatud orienteerumis- ning muid mänge täis päev. Aga usun, et tavalisele Kesk-Euroopa inimesele lähedast tunnet &#8211; rahuolu, et Euroopa suured on igavesti rahu teinud &#8211; ei ole siinkandis kah mõistetud. Sest meie jaoks pole peamine eksistentsiaalne risk olnud mitte see, kuidas Saksamaa ja Prantsusmaa omavahel läbi saavad (kuigi see muidugi on meid alati ka mõjutanud), vaid see, kuidas meie idanaaber end ülal peab.
Ja Euroopa päev kui rahu pühitsemise päev meie inimesi seetõttu niiväga ei kõneta. Tänavu veelgi vähem &#8211; rahu pühitsemise asemel täidavad me mõtteid ja uudisteportaale varsti juba kolm kuud jutti talumatud sõjakoledused. Suure osa ühiskonna jaoks on Ukrainas toimuv meie valusa ajaloo kordumine (ja kordamine), kuid leidub ka neid, kes saavad sellest sõjast toetust oma teistsugustele müütidele.
<blockquote>Ukrainas toimuv on meie valusa ajaloo kordumine (ja kordamine), kuid leidub ka neid, kes saavad sellest sõjast toetust oma teistsugustele müütidele.</blockquote>
Nii elataksegi 9. mail Euroopas vastuoluliste isiklike ja grupikuuluvusest tulenevate tunnetega. Alati on elatud. Aga kui elu on rahulik ja läheb ülesmäge, ei taha iga inimene neist asjust igal aastal mõelda. Ja pole ka vaja. Keerulistel aegadel tekivad teravamad tunded ja siis on väga tähtis mitte anda neile tunnetele valimatult voli. Ka aru saamine, et me siin tingimata ühist tähendusvälja lähema paari põlve jooksul ei leia, aitab toime tulla.
Mida teha? Rääkida omavahel. Erinevad tähendusväljad on ja jäävad, aga nad ei pea olema kokkupõrkekursil. On olulisemat teha &#8211; kaitsta vaba maailma tulevikku. Arutelu, mitte kokkupõrge sel laetud kuupäeval, aitab meil toime tulla ja meie lastel ületada need eelmise sajandi paradoksid. Elu näitab, et see sajand loob paratamatult omad. Eks siis nendega maadlevad juba meie lapsed ja lapselapsed.
<blockquote>Erinevad tähendusväljad on ja jäävad, aga nad ei pea olema kokkupõrkekursil.</blockquote>
Pisut vähem kui kuus aastat tagasi Riigikogu ees Vabariigi Presidendi ametivannet andes kõnelesin ma samuti lastest ja põlvkondadest. Toona, oma kõige esimese kõnes riigipeana, panin kuulajatele südamele: „Täna sünnivad juba lapsed, kellele on okupatsioon vanavanemate mälestustes. Vaba Eesti lapselapsed. Ma mõtlen täna neile lastele ja omakorda nende laste lastele. /…/ Meie asi on hoida laste usku Eestisse, iseendasse ja tulevikku.“
Siin ongi mu üleskutse saabuva vastuolulise päeva eel kõigile teile, head Eesti inimesed. Sõltumata sellest, millist keelt te oma lähedastega räägite või millise nurgaga on 9. mai tähendusväli teie jaoks – mõelge, millises ühiskonnas tahate, et teie lapsed tulevikus kasvaks ja oma pere looks. Kas sellises, kus kord aastas peab pidevalt valvel olema, et mitte provotseerida või provokatsioonide ohvriks langeda? Või hoopis sellises, kus olles teadlikud erinevatest tunnetest, suudame üheskoos ilma põrkumata ja üksteisele haiget tegemata edasi minna? Ma usun, et see teine on võimalik.

Kas provokatsioonideta 9. mai on võimalik?

Eesti ja teiste Põhjamaade üleminekut roheenergiale on mitmeid aastaid pidurdanud üks oluline mure – meie siin üritame majandust ümber kujundada turupõhiselt. See tähendab, et sõltume õigusruumist, mis loob rohelistele energiatootmise tehnoloogiatele turule pääsuks eelise.
Meie sõbrad Kesk-Euroopas, eelkõige Saksamaa, näevad rohepöörde põhilise mootorina avalikke investeeringuid. Seepärast ei vaja nad tingimata selgete reeglitega turgu, mis loob eelised puhtale tehnoloogiale. Nad vajavad ainult oma valijate toetust, et vajalikud investeeringud avaliku rahaga ära teha.
Meie tahame, et riik looks turu: ehitame merre tuulikute liitumispuntkid, unistame Balti meretuuleparkide ühisest võrgust. Nemad panevad avaliku raha, kuhu vaja, mõnikord kandes need investeeringud võrgutasudesse ja mõnikord mitte. Ja lihtsalt rajavad tootmisvõimsusi.
<blockquote>Meie tahame, et kõikvõimalikud CO2-vabad tehnoloogiad konkureeriks vabal turul tuulest tuumani. Nemad ütlevad, et riik otsustab, millised tehnoloogiad üldse turule sobivad. Tuumaenergia näiteks ei sobi.</blockquote>
Meie tahame, et kõikvõimalikud CO2-vabad tehnoloogiad konkureeriks vabal turul tuulest tuumani. Nemad ütlevad, et riik otsustab, millised tehnoloogiad üldse turule sobivad. Tuumaenergia näiteks ei sobi.
Kesk-Euroopa moodi kipub otsustama ka Euroopa Liit. Aasta tagasi teadsime, et gaas ei ole roheline kütus. Nüüd teame, et on. Aga mitte kõikidele turuosalistele. Ainult neile, kes saavad gaasist mustema söe- või põlevkiviseadme gaasi kasutava vastu vahetada.
See tähendab, et mistahes investeeringud energiasektoris on täna ülikõrge regulatiivse riskiga. Nad olid seda juba enne sõda.
Sõja ja ka turureeglite muutumise riski tingimustes vajame ettevõtete ja riigiettevõtete sujuvat koostööd, ausat vestlust riskidest ja võimalik, et edaspidigi mõningaid kokkulepped, kus jagatakse ausalt ja partneritena nii risk kui tulu.
Kolme Mere Fondi juhtidega Ida-Euroopa energiapöördest rääkides on mulle jäänud mulje, et ka nende seisukoht on – regulatiivset riski ei saa katta ainult turuosalised, aga mõistlik jagamine on võimalik. 
Rohkem kui aasta tagasi tulid paljud Eesti energiaettevõtjad, transpordiettevõtjad, kütuste toojad, tootjad ja kasutajad kokku ning panid oma erinevad huvid ühte suurde kasti kokku.
Selle kasti peale kirjutati suurte tähtedega üksainus sõna – rohepööre. Ettevõtjad said aru, et see pööre nüüd tuleb. Seda oli kinnitanud kaks järjestikust valitsust ja muidugi Euroopa Liit.
Ettevõtjad sõelusid oma eri- ja ühishuve, hirme ning lootusi. Valmis kava. Täna tunneme seda Rohetiigri energiamajanduse arengukavana. Majandusministeerium, kes vastutab meie energiamajanduse arengukava eest, leidis ettevõtjate plaani igati nende maitse järgi olevat, ei mingeid vastuolusid. Tundus, et ettevõtjad olid hakkama saanud millegagi, mida riik väga ootas ja vajas – ettevõtete ühine arusaam, kuidas omavahel konkureerides ja riigi eesmärke silmas pidades majanduse ümberehitamine nii ära teha, et toad soojad, lamp põleb ja hinnad kontrolli all.
See kõik oli enne Ukraina sõda. Sõda muutis paljutki, aga seni veel mitte arusaama, et rohepööre siiski tuleb. Tegelikult on ju vajalikud sammud energiasõltumatuse tagamiseks, millest Rohetiiger räägib, samad mis sammud energiasõltumatuse tagamiseks. Hästi elluviiduna taastaksid need ka Eesti positsiooni (elektri)energiat eksportiva riigina.
Turule lootmine on olnud Eesti majanduse edumudel 30 aastat – riik loob turu, olgu selleks seadusandlik ruum, rahvusvahelised lepingud või isegi füüsilised ühendused nagu BalticConnector või Rail Baltica. Seejärel viskab riik jala üle põlve ja naudib, kuidas turg paneb asjad paika. Konkureerivad ettevõtted oma ideede ja tehnoloogiaga, tehes seda vabalt ja kartmata, et riik tuleks omapoolsete investeeringutega ja rikuks nende turu ära.
Teisiti ei kujuta Eesti energiapööret mitte keegi ette. Välja arvatud need, kes toetaksid märksa suuremat riigi rolli majanduses, riigikapitalismi ja võimalik, et ka märksa suuremat maksukoormust. Need tõed kehtivad enne sõda, sõja ajal ja ka pärast sõda.
Aga viimastel nädalatel tundub, et üks oluline Eesti edu aluseks olev liberaalne ja väga mõistlik, praktikas ka edukalt testitud majandusparadigma – riik loob turu, aga ei toimeta sellel –, on sõjapalavikus kaduma läinud.
Kas muutunud olukord ikka tähendab, et riik peabki võtma vastutuse ja soetama LNG terminali ise, läbi oma võrguettevõtte? Minu hinnangul mitte. Kuni leidub ettevõtjaid, kes on valmis seda riski riigiga jagama, tehes investeeringud ise ja turupõhiselt, taotledes riiklikku katet vaid poliitiliste riskidega seoses, ei peaks riik turupõhimõtteid ka sõjatingimustes nurka viskama.
Sest kui Eesti riik on korra juba ettevõtjatele näidanud, et teatud asjaoludel ei ole meie 30aastase edumudeli alus – riik ei tee, kui turg püüab ise lahendusi pakkuda –, on hiljem neidsamu ettevõtteid, kes peavad rohepöörde ära tegema, pagana raske uuesti veenda turu toimimisse uskuma. Üksiti on keeruline edaspidi Euroopa Liidus turupõhist rohepöörde mudelit kaitsta olles ise asunud riikliku ärategemise teele.
Ärme lase sõjapaanikal meid rohkem rööpast välja viia kui on hädavajalik! See on meie, maksumaksjate, huvides.

Kersti Kaljulaid: Riski jagamisest ja (riigi-?)kapitalismist

Ühe Euroopa riigi poliitik meenutas paar talve tagasi minuga vesteldes, et tema vanaema sōnul olnud Vene sōdurid alati igati viisakad ja küsinud, enne kui söögi-joogi talumajapidamisest kaasa vōtnud.
Venelastel on alati olnud teatud aukartus Lääne ees &#8211; seal tuleb end üleval pidada, öelda tänan ja palun ja käituda nagu korralik inimene.
Vōib-olla sellepärast ongi meil oma lääneliitlasi olnud raske uskuma panna, et Venemaa arvates iseseisvust mitte väärivates riikides on see sōdur vallutajana alati toonud hirmu, piinamist ja surma. Piinavat surma.
Kuni eelmise nädalani. Mitte keegi ei saa enam mitte kunagi unustada neid fotosid, mis tehtud vaenlasest vabastatud Ukraina linnades. Ei saa unustada neid, mida oleme juba näinud ega ka neid, mida me veel näha saame. Mitte kunagi.
Koos nende jōledustega kadus igasugune lootus, mis eurooplastel veel olla vōis, et sōda Euroopas ei ole kuidagi nii metsik kui kusagil Süürias vōi Afganistanis. Ta on. Veresüü paneb tegema hirmsaid asju. Igal pool. Karistamatuse tunne ja kaaslaste kehutus loomastavad noori, endalegi ootamatult sōtta sattunuid. Vōib-olla on komandörid ka julgustanud visalt vastu panevaid ukrainlasi niimoodi piinas ja alanduses tapma, lootes sedasi mingit moraalset murdumist saavutada. Vōib-olla on neil mingid muud kaalutlused.
Me ei tea. 
Mōrvari pähe ei näe. 
Aga seda, kes on mōrvar, piinaja ja tapja, näeb kogu maailm. 
Ta on Vladimir Putin.
Sõda aga jätkub. Ja jätkub ka põgenike põgenemine ja hajumine, peamiselt üle Ida-Euroopa.
Keegi ei eelda enam, et põgenike probleem läheks meist mööda, laheneks iseenesest, või et see oleks ühiskonnale kerge. Aga Ukraina põgenike abistamine täna on palju lihtsam kui kuue kuu või aasta pärast.
Esiteks on neid siin siis palju enam.
Teiseks on paljude praegu aktiivsete abistajate ja tasuta asjade, sealhulgas elamispindade pakkujad oma finantsilised ja muud materiaalsed ressursid ammendanud.
Kolmandaks on siis selgunud, et tõepoolest suruvad Ukrainast tulnud töötajad, kes lepivad madalama palgapakkumisega, alla suure hulga mediaanpalgast madalamale jäävaid palkasid eelkõige teeninduses, põllumajanduses ja tööstuses.
Neljandaks kulub õpetajatel jälle rohkem aega ukraina õpilastega tegelemisele, nii nagu neil kulub juba praegu vene kodukeelega õpilastele, erivajadusega õpilastele, käitumishäiretega õpilastele jne.
Viiendaks on siis selgunud, et osad põgenikud on ikkagi rohkem kasutanud juhust pääseda Euroopa Liitu ilma vajaduseta ära oodata, kuniks nende kodumaa sinnasamma välja jõuab. Nad on pretensioonikamad ja nõudlikumad, peaasjalikult väljendub see häälekas soovis asuda just Tallinnasse ja keeldumises kaugematest pakkumisest.
Kuuendaks ei ole Ukraina põgenike sotsiaal- ja tervishoiukulude katmiseks piisanud eelarvest ja riik on pidanud sinna eraldama lisavahendeid riigieelarve defitsiiti veelgi suurendades – katma jooksvaid kulusid laenu abil.
Neid põhjusi võib veelgi nimetada. Kui ühe riigi rahvaarv kasvab 10%, ei ole mitte miski enam endine. Eestist on saanud uus Rootsi, kelle valmisolekut rahulikult rääkida 100 000-150 000 põgenikust vaatasid eelmise pagulaskriisi ajal suurte silmadega isegi nende lähimad naabrid, näiteks Taani.
Sellest, kuidas me oma Rootsi-rolliga hakkama saame, sõltub Eesti tulevik sama palju kui sellest, millised lahendused suudame välja rääkida NATOs, et venelastele tõeliselt selgeks teha – NATO tegelikult ka ei kõhkle. Või sellest, kas suudame ära hoida Lääne nii loomuliku soovi sundida Ukraina riigijuhte vastu võtma rahu iga hinna eest, sest keegi lihtsalt ei suuda enam neid tühje titekärusid vaadata, mis sümboliseerivad hukkunud lapsi.
<blockquote>Sellest, kuidas me oma Rootsi-rolliga hakkama saame, sõltub Eesti tulevik sama palju kui sellest, millised lahendused suudame välja rääkida NATOs, et venelastele tõeliselt selgeks teha – NATO tegelikult ka ei kõhkle. Või sellest, kas suudame ära hoida Lääne nii loomuliku soovi sundida Ukraina riigijuhte vastu võtma rahu iga hinna eest, sest keegi lihtsalt ei suuda enam neid tühje titekärusid vaadata, mis sümboliseerivad hukkunud lapsi.</blockquote>
Muuhulgas sõltub sellest, kas Eesti järgmine valitsus on ikka selline, mida meie välispoliitiliselt vilunud ametnike arsenal saab kasutada tõsise relvana. Või saab see pigem selline, mis annab liitlastele viisaka võimaluse meist distantseeruda.
Ilmselt mõistab ka Euroopa Liit, et kui Eesti võtab vastu sellise arvu põgenikke, mis on suhtarvuna rahvastikku 8 korda enam kui Merkeli „wir schaffen das“ lause ajal lisandunud elanike arv Saksamaale, siis tuleb meid finantsiliselt toetada. Selle üle loodetavasti räägitakse läbi juba täna. Jah, meil on head majanduslikud eeldused, sealjuures paindlik tööturg (mis mõnele võib küll pigem paista ebaõiglasena nende suhtes, kellele täna peab kõrgemat palka maksma) ja palju vabu töökohti. Jah, meil on suuri ja pigem tühje koolimaju paljudes paikades. Jah, meil on võimalik võtta ukrainlased tööle veel enne, kui nad suudavad eesti keeles rääkida, sest me saame neist enam-vähem aru. Aga me vajame finantsvõimekust lihtsalt nende arvudega toimetulekuks.
Loodetavasti saavad ka Eesti ettevõtjad teha omalt poolt rohkem ilma valitsuse korraldamiseta kui iial varem. Valitsusest tuleb aru saada – neil ei ole lihtsalt aega. Tähtis on Eesti julgeolek, akuutsed riskid tuleb kiiresti maandada, uusi märgata ja hinnata. Siia alla ei käi ainult välispoliitika, aga ka ressursipoliitika, näiteks tarvidus tagada Eestile gaasitarned ka siis, kui Venest midagi ei tule või ei taheta seda osta. Olla valmis, kui venelased peaks meid Vene elektrisüsteemist välja viskama. Ja lõputult muid julgeoleku ja toimetulekuga seotud küsimusi.
Võib-olla saab ettevõtete ja inimeste head tahet tulevikuks koguda ja säilitada, emiteerides näiteks Ukraina võlakirju, mis on mõeldud aitama Ukraina inimestel toime tulla ja mille arvelt saaks anda laene ettevõtetele, kohalikele omavalitsustele ukrainlaste kaasamiseks meie ühiskonda ja kas või lihtsatele ukrainlastele selleks, et nad saaksid asutada ettevõtteid?
Võib-olla saavad ettevõtted osa sellest rahast, mida nad täna on valmis esimese hooga annetama ja suunama Ukraina toetamiseks sõjas, koguda hoopis varuks, et jätkuks ka aasta teise poolde. Paistab nimelt, et raha taha seal see asi praegu enam ei jää: esimese nädala jooksul olid asjad teisiti ja Eesti ettevõtjate miljonid kulusid kindlasti õigesti. Aga ka poole aasta pärast on seda vaja keeleõppeks, korteriüüri tagatise maksmise toetamiseks, lastele Ukraina e-koolis käimiseks seadmete soetamiseks ja muuks, mis on ettenähtav, aga allub halvasti riigi enda teenuste loogikale – kõigile ühtmoodi ja ühepalju.
Kuidas salvestada aitamisõhinat ja seda kasutada selleks, et me oleks ka aasta pärast uus Rootsi? Et Ukraina lapsed saaks aidatud eestikeelsesse kooli ja toetatud nii, et edaspidi oleks meil palju I ja II põlvkonna tänulikke elanikke ja üha enam kodanikke, kes nii nagu Jugoslaavia plahvatamise järel tulnud head inimesed kõikjal Lääne- ja Põhja-Euroopas, elavad täpselt nii nagu iga põline kodanik, räägivad meie keelt täpselt nii nagu iga põline kodanik, aga on palju osavamad slaavi kultuuri mõistmisel, loomupärastelt samas umbusklikud suur-vene šovinismi suhtes ja ka seeläbi meile täitsa hästi passivad kaasmaalased?

