Andrus Kivirähki ja Mart Soidro aastalõpuvestlus Kersti Kaljulaidiga, mis ilmus 31. detsembri Õhtulehes.
Kui inimene on olnud viis aastat president ja enne seda töötanud Luksemburgis, siis pole ime, et tal on ära nähtud kõik eksootilised kurrunurruvutimaad, aga säärasesse kodusesse paika nagu Balti jaama turg pole ta seni sattunudki. Aga pole viga – Balti jaama turg pole jänes ega jookse eest. Ja millal siis veel turule minna kui mitte vahetult enne jõule!
Nii me ühel lumisel detsembripäeval Balti jaama turu väravas kokku saimegi – Kersti, Mart, Robin ja mina. Kohe oli muidugi platsis ka teisi rõõmsaid turulisi, kes soovisid Kerstiga pilti teha, ja jõuluajal täituvad teatavasti kõigi heade inimeste soovid. Ning seejärel oligi aeg asuda tähtsale ekspeditsioonile ning tutvustada Kerstile kõiki turu saladusi. /Andrus Kivirähk/
Kümme talvist hetke Balti jaama turul
I
Andrus ja Mart: Tere, Kersti!
Robin: (liputab üksnes saba)
Kersti: Tere!
Mart: Kas sa, Robin, ei tervitagi presidenti? Vähemasti viisakusest võiksid korragi „auh“ teha!
Andrus: Kui Kersti oleks koer, küllap ta siis hauguks.
Kersti: (embab Andrust) Robin ei usu, et ma olen koer-tüdruk.
Robin: (satub ärevusse ja kaitseb peremeest) Auh-auh-auh-auh!
Mart: Täna on toomapäev ja mul on puhtust armastava inimesena teile kohe ka üks spetsiifiline küsimus: kas teie kodud on koristatud või tuleb teie ukse taha Tahma-Toomas?
Kersti: (ohkab) Kardan, et tuleb Tahma-Toomas…
Andrus: Minul ei tule. Mul on ka koristamata, aga meie trepikojas on fonolukk.
Kersti: Minul on politseivalve, aga ma ei tea, kas see on sama hea kui fonolukk. Tulin eile äridiplomaatia ürituselt Dubaist ja pole veel jõudnud koristada. (rõõmsamalt) Aga ma tegin õhtul piparkooke. Kuule, mis on tähtsam, kas tolmutamine või piparkookide tegemine?
Mart: Loomulikult piparkookide tegemine.
Andrus: Kas sa teed ise taigna?
Kersti: Ise ja kasutan piparkookide valmistamisel lapstööjõudu.
Andrus: Kas sa, Kersti, oled üldse siin turul käinud?
Kersti: Ei ole. Ainult Humalakojas.
Andrus: Kas sa vabariigi presidendina said üldse turul käia?
Kersti: Sain. Nõmme turul.
(Lähemale astub pika habemega mesinik.)
Mesinik: Mesinike poolt teile, proua president, üks maiustus!
Kersti: Oi, aitäh!
Mesinik: (tähtsalt) Olen 50 aastat olnud mesinik.
Andrus: (asjatundlikult) Kuidas mesilastel üldse läheb?
Mesinik: Normaalselt.
Mart: Kersti, kas sinu 180 000 mesilast Kadriorus jäid kõik Karisele?
Mesinik: Täna raadios öeldi, et Karisel on mesilased.
Kersti: Karisel on needsamad mesilased, ta pole uusi toonud.
Mesinik: Kas te endale koju pole mõelnud mesilasi muretseda?
Kersti: Pean uurima, kas neil on Nõmmel kusagil korjel käia. Aga ma ei ole jõudnud veel. Kui mul on ükskord kaks nädalat vaba aega, siis ma mõtlen tõsiselt mesilaste peale.
(Jätame mesinikuga hüvasti.)
Kersti: No näete, avalikus kohas ei ole minuga kerge. Valvasin lennujaamas Lotte mängutoas, mask ees, ühe hõimlase kaksikuid ja olin kindel, et mind ei tunta ära. Mask ees ja aastased kaksikud… Aga kohe tuli üks inimene: „Proua president! Kas te aitaksite mul vormistada Šveitsi sisselendamise pabereid?“ Ta ei saanud aru, kuidas see internetis toimub. President ikka aitab.
