Tankita, muutusteta

Narva tanki teisaldamine ei loonud mingisugust uut situatsiooni Eesti Vabariigis. See ei muutnud tegelikult mitte midagi ei selles, mismoodi suhtuvad eestlased venekeelsete teistsugusesse ajalookäsitlusse. See ei muutnud mitte midagi ka selles osas, kui palju või kui paljud venekeelsed inimesed tahavad päriselt mõelda sellele, et väga suure osa nende perekondade ajaloo sidus Eestiga Nõukogude okupatsioon ja ainult Nõukogude okupatsioon.

Tanki ära viimine oli õige. Punamonumentide teisaldamine avalikust ruumist on õige. Sest me elame Eesti Vabariigis ja teist riiki, kus meie keel, kultuur, komberuum ja ka ajalookäsitlus saavad olla kaitstud, meil ei ole.

Kes ütlevad, et see hävitas integratsiooni viljad, eksivad. Kes usuvad, et otsustavuse näitamisega muudame kuidagi kergemini või kiiremini Narva inimeste eneselugu, eksivad ka. Tegelikult juhtus ainult see, et korraks tulid need erinevad lood jälle hästi nähtavale, me võrdleme oma ajalootunnetust, leiame selle olevat vastanduva, ja paneme ta siis jälle kappi tagasi.

Minu venna isa kasvas üles sõjaeelses Narvas. Nõukogude Narva oli ja jäi talle võõraks. Kes kasvas üles Nõukogude Narvas koos selle linna endaga, tunneb end jällegi tänases Narvas koduselt. Ja paratamatult tundis end veelgi kodusemalt siis, kui Narva oli seotud Nõukogude tööstuskompleksi, tootes ja tarnides kuuendikule planeedist ja kasvades palju suuremaks sõjaeelsest Narvast.

Minu vanaema oli GULAGis. Mõne teise inimese samad aastad möödusid parematele parteilastele või kodustatud kultuuriinimestele antud korterites, kus väidetavalt (kindlalt ei tea, pole ise käinud-näinud) sealt viidud eestiaegsete asukate mööblitki võis leida. Mina ja nende teiste inimeste lapselapsed omame ka võrdlemisi erinevaid eneselugusid.

Need vastandlikud lood, millest üks ei saanuks olla olemas teise toimumiseta, jäävad meiega alatiseks. Aga on oluline meeles pidada, et praegustel ja tulevastel põlvkondadel pole vaja endale nende perekonna lugudes leiduvaid otsuseid ja murdepunkte moraalselt aktsepteeritavaks mõelda, sest need otsused pole praeguste põlvede tehtud.

Kellelgi täna pole vastutust selle eest, kas tema vanavanemad asusid ajaloo õigel või valel poolel. Ja kui seda vastutust pole, siis ei ole ka vajadust neid valikuid täna kuidagi õigustada, põhjendada.

Minu vanaisa töötas Eesti Vabariigis tähtsal ametikohal, aidates kehtestada Pätsu-ajastu tsensuuri ja piirates meedia- ja arvamusvabadust. Mina ei pea seda endale söödavaks mõtlema väidetega, et 30ndate demokraatiad olidki teistsugused, lõppude lõpuks tegi mu vanaisa seda ju Eesti riigi parimates huvides – vähemalt enda meelest. Ma ei tegele oma vanaisa valikute õigustamise ega hukkamõistuga, need olid tema valikud, tema elu ja tema ajastu. Mina olen mina, tänaste keerukate aegade keskel ja minul on minu omad otsused, mis lähtuvad isiklikest tõekspidamistest, teadmistest, isikuomadustest. Ma ei ole vait, kui kõne all on meie julgeolek, ohus on vabadused või liiga tehakse kõige nõrgematele.

Kas ma austan niimoodi oma vanaisa mälestust või näitan üles lugupidamatust, kui kaitsen hoopis teistsugust Eestit kui mulle teadaolevalt tema toetas? Ei seda ega teist. Vanaisa lugu on osa mu perekonnaloost, see määras suuresti mu suguvõsa saatust nii okupatsioonis kui eksiilis. Ja kõik. See lugu on, see jääb ja see ei muutu sellest, kui ma õigustan või hukka mõistan.

Mulle tundub, et seda me saamegi üksteisele pakkuda – aktsepteerida, et meil on erinevad lood. Ja kinnitada üksteisele, et need lood on selgelt minevik. Nad on toonud meieni, aga ei pea mõjutama meie tulevikku.

Muidugi leidub alati neid, kelle jaoks see mineviku lugu on ka tulevikuunistus. Vene impeerium, olgu siis Nõukogude Liidu kujul või mõnes varasemas väljenduses, on kindlasti paljude inimeste jaoks uhkuse allikas ja tulevikuunistus. Nendega meil ühist teed ei ole siin Eesti Vabariigis, sest enamus meist valib vabaduse, inimõigused, demokraatia. Aga õnneks ei pea me neid veenma, me saame lasta neil minna. Venemaa on ju olemas ja alles.

Iga inimene, eestlane või venelane, Narvas või Lasnamäel, Pärnus või Haapsalus, on vaba. Sest selline on Eesti Vabariik. Eesti Vabariigi kodanike ja siinsete elanike valdava enamuse näo järgi ehitatud riik ei pea meeldima. Kui ta ei meeldi, siis on võimalik osaleda demokraatlikes protsessides ja muuta riiki sarnasemaks oma unistustega Eesti Vabariigist. On võimalik otsustada siit lahkuda. Ja on võimalik leppida, et Eesti Vabariik on mõnes aspektis Sulle vastuvõetamatu – näiteks ei toeta Sinu perekonna jaoks olulist lugu – ja ikkagi siin edasi elada.

Kõik need valikud on sügavalt isiklikud. Tavaliselt me lihtsalt elame oma elu ega tegele nende väärtusküsimustega. Mõnikord sunnib ajalugu kõik hoovused jälle pinnale. Isiklikud valikud on aga isiklikud, riik kord toetab neid oma poliitikaga ja kord mitte. Aga vaba riik neid valikuid ei kontrolli ega nõua. See on vabaduse võlu ja valu. Iga meie otsus on meie enda oma, meie enda vastutus ja toob vastavad tagajärjed. Need otsused mõjutavad vabades riikides ka riigi kui terviku käekäiku. Sedasi me liigumegi läbi aja tulevikku ja alles seal saame aru, millised hetked olid päriselt murdepunktid.

Liitu uudiskirjaga