Kersti Kaljulaid: Kuidas salvestada aitamisõhinat?

President Kersti Kaljulaid esines 28. märtsil Prahas NATO strateegiaseminaril põhiettekandega, kus tõstatas muu hulgas NATO poliitilise ja sõjalise tasandi koostöö parandamise küsimuse. 
„NATO on juba arendanud oma arusaama, valmisolekut ja selle põhjal ka võimekust kaitsta üksteist, iga liitlast ja iga ruutsentimeetrit oma territooriumist. Meie sõjaväed on selle mõistmises märkimisväärselt arenenud“ sõnas president Kaljulaid. „Meie sõjaväejuhid vajavad aga teadmisi sellest, millal tehakse mingite vajaduste jaoks poliitilised otsused. Juba ette kokku lepitud otsused. Meil ei ole aega Brüsselis istuda ja arutada, kes teeb mida ja kuidas, kui me oleme juba tule all,“ rõhutas president Kaljulaid. „Ka meie poliitikud vajavad harjutust, et oma ülesandeid automaatselt teada, kui selleks tekib vajadus.“
Uus NATO strateegiadokument loodetakse heaks kiita tänavu juunis Madridi tippkohtumisel. „Tänane dokument on uues olukorras lootusetult vananenud. Selles osas on liikmesriikidel üksmeel,“ lisas president Kaljulaid. Lisaks Venemaale saab uues dokumendis hinnangu ka Hiina roll. NATO strateegiadokument on avalik.
Kõrgetasemelise seminari avamisel kõnelesid veel NATO asepeasekretär Mircea Geoană ja Tšehhi välisminister Jan Lipavský.

President Kaljulaid põhiettekandes NATO strateegiaseminaril: poliitiline vaidlus peab olema hädaolukorra puhkedes juba läbitud

President Kersti Kaljulaid avas täna Kadriorus Weizenbergi tänaval jääkeldri kõrval näituse, millega meenutab suure sõja eelset Ukrainat.
„Eesti ja Ukraina sidemed on aastaid olnud väga tihedad. Sestap suhtlesin minagi tihti oma Ukraina kolleegidega ning käisin regulaarselt ka Ukrainas visiitidel – viimati vaid nädal enne suure sõja algust. Nii mitmedki külastatud piirkonnad on nüüd kas purustatud, okupeeritud või tule all. Neist külastustest on aga jäänud palju mälestuspilte ning, jah, pilte,“ kirjeldas president Kaljulaid näituse saamislugu.
Näitusel on pilte nii Kiievist kui kaugemalt, muu hulgas ka Dniprost ja Hersonist.

President Kaljulaid avas Kadriorus Ukraina-teemalise näituse

President Kaljulaidi fond kandis 23. märtsil Ukraina sõltumatutele meediakanalitele üle esimesed annetajate toel kogutud 100 000 eurot.
„Aitäh kõigile annetajatele! On ütlus, et sõja esimene ohver on tõde. Nii suur toetus näitab mõistmist, kui oluline on iga demokraatliku riigi toimimisele sõltumatu, vaba ajakirjandus ja seeläbi sündmustest tõese pildi edastamine nii oma riigis kui kogu ülejäänud maailmale. Ukraina ajakirjanikud teevad oma elu kõige olulisemat tööd oludes, mille keerulisust on isegi raske ette kujutada,“ ütles president Kersti Kaljulaid.
Sõja puhkemise järel on President Kaljulaidi fond olnud kontaktis mitmetes sealsete meediamajadega, et selgitada välja, kuidas kõige paremini ja tõhusamalt Ukraina vaba sõna toetada. „Sõnum, mis me saime, oli lihtne: ükski asi ei toimi rahata, ka ajakirjandus keset sõda. Meediaväljaannete tulud on kadunud – reklaami ilmselt täna just liiga edukalt ei müü. Samal ajal on lisandunud kulud toimetuste ümberpaigutamise, logistika ja side peale,“ selgitas Kaljulaid.
Esimeses voorus toetas Kersti Kaljulaidi fond Ukrainskaya Pravdat ja Novoje Vremjat, mis on Ukraina suurima jälgijaskonnaga meediamajade hulgas. Meediamajad haldavad ja annavad välja nii lehti, uudisportaale, raadiokanaleid ja telejaamu ning seda nii inglise kui ukraina keeles.
„Sõda jätkub ja seega jätkame ka Ukraina sõltumatu meedia toetamist. Ukrainas on puudus paljust, aga muu hulgas ka lihtsalt rahast: et osta kütust, osta süüa, osta majutust, osta sidevahendeid ja tehnikat. Rahvusvaheline kogukond ja Ukraina elanikud võlgnevad Ukraina vabale ajakirjandusele tõesti palju. Täna tõestame, et hoolime, et nende töö saaks jätkuda,“ sõnas president Kaljulaid.
President Kaljulaidi Fond kutsub jätkuvalt üles toetama Ukraina ajakirjandusväljaandeid. 
Selleks:
Tee ülekanne President Kaljulaid Foundation MTÜ arveldusarvele EE667700771006842520 (SWIFT: LHVBEE22) 
Makse kirjeldusse kirjuta: Ukraina vaba sõna toetuseks
Kogutud summa kantakse edasi Ukraina sõltumatutele meediaväljaannetele.

President Kaljulaidi Fond kogus Ukraina sõltumatule meediale 100 000 eurot

President Kersti Kaljulaid osales 10. märtsi Delfi &#8220;Erisaates,&#8221; kus arutles Ukraina teemadel. Juttu oli sõjapõgenikest, Euroopa reaktsioonist ja paljust muust.
Saadet saab järele vaadata siit alates viieteistkümnendast minutist: https://www.delfi.ee/artikkel/96124681/erisaade-kersti-kaljulaid-ma-ei-usu-inimesi-kes-utlevad-et-putin-on-jarsku-hulluks-lainud-voi-vaga-haige
&nbsp;

Kaljulaid: Ma ei usu inimesi, kes ütlevad, et Putin on järsku hulluks läinud või väga haige

Hoiame Ukraina vaba sõna!
Ukraina ajakirjanikud teevad täna elu kõige raskemat ja vajalikumat tööd. Tingimused selleks on masendavad &#8211; alates murest kodu, lähedaste ja iseenda elude pärast, lõpetades ebaselgusega, kus elada, kuidas osta kütust, mille eest osta süüa.
Rahvusvaheline kogukond, rääkimata Ukraina elanikest, võlgneb Ukraina vabale ajakirjandusele praegu väga palju. Sõltumatutest Ukraina väljaannetest ja seal töötavatest ajakirjanikest oleneb, kuidas saadakse tõest infot iga päev arenevatest sündmustest ning reageeritakse Putini vallandatud sõjakoledustele üle kogu maailma.
Viimase nädalaga on sealsete meediaväljannete tulupool muutunud olematuks &#8211; reklaamiraha arusaadavalt ei liigu. Samal ajal on hoomamatult kasvanud kulud, mis kaasnevad ajakirjanike ümberpaigutamisega turvalisematesse asupaikadesse, töötingimuste loomisega ülikeerulistes oludes, sidevahenditele, ka inimeste majutamisele ja toitlustamisele ajutistes asupaikades. Ka ajakirjanike pered vajavad jätkuvalt igapäevast elatusallikat.
Kui me saame Ukraina ajakirjanikke nende töös aidata, on meie kohus seda ka teha. Kõige paremini oskavad oma kiiresti muutuvaid vajadusi hinnata vabad ja sõltumatud Ukraina meediaväljaanded ise.
Seetõttu kutsub President Kaljulaidi Fond üles toetama Ukraina ajakirjandusväljaandeid.
Selleks:
1) Tee ülekanne President Kaljulaid Foundation MTÜ arveldusarvele EE667700771006842520 (SWIFT: LHVBEE22)
2) Makse kirjeldusse kirjuta: Ukraina vaba sõna toetuseks
Kogu kogutud summa kantakse edasi Ukraina sõltumatutele meediaväljaannetele.

President Kaljulaid kutsub üles annetama Ukraina sõltumatule meediale

Kõik räägivad nüüd rohepöördest. Muidugi leidub neid, kes tahavad liikuda kiiremini ja mõistavad enda kui üksikisiku vastutust maakera tuleviku ees, on nõus loobuma küllalt paljust ja mõtlema oma keskkonnnakulu peale iga päev. Mööda Eestimaad ringi sõites ja tegelikult ka kogu laias maailmas tundub, et meie peale kasvavate põlvkondade hulgas on selline vastutustundlikkus ja vähemale tarbimisele suunatud eluviis vaat et domineeriv.
Ja siis on need, kes lubavad meile, et veel on võimalik mitte midagi muuta ja jääda kindlaks põlevkivienergeetikale. Või osta traditsioonilist, odavat ja musta elektrit meist idapoolt, kus keegi mingit rohejura ei aja. See on klassikaline ülilihtne lahendus keerukale probleemile ja nii nagu selliste lahenduste puhul ikka, paraku lihtsalt teostamatu ja teadlik luiskelugu. Kolmas seltskond on need, kes lubavad – kui me selle rohepöörde asjaga ühel pool oleme, siis ei pea enam mingi energiasäästuga tegelema, sest meil on küllaldaselt puhast ja puhta südametunnistusega tarbitavat odavat elektrit.
Ja siis on inimesed, kes veavad otsa otsaga kokku ja kellele see talv on olnud julm taandumine harjumuseks saanud elustiilist – olgu selleks siis vaevu toime tulemine või enam-vähem mõnus keskklassi elu oma korteri või maja, auto ja ühe mõnusa perepuhkusega aastas. Nad ei aruta planeedi kliima käekäigu üle, nad arutavad ja arvutavad, et milline tuleb järgmine elektri- või küttearve. Ja kõik need inimesed ei peagi tahtma aru saada, miks me oleme seal, kus me täna oleme. Rohepöördejutt ei huvita neid ega peagi huvitama. Nad tahavad, et meie otsustajad teeksid nii, et see probleem läheks ära. Kohe. Et energia oleks jälle nii odav, nagu varem oli, olgu siis börsipaketiga või ka fikseeritud hinnaga.
<blockquote>Tulevikus saab elektri hind olla pikaajalise keskmisena pigem alla 100Eur/MWh. Mitte neis kõrgustes, kus see hinnakõver viimastel kuudel tihti ekselnud on, aga mitte ka 30, nagu oleme harjunud.</blockquote>
Mis meist siis saab? Kus see kõik kokku saab ja mis hinnaga? Kui uskuda Eesti ettevõtjaid, kes on pannud pead kokku ja teinud eri sektoreid ja majandushuve arvestava tulevikumudeli, mida Rohetiigri teekaardina tuntakse, siis hind saab ikkagi olla pikaajalise keskmisena pigem alla 100Eur/MWh. Mitte neis kõrgustes, kus see hinnakõver viimastel kuudel tihti ekselnud on, aga mitte ka 30, nagu oleme harjunud börsil viimastel aastatel kujunema.
Mistõttu see oma kodus oma igapäevast elu elav inimene ei saa oma energiakulusid enam kuidagi ebaoluliseks. Aga ta saab need muuta madalamaks, kui riik ütleb talle ausalt, mis on ja mis ei ole võimalik. Ja mitte ainult ei ütle, aga läheb appi tegema, mis on võimalik. Ilmselt saavad kogu planeedil järgmiste põlvkondade jaoks energiahinnad olema olulisemad kui meie ja meie vanemate põlvkondadel. Seejuures tuleb alati silmas pidada, et iga pere energiakulu tuleb kokku kahest muutujast – energiaühiku hind ja energia tarbimise maht. 
Eesti ettevõtjad on tänaseks ühiselt sõnastanud, kuidas võiks uuenenud energia- ja transpordimudel välja näha. Veelkord, nad on selle arvutuseni – pigem alal 100 eur/MWh – jõudnud turupõhise lähenemise kaudu. Paika jäävad kõik praegused eeldused, mis on kokkuvõtlikult sõnastatav kui turupõhine üleminek taastuvatele energiaallikatele.
<blockquote>Poliitikud, kellel on vähegi südametunnistust, peavad julgema inimeste ees seista ja ütelda välja tõde.</blockquote>
Poliitikud, kellel on vähegi südametunnistust, peavad julgema inimeste ees seista ja ütelda välja tõde. Ei, me ei saa lahkuda energiabörsilt, sest börs ongi see turg, mille vastu meie ettevõtjad saavad investeerida nii tootmisse, salvestamisse kui säästu. Ei, me ei saa loobuda rohepöördest, see ei ole mitte EL välja mõeldud spetsiifiline hullumeelsus, vaid üle 60% maailma majandusest, sealjuures valdavalt ostujõuline osa, on otsustanud muutuda keskkonnasõbralikumaks ning hoolib meie planeedi käekäigust. Aga mis meil sest, võib ju küsida? Meie majandus ja sealtläbi perede sissetulekud sõltuvad paraku suuresti ekspordist, ise endale asju müües me rikkus kokkuvõttes ei tõuse. Kes meie saastavalt toodetud kaubad ja teenused ühel päeval ära ostab? Varsti enam mitte keegi või vähemalt mitte keegi neist, kes meie küsitavat hinda maksta suudab.
Ei, me ei saa enam atra seada. Me oleme niigi 10 aastat hilinenud! Sajandi esimesel kümnendil ei olnud tuulikute juurdekasv Eestis üldse halb ja seejuures leiti kohalikega ühine keel läbi kogukonda panustamise nii Virtsus kui Pakri tuulepargi ehitusel. Aga meil ei olnud ühiselt kokku lepitud skeemi, kuidas kogukonnad tuulikutelt ka mingisugust tulu teenivad (nagu olid ju kaevandustasud Ida-Virumaal). Sellepärast oleme nüüd jäänud sabassörkijate hulka. Jah, me võime olla kindlad, et varustuskindlust saab tagada ka ise midagi ehitamata, aga siis anname ära suure tüki majanduskasvust ja muudame kõik sektorid haavatavaks sellega, et oleme alati regiooni volatiilsemaid hinnapiirkondi.
<blockquote>Kui nii suur osa ühiskonnast ei olnud valmis, siis päriselt seda vaid nende endi süüks pidada ei saa.</blockquote>
See, mida ma kirjutan, on aus, kuigi võibolla mitte kõigile meeldiv jutt. Kirjutan, sest pea liiva alla peitmine ei aita meid. Võib muidugi üsna tuima ühiskondliku kõrvakuulmisega öelda, et börsihind kõigubki ja ise on nad ju kõik süüdi, et pole kodusid soojustanud ja investeerinud. Aga miks nad pidanuksidki, kui puudus nii hinnasignaal kui poliitiline signaal, et talveks tuleb valmistuda? Kui nii suur osa ühiskonnast ei olnud valmis, siis päriselt seda vaid nende endi süüks pidada ei saa. Laulvaid rohutirtse on kena kuulata ja valida, sipelgas oma tüütu kartulikoorte söömise jutuga ei ole populaarne muidu kui väga pöördelistel aegadel.
Riik on teinud just vaesematele inimestele kodude soojustamise keeruliseks. Pikka aega juba on olnud võimalik õiget ajahetke tabades, keerulisi dokumente esitades ja kaaskodanikega võidu joostes kortermaju soojustada. Aga muidugi on selleks olnud paremini valmis need, kes iga päev vaevu otsa otsaga kokku ei venita, vaid loevad lehti, on kursis võimalustega ning suudavad keerulisi pabereid korda ajada. Või panite tähele üht hiljuti toimunud Eesti kaasaegse majanduse ajaloo üht suurimat ettevõtete ühinemist, kui koguni 205 erinevat ettevõtet panid leivad korraga ühte kappi? Kohe selgus muidugi ka, et tegemist oli toetusmeetme eripärast tingitud skeemiga, kus toetuse saamiseks pidi iga paneel eraldi ettevõte olema.
Nii on soojustamismeetmestki saanud mitte lihtsalt tuluneutraalne toetusmeede, vaid meie sotsiaalpoliitikale tüüpiline teenus, mis soosib pigem ärksamaid, toimetulijaid. On viimane aeg „järjekordse suure taotlusvooru avamise“ asemel saata Kredexi tublid inimesed aktiivset müüki tegema nende kortermajade asukate juurde, kes iial ei tule ise küsima. Nende juurde, kes ei küsi, sest neil lihtsalt ei ole seda vaba aega ja pealehakkamist, sageli aga üldse teadmistki, et tegelikult on ka sellised võimalused.
<blockquote>On viimane aeg „järjekordse suure taotlusvooru avamise“ asemel saata Kredexi tublid inimesed aktiivset müüki tegema nende kortermajade asukate juurde, kes iial ei tule ise küsima.</blockquote>
Sest nagu ütles meie peaminister – elu keskmise palgaga ongi väga raske. Aga paljude kortermajade paljudele asukatele, eelkõige Tallinnast kaugemal, on keskmine palk ilus unistus. Majade soojustamine, kus ei ole toimivat ühistut, kus osad korterid on tühjad jne., vajavad erilähenemisi, aga nad kõik on ses mõttes sarnased, et tegutsema peab riik ja omavalitsus. Kredexi järjekordne taotlusvoor neid inimesi ei aita. Kõik kodanikud ei saa kunagi projektikirjutajateks, rahataotlejateks ja rohepöörde entusiastideks.
Riik ei pea aitama ettevõtjatel toime tulla. Ettevõtted surevad ja sünnivad majandusolude järskude muutuste käigus alati. Riik peab tagama, et see toimuks ausal turul. Aga kodanikku aidata on riigil ruumi küll. Eriti kui vaja on vaid isetasuva projekti käimalükkamine inimeste jaoks võimalikult mugavaks teha. Ärge oodake aga jälle taotlejaid, minge pakkuge korteriühistutele – siin on leping, teeme teie maja korda, soojaarved kahanevad, laenumakse tuleb selline, kas tahate?
Praegused toetused, mis on nagu plaastrid suurele verejooksule, on põhjendatud vaid esimese ehmatuse üleelamise vajadusega. Kuid Eesti inimeste energiasäästuvajadust nende samade inimeste maksurahaga pikaajaliselt kinni maksta ei ole mõeldav. Juba järgmiseks talveks peame olema oma eelarvetes kohanenud, aga sellega on lihtsam leppida, kui ka pikaajaline lahendus tuleb ise koju kätte.
&nbsp;
Artikkel meeldis? Liitu allpool meie uudiskirjaga ja ole kursis president Kaljulaidi viimaste tegemistega!