Andrus: Mind tuntakse ka ära. Aga mingit abi mult keegi ei palu.
Kersti: Et lootusetu kirjamees? Tegelikult oled sa ju küllaltki praktiline inimene, aga oskad seda varjata.
II
Robin: (tirib rihma teises otsas olevat Andrust) Auh-auh-auh!
Andrus: Näete, koer seisab hädise näoga Vorstiabi ukse taga.
Mart: Robin hakkas ootusärevusest üle kere värisema…
Kersti: Arvasin, et see on kirjanduslik liialdus. Aga tuleb välja, et nii ongi.
Andrus: Hoiatan teid ette, et ta läheb kohe leti taha. Ta on siin püsikunde.
Kersti: Mida ta sööb?
Andrus: (tähtsalt) Vaatame, mida talle täna antakse. Tundub, et algatuseks karbonaadi…
Mart: Kas Robini toit ikka varieerub Vorstiabi visiteerides?
Andrus: Enamasti sööb ta ikka sinki. Viinereid ta ei armasta.
Kersti: Järelikult on nende lihasisaldus väike.
Andrus: Ei oska öelda. Aga karbonaadi armastab ta väga. Ja mina muidugi ostan ka seda alati kaasa. Ja soovitan, Kersti, sullegi. (Küsib müüjalt) Kuidas teil müük läheb ka?
Müüja: Hästi. Verivorstid alles hakkavad tulema.
Andrus: Teil on siin ju verivorstid.
Müüja: Aga tuleb teistsuguseid ka.
Andrus: On need head verivorstid?
Mart: (segab vahele) Näed, Andrus, need on „talveaja verivorstid“. Muidugi on need head. Mitte suveaja…
Müüja: (krapsakalt) Ma võin siia „suveaja“ kirjutada. Olete nõus?
Andrus: Ei.
Kersti: Enne tuleks kella edasi keerata ja siis uus silt panna.
Andrus: Mina ostaksin teilt karbonaadi kaasa.
Kersti: Ja mina võtaksin maasinki. See näeb nii roosa välja.
Andrus: Muidu on piinlik, et Robin üksi sööb. Proua, palun ärge teda lõhki söötke.
Kersti: (ettevaatlikult) Kas Robin peab veel mõnes putkas söömas käima?
Andrus: Ei. See on õnneks ainuke putka, kust ta „läbi astub“.
Kersti: Kas ta iga kord sööb siin nii palju?
Mart: Äri jääb sedasi miinustesse.
Andrus: Me ei saa siin väga sagedasti käia, kuna muidu läheb koer väga paksuks.
Mart: Kui sagedasti te siin käite? Kord nädalas?
Müüja: (kurvalt) Ei käi. Kirjanikuhärra ei raatsi oma lemmiklooma siia nii sagedasti tuua.
III
Andrus: No vot. Sellega saime hakkama.
Robin: Auh!
Kersti: Soomlased teevad sellist rooga nagu joulukinkku. Oh õudust, kuidas see minu lastele meeldima hakkas, kui korra eksperimenteerisin, nii et nüüd teen ma seda juba 25 aastat. Ma peaksin oma lastest lahutama, kui ma seda ei teeks.
Mart: Kuidas seda tehakse?
Kersti: Võtad terve singi, paned sinna nelgid püsti, määrid mee ja kardemoniga. Ja paned madala kuumusega ahju.
Andrus: Kas sa tahaksid, Kersti, veel midagi osta?
Kersti: Ma ei tea ju, mis siin on. Ma ei ole siin varem käinud. Andrus, ole hea, pane palun see sink oma kotti ja lähme vaatame edasi.
Andrus: (Teeb, nagu palutud, kuid lisab hoiatavalt) Kui sul on plaan osta viis kilo kartuleid, siis ma väga palun, et sa seda täna siit ei ostaks…
Kersti: Ära muretse! Tegin kodus nimekirja vajaminevast ning delegeerisin selle teistele.