Kaljulaid rohepöördest: riik ei pea tingimata aitama ettevõtteid, küll aga kodanikke

Kersti Kaljulaid tegi täna äkkvisiidi Ida-Ukrainasse, kus andis koos Jalta Euroopa Strateegia nõukogu liikmetega ühise pressikonverentsi. Presidnet Kaljulaidi avaldus täismahus:
Mis oleks parem koht, kus veeta Ukraina ühtsuse päev kui selles Dnipro muuseumis? See on Ida-Ukraina võitluse muuseum. Ma olen seda muuseumi ka varem külastanud ja ma väga tahaks, et sellisel muuseumil ei oleks üldse põhjust olemas olla. Aga ta on. Ja see on sõnum. See on väga tugev sõnum ja märk sellest, et kui kogu maailm arutab sõja puhkemise üle püüdes hinnata sõja puhkemise tõenäosust, sõda tegelikult ju käib. Ukraina rahva jaoks on täna kaheksas aasta sõjas olla. Ja just see on põhjus, miks me seisame täna siin Ida-Ukrainas Dnipro linnas. Just seda me tahame maailmale meenutada.
<blockquote>Selles konfliktis seisab Ukraina ju meie kõigi &#8211; rahuarmastavate, demokraatlike ja seadust austavate rahvaste – eest </blockquote>
Me loodame, et Venemaa asub pingeid vähendama, selleks on veel võimalus. Aga me peame alati meeles pidama, et ainult Venemaa saab neid pingeid vähendada. Ükski teine riik ei ole neid pingeid ju oma käitumisega üles kerinud. Me seisame ja jääme alati seisma Ukraina õiguse eest vabalt valida endale ise oma liitlased ja partnerid. Eesti on alati seisnud NATO avatud uste poliitika eest ja me teeme seda ka edaspidi. 
Ma tõesti loodan, et see olukord leiab rahvusvahelist õigust austava rahumeelse lahenduse. Selles konfliktis seisab Ukraina ju meie kõigi &#8211; rahuarmastavate, demokraatlike ja seadust austavate rahvaste – eest ja just seetõttu peame me seisma tänasel päeval koos Ukrainaga. Üks kõigi ja kõik ühe eest, siin ei saa olla mingit teistsugust lähenemist. 
Eestist vaadates loodame, et juba käesoleval aastal, järgmisel aastal, kõigil järgnevatel aastatel saab siin olema rahu. Vastasel juhul näeme me veel rohkem traagikat, me näeme veel rohkem kannatavaid peresid nii Ukrainas kui Venemaal. Ja me näeme, kuidas senine rahvusvaheline julgeolekuarhitektuur saab oluliselt nihestatud, kui mitte lõpuni katki tehtud. 
Just seepärast oleme me täna siin. 
Слава Україні!
Kersti Kaljulaid on Ukraina olulisima välispoliitikaplatvormi Jalta Euroopa Strateegia nõukogu liige ning nõukogu korraldas täna kohtumise Ida-Ukraina suurlinnas Dnipros. Kohtumisel andsid president Kersti Kaljulaid koos Rootsi endise peaministri Carl Bildti, Poola endise presidendi Aleksander Kwasniewski ja Havas Groupi asepresident Stephane Fouksiga ka ühise pressikonverentsi, mida saab järgi vaadata <a href="https://www.youtube.com/watch?v=iu7yM13j_NE">SIIN</a>.
Kersti Kaljulaidist sai mullu novembris 2004. aastal loodud Jalta Euroopa Strateegia nõukogu liige. YES korraldab iga-aastast konverentsi Euroopa poliitika- ja majandusliidritele Euroopa ja Ukraina tuleviku teemal ning muid Ukrainaga seotud arutelusid. Tegemist on ühe suurima poliitikakonverentsiga Ida-Euroopas, millest Kersti Kaljulaid võttis kahel korral osa ka Vabariigi Presidendina.

President Kaljulaid otse Ida-Ukrainas: selles konfliktis seisab Ukraina meie kõigi eest

President Kersti Kaljulaid, kes osaleb sel nädalal mainekal Müncheni julgeolekukonverentsil, asus tänasest selle olulisima atlandiülese julgeoleku- ja välispoliitika alase foorumi innovatsiooninõukogu liikmeks.
„Julgeolekuolukord Euroopas on pinevam kui kunagi varem viimastel aastakümnetel ja konfliktide olemused kogu maailmas muutuvad järjest keerukamaks. Kõigi konfliktide lahutamatuks osaks on saanud uued tehnoloogiad, inforünnakud, hübriidsõja elemendid ja üha enam toimuvad konfliktid nii, et nö traditsioonilist või konventsionaalset rünnakut ei esinegi. Müncheni julgeolekukonverents on oluline raskuskese meie atlandiülese julgeolekuarhitektuuri mõtestamisel, selle väärtusruumi hoidmisel ja suunamisel, mida oleme Euroopas ja Põhja-Ameerikas ühiselt ehitanud. Innovatsiooninõukogugu liikmena on võimalus neid tehnoloogiate, innovatsiooni ja julgeolekudimensioonide ristumiskohti atlandiülesel teljel paremini fookuses hoida ja aidata seda pilti mõtestada,“ selgitas president Kaljulaid oma uut rolli.
Ettepaneku innovatsiooninõukogu liikmeks asuda tegid Kersti Kaljulaidile Müncheni Julgeolekukonverentsi nõukogu esimees Wolfgang Ischinger ja innovatsiooninõukogu esimees, Siemens Energy president Christian Burch. President Kaljulaid osales oma ametiajal kõigil Müncheni Julgeolekukonverentsidel, lisaks osales ta läbi aastate konverentsi agendat ettevalmistaval nö väikese ringi kohtumisel.
Münheni Julgeolekukonverentsi innovatsiooninõukogu eesmärgiks on edendada mõttevahetust innovatsiooni, tehnoloogia ja julgeoleku kokkupuutepunktide üle ja toetada ühiste poliitikate ja lähenemiste sõnastamist neis valdkondades. Täpsemalt saab nõukogu kohta lugeda siit https://securityconference.org/en/about-us/security-innovation-board/
Foto: Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid Müncheni julgeolekukonverentsil aastal 2018. Allikas: Vabariigi Presidendi Kantselei

President Kaljulaid Münheni julgeolekukonverentsi laval

President Kaljulaidist sai Müncheni julgeolekukonverentsi innovatsiooninõukogu liige

ERRi ekraanil jooksvas saates &#8220;Sinu uus sugulane&#8221; uuriti koos näitleja Peeter Ojaga tema pikka sugupuud. Muuhulgas selgus, et omavahel on sugulased Peeter Oja, Kersti Kaljulaid, Hugo Treffner, Juhan Parts ja Marju Lauristin.
Saadet saab järele vaadata <a href="https://menu.err.ee/1608497552/peeter-oja-uued-sugulased-on-treffner-lauristin-kaljulaid-ja-parts">SIIN</a>.

ERRi suguvõsasaade tõi president Kaljulaidile uusi sugulasi

Reedel 11. veebruaril tähistati rahvusvahelist 112 päeva. Häirekeskus korraldas sel päeval ürituse &#8220;Vägivald &#8211; teema, mida ei saa üksinda lahendada&#8221;, kus president Kersti Kaljulaid arutles koos Politei- ja Piirivalveameti juhi Elmar Vaheriga, Maris Tikerpuuga Ohvriabist ning kunstnik Flo Kasearuga vägivalla üle.
Kersti Kaljulaid rääkis kohtumisel, et asudes Vabariigi Presidendi ametisse hakkas ta endale küsima põhjalikke ülevaateid, mis meie riigis toimub – kui palju inimesi saab Eestis iga päev peksa või kui palju lapsi langeb seksuaalse vägivalla ohvriks. &#8220;Üsna pea oli selge, et meil ei ole ühiskonnana tegelikult teadmist, kui suure probleemi ees me seisame. Kurioossel kombel – mida toredam päev, mida suurem pidupäev, seda rohkem vägivalda,&#8221; lisas ta.
&#8220;Vägivald, eriti lähisuhtevägivald on justkui vaikimise müüri taga, kust igal ohvril tuleb üle ronida. Ja iga kord, kui me sellest räägime, kui me toome need juhtumid avalikkuse ette, kui me näitame, et ohvritel on tegelikult võimalus ja väljapääs, lõhume me seda müüri madalamaks. See on ka põhjus, miks need rasked teemad jõudsid minu pidupäevakõnedesse, et teadvustada meie ühises mõtteruumise selle probleemi ulatust ja olulisust ja loodetavast aidata pisut madalamaks lõhkuda ka vaikimise müüri. Ja nagu Politsei- ja Piirivalveameti juht Elmar Vaher tänases paneelis märkis, kui president sel teemal kõneleb, on ka politseil oma tööd lihtsam teha. Lisaks politseile on oluline roll ka meedial ja mul on tunne, et ka ajakirjanduses on neile teemadele rohkem ja oskuslikumalt tähelepanu pööratud kui veel mõnede aastate eest,&#8221; sõnas president Kaljulaid.
Endine riigipea tõi välja, et lähisuhtevägivallaga seotud juhtumitest on kõige murettekitavamad aga need, kus laps on näinud pealt kas füüsilist või vaimset vägivalda. &#8220;Mina tahaksin, et iga laps, kes on vägivalda pealt näinud, oleks ka seaduse silmis ohver ja sinna selliselt sisse kirjutatud. Ja et iga lasteaiaõpetaja teaks seda telefoninumbrit, kuhu pöörduda, kui lasteaiarühmas on laps, kes käitub selliselt, et selle taga võib aimata vägivaldset kodu.&#8221;
Reedesel 112 päeval tunnustati ka neid lapsi, kes on valinud numbri 112 ja kutsunud abi kas oma lähedasele või võhivõõrale.
&nbsp;

President Kaljulaid tunnustab 112 päval lapsi

President Kaljulaid 112 päeval: lapse, kes näeb pealt vägivalda, on samuti ohver

President Kersti Kaljulaid oli 9. veebruaril külas saates «Otse Postimehest», kus vastas ajakirjanik Ulla Läntsi küsimustele. Saadet saab järele vaadata <a href="https://leht.postimees.ee/7450529/kersti-kaljulaid-ma-ei-tea-kas-miitingute-ohutajad-otsivad-moistmist-voi-on-see-revolutsioon">SIIN</a>.
&nbsp;
Uudised sisaldavad iga päev ennustusi sõja puhkemise kohta Ukrainas, samas üritatakse eri vahenditega kõige hullemat ära hoida. Endise riigipeana suhtlete te paljude inimestega kogu maailmast – kas usute, et kõige hullem suudetakse ära hoida?
See ei ole usu küsimus ja pole ka mõtet tegeleda ennustamisega, mis toimub homme, ülehomme, olümpiamängude lõppedes või kevadel, kui maa sulab. Märksa mõistlikum on teha kõik selleks, et sõda Ukrainas ei ägeneks. Rääkida sõja puhkemisest on vale, kuna sõda Ukrainas käib aastast 2014, see ei ole külmunud konflikt. Meie tegevus peab olema suunatud sellele, et ägenemine ära hoida, ja selle hulka käivad kahtlemata nii läbirääkimised kui ka kõik need teadaanded, et Ukrainat aidatakse.
Rahvusvaheline kogukond räägib ühelt poolt sanktsioonidest ja teeb Venemaale ühemõtteliselt selgeks, mis juhtub siis, kui nad Ukrainat ründavad, ent teisalt kõneldakse ka Venemaaga. On see õige tee?
See on õige tee. Rääkida tuleb, isegi kui harva õnnestub milleski kokku leppida, sest muidu kaob vastastikune tunnetus ära. Kui me mõtleme tagasi külma sõja peale, siis pärast Kuuba raketikriisi seati sisse kindlad kanalid selleks, et me vähemasti oleksime üksteisega suhtlemas. Mina olen kindlasti inimene, kes arvab, et rääkida tuleb igal juhul. Mida me ei tee, on see, et me ei räägi relva ähvardusel läbi. Venemaa on riik, mis rikub rahvusvahelist õigust ja lepinguid, millele ta on ise alla kirjutanud. Nemad on ületanud juba kõiki piire ja kõigepealt tuleb neil tagasi tõmbuda, siis saame rääkida relvastuskontrollist ja muudest asjaoludest. See on see, mida lääneliitlased Venemaale ütlevad, keegi ei räägi läbi Venemaa ultimaatumi üle.
Me ootame, et koroonareeglid lõdveneksid ka Eestis – kas valitsus on siin liiga ettevaatlik?
Me ju alustame avamist teisest kohast. Soomes tohivad restoranid olla nüüd kella kuue asemel kauem lahti, meil tohivad kella üheteistkümneni. Tõepoolest on juba riike, kus maskikandmise kohustust ei ole. Suurema vaktsineerimisprotsendiga riikides on olnud lihtsam neid otsuseid teha. Tasa ja targu liikudes jõuame me paraja kiirusega iseenda jaoks õigesse kohta välja. Aga tähele tuleks panna ka seda, et mitte keegi isegi ei kaalu koroonapassi kaotamist riikidevahelises liikluses. See kehtib ja ilmselt jääb veel pikka aega kehtima. Nii et mõnede asjadega peab lihtsalt harjuma. Ma olen üsna kindel, et vähehaaval saame sellest pandeemiast ka välja. Kui vaadata seda, et inimestel on hästi suur ootus, et poliitikud teevad õigeid otsuseid, ja valitsusel on hirm teha vigu, võttes piirangud maha liiga vara ja olla pärast süüdistatud inimelude kaotuses, siis see ei ole kerge otsus. Siin ongi suur risk alati sees, seepärast ma arvan, et ega tasa ja targu ei ole tingimata halb.
Kas energiakriisi oli võimalik ette näha?
Teatud määral muidugi oli. Meie enda eesistumise ajal tehti otsuseid, mis pididki viima süsinikukvootide hinna kallinemisele, rohepööre oli ammu välja hõigatud ja üle 60 protsendi maailma majandusest on ühe või teise rohelubadusega kaitstud. Kui nüüd inimesed ütlevad, et lähme ära börsilt ja lähme ära Euroopa Liidust, et saaksime aegade lõpuni kasutada põlevkivielektrit, siis nii see ei ole. Meil pole teist teed kui osaleda planeedi päästmises. Nüüd on küsimus, kuidas ühiskond jagab kulud, et need ei langeks ebaõiglaselt neile, kes praegu töötavad põlevkivisektoris, või nendele, kelle sissetulekute tase on väga madal.
Kas see otsus, mille meie valitsus energiahindade kompenseerimiseks tegi, oli mõistlik?
Sel hetkel oli see mõistlik otsus, kuna hinnašoki said väga paljud. Aga ma arvan, et järgmisel talvel ei tehta enam samasugust otsust, mis ei arvesta elupindade suuruse ega sissetulekute tasemega, vaid on mõeldud kõigile. Siis ei saaks seda samamoodi mõistlikuks lugeda. Samas, tavalistele inimestele tavalistes paneelmajades, kes on keskmise sissetulekuga, ei peaks riik ütlema, et nüüd täitke taotlusi ja siis võistelge omavahel, kes saab Kred­Exist raha oma maja kordategemiseks. Enamasti kipub see minema pigem nendele, kellel on natuke rohkem jõukust, mitte nendele, kes rabavad kahel kohal väikesepalgalistel ametikohtadel. Kuna nendel inimestel pole mitte kunagi jõudu minna oma ühistuga raha taotlema, siis peabki Kred­Ex minema ühistute juurde ja tegema nende majad korda.
Kas te näete võimalust kutsuda korrale neid, kes õhutavad inimesi tulema Tallinna, peatama siin liiklust ja loopima politseinikke lumepallidega?
See on noatera peal käimine. Vaba mõttevahetus ja demonstratsioonid kuuluvad demokraatliku riigikorralduse juurde, aga siin on ka oht keerata vint üle ja kaotada suure hulga ühiskonna mõistmine. Ma arvan, et see võib kergesti juhtuda, kui kasutada alandavaid koolikiusuga sarnanevaid loosungeid ja tekitada teistes inimestes küsimus, et miks te segate tööpäeval meie elu ja miks te ise tööl ei ole. Kuni taolised demonstratsioonid tekitavad kaaskodanikes kaastunnet, saab neid korraldada, aga kui need mõistmist ei leia, siis neid enam korraldada ei saa. Sellest vaatevinklist ei peakski nagu midagi tegema, sest politsei sai ju tegelikult imehästi hakkama, nad ei lasknud ennast provotseerida. Mul endal oli küll väga kahju vaadata politseiametnikke, kes pidid seda kannatama, aga see on nende töö. Nii et ma ei tea, kas seltskond, kes selliseid asju korraldab, otsib mõistmist või see ongi revolutsioon. Kui nii, siis on oht, et me ei tunne end enam turvaliselt meie oma koduriigis, sest lõhed on kasvanud liiga suureks. Samas pole sellel kõigel mitte mingit pistmist ei vaktsiinipassi ega kõrgete elektrihindadega, seda kasutatakse ära mingitel teistel eesmärkidel.
Kuna praegune valitsus sai ametisse teie presidendiks oleku ajal ja vaadates, kui habras on nende koos püsimine, kas hoiate pöialt, et nad peaksid veel aasta vastu?
Mina hoian pöialt kõigile valitsustele, kes teevad ära need asjad, mis on Eesti tuleviku pärast vaja ära teha. Nendeks on eestikeelne kool, meie energeetikasüsteemi muutumine, valmisolek uuteks tehnoloogiateks ja tehisintellektiks, et meie digiriik suudaks oma edu teiste maailma digiriikide ees säilitada. Ma näen ka üht väga suurt probleemi, mis seisneb selles, et meie maksusüsteem on hästi laiapõhine ning suhteliselt väikese sissetulekuga inimesed kannavad palju ressursse riigikassasse. See on väga hea maksubaas, aga sellisele tulumudelile ei saa vastu panna kulumudelit, mis toetab ühtmoodi nii neid, kellel on abi vaja, kui ka neid, kellel abi vaja ei ole. Samuti on probleemiks, et kohalikud omavalitsused, mis peaksid tegema kõik oma inimeste hakkamasaamise nimel, ei saa seda teha, sest neil puudub iseseisev tulubaas.
Milline on ametist lahkunud presidendi edasine roll, kui palju saab kasutada oma sidemeid maailmas Eesti asja ajamisel?
Väga suur hulk sidemeid on siiski ametikohapõhised. Ei ole mingit kahtlust, et praegu on president Alar Karisel lihtsam Prantsuse presidendi Emmanuel Macroniga kontakteeruda kui minul. Teatud sidemed muidugi jäävad. Ka mina tunnen, et mul on kohustus teha oma tööd edasi. Kui vaatan oma päevaraamatut, siis see ei erine väga palju sellest, mis ta enne oli. Meeskond on muidugi palju väiksem, mis tähendab, et ka jõudlust on vähem. Ma tajun seda kohustust ja vastutust, mis mul Eesti ees on, ja tegutsen, et meie elu edeneks ja läheks paremaks.
Kui palju muutub isiklik elu, kui pole Kadrioru kohustusi – kas te autoga juba võite sõita?
Autoga võin sõita, aga muutunud on hämmastavalt vähe. Arvasin, et muutus on palju-palju suurem.
Olete öelnud, et ei välista osalemist poliitikas – millal teete otsuse, kas liitute mõne poliitilise erakonnaga?
Absoluutselt ei välista, aga see mõne erakonnaga liitumise võimalus on üks huvitav lugu, mida ajakirjanikud omavahel räägivad, aga mina seda lugu ei räägi. Ma jõudsin ka selle intervjuu käigus esitada poliitilise programmi, mis minu arvates Eesti elus vajab tegemist ja milline on töömeetod. See, kuidas mina neid asju saan tagant lükata, võib olla ajas muutuv. Ma jätkuvalt leian, et mul ei ole kohustust öelda, mida ma teen kolme kuu või kolme aasta pärast. Põhjus on selles, et ma lihtsalt ei tea seda.

Kersti Kaljulaid: ülisuurte lõhede puhul ei saaks me end oma riigis ohutuna tunda

Sel laupäeval stardib Eesti Terviseradade ja president Kersti Kaljulaidi algatatud matkasari, mis kutsub nii noori kui ka vanemaid sportlikust vormist hoolimata nädalavahetustel õues aega veetma ja rohkem liikuma. Sarja esimene üritus toimub 2022. aastal Euroopa Spordilinna tiitliga pärjatud Rakveres, kus elanikud saavad koos president Kersti Kaljulaidiga osaleda linnaretkel läbi tänavate, parkide ja terviseradade.
SA Eesti Terviserajad juhataja Alo Lõokese sõnul on jalutamine ja tempokam liikumine üks lihtsamaid võimalusi enda füüsilise aga ka vaimse vormi hoidmiseks. „Laupäeval Rakverest alguse saava matkasarja raames korraldame igas kuus mõnes Eestimaa paigas pikema või lühema retke, et koos president Kaljulaidiga kutsuda inimesi nädalavahetustel õues pikemalt liikuma. Laupäeval-pühapäeval, kui vaba aega on rohkem, võiks meist igaüks leida paar tundi jalutamiseks või siis tõsisemaks sportimiseks – kas üksi, sõpradega, või perega.“ Lõoke lisas, et liikumiseks ei pea tingimata kodust kaugele sõitma, vaid pigem tasub oma koduümbruses leida vaheldusrikas ja põnev rada – seda ikka selleks, et liikumine oleks võimalikult lihtne.
Matkasarja esimesest üritusest võtab osa ka president Kersti Kaljulaid, kes on sage looduses liikuja ja sportija ning ka rahvaspordiüritustel osaleja nii rattal, joostes kui ka suuskadel. Lisaks osaleb Kaljulaid reedel Rakvere vallas toimuval kohaliku spordikogukonna kohtumisel, kus arutatakse piirkonna liikumisharrastusvõimaluste arendamist ja ühist koostööd.
<blockquote>Liikumine ja matkamine on kõigile jõukohane ja ei nõua erivarustust või -oskusi, nii et ega väga head põhjust, miks mitte nädalavahetusel mõned tunnid õues liikuda, ju ei ole!</blockquote>
“Liikumine ja matkamine on kõigile jõukohane ja ei nõua erivarustust või -oskusi, nii et ega väga head põhjust, miks mitte nädalavahetusel mõned tunnid õues liikuda, ju ei ole. Eks me muidugi teame, et võimalusel on inimene ka laisapoolne ja leiab miljon head põhjust, miks mitte välja tulla. Me mõtlesime terviseradadega, et anname nüüd ühe põhjuse juurde, miks siiski ennast igal nädalavahetusel natuke aktiivsemalt liigutada &#8211; teeme seda üheskoos! Ja harjumus liikuda ja aktiivne olla on midagi, mis kas tekib või ei teki juba lapseeas, nii et kutsume kõiki kaasa koos peredega,” ütles president Kersti Kaljulaid.
„Arvestades, et laste tervislike harjumuste kujundamisel on vanematel väga suur roll, seega võiks vähemalt korra nädalas lastega ühiselt kerge matka ette võtta või veidi sportida,“ julgustab Lõoke järeltulijatega koos liikuma.
Matkasarja esimene retk Rakveres stardib Rakvere Spordikeskuse juurest (Kastani 12) laupäeval, 22. jaanuaril kell 11 (kogunemine kell 10.30). Pooleteisetunnise linnamatka jooksul trajektooril Parkali tn-Pikk tn- Tarvas-Linnus-Vallimägi-Tammik- Palermo terviserada-Rakvere Haigla- Ametikool ja Seminari tänav-uus Riigigümnaasium-Rakvere Spordikeskus. Vaata lähemalt
Eesti Terviserajad SA asutasid 2005. aastal ettevõtted Merko Ehitus, Swedbank ja Eesti Energia. Tänaseks on Eesti Terviseradadest saanud üks suurimatest liikumisharrastuse mõjutajatest. Kokku on Eestis enam kui 1100 kilomeetrit aasta läbi kasutatavaid terviseradasid, mida külastatakse hinnanguliselt 6 miljonit korda aastas ning mida hooldab 200-liikmeline rajameistrite meeskond.
Foto: Vabariigi President Kersti Kaljulaid EV100 avamatkal.
Foto autor: Rauno Volmar/Ekspress Meedia
Lisainformatsioon: 
Alo Lõoke 
Juhataja 
Eesti Terviserajad SA 
+372 5253801 
alo@terviserajad.ee

Eesti Terviserajad alustavad koos president Kaljulaidiga üle-eestilise matkasarjaga

President Kersti Kaljulaid külastab täna Rakvere Gümnaasiumi, kus annab abituuriumile ühiskonnaõpetuse tunni, mis keskendub rohepöördele ja energiapoliitika küsimustele. Lisaks kohtub president Kaljulaid Virumaa Naiste Tugikeskuse inimestega; AQVA Spa juhtidega, et arutada viirus- ja energiakriisi mõju turismisektorile ning Rakvere piirkonna spordijuhtidega, et arutada liikumisharrastuse edendamise võimaluste üle.
&nbsp;
Laupäeval saab Rakveres alguse Eesti Terviseradade ja president Kersti Kaljulaidi algatatud uus üle-eestiline matkasari, mis kutsub nii noori kui ka vanemaid sportlikust vormist hoolimata nädalavahetustel õues aega veetma ja rohkem liikuma. Rakvere linnaretk saab alguse laupäeval kell 11 Rakvere Spordikeskuse juurest ning ca pooleteisetunnine linnamatk kulgeb trajektooril Parkali tn-Pikk tn- Tarvas-Linnus-Vallimägi-Tammik- Palermo terviserada-Rakvere Haigla- Ametikool ja Seminari tänav-uus Riigigümnaasium-Rakvere Spordikeskus.
&nbsp;
Vabariigi Presidendi ametis tegi Kersti Kaljulaid 2016. aasta sügisel oma esimese maakonnavisiidi just Lääne-Virumaale.
<figure id="attachment_621" aria-describedby="caption-attachment-621" style="width: 640px" class="wp-caption alignnone"><img loading="lazy" class="size-large wp-image-621" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/01/VP-kaljulaidi-esimene-mk-visiit-l-virumaale-Ain-Liiva-1024x607.jpg" alt="President Kersti Kaljulaid väljumas ametiautost Rakvere spordikeskuse ees" width="640" height="379" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/01/VP-kaljulaidi-esimene-mk-visiit-l-virumaale-Ain-Liiva-1024x607.jpg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/01/VP-kaljulaidi-esimene-mk-visiit-l-virumaale-Ain-Liiva-300x178.jpg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/01/VP-kaljulaidi-esimene-mk-visiit-l-virumaale-Ain-Liiva-768x455.jpg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/01/VP-kaljulaidi-esimene-mk-visiit-l-virumaale-Ain-Liiva-6x4.jpg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/01/VP-kaljulaidi-esimene-mk-visiit-l-virumaale-Ain-Liiva.jpg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" /><figcaption id="caption-attachment-621" class="wp-caption-text">Vabariigi Presidendi ametis tegi Kersti Kaljulaid 2016. aasta sügisel oma esimese maakonnavisiidi just Lääne-Virumaale. Foto: Ain Liiva</figcaption></figure>

President Kaljulaid külastab täna ja homme Lääne-Virumaad

Eesti Lasterikaste Perede Liidu taskuhääling Sumin kutsus president Kersti Kaljulaidi oma taskuhäälingu Sumin 5. episoodi külaliseks. Juttu oli nii soorollidest, laste kasvatamisest kui klaaslagedest, aga ma märksa praktilisematel teemadel &#8211; kuidas ja milliseid täiendavaid samme saaks astuda riik, et me pered oleks paremini hoitud.
&nbsp;
Taskuhäälingut saab järele vaadata siin:
<iframe loading="lazy" title="SUMIN #5 Kersti Kaljulaid: Emaks, naiseks ja presidendiks olemisest" width="640" height="360" src="https://www.youtube.com/embed/sKLo-P3i7j0?feature=oembed" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; clipboard-write; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
ning kuulata <a href="https://spoti.fi/3oSXxdi">Spotify</a>&#8216;s või Apple <a href="https://apple.co/3DUDvU0">Podcasts&#8217;is</a>.

President Kaljulaid lasterikaste perede podcastis – emaks, naiseks ja presidendiks olemisest

Loe Eesti Päevalehes president Kersti Kaljulaidi ametiaja viimastel päevadel ilmunud mahukat kokkuvõtet viiest aastast Vabariigi Presidendina <a href="https://epl.delfi.ee/artikkel/94704123/kersti-kaljulaid-suunasin-prozektori-kohtadesse-mis-muidu-olid-varjus">SIIN</a>.

Kersti Kaljulaid: suunasin prožektori kohtadesse, mis muidu olid varjus

President Kersti Kaljulaidi ametiaja viimastel päevadel salvestatud Eesti Televisiooni pikk intervjuu, kus endine riigipea Marko Reikopile vastates kokku oma ametiaja. Mis teda rõõmustas ja mis vihastas, mis üllatas ning mis kurvastas? Kuidas ta ise ja ka Eesti riik selle ajaga muutusid?
&nbsp;
Intervjuud saad täismahus vaadata <a href="https://etv.err.ee/1608350375/kersti-kaljulaid-isepaine-president">SIIN</a>.