Andrus: (maialt) Nüüd me võiksime alla sõita ja minna vaatama Venemaa kompvekke.
Kersti: Ma ei jõua Eesti kommegi ära süüa…
Andrus: (kavalalt) Aga lähme vaatame lihtsalt! Minu lemmikud on need jääkarukommid. (müüjale) Zdrastvuite! Požalusta tristo gramm „Miška na severe“!
Kersti: Jõulude puhul?
Andrus: Jõulude puhul.
Mart: Kuulge, ma võtan ka!
Kersti: Ja mina võtan seniks sinu diktofoni ja räägin siia sisse. (müügiletti silmitsedes) Aga lehmakomme Venemaal ei toodeta!
Andrus: Lätis on.
Kersti: Minu üllatuseks ka Poola lennujaamas. Piletihinna sees on paar lehmakommi. Aga see on tore, et siin müüakse erinevate maailmanurkade toodangut. Üldiselt tuntakse Tallinnas sellest puudust, sest meil ei pakuta kõikide maade toite.
Mart: Saab keegi mulle kaks senti laenata? Siis ma ei pea viiekat lahti vahetama
Andrus: Võin anda.
Kersti: Mul ei ole sellist rahakottigi, kus sendid oleksid. Olen peaaegu sularahavaba inimene.
Andrus: Mõnikord on niimoodi ebamugav.
Kersti: On. Näiteks, kui on vaja minna tualetti ja see maksab 20 senti.
Mart: (Paigutab ka oma kommid Andruse kotti.) Vaatame, et meil asjad Andruse kotis segamini ei lähe.
Kersti: Minu ostud on eraldi kilekotis.
Andrus: (tähtsalt) Mul on täna kaasas temaatiline kott. Kes käis kirjanikest turul? Tammsaare loomulikult. Ja koti peal on Tammsaare „Kogutud teosed“.
Mart: (silmitseb kotti) IV ja XI köide on kõrvuti. Kus vahepealsed köited on?
Andrus: Need ei ole õiges järjekorras. Ja kahjuks ei saa me neid õigesse järjekorda panna. Mul on ka Hercule Poirot’ kompleks, mind ka häirib selline segadus.
Kersti: Kuna meie tööjõuturg on hästi suletud, siis varsti hakkavad meid teenindama robotid. Me ei luba näiteks sellel punase põllega tädil leti taga toimetada, vaid meid hakkab teenindama robot.
Andrus: Kas nii hull olukord terendab? Kohalikud tootjad jäävad ju ikka.
Kersti: Palgakulu on nii kõrge, et robot on tunduvalt odavam.
Mart: See oleks väga kurb, kui hoopis robot hakkaks hirmkuulsale Robinile karbonaadi serveerima.
Kersti: Üks võimalus sellest ülesaamiseks on mitte nii jõuliselt sulgeda oma tööjõuturgu.
IV
Mart: Andrus, sinu plaan tutvustada Kerstile reaalset elu kipub lörri minema. Hoolimata sellest, et Kerstil ei ole juba mitu kuud viitekümmet teenrit.
Kersti: Mul ei olnud viitekümmet teenrit, mis loll jutt see on!
Mart: Presidendi kantseleis töötab ju üle viiekümne inimese.
Kersti: Valdav enamik tegeleb seal rutiinsete toimingutega, millel oli väga vähe pistmist minu igapäevaeluga.
Mart: Kas sa said ikka kõigiga tuttavaks?
Kersti: Ma arvan, et ei saanud.
Robin: Auh!
Mart: Kas Luksemburgis, kus sa 12 aastat töötasid, oli üldse meie mõistes turgusid?
Kersti: Oli. Aga seal domineerisid põhiliselt puu- ja juurvilja müüjad. Oi! Ma ei teadnudki, et Balti jaama turult saab Ukraina pekki.
Mart: (tähtsalt) Seda nimetatakse sala’ks.
Andrus: Aga seda siin nimetatakse Itaalia kvartaliks. Oliivid, juustud – puhas Itaalia.
Kersti: Lemmikvorst, aga nii suur!
Andrus: Sama suur nagu minu koer. Robin saaks sinna kaevuda. Nagu muinasjutuhiir läheks kõrvitsa sisse.
Kersti: Ja teiselt poolt tuleks välja üleni rasvane paks koer.
(Kersti selgitab inglise keeles kelmikale Itaalia kaupmehele, mis salakavalad plaanid meil Robiniga olid, ja ostab Taleggio, Gorgonzola ja Burrata juustu ning soovib müüjale head uut aastat.)
Selline on lett, mida ma jäin leinama, kui ma Luksemburgist Eestisse tulin. Oh! Ma olen pöörases vaimustuses ja soovisin neile kõike head kogemata prantsuse keeles.
(Juustud pannakse loomulikult jälle Andruse kotti.)
V
Mart: Kas sa lapsena käisid Nõmme turul?
Kersti: Tead, kui ma väiksena käisin, siis hoopis Tartu turul. Ma ei tea, miks, aga minu ema ei käinud turul.
Mart: Kas sa turul oled hinna osas kaubelnud ka?
Kersti: Ei. No kuidas sa siin kaupled?
Mart: No praegu ei sobi sul juba staatuse tõttu kaubelda. Aga kas sa oled riigivisiitidel ka turgudele sattunud? Või on see turvakaalutlustel välistatud?
Kersti: See on tõesti küllaltki keeruline. Aga ühel Kesk-Aasia visiidil ostsin purgitäie safranit, mis siin on kallis maitseaine. Aga sealt kannatas seda osta küll. Mäletate, kui Vene ajal sattusite Kesk-Aasia turule, siis sai sealt toodud kardemoni ja kaneeli, mida meil ei olnud saada. Näe, siin on maitseainete lett, siit pean ma midagi ostma. Tahan kuivatatud peterselli ja köömneid.
Mart: Millal sa jõuad seoses oma tiheda ajagraafikuga süüa teha? Oled nagu Duracelli jänes, kes ei malda paigal püsida ja peab kogu aeg toimetama.
Kersti: Ma jõuangi vähem teha, kui tahaksin. Aga kui ma teen, siis seda, mida ma väga armastan. Näiteks risotot tumekollase kõrvitsaga.
Mart: (lootusrikkalt) Aga verivorsti, hapukapsaid, sealiha?
Kersti: Verivorsti ja hapu- või mulgikapsaid teen üks kord aastas. Aga alati kalkunifileega.
Andrus: Kartuleid ka praed või teed omletti?
Kersti: Kusjuures kõige parem on Hispaania omlett, kuhu ma Chorizo vorsti tavaliselt ei panegi. (ohkab) Nii ongi, kui oled elanud kolmandiku oma täiskasvanuelust mujal.
VI
Andrus: Ma teeks ettepaneku minna nüüd ülemisele korrusele, mida Kersti peaks ka nägema. Ma olen teile šerpaks.
Kersti: Ole meile šerpaks. Oo, ma tahaks neid mütse proovida.
Mart: On sul peegel kaasas?
Kersti: Ei ole, aga mul on mobiiltelefon.
Mart: (asjatundlikult) See roheline kootud müts sobib sinu mantliga.
Lugu jätkub pärast reklaami.
Andrus: Kerstil on teisi mantleid ka.
Kersti: Roheline on ebapraktiline, äkki see lilla on parem?
Andrus: (näitab kastrulisarnase naljaka mütsi peale) Ma oleks sinu asemel selle ostnud.
Kersti: Võtame siis selle rohelise.
Müüja: Kas maksate sularahas või kaardiga?
Kersti: Kaardiga.
Mart: Oled sa, Kersti, kindel, et su kontol on nii palju raha, et see kallis müts soetada? Kuu hakkab lõppema, rahadega on väike vahe sees…
Kersti: Olen küll. Mul on hästi suur säästmiskalduvus, ma panin ülikooli ajal juba esimesest stipendiumist neli rubla kõrvale.
Mart: (silmitseb vanakraamiturgu) Kahju, et Kersti ei ostnud papaahat, siis saaksime soetada ka mõne ordeni selle kõrvale.