Kersti Kaljulaid. Isepäine president

Kersti Kaljulaid Mart Soidro ja Andrus Kivirähkiga Balti Jaama turu väravas

Kersti Kaljulaid: mul on hästi suur säästmiskalduvus, panin juba ülikooli ajal esimesest stipendiumist neli rubla kõrvale

Jõudsin enne jõulu Draamateatris vaadata Martin Crimpi „Katsed elu kallal“. Meisterlik! Lavalt kajas kummalisel kombel armastust kolme apelsini vastu, mis tüki sisuks olevad karmid lood vaadatavaks ja kaasamõeldavaks leevendas.
Hakkasin koduteel mõtlema, kuidas eri põlvkondade maailmad erinevad ja kuidas see mõjutab kunsti. Minu ja minust vanemate põlvkondade elus on nõukogude aeg, kus üksiku inimese vastutus oma käekäigu eest oli viidud miinimumini &#8211; vabaduseta inimesel pole ju ka vastutust. Selle imeliku aja kultuurinähtuste hulka kuulus &#8220;lubatud&#8221; teemadel muretu villaseviskamine, mis kandus meiega üle ka uude vabadusse.
Vabaduse saabudes kadusid igasugused keelud ja tabud. Sündis Kreisiraadio ja muu sarnane hooletu, muretu, kompleksivaba huumor, milles sügavamat allteksti polnudki mõtet otsida. Eks maitsetu oli mõni nali ka toona, aga taunimist erinevatel moraalsetel, eetilistel, minu pärast kasvõi keskkonnakaitselistel põhjustel, ei esinenud sugugi.
Midagi hakkas muutuma juba üksjagu enne praegust pandeemiat – minu põlvkonnale omane muretu vabadus ja edasi tormamine andis nooremates peades ruumi mõtlikule arutelule selle üle, millist koormat jaksame kanda. Kuidas me vastutame iseenda ja tänaste kaasteeliste eest, aga ka tuleviku Maa ja tuleviku inimkonna eest?
<blockquote>Midagi hakkas muutuma juba üksjagu enne praegust pandeemiat – minu põlvkonnale omane muretu vabadus ja edasi tormamine andis nooremates peades ruumi mõtlikule arutelule selle üle, millist koormat jaksame kanda.</blockquote>
Vastutustundlikkus ilmus esmalt kunsti ja kultuuri &#8211; taaskasutusega mängimine moes, kaduvate ökosüsteemide, naiste ja vähemuste õiguste pärast muretsemine, tuleviku säästlike linnaruumide kujundamine (tõsi, esialgu veel näitusesaalides &#8211; minge näiteks Arhitektuurimuuseumisse ja vaadake Oaasis ringi).
Igatahes oleme meie, suuresti tarbimisest motiveerituna läbi tööelu tormanute põlvkond, mulle isegi pisut arusaamatul viisil üles kasvatanud hoopis mõtlikuma uue eestlase, kes tajub suure maailma muresid isiklike muredena. Inimkonna käekäiku isikliku vastutusena.
Meie noored teatriinimesed ja kunstnikud tegelevad alailma selle maailma halvaga. Vaevalt nad lihtsalt loomupoolest kuidagi nukramad on kui meie omal ajal. Nad on lihtsalt tundlikumad ja märkavamad. Nende põlvkonna koomilisedki tükid kannavad mingit teistmoodi nukrat maailmakäsitlust. Naeru on ikka, sest ängist peab vabanema, aga muretut villast ei visata justkui.
Ma olen sellele 20-40 aastaste seltskonnale väga tänulik. Teie käes on tulevik ilmselgelt paremini hoitud.
Aga neid tulevikuparandajaid on meil ikkagi ka tänaste otsustajate hulgas. Kes viitsivad läbi kogu bürokraatia halli seina minna ja ikka liikuda nende meretuuleparkidega edasi. Või vesinikutehase või vesisalvestiga. Või viimase miili sõidukitega. Või jagamismajandusega. Või eestikeelse kooliga kasvõi aastaks 2035, kui varem tõesti ei jõua. Või noorte vaimse tervise teemadega. Või kõik need õed ja arstid, kes ohkvad, aga ravivad ka neid, kes ometi ju võinuks kergelt põdeda, kui nad ennast kaitsnuks. Ja nõnda edasi – kuhu ka ei vaata, ehitatakse Eesti tulevikku. Kodus, kaugemal, tagasi tulles ja uuesti minnes.
Kui ei tee riik, teevad inimesed vabatahtlikult või ettevõtjana ise, näidates riigile, kuidas saab ja tuleb. Oleme viimasel aastal päris palju teinud.
<blockquote>Kui ei tee riik, teevad inimesed vabatahtlikult või ettevõtjana ise, näidates riigile, kuidas saab ja tuleb.</blockquote>
Just see tundlikkus tulevikuvajaduste suhtes, isiklik vastusustunne – kõik see on väga lootustandev. Me teeme ära selle rohepöörde, me lõpetame nii selle viiruse valitsemisaja kui segregatsiooni Eesti koolisüsteemis. Me võtame rahvusvaheliselt järjest enamat vastutust maailma ees. Me teeme igaüks ise paremat Eestit, sest tulevikutundlikud Eesti inimesed näevad – on vaja. Isegi kui eestvedamise roll jääb liiga suureks neile, kelle selle jaoks valinud oleme, astume 2022. aastal kindlasti Eesti inimeste, üha märkavamate ja tundlikumate toel, neile suurtele eesmärkidele lähemale.
Ja ühe suure erinevusega – me oleme õppinud 90te tormakusest seda, et kedagi ei saa maha jätta. Muutustega, isegi kui need on head ja vajalikud, käib paratamatult kaasas mõju kõikidele meie inimestele. Põlevkivienergeetika muutumine põlevkivikeemiaks on hea, aga see muutus on raske paljudele Ida-Virumaa inimestele. Tuulikud silmapiiril vajavad harjumist ja kohanemist. Ühtse eestikeelse kooli sünd tekitab mõnes koolis päriselt mure, kuidas tagada kõigile klassis võimetekohane edasijõudmine ja piisav tähelepanu. Majanduse makronumbrid kihutavad Harjumaa vedamisel üha uutesse kõrgustesse, ent enam ei saa me rääkida isegi paljudest maakonnakeskustest kui kohaliku elu keskpunktidest.
Kõik head muutused toovad endaga kellelegi kaasa ka midagi keerulist, tundmatut ja rasket. Muutustest puudutatud inimesed peavad tundma, et nende keskmisest palju olulisemat panust suurema üldise hüve nimel märgataks, tunnustataks ja ka kompenseeritaks. Ühise hüve nimel tuleb kindlasti paljudel millegi uuega kohaneda, aga terve ühiskonnana saame kohanemise teha võimalikult kergeks.
Tulgu 2022 aasta tundlike, aga sellegipoolest julgete otsuste aasta. Eksida ei tohi. Elame ajal, mil osadel läheb imeliselt ja teistel eriliselt halvasti. Et keskmiselt liigume ka 2022 aastal ilmselt kiiresti edasi, on meie võimuses teha seda üksteisega arvestades.

Kersti Kaljulaid: teeme ära rohepöörde, lõpetame viiruse valitsemisaja ja segregatsiooni koolisüsteemis

Eesti Kommunikatsioonijuhtide Liit (EPRA) kuulutas tänavuse kommunikatsiooni aastaauhinna laureaadiks president Kersti Kaljulaidi, kes on nii oma ametiajal kui ka sellele järgnevalt aktiivse kommunikatsioonitegevusega aidanud fookuses hoida Eesti ühiskonnale olulisi väärtusi ning teinud seda selgelt ja jõuliselt.
„Eesti presidendi ametiga kaasas käivas tööriistakastis ongi praktiliselt ainult kommunikatsioonilahendused, sest sõna võim on ta ainuke võimuhoob. President Kaljulaid kasutas seda võimu Eestis ja laiemalt maailmas silmatorkavalt väärtuspõhiselt, mõjusalt ja omakasupüüdmatult, jättes sellega sügava positiivse jälje nii meie igapäevaellu kui ka neisse ootustesse, mis Vabariigi Presidendile meie ühiskonnas nii praegu kui edaspidi kehtivad,“ põhjendas otsust EPRA president Margus Mets. Tunnustust väärib ka president Kaljulaidi tegevus nii kodumaises kui rahvusvahelises meedias Eesti riigi kuvandi kaitsja ja hoidjana ka siis kui mõnede teiste riigijuhtide sõnad ja teod riivasid ühiskonna enamiku õiglustunnet.
<blockquote>Eesti presidendi ametiga kaasas käivas tööriistakastis ongi praktiliselt ainult kommunikatsioonilahendused, sest sõna võim on ta ainuke võimuhoob</blockquote>
President Kaljulaidi tänas liitu tunnustuse eest. &#8220;Lubasin juba ametisse astudes, et ma ei ole kunagi vait, kui liiga tehakse nõrgematele, ohus on meie vabadused või julgeolek ning sellest kreedost läbivalt nende viie aasta jooksul ka lähtusin. Küll ei osanud ma toona seda vundamenti sõnastades ette näha, et just vabaduste osa mu ametiajal nii teravalt fookusesse satub – eks see näitab, et tegelikult ei ole me ühiskonnas veel paljud need vabadused, mis küll põhiseadusesse omal ajal väga hästi ja ettenägelikult kirja said, piisavalt põhjalikult läbi arutatud, mõtestatud, sõnastatud ja vajadusel ka vaieldud. Seda tööd jagub ka edaspidi nii mulle kui ametis olevatele riigipeadele,&#8221; sõnas president Kaljulaid auhinda vastu võttes.
Metsa sõnul on presidendi valik, mille kohta ja millal ta sõna võtab või mis teemadel hoopis vaikib, juba omaette sõnum. „Samamoodi on eraldiseisva sõnumi väärtusega presidendi sõnavalik, toon ja esinemislaad. Just see ongi iga liidri ja juhi, sealhulgas kommunikatsioonijuhi ees seisev põhiülesanne – tabada õiget hetke ja õigeid sõnu ning osata eest vedada või mõne otsuse sisu ja sünnilugu lahti seletada nii, et kuulajad võtaksid aega, süveneksid ja sooviksid mõista. Kersti Kaljulaid on selles meie erialaorganisatsiooni hinnangul olnud väga hea, mistõttu tahame teda tänada ja eeskujuna esile tõsta,“ märkis Mets. „President Kaljulaid on olnud selle sõna parimas ja laiemas tähenduses riigimees, öeldes välja vajalikke sõnumeid ka siis kui kõik ümberringi saavad suurepäraselt aru, et lühiajalises perspektiivis ei too need talle ei isiklikku populaarsust ega konjunktuurset poliitilist kasu. Sellist isetust tahaks meie riigijuhtide sõnavõttudes näha palju rohkem ja ikka veel võidukäiku tegevat küünilis-pragmaatilist poliittehnoloogilist lähenemist vähem.“
<blockquote>Lubasin juba ametisse astudes, et ma ei ole kunagi vait, kui liiga tehakse nõrgematele, ohus on meie vabadused või julgeolek ning sellest kreedost läbivalt nende viie aasta jooksul ka lähtusin.</blockquote>
Eelmisel aastal said EPRA aastaauhinna Eesti meditsiinitöötajad, sest arstid, õed ja hooldajad kandsid koroonakriisi tingimustes lisaks oma põhitöö tegemisele esmatähtsat rolli ühiskonna objektiivsel teavitamisel, hirmude maandamisel ja meid ümbritseva reaalsuse teaduspõhisel seletamisel nii meedias kui kõigile oma patsientidele ja hoolealustele individuaalselt. Auhinna võttis vastu pandeemia ajal sektori eestkõnelejaks tõusnud dr. Arkadi Popov.
EPRA aastaauhinnaga tunnustab Eesti Kommunikatsioonijuhtide Liit igal aastal inimest või organisatsiooni, kelle kommunikatsioonitegevusel oli Eesti ühiskonnale kõige suurem mõju. Auhinnale esitatav kandidaat võib, ent ei pea töötama kommunikatsioonivaldkonnas, kuid tema tegevused ja avalikud esinemised peavad Eesti ühiskonnas olema laialdast kõlapinda pälvinud.

Eesti Kommunikatsioonijuhtide Liidu tänavuse aastaauhinna pälvis president Kersti Kaljulaid!

President Kersti Kaljulaid võttis vastu &#8220;Pealtnägija&#8221; ettepaneku proovida kaasautori rolli ning rääkis selle hooaja viimases saates lahti rohepöörde võimalused Eestis. Saatelõiku saab järele vaadata <a href="https://www.err.ee/1608436544/pealtnagija-kersti-kaljulaid-uuris-kuidas-eestis-rohepoore-ara-teha">SIIN</a>.
Viimase aja tuliseim teema on röögatud energiahinnad. Üldiselt on teadvustatud, et massiline fossiilkütuste põletamine elektri ja toasooja saamiseks tuleb lähemate aastakümnete jooksul ära lõpetada. Kuidas siis ikkagi rohepööre ära teha nii, et voolu jätkuks ja hinnad hinge kinni ei võtaks, uuris &#8220;Pealtnägija&#8221; aastalõpusaate kaasautor president Kersti Kaljulaid.
<blockquote>Aastaid tuli eestimaalaste elekter peamiselt põlevkivist, aga seoses kliima soojenemisega on maailmas kokku lepitud, et fossiilsete kütuste osa tuleb suhteliselt lühikese ajaga järsult vähenda.</blockquote>
Asjast võib rääkida keeruliselt ja uppuda detailidesse, aga lihtsustatult on ülesanne järgmine. Eesti elektritarbimise miinimumvõimsus on 300 megavatti, mis juhtub tavaliselt mõnel soojal suveööl, talvised tipud on viis korda kõrgemad ja tuleviku vajadus võib ulatuda 2000 megavatini. Aastaid tuli eestimaalaste elekter peamiselt põlevkivist, aga seoses kliima soojenemisega on maailmas kokku lepitud, et fossiilsete kütuste osa tuleb suhteliselt lühikese ajaga järsult vähenda. On tehtud palju analüüse, mis võiks olla meie piirkonnas süsinikuneutraalne asendus ja valdav osa jõuab tulemusele, et kõige kiirem ja käegakatsutavam lahendus on praegu tuul, väiksemal määral ka päike.
&#8220;Kui võtta tänane Eesti elektrienergia tarbimine, siis me suudaks selle (talvise vajaduse 2000 megavatti – toim.) katta kahe meretuulepargiga,&#8221; ütles Utilitase taastuvelektri valdkonna arendusjuht Rene Tammist. Aga 10-20 aasta perspektiivis tuleb arvestada, et elektrienergia tarbimine kasvab, sest soojussektor elektrifitseerub, kasutatakse rohkem soojuspumpasid seniste küttelahenduste asemel, ka transport elektrifitseerub ehk siis elektriautod tulevad sisepõlemismootoritega autode asemele, lisas Tammist lisatootmisvõimsuste vajadusest rääkides.
Eestis on erinevas ettevalmistuse faasis kümmekond suuremat tuuleparki nii maal kui merel, aga mõni neist ootab vajalikke lube juba kümme aastat. Peamine takistus on huvigruppide vastuseis – kas segavad tuulikud kaitseväe radareid või kohalike elanike elukvaliteeti. Ühe alternatiivina arutatakse ka tuumajaama rajamist, kuid ainuüksi selle ettevalmistus võtaks asjatundjate sõnul vähemalt 15 aastat.
Eesti esimene suurem tuulepark kerkis Virtsu ligi 20 aastat tagasi ja praeguseks on küla ümber kolme firma 28 tuulikut, millest väiksemad 60 ja suuremad 100 meetrit kõrged. Tuulikud on Virtsus nii olulised, et pandi isegi küla vapile.
&#8220;Kui aastal 2002 seda esimest kokku pandi, siis kohalik rahvas jättis töö pooleli, see oli nagu laulupidu,&#8221; meenutas MTÜ Virtsu Arenguselts esimees Jüri Mõniste. &#8220;Kõik käisid vaatamas, neid kraanasid, seda ehitust. Kõik oli uskumatult suur, polnud varem näinud selliseid asju.&#8221;
<blockquote>Praeguseks ollakse tuulikute vihinaga Virtsus harjunud, sest ega mere ääres vaikseid päevi väga palju ei olegi.</blockquote>
Inimestel oli ka hirme ja kaebusi. Mõniste mäletab, et esimestel koosolekutel räägiti põhiliselt tuulemürast. Üks aspekt, millest jäeti tema sõnul täitsa rääkimata, oli päike ja valgus ehk vari, mis tekib, kui tuulik käib. &#8220;Et see on loetud minutid aastas. Aga see lahendati ju niimoodi, et andurid on peal ja kui kõik klapib, et see vari jõuab maja peale, siis tuulikud jäävad seisma lihtsalt selleks. Need on 5-10 minutit heal juhul.&#8221; Praeguseks ollakse tuulikute vihinaga Mõniste kinnitusel harjunud, sest ega mere ääres vaikseid päevi väga palju ei olegi.
Rohkem kui pool sajandit oli Eesti energeetika eeskätt idavirulaste õlul, aga tulevikus läheb raskus rohkem Läänemaale. See on tõstatanud talumistasude teema. Virtsus ei maksa firmad küll otse inimestele, aga moodustasid juba kümme aastat tagasi toetusgrupi, mis rahastab kohalikke mittetulundusühinguid, millest üks on Mõniste veetav Virtsu Arenguselts.
&#8220;See toetusgrupp loomulikult paneb meelt muutma. Vaatasin, kümne aastaga oleme suurusjärgus 100 000 eurot saanud toetust tuuleparkidest,&#8221; ütles Mõniste. Selle raha eest on saanud korrastada kohalikku linnust, kohalikku parki, ehitada mõisatall, on toetatud suveüritusi ja mitu ehitusprojekti on veel ootel.
Isegi kui tuulikutega õpitakse koos elama nagu Virtsus, siis tekib järgmine mure – mida teha, kui tuul ei puhu või päike ei paista? Ühe võimaliku vastuse pakub kütuse- ja energiafirma Alexela omanik Heiti Hääl, kes kutsus Kaljulaidi ja &#8220;Pealtnägija&#8221; ühele esmapilgul ilmetule heinamaale Paldiski linna servas, et kergitada saladuskatet.
<blockquote>See meie auk on siis kaetud turbiinidega ja turbiinide võimsus kokku on 500 megavatti. Ehk me suudame iga tund toota 500 megavatt tundi elektrit. Ja siis, kui elekter on odav ehk tuult on palju, eriti öisel ajal, siis me pumpame selle vee merre tagasi.</blockquote>
&#8220;Siin saladuskatte all on Eesti kõige sügavam puurkaev ehk meie geoloogilise uuringu kaev, mis on 932 meetrit sügav,&#8221; näitas Hääl. &#8220;Meie plaan on imelihtne. Umbes siia uuristada 600 meetri sügavune auk ja selle augu põhja rajada piltlikult öeldes järv. Tegelikult on need küll erinevad silindrilised mahutid, mille puhul siis ajal, kui elektrit on vähe, tuul ei puhu ja elekter on kallis, laseme me merest vett alla auku. See meie auk on siis kaetud turbiinidega ja turbiinide võimsus kokku on 500 megavatti. Ehk me suudame iga tund toota 500 megavatt tundi elektrit. Ja siis, kui elekter on odav ehk tuult on palju, eriti öisel ajal, siis me pumpame selle vee merre tagasi.&#8221;
On maitse asi, kas projekti nimetada maa-aluseks hüdroenergiajaamaks või salvestiks, aga ta suudab koguda tuuleenergiat, kui tuulisel tunnil selle võrku andmise eest muidu raha küsitakse, või nihutada börsilt vajaliku energia ostmist nii, et kalleimad tunnid saavad pisut odavamad.
Maailmas on sarnaseid komplekse, mis kasutavad ära kõrguste vahet, gravitatsiooni ja muutuvaid energiahindu, ehitatud mägedesse, aga Paldiski projekt on teadaolevalt esimene, mis läheb sügavale maa alla. Paldiskis uuristatakse reservuaarid rohkem kui poole kilomeetri sügavusele, sest seal on eriti kvaliteetne graniit, mis muu hulgas tagab, et merevesi ei satuks põhjavette. Projekt on Eesti mõistes grandioosne, aga tuleb meeles pidada, et ükski aku ei ole 100-protsendise kasuteguriga.
&#8220;Me ise täna arvestame seda, et ühe teravati elektri tootmiseks me kulutame umbes 1,35 teravatti elektrit. Ehk see kasutegur on kusagil 0,75 ja 0,8 vahel, mis on täna teadaolevatest salvestustehnoloogiatest suveräänselt parim. Ja lisaks sellele, et ta on salvestustehnoloogiana teadaolevatest kõige efektiivsem, on ta tegelikult ka oma rajamiskulult per megavatt kõige odavam.&#8221;
600 miljonit eurot maksvat hiigelsalvestit hakatakse rajama tuleva aasta märtsis ja see peaks valmima aastal 2029. Maa-aluste mahutite kõrgus on 60 meetrit, mis vastab ligikaudu 17 korruselisele majale. Tööde käigus tuuakse pinnale 15 miljonit tonni graniiti, millest saab ehitada maanteid või jätkuks Rail Balticu jaoks poolde Lätti välja. Teine võimalus, kuhu tuule- või päikeseenergia ülejääk salvestada ja vajalikul hetkel tagasi energiaks muuta on vesinik. Teiste hulgas panustab just sellele energiafirma Utilitas, kelle osalusel arendatakse vesinikku tootvat elektrolüüserit ja vastavat suurtehast Eestisse.
Tammisti sõnul on vesinikutehnoloogias vaja teatavat arenguhüpet. &#8220;Euroopas on täna elektrolüüsereid, mille abil siis elektrienergiast vee lõhustumisel vesinikku toodetakse, alla ühe gigavati võimsust. Aga Euroopa on seadnud sihiks, aastaks 2030 peab see number olema 40. Et sinna jõuda, on väga palju vaja siis kasvatada elektrolüüserite tootmise võimekust,&#8221; selgitas Tammist.
<blockquote>Kuniks uusi parke ja salvesteid rajatakse, on asjatundjate sõnul üks viis olukorda kohe mõjutada tark tarbimine.</blockquote>
Utilitase taastuvelektri valdkonna arendusjuhi sõnul oleks tuuleparkidest tulev energia soodsam kui põlevkivielekter. &#8220;Kui meil oleks täna rohkem tuuleparke, siis oleks ka inimestel elektriarved soodsamad. Ja iseäranis puudutab see meretuuleparke, kus tuult on rohkem, tuulikud töötavad aasta ringi. Ja on väga vähe neid tunde, kus nad üldse ei tööta.&#8221;
Kuniks uusi parke ja salvesteid rajatakse, on asjatundjate sõnul üks viis olukorda kohe mõjutada tark tarbimine. Sel rindel toimetab Eestis mitu idufirmat, kellest üks on Fusebox, eestikeelse nimega Energia Juhtimiskeskus. Lahendus toetub tarkvõrgu põhimõttele – meil peavad olema nutikad seadmed, mida saab distantsilt juhtida. Lihtsalt öeldes on nipp selles, et suur hulk aparaate, mis seda võimaldavad, lülitatakse väikeseks hetkeks välja.
&#8220;Elektriline pumpamine, jahutamine, ventileerimine, nendes protsessides on inerts sees. Ja kui me räägime jahutusseadmetest, siis jahutusseadmetel me suudame vähendada kulu elektrienergiale põhimõtteliselt 20 protsenti umbes. Ehk mitte me ei vähenda kilovatt-tunde, mida see jahutusseade tarbib, vaid seda rahalist kulu, mida ta nende kilovatt tundide peale kulutab,&#8221; selgitas Fuseboxi asutaja ja tegevjuht Tarvo Õng.
Ideed võib vaadata ka nii, et Fusebox korjab oma platvormile kokku firmad või inimesed, kes on tarbimises paindlikud, vahendab nende tarbimiskäitumist elektrivõrgule ja kõik osapooled võidavad. Praegu on Fuseboxi platvormiga Eestis liitunud 40 ärihoonet, seal hulgas Ülemiste City, kus nad ise asuvad. Lähiaastatel on eesmärk kaasata ka kodumajapidamised.
&nbsp;

Kersti Kaljulaid - president ja Pealtnägija kaasautor

“Pealtnägija”: Kersti Kaljulaid uuris, kuidas Eestis rohepööre ära teha

President Kersti Kaljulaid võttis üheks saateks raadiokommentaatori rolli ning analüüsis koos Raadio2 saate Olukorrast riigis saatejuhtide Maalehe peatoimetaja Hindrek Riikoja ja Eesti Ekspressi toimetaja Indrek Lepikuga möödunud aasta olulisemaid sündmusi. Kahetunnises erisaates olid põhilised teemad riigi hakkamasaamine koroonapandeemiaga, haldusreformi viljad ning rohepööre. Samuti arutati julgeoleku, presidendivalimiste korra ning parlamendi rolli üle ning muudel Eesti elu enim mõjutanud teemadel.
&nbsp;
Saadet saab järelkuulata <a href="https://www.err.ee/1608447296/olukorrast-riigis-vottis-2021-aasta-kokku-koos-kersti-kaljulaidiga">SIIN</a>.

Kersti Kaljulaid vaatas koos “Olukorrast riigis” saatejuhtidega tagasi möödunud aastale

President Kersti Kaljulaid andis 2. detsembril pika intervjuu Vikerraadio saates Reporteritund, kus juttu tuli nii Euroopa Liidu piiridel toimuvast, Ukraina olukorrast kui sellest, millised on ametist lahkunud presidendi võimalikud väljakutsed tulevikus.
Saadet saab täismahus järele kuulata <a href="https://vikerraadio.err.ee/1608408272/reporteritund-intervjuu-kersti-kaljulaidiga">SIIN</a>.

Mirko Ojakivi küsitlemas Kersti Kaljulaidi

Vikerraadio Reporteritund – intervjuu Kersti Kaljulaidiga

President Kersti Kaljulaid on sel nädalal visiidil Araabia Ühendemiraatides Dubais, kus toimuval maailmanäitusel algas täna Eesti haridust tutvustav nädal. Haridusnädalal tutvustatakse Eesti haridust nii ärifoorumil, hariduskonverentsil, ülikoolide päeval, haridustehnoloogia päeval kui ka kõrgetasemelistel kohtumistel.
&#8220;Eesti üks peamisi loodusressursse asub kahe kõrva vahel &#8211; see on meie inimeste tarkus. Suur osa sellest, mida oleme saavutanud viimastel aastakümnetel, on meie inimeste nutika toimetamise vili. Selle eelduseks on meie haridussüsteem, mida oleme suutnud hoida egalitaarse ja tugevana nii, et absoluutselt igal Eesti lapsel on võimalik jõuda maailma tippülikoolidesse välja, kui on pealehakkamist ja võimeid,&#8221; sõnas  president Kaljulaid.
President Kaljulaid kohtub visiidil mitmete AÜE ministritega, avab EdTech päeva Eesti paviljonis ning osaleb mitmetel haridusteemalistel aruteludel.
&nbsp;

President Kaljulaid osaleb Dubai maailmanäituse Eesti haridusnädalal

Ma tulen Eestist, mis tänase päevani on ainus ühiskond maailmas, mida võib nimetada täielikult digitaliseerunuks. Miks?
Sest Eesti riik pakub peaaegu kõiki oma teenuseid internetis, väljaarvatud abielu sõlmimine. Kuid see pole tehnika taga kinni, vaid me oleme riigina nii otsustanud, et oma pulma tuleb igaühel kohale ilmuda.
Seevastu kui teil sünnib laps, pole vaja minna kohalikku omavalitsusse sündi registreerima. Sest kui laps on sündinud Eestis, teeb arst digilukku vastava kirje, et sündinud on poiss või tüdruk, 3 kilo, 50 cm, ja taustal saab see laps endale digitaalse isikutunnistuse. Mitte keegi ei vajuta selleks mitte mingeid nuppe. Seejärel logivad lapse vanemad internetti sisse ja panevad lapsele nime, ning seda kõike haiglavoodist või oma kodu vaikusest. Selleks ei ole vaja minna rahvarohketesse paikadesse, kust võib saada mõne nakkushaiguse. Nakkushaigused on imikutele väga ohtlikud, nüüd mõistavad seda isegi täiskasvanud. Eesti emad ei saa aga aru, miks peavad igal pool mujal maailmas inimesed oma vastsündinuga kuhugi minema selleks, et lapse sünd registreerida.
Sama kehtib ka kõigi muude teenuste kohta, mida riik pakub. Mõistmine, et teatud joon on ületatud, saabub siis, kui midagi läheb viltu ja süsteem mõnda aega ei toimi. Paar aastat tagasi põhjustas meie süsteemis katkestuse üks kiibitootja. Ma ei nimeta tema nime, aga see oli üks suurematest kiibitootjatest maailmas. Ja Eestis oleks peaaegu mäss puhkenud. Mõned inimesed olid sunnitud minema riigiasutusse oma digi-ID-d uuendama. Inimesed ei teadnud, kus need riigiasutused Eestis asuvad! Ja mõned inimesed pidid ootama pool tundi või lausa tunni (!), et oma uus ID-kaart uuesti töökorda saada. Siis mõistsime: jah, tõesti – Eesti, mis on küll koduks nüüd juba seitsmele ükssarvikule, on väike majandus. Tema erasektoris puuduvad digihiiglased.
<blockquote>Iga kord, kui keegi mõnes asutuses vaatab ükskõik millist faili, mis riigil kodaniku kohta on, jääb sellest maha digitaalne sõrmejälg.</blockquote>
Iga kord, kui keegi mõnes asutuses vaatab ükskõik millist faili, mis riigil kodaniku kohta on, jääb sellest maha digitaalne sõrmejälg. 
Aga muutused ühiskonnas sõltuvad sellest, mida riik tegelikult teeb. Ja kui riik on terve põlvkonna vältel pakkunud kõiki teenuseid internetis, erasektori parimaid tavasid järgides, siis see tõepoolest muudab ühiskonda. Miks? Sest see on kaasav. Kogu ühiskond – noored, täiskasvanud, vanemad inimesed – on kaasatud. Nad on kõik koos selle sees.
Kuidas see nii juhtus? 30 aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvus, oli erasektor juba digiteerumas. Ja me arvasime, et seda, mida tegime meie, hakkavad õige pea tegema kõik riigid üle maailma. Me oleme siiani üllatunud, et nad seda ei teinud. Veel enam üllatab meid aga see, et inimeste arvates on turvalisem viia pabereid konfidentsiaalsete isikuandmetega ühest kohast teise ning jätta need paberid ametiasutustesse, kaustadesse, kus kes tahes võib neid lugeda.
Digidokumendid on palju turvalisemad. Eesti riik on oma inimestele lubanud, et iga kord, kui keegi mõnes riigiasutuses vaatab faili, mis riigil kodaniku kohta on, jääb sellest maha digitaalne sõrmejälg. Ja me näeme neid sõrmejälgi ning võime esitada päringuid. Kui leiame, et sellel riigiametnikul polnud vaja minu andmeid vaadata, siis esitab riik neid andmeid vaadanud inimese vastu hagi – kaebab ta kohtusse –, sest ta nuhkis ringi süsteemis, andmetes, mida ta poleks tohtinud teha.
Muidugi pole mitte ühelgi riigiametnikul juurdepääsu kõigile ühe inimese kohta käivatele andmetele, sest sellist andmestikku ei ole olemas. Andmed on eri andmebaasides. Ainult inimene ise saab kokku koguda kõik, mis tema kohta käib. Kui töötate näiteks maksuametis, siis tehniliselt võttes on teil tõesti olemas juurdepääs näiteks teie endise poiss-sõbra uue tüdruksõbra või endise tüdruksõbra uue poiss-sõbra tuludeklaratsioonile. Alguses tekkis mõnel inimesel kiusatus neid andmeid vaadata. Aga inimesed said kiiresti selgeks, et sellisel tegevusel on tõsised tagajärjed.
Miks ma seda kõike räägin? Sest see on kõige suurem ja kõige olulisem usalduse koht Eesti riigi ja ühiskonna vahel. Riik on lubanud, et ei kasuta neid andmeid ise ega luba riigiametnikel kasutada neid andmeid muuks otstarbeks kui kodaniku enda hüvanguks; riigi huvides või lihtsalt uudishimu rahuldamiseks pole see lubatud. Selline on seadus.
Meie digisüsteemil on veel üks nurgakivi ja selleks on digitaalne identiteet. Tegelikult on lausa hämmastav, kui vähestele inimestele on tänapäeva maailmas – kus me tegutseme ja toimetame internetis, arvatavasti kulutame 30–50% oma rahast internetis – kättesaadav riikliku garantiiga õiguslikult tunnustatud ja õigusaktidega kaitstud digitaalne identiteet. Igal kodanikul maailmas peaks selline identiteet olema. Euroopas nii ongi. Euroopa Liidus on vastu võetud otsus – ja ma usun, et Eesti on selle protsessi juures olnud katalüseerivaks elemendiks – 20 aastat pärast seda, kui meie saime endale digitaalse isikutunnistuse, et kõigil Euroopa 400 miljonil kodanikul on õigus saada digitaalne isikutunnistus. Need isikutunnistused peavad toimima terve Euroopa piires, sest Euroopa Liit on üks turg. Aga selleni jõudmiseks kulus 20 aastat.
<blockquote>Vaja on ümbritsevat õigusruumi, mis võimaldaks tehnoloogial areneda ja samal ajal tagaks, et mitte keegi ei saaks end esitleda sellena, kes ta ei ole.</blockquote>
Paljud inimesed peavad aga siiani tegutsema internetis anonüümselt, toimetama seal hüüdnimesid ja salasõnu kasutades. Kõigis neis erasektori loodud süsteemides on juba definitsiooni järgi puudu üks oluline element. Sellistel isikutuvastuslahendustel, mis ei ole riigi poolt garanteeritud, toetatud ega arendatud, puudub õiguslik raamistik, mis muudaks need tõeliselt turvaliseks. Sest ükski tehnoloogia pole turvaline iseenesest.
Vaja on ümbritsevat õigusruumi, mis võimaldaks tehnoloogial areneda ja samal ajal tagaks, et mitte keegi ei saaks end esitleda sellena, kes ta ei ole. Eesti süsteemi puhul on nii, et kui ma login sisse ja ostan näiteks päikesepatareid oma maja katusele mõnelt Eesti firmalt, kes saadab mulle lepingu meie e-süsteemi kaudu, siis on see algusest lõpuni krüpteeritud. See tähendab, et ma ei hakka saama Google’ilt ja Amazonilt seejärel lõputuid reklaame, et ma ostaksin veel päikesepatareisid. See on täielikult krüpteeritud riikliku kaitsega digitaalne ökosüsteem. 
Seda peab ümbritsema õigusruum, mis võimaldab tehnoloogial areneda.
Ja see on muutnud meie ühiskonna võrdsemaks, sest riik on avatud ööpäev läbi ja 365 päeva aastas. Naised, kelle kodutööde koormus on tavaliselt suurem ka Eesti ühiskonnas, pääsevad riigi pakutavatele teenustele ligi siis, kui nende lapsed magavad. Ja see on ühiskondlikku kultuuri põhjalikult muutnud. Pandeemia alguses võisime näha, et peaaegu pooled eestlaste tehtavad tööd on sellised, mida saab teha kaugtööna. Üle viie aasta olen ma igal pool maailmas rääkinud, et geograafia ja töö on üha vähem omavahel seotud. Mitte keegi ei uskunud mind, kuid nüüd pandeemia ajal nägid kõik seda oma silmaga.
Aga taas – eestlastel oli seda lihtsam teha, sest ka meie kontorites on kasutusel digi-ID-l põhinev turvaline ökosüsteem. Seega ei toonud internetti kolimine kaasa lisaohte andmeturvalisusele mitte üheski riiklikus ega eraettevõttes, sest meie digi-ID on nagu pass – seda kasutab nii erasektor kui ka avalik sektor.
See on muutnud meie ühiskonna võrdsemaks, sest riik on avatud ööpäev läbi ja 365 päeva aastas.
Digitaalse isikutunnistuse puhul ei tohi era- ja avaliku sektori jaoks kasutusel olla eri süsteemid. Miks? Sest pole ju ka kahte eraldi passi tehinguteks riigiga ja erasektoriga. Digitaalne isikutunnistus on lihtsalt moodne pass – miski, mis aitab internetis tegutseda ja toimetada. Aga sellel on olemas kõik passile vajalikud tunnused. Mõnikord inimesed küsivad, kuidas toimida, kui haiglal on digi-ID ja politseil on digi-ID ja ettevõttel on digi-ID. Neil lihtsalt pole neid. Süsteemi haldamine jääb täpselt samasuguseks nagu analoogmaailmas. Ettevõtte juht saab endiselt esindada firmat, aga ta saab seda teha digitaalse passiga, mitte analoogpassiga.
<blockquote>Digitaalne isikutunnistus on lihtsalt moodne pass – miski, mis aitab internetis tegutseda ja toimetada.</blockquote>
Me kasutame Eestis ka tehnoloogiat, mis on keskkonnasäästlik. Kuna meie digitaristu meenutab nii väga bitcoin’i, siis inimesed mõtlesid aastaid, kas bitcoin’i ja plokiahela looja võiks olla eestlane. Ei ole. KSI, meie tehnoloogia, annab inimese käsutusse ka allkirja, krüpteerimise ja ajatempli, aga see on palju keskkonnasäästlikum. See kasutab vähem energiat, samuti on äärmiselt oluline, et rohepöörde käigus on meil võimalik ka oma süsteem tõhusal viisil digiteerida. Energiat on võimalik kõvasti kokku hoida, kui kasutada õigete tegevuste jaoks õigeid tööriistu.
Plokiahelat kasutatakse Eesti digitaalses ökosüsteemis küll, aga ainult seal, kus tõepoolest vaja – kui mingi teenus võtab andmeid mitmest süsteemist ja peab seda tegema täpselt samal sekundil.
Näiteks on meil proaktiivne teenus, mille puhul eestlased ei pea selleks avaldust esitama, sest riik juba teab, et neil on õigus seda teenust saada. See on üksi elava pensionäri toetus. Me elame külmas kliimas, mistõttu on majade kütmine kallis ja seepärast oleme otsustanud maksta pensionilisa neile pensionäridele, kes elavad üksi. Ja neil pole vaja selleks avaldust esitada. Neil pole vaja isegi teada, et selline teenus on olemas, sest meie andmestikest on näha: nad elavad üksi ja on pensionil. Ja toetus laekub automaatselt nende pangakontole. Näete isegi, et siin on meil plokiahelat vaja. See on sündmusepõhine teenus, millesse on kaasatud muutuvad andmestikud, mitu andmestikku samal ajal. Just selles suunas ongi Eesti e-valitsemise mudel liikumas. Inimesed küsivad: „Miks me peame teenuse saamiseks avalduse esitama?“ Te ju teate isegi, et ma vajan seda teenust.
Tuleme tagasi elu alguse juurde. Laps on sündinud. Meil on Eestis üldine lastetoetus. Miks siis peaksid vanemad esitama avalduse selle lastetoetuse saamiseks? Riik juba teab, et laps on sündinud. Riik teab, et vanematel on pangakonto, sest nad maksavad makse. Seega on loogiline, et riik hakkab seda toetust vanematele lihtsalt maksma. Vanemad ei pea selleks avaldust esitama – tehniliselt pole see vajalik. Ja meil on nüüdseks riigi portfoolios umbes 80 teenust, mida me nimetame sündmusepõhisteks proaktiivseteks teenusteks ja mida pakutakse inimestele, ilma et nood peaksid ise selleks soovi avaldama.
See on suurel usaldusel põhinev element süsteemis, sest nüüd liigume alale, kus süsteem tõepoolest viib kokku andmeid riigi andmebaaside eri osadest ja teeb nende põhjal inimese kohta järeldusi. Aga neid teenuseid kasutatakse ainult inimese aitamiseks ning riigil on selleks rangelt paigas reeglid ja seadused. Näiteks kui käib kriminaaluurimine ja inimest tahetakse jälitada, siis tuleb selleks endiselt saada order. Süsteemi kaudu pole võimalik ühegi inimese kohta uurimist läbi viia. Aga inimese toetamiseks ja toetuste maksmiseks on see Eestis võimalik.
Inimene saab digipöörde läbi teinud ühiskonda usaldada ainult siis, kui tal säilib kontroll oma andmete üle. 
Sellised erisused on üliolulised, sest inimene saab digipöörde läbi teinud ühiskonda usaldada vaid siis, kui tal säilib kontroll oma andmete üle ja ta lubab neid andmeid kasutada ainult iseenda hüvanguks. See peab olema seadustes kirjas. Meie uue, digitaalselt proaktiivse valitsemise mudeli puhul töötatakse praegu ministeeriumites ja parlamendis selle nimel, et jõuda kokkuleppele, kuidas tohib selliseid proaktiivseid teenuseid kasutada, aga ka selle kallal, millistes punktides oleks inimestel võimalik sellesse süsteemi siseneda ja sealt väljuda. Sest mõni inimene võibolla ei taha, et talle isegi selliseid positiivseid teenuseid automaatselt pakutakse ja seega peab tal olema võimalik sellest süsteemist väljuda.
Paljud inimesed kogu maailmas on minult küsinud, millisest kohast oleks kõige parem alustada oma ühiskonna digiteerimist. Sageli on arvatud, et e-hääletamisest, sest paljudel neist on sageli suured diasporaad ja nad tahavad, et ka need osad ühiskonnast osaleksid. Minu soovitus on: ärge mitte kunagi alustage suurt usaldust eeldavast teenusest. Alustage väikestest teenustest, mida inimesed saaksid kasutada ja veenduda, et need on turvalised. Laste kooli või lasteaeda kirja panemine, sotsiaaltoetuste taotlemine – seda on hea teha internetis ka seetõttu, et siis naabrid ei näe, et sa seda taotled. Eesti ühiskonnas inimesed näiteks mõnikord ei taha, et teised teaksid, et nad saavad sotsiaaltoetusi. Seega peaksid seda laadi teenused alati tulema enne.
Isegi minul on unistus. Olles tegutsenud ÜRO naiste ja laste õiguste kaitsjana nüüd juba pool aastat, olen aru saanud, et paljudes riikides pole digitaalset rahvastikuregistrit. Selline asi peaks olemas olema ja seda tuleks alustada iga viimse kui lapse sünni digitaalsest registreerimisest.
Oma esinemise lõpuks jõudsin ma tagasi sinna, kust alustasin – on äärmiselt tähtis, et kogu maailmas ei jääks mitte ükski sünd märkamata. Kas teate, kui palju selliseid sünde tänapäeval on? Kakskümmend protsenti. Ma näen ka arenevates riikides, kuidas valitsused on huvitatud rahvastikuregistrite digitaalseks muutmisest. Mõned on seda ka teinud. Minu unistus on, et iga ilmakodanik muutuks digitaalseks ilmakodanikuks juba oma sündimise hetkest. Siis saaksime neile pakkuda vaktsiine, toiduabi, haridust. Siis saaksime olla kindlad, et sellel planeedil ei lähe mitte keegi kaotsi.
<blockquote>Minu üleskutse kõigile maailma riikidele: palun tehke nii, et meie tulevased põlvkonnad saaksid olla tõelised globaalsed digikodanikud!</blockquote>
See on minu üleskutse kõigile maailma riikidele: palun tehke nii, et meie tulevased põlvkonnad saaksid olla tõelised globaalsed digikodanikud. Jah, see pakub suurepäraseid võimalusi majandusele. Jah, me võime unistada globaalsest teenuste turust. Inimesed töötamas Tuneesiast või Fidžilt näiteks Eestis raamatupidajana või kirjutamas koodi kellegi jaoks, kes on Islandil. Aga me peaksime alustama tõeliselt väikeste ambitsioonidega: kanda kõik lapsed üle maailma digiregistrisse, et keegi sellel planeedil ei läheks kaotsi. 
Meie oleme Eestis toiminud katalüsaatorina paljude ülemaailmsete digitaalse valitsemise teemaliste mõtteprotsesside juures. Oleme rajanud koos UNDP-ga E-riigi Akadeemia. Ma usun, et oleme tugevalt mõjutanud Euroopa e-riigi võimekust. Aga minu unistus on globaalne. Me peaksime kõik olema globaalselt ühenduses, peaksime olema seadustega kaitstud globaalse ühiskonna digitaalsed kodanikud.
Tänan kuulamast!

President Kaljulaid esineb Future Investment Initiative foorumil Saudi Araabias

President Kaljulaidi avakõne Future Investment Initiative foorumil

Palju õnne sünnipäevaks! Kõik vahvad vabariigi alguseaegadel sündinud hakkavad oma kõige tegusamasse ikka jõudma, minu põlvkonna inimeste puhul on nende 30ste nähtuste hulgas ka meie lapsed, see tähendab, et oskame üsna hästi samastuda 30-aastaste ootustega sellele, milline on üks korralik Eesti Vabariik ja mida nemad saavad teha selleks, et saaks ka 30 aasta pärast öelda, nagu meie täna – sellist Eestit me tahtsimegi.
Sest vaadake, meie põlvkonnal on see õnn. Jah, ma olen ise ülikriitiline mõnede peamiste arenguvektorite ülesnoppimise ja tulevikku pikendamise suhtes nagu rohepööre või tehisintellekti koht meie seadusruumis, turvaline andmeehaldus koos sama turvalise andmekaeve ja isegi müügiga jne.
<blockquote>Sisejulgeolekusüsteemi areng on olnud kiire, see maailm on samamoodi tundmatuseni muutunud nagu Tallinna kesklinn.</blockquote>
Aga fakt on see, et 30 aastaga on loodud selliste otsuste jaoks eeldused, mis ei erine maailma teiste rikaste riikide omadest. Ei ole muide üldse tüüpiline 90te aastate arenevate riikide kontekstis, kuhu me oleme välja jõudnud. Muidugi vedas meil naabritega – EL, kes tegelikult on pannud 2-4% SKTst meie arengusse igal aastal alates juba liitumiseelsest ajast, pakkunud meile turu ja algul ka paika pannud majaka, mille poole institutsioone ehitades ja neid üksteisest tulemüüridega eraldades püüda. Phare selle projekti nimi oligi omal ajal.
Tagasihoidlikult tuleb ka tunnistada, et digiriiki on samuti hulka lihtsam ühel toona veel keskmise sissetulekuga riikide keskmike hulka kuuluval maal parem ehitada, kui koolid, haiglad ja teed ehitab-remondib keegi teine.
Ehk – meie erilisus ei seisne mitte selles, et oleksime fundamentaalselt olnud kuidagi paremad kui Ukraina või Põhja-Makedoonia. Meie geograafilises naabruses on korruptsioonist vaesed põhjamaad, kes samas materiaalselt rikkad (ei tea, kas neil kahel asjal võiks ka olla seost? Aga selle üle jõuame täna veel arutada). Ja meil on EL suure turu ja võimsa kaubandusläbirääkijana, mis tähendab, et meie ettevõtjad ja ükssarvikud saavad alati võtta globaalseid poose, liialt kaubandustingimuste pärast üldse muretsemata. Ligipääs turule on meil enamasti parim võimalikest.
Aga need eeldused, mis täiesti geograafilised pole, on tulnud luua – EL-i tuli pääseda, NATOsse tuli pääseda, väliskapital siia meelitada, seejuures isepäiselt teistest eristudes nii maksusüsteemi kui kapitali kohtlemise osas. Eesti nimelt on see riik, kes on kogu sellesamuse iseseisvusaja rõhutanud, et ka kõik kapital, on riigi jaoks võrdne &#8211; ei mingeid erikokkuleppeid, ei mingeid majandussektorites suurtele välistegijatele kontrolli andvaid lepinguid jne.
Seega – meie oleme endale teinud sellise Eesti nagu me tahtsime. See on otsustamise ja juhtimise tulemus, kus me oleme. Siit saavad noored edasi tulistada, kuhu aga tahavad, vundament on väga hea.
SKA ja kogu sisejulgeolekusüsteemi areng on selle muu kiire edenemise orgaaniline osa. See maailm on samamoodi tundmatuseni muutunud nagu Tallinna kesklinn, aga muidugi ei paista need muutused võib-olla tavainimesele nii palju kätte kui asjaosalistele. Ja kas peakski – riik peab olema inimese jaoks oma kõigis aspektides olemas, mitte pidevalt nähtav. Olemas siis, kui inimesel on seda vaja. 
Vanglad peavad toimima nii, et kes kinni, see kinni, aga ei tule sealt välja halvema inimesena kui sisse läks. Politsei peab tulema kiiresti ja tegutsema otsustavalt, aga säästvalt. Toll ja Piirivalve peavad tegema oma tööd põhjalikult, aga tavainimesele peab jääma mulje kiirest ja sujuvast piiriületusest.
<blockquote>Meie oleme endale teinud sellise Eesti nagu me tahtsime. See on otsustamise ja juhtimise tulemus, kus me oleme.</blockquote>
Seda kõike meile ka pakutakse. On siiski riskikohad – üks neist on kinnijäämine omaenese senistesse edu toonud sammudesse. Teine on ärev maailm meie ümber, mille mõju kasvõi siseriiklikule õhustikule on väga suur. Kogu arenenud maailm tegeleb katkiste ühiskondade probleemiga, kus verbaalsed vastasseisud ja sotsiaalmeediakaevikud vältimatult ja vääramatult viivad füüsiliste konfliktideni päriselus. Lisaks on pandeemia, kus sisejulgeolekujõud jõustavad valitsuse ja Terviseameti ebapopulaarsed otsused, kindlasti avaldamas oma mõju asutuste usaldusväärsusele.
See kõik on osalt tehnoloogiliselt võimendunud, aga muus osas tavapärane ühiskondade valmisolek seada oma kirjutatud ja kirjutamata reeglid kahtluse alla. Aga seda tegelikult ju loomulikku ja vajalikku iseendas kahtlemist võimendab kindlasti ka igaüks, kes jääb maailmas täna teisele poolele kui demokraatlike riikide ühisrinne. Maailm on endiselt bipolaarne – lihtsalt need pooled pole N Liit ja USA. Need on valged riigi ja autokraatlikud jõud. See maailmakord on volatiilsem – vähemalt valgelt poolelt vähem vabade riikide hulka sattuda on üsna kerge.
Ja nii ongi täiesti võimalik, et kui Eesti tuleviku kujundajad tähelepanelikud ei ole, võib korrakaitsestruktuuride iga üksik ametnik seista ühel hetkel olukorras, kus kaks põhimõtet – teenida oma riiki ja austada inimeste demokraatlike vabadusi &#8211; võivad tunduda olevat vastuolus või isegi seda tõepoolest olla. Mõelgem kasvõi Poolas teie kolleegidele, kes peavad tagama, et iga rasedus oleks arvel ja kestaks, või Ungaris neile, kes peavad vastu astuma vaba meediat või mitmekülgset kõrgharidust kaitsvatele demonstrantidele. Kas lojaalsus on sel juhul riigi valitsevale korrale või riigi põhiseadusele? Küll seda põhiseadust ka muuta saab, aga tavaliselt peavad sellised režiimid enne Põhiseaduse kallale pääsemist enda kehtestamiseks ennekõike siiski mõned nurgad ümaraks lükkama – mõni minister jõustab määruse, mis on vastuolus üldiste inimõiguste printsiipidega, riiki juhitakse pigem korralduste kui seaduste ja sealt tulenevate õigusaktide kaudu, ametnikke vallandatakse ja võetakse tööle kehtivast õigusest mööda minnes, survestamise ja vastupidi, onupojapoliitika kaudu. Ettevõtteid toetatakse ja jagatakse neile lepinguid vastavalt sellele, mida nad arvavad valitsuse otsustest jne.
<blockquote>See, mida SKA täna pakub, on kindlasti moodne, kaasaegne ja karjääri toetavad õpivalikud igas eas ja igas karjääri käänukohas asujaile.</blockquote>
See kõik on alati karisid täis tundmatu saarestik, kus sisejulgeolekusüsteem peab loovima, nii nagu on sarnased karid Eesti riigi ees. Ja kõike seda saadab idanaabri suur soov meie edulugu ära rikkuda. Elu näitab praegugi, et igasugune põhjendamatu ootus kokkulepitud vabaduste igavese iseenesliku kestmise osas viib meid nende vabaduste kaotamiseni – kogu aeg tuleb tegutseda, et iseenesest üsna meeldiv status quo säilitada, üha muutuvas maailmas ja tehnoloogilises keskkonnas.
Aga väljakutsetest hoolimata – 30 aastaga on SKA ja Eesti sisejulgeolekusüsteem oma arenguga loonud suutlikkuse aidata kaasa vaba ja demokraatliku Eesti tuleviku kujundamisele viisil ja moel, mis kirjeldatud halvad valikud igast üksikisikust eemal hoiab. See, mida SKA täna pakub, on kindlasti moodne, kaasaegne, võib-olla hoonestu mõttes ikkagi ka pisut liiga killustunud süsteem, aga sisu poolest väga head õppekavad ja karjääri toetavad õpivalikud igas eas ja igas karjääri käänukohas asujaile. See meil on ja hakkamegi nüüd arutama, kuidas edasi! Teie tugevusest ja veelgi tähtsam, teie väärtustest sõltub Eesti riigi tugevus!
&nbsp;

President Kaljulaidi kõne sisejulgeolekukonverentsil

President Kersti Kaljulaid avas eile Sisekaitseakadeemias kahepäevase rahvusvahelise konverentsi pealkirjaga &#8220;30 aastat turvalist vabadust&#8221;. 
„30 aastat on möödunud me iseseisvuse taastamisest ja täna saame öelda, et Eestis on turvaline ja hea elada. Aga kuidas see turvatunne on tekkinud? Meie areng on olnud väga kiire ja kogu sisejulgeolekusüsteemi areng on selle muu kiire edenemise orgaaniline osa. See maailm on samamoodi tundmatuseni muutunud nagu Tallinna kesklinn, aga muidugi ei paista need muutused võib-olla tavainimesele nii palju kätte kui asjaosalistele,“ sõnas Kersti Kaljulaid oma avakõnes ning lisas, et tegelikult tuleb küsida, kas peakski – riik peab olema inimese jaoks oma kõigis aspektides olemas, mitte pidevalt nähtav. Olemas siis, kui inimesel on seda vaja. 
President Kaljulaidi sõnul jagub jagub väljakutseid loomulikult ka täna ja tulevikus, aga väljakutsetest hoolimata saab kindlalt öelda, et 30 aastaga on Sisekaitseakadeemia ja Eesti sisejulgeolekusüsteem oma arenguga loonud suutlikkuse aidata kaasa vaba ja demokraatliku Eesti tuleviku kujundamisele viisil ja moel, mis kirjeldatud halvad valikud igast üksikisikust eemal hoiab. „See, mida SKA täna pakub, on kindlasti moodne, kaasaegne, võib-olla hoonestu mõttes ikkagi ka pisut liiga killustunud süsteem, aga sisu poolest väga head õppekavad ja karjääri toetavad õpivalikud igas eas ja igas karjääri käänukohas asujaile,“ ütles president Kersti Kaljulaid.

Kersti Kaljulaidi kõne Sisekaitseakadeemias

Kersti Kaljulaid sisejulgeolekust: riik peab olema inimese jaoks oma kõigis aspektides olemas, aga mitte pidevalt nähtav

President Kersti Kaljulaid osales 30. novembril Riias NATO tippkohtumise kõrval toimunud konverents, mille arutelude keskmes oli organisatsiooni tulevik.
&#8220;Maailm me ümber muutub pidevalt ja nii peame ka koos liitlastega pidevalt arutama, vajadusel ka kohanduma ja reageerima. Siiski ei meeldi mulle, kui pidevalt kiputakse rääkima NATO tervisest – see viitaks justkui sellele, et meie allianss on patsient ja tal on midagi viga. Mina pole NATOt näinud kunagi patsiendina, vaid liikmesriikide ühendusena, mille keskmeks on atlandiülene koostöö, ühine sõjaline võimekus ning poliitiline koostöövõime ja -valmidus vajadusel oma liikmete kaitsmiseks,&#8221; sõnas president Kaljulaid arutledes koos Läti endise riigipea Vaira Vike-Freibergaga.

NATO kõrvalürituse lava läbi kaamerasilma

President Kaljulaid arutles Riias NATO tuleviku üle

President Kersti Kaljulaid: kui tõllast sai uuesti kõrvits

Eesti Lastekaitse liit tunnustas president Kersti Kaljulaidi aumärgiga tema panuse eest laste ja perede heaolusse nii riigi presidendina kui ka läbi oma isikliku eeskuju.
«Kersti Kaljulaid on olnud rahva keskel, kuulates nii laste, noorte kui lastevanemate rõõme ja muresid,» ütles Eesti Lastekaitse liidu juhataja Varje Ojala sel neljapäeval aumärgi üleandmisel liidu aastakonverentsil «Kuidas elad, Eestimaa laps?».
<blockquote>President Kaljulaid andnud nii suurte kui väikeste sõnadele ja mõtetele jõudu juurde ning vajadusel juhtinud julgelt avalikkuse tähelepanu erinevatele kitsaskohtadele</blockquote>
President Kaljulaid rääkis aumärki vastu võttes, et Vabariigi Presidendina oli tema jaoks laste ja naiste heaolu ühiskonnas üks südamelähedasemaid teemasid. &#8220;Jätkan nende õiguste eest seisjana ka peale ametiaega ÜRO peasekretäri nende teemade eestkõnelejana maailmas. Aga seda aumärki täna siin vastu võttes meenus mulle hoopis üks viimaseid külaskäike Tallinna Lastemajja, kus üks poiss küsis murelikult minu käest, mis saab siis, kui president Kaljulaid ei ole enam president. Mille peale vastasin, et ei midagi. Ma tulen, kui kutsutakse. Selles osas ei muutu kunagi mitte midagi,&#8221; sõnas president Kaljulaid ja tänas Lastekaitse Liitu tunnustuse eest.
Varje Ojala tõi esile, et liidu hinnangul on president Kaljulaid andnud nii suurte kui väikeste sõnadele ja mõtetele jõudu juurde ning vajadusel juhtinud julgelt avalikkuse tähelepanu erinevatele kitsaskohtadele.
«Igale lapsele on vajalik ja tähtis üles kasvada perekonnas. Vanematel tuleb esmase kohustusena last hoida ja kaitsta ning tagada tema eakohane ja igakülgne areng. Just õigusele kasvada perekonnas keskendub ka Lastekaitse Liidu selle aasta fookusteema. Meie ühiskonnas leidub erinevaid peremudeleid. Üks nendest on hoolduspere, mis pakub kaitset ja hoolt lastele, kellel ei ole võimalik elada oma bioloogiliste vanematega, tagades neile kasvamiseks turvalist keskkonda,» sõnas Ojala.
<img loading="lazy" class="alignnone size-thumbnail wp-image-511" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2021/11/DSC_1430-150x150.jpg" alt="President Kaljulaid kõneleb Lastekaitse Liidu konverentsil" width="150" height="150" /> <img loading="lazy" class="alignnone size-thumbnail wp-image-512" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2021/11/DSC_1435-150x150.jpg" alt="" width="150" height="150" />

President Kaljulaid kõneleb Lastekaitse Liidu konverentsil

Lastekaitse liit tunnustas president Kersti Kaljulaidi aumärgiga

President Kersti Kaljulaid osales eile Tallinnas Kruiisiterminalis toimunud Tervisekassa valdkonnapäeval, kus arutles debatis kassa juhi Rain Laanega nii tervisese ja tervishoiusüsteemi finantseerimise ja juhtimise üle kui ka digitaalsetest lahendustest, mis süsteemi tõhusamaks muudaks.
&#8220;Meie solidaarne tervishoiu rahastamise süsteem on taganud selle, et enamasti saavad meie inimesed väga head tervishoiuteenust, paremat kui ükskõik kus maailmas. Ja kui me vaatame proportsioone, siis on seda seni olnud ka võrdlemisi odav pidada võrreldes enamike heaoluühiskondadega. Aga solidaarse süsteemi teine pool on see, et väga eriliste ja kalliste juhtumite rahastamise puhul jääb süsteem hätta, sellest ei piisa,&#8221; rääkis president Kaljulaid valdkonnapäeval. Lisaks avaldas endine riigipea lootust, et ühel päeval on meil mitte ainult kõige efektiivsem, vaid ka kõige empaatilisem ravikorraldus kogu maailmas.
&nbsp;

Kersti Kaljulaid vestlemas Tervisekassa juhi Rain Laanega

President Kaljulaid arutles Tervisekassa juhiga tervishoiu rahastamise üle

President Kersti Kaljulaid asus alates sellest nädalast Ukraina olulisima välispoliitilise platvormi Jalta Euroopa Strateegia nõukokku, et hoida Ukraina käekäiku ja arenguid jätkuvalt demokraatlike riikide ja avalikkuse fookuses. 
„Olen Ukraina käekäiku alati oluliseks pidanud. See sõda Ukrainas ei ole Ukraina asi, see on kogu Euroopa ja demokraatliku kogukonna asi. Me peame üheskoos seisma Ukraina territoriaalse terviklikkuse eest ning mitte aktsepteerima sõjalise jõuga riigipiiride muutmist Euroopas. Me peame seda hoidma avaliku tähelepanu keskmes, me ei tohi lasta seda unustada. Ukraina on sõjas ja vajab Euroopa tuge, nii nagu Euroopa huvides on demokraatlik, jõukas, ausa ärikeskkonnaga, korruptsioonivaba ja õigusriigi põhimõtteid järgiv Ukraina. Olen selle eest seisnud riigipea ametis ning pean seda oluliseks ka täna,“ sõnas president Kersti Kaljulaid.
President Kaljulaidist sai Jalta Euroopa Strateegia (YES – Yalta European Strategy) nõukogu liige alates 1. novembrist järgmiseks kolmeks aastaks. Nõukogu esimees on Poola endine president Aleksander Kwasniewski, nõukogusse kuuluvad veel Rootsi endine peaminister Carl Bildt, Münheni julgeolekukonverentsi juht Wolfgang Ischinger, endine NATO peasekretär ja Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen, Havas Groupi asepresident Stephane Fouks ja EastOne Groupi asutaja Viktor Pinchuk.
Jalta Euroopa Strateegia asutati 2004. aastal ning algselt toimusid kogunemised Krimmi poolsaarel Jaltas. Viimastel aastatel on platvormi iga-aastaseks tippsündmuseks olev YES konverents toimunud Kiievis. Tegemist on ühe suurima poliitikakonverentsiga Ida-Euroopas ning lisaks peaüritusele korraldab platvorm erinevaid arutelusid aasta jooksul.

Kersti Kaljulaid pidamas kõnet YES foorumil Kiievis

Kersti Kaljulaidist sai Ukraina välispoliitika tippürituse nõukogu liige

President Kersti Kaljulaid osales möödunud nädalal Hans H. Luige juhitud podcastis &#8220;Luige lood&#8221;.
Hans H. Luik uuris taskuhäälingus president Kaljulaidilt, kas peaminister Kaja Kallase otsustamatus vähendab rahva himu naistippjuhtide vastu: &#8220;Et minu meelest Kaja on ikkagi osutunud küllaltki otsustamatuks. Minu meelest rahvas on ettevaatlikum järgmine kord naispeaministrit tahtes.&#8221;
Küsimuse rõhuasetus ärritas Kaljulaidi: &#8220;Ära kaaguta, nagu ütlevad klassikud. Ära kaaguta! Hans, sa ei saa niimoodi teha seda meile, naistele. On väga palju mökusid poliitikuid meeste hulgas ja keegi ei ütle sellepärast, et kui meil on keskkonnaminister, kes ei saa aru põhilistest rohepöörde printsiipidest, et siis järgmine keskkonnaminister ei saa sellepärast jälle mees olla. Tuleb järgmine, jälle ei saa aru ja ta on jälle mees. Aga naistele sa teed seda! Nüüd sa ütled, et kui üks naine võib-olla ei ole sinu arvates hea, siis see kuidagi diskvalifitseerib kogu naissugu.&#8221;
Kogu podcast on kuulatav <a href="https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95015479/kersti-kaljulaid-ja-hans-h-luik-laksid-tuliselt-vaidlema-saad-sa-aru-kui-absurdne-on-sinu-kusimus">SIIN</a>.

Kersti Kaljulaid ja Hans H Luik stuudios vaidlemas

Kaljulaid: Sina räägid vanade meeste arusaamisest Eesti ühiskonnast, Hans. Ma ei jaga seda vaadet.

President Kersti Kaljulaid oli oktoobri viimasel nädalal visiidil Saudi Araabias, kus kohtus Saudi Araabia riigijuhtidega, aitas luua uusi võimalusi Eesti ettevõtetel kahepoolseteks ärikontaktideks ning oli üheks peaesinejaks mainekal Future Investment Initiative foorumil.
„Eesti ettevõtete huvi Pärsia lahe piirkonna riikide vastu on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud ning mitmed sektorid näevad siin suurt potentsiaali. Palju projekte on juba töös, samas on kultuuriruumi eripärast tulenevalt ka väga oluline kõrgel tasemel äridiplomaatia, see on tihti ka reaalse koostöö tekkimise eelduseks,“ selgitas Taavi Linnamäe president Kaljulaidi büroost visiidi tagamaid.
Visiidi raames kohtus president Kaljulaid Saudi Araabia riigi juhtidega, Euroopa Liidu saadikuga Saudi Araabias, niisamuti „tulevikulinna“ Neom loojatega ning külastab tehnoloogialinnakut KACST. Kohtumiste peamiseks eesmärkideks olid äridiplomaatia ja uute võimaluste loomine Eesti ettevõtetele ja ärikontaktide tihendamine. Samal ajal president Kaljulaidi visiidiga oli Saudi Araabia pealinnas Riyadhis visiidil ka ettevõtlus- ja infotehnoloogia minister Andres Sutt koos Eesti ettevõtete äridelegatsiooniga.
President Kaljulaid oli üheks peakõnelejaks ka Riyadhis toimuval Future Investment Initative voorumil, tema avakõne teemaks on „Kuidas tehnoloogia muudab meie ühiskondi?“. Lisaks osales ta arutelus majanduse muutumise ja tuleviku töö teemadel.
Diplomaatilised suhted Eesti ja Saudi Araabia vahel sõlmiti 2003. aastal ning tänavu märtsis andis oma volikirjad Riyadhis üle Eesti esimene suursaadik selles riigis Jaan Reinhold.