Kersti: Siin on tunda seda vana Kadaka turu vaibi.
Mart: Aga siin on puhtam.
Andrus: Mina ostsin Kadaka turult Disney filmidega VHS-kassette.
Kersti: Mina ostsin väga palju Dalmaatsia koerte piltidega liibukaid ja muid lasteriideid. (silmitseb parukaid) Näete, siit saab endale uued juuksed. Ei pea värvima. Muide, mu poegadel olid vahepeal sinimustvalged juuksed
Mart: Miks?
Kersti: Nad on Eesti patrioodid. Aga nüüd on üks valge ja teine sinise peaga.
Mart: Juba üksnes soengu eest oleksid nad pidanud saama ühiskonnaõpetuses „viie“.
Kersti: Nüüd on inimeseõpetus.
Andrus: Näete, vanad jõuluehted.
Kersti: Ma arvan, et mu ema keldris on neid veel praegugi.
Andrus: Eraldi ei ole nad ilusad, küll aga koos.
Kersti: Mul oli üks klassiõde, kellel oli ilmselgelt ligipääs spetsiaalsele poele, kus müüdi nääriehteid. Ja ta kinkis paljudele sünnipäevaks asju, mida keegi ei olnud varem näinud. Mul on siiani alles üks Ida-Saksa jõuluehete komplekt. Õigemini on mul kaheteistkümnest kuulist alles kaheksa ja ma siiamaani riputan nad oma kuusele.
Mart: Kas sul kuusk on juba ostetud?
Kersti: RMK äpiga, kohe kui see avanes. Sattusin metsa ja tõin endale, emale ja tütrele.
Mart: Kas sa valisid kaua?
Kersti: Südametunnistusega tuleb valida. Kohast, kus kuuseke ei saa kasvada suureks. Kus nad on tihedasti koos või kraavikaldalt või elektriliinide alt.
Mart: Vaatad rohelise pilguga, mitte ilumeelega.
Kersti: Ta ei pea olema ilus.
VII
Andrus: See on väga huvitav lett, kus müüakse kellegi inimese pulma ja muude tähtpäevade pilte. Kellegi perekonnaalbumist. Ilmselt viis senti tükk.
Kersti: Kui põnev!
Mart: See on kuuekümnendatest pärit foto. (mitte eriti tõsiselt) Väga sarnane Lonni ja Andruse pulmapildiga.
Kersti: Tere, kust need pildid siia satuvad?
Müüja: Ikka Eesti kodudest.
Mart: Arusaadav. Aga kes neid ostab?
Müüja: Ajaloolased ja fotograafid.
Andrus: Mis teil üks pilt ka maksab?
Müüja: Väike nõukaaegne on 50 senti; suur üks ja Eesti-aegsed kaks eurot.
Mart: Aga see suur pilt, kus kolm kolhoosnikku ajavad põlluveerel juttu?
Müüja: Kolm.
Mart: Kahju, et Andrusel ei ole enam seda rubriiki, kus kirjeldati Elmar Seljanka, Stanislav Rukise, Gustav Toonekure ja professor Koti töid ja tegemisi. Millise fotomaterjali siit saaks!
Andrus: Kindlasti saaks siit selliseid pilte, mida vanasti minu naljaleheküljel avaldati.
Kersti: Äkki ostavad neid pulmapilte need inimesed, kes ei ole abielus olnud, aga tahavad sellise mulje jätta?
Andrus: Sa ei ole ju selle fotol oleva inimese nägu.
Kersti: (mitte eriti tõsiselt) 80ndatel olid kõik ühte nägu.
Mart: Pealegi võib aeg teha oma töö! (näeb Lenini, Gorbatšovi ja Brežnevi paraadfotosid) Vaadake, Brežnev! XX sajandi üks suurimaid koomikuid.
Kersti: Mind pisut häirib see, kuidas seda aega viimasel ajal presenteeritakse. Et üks koomik korises nurgas ja ülejäänutel oli pull elu.
Mart: Mina ei idealiseeri seda, kuna sain Vene ajal piisavalt vett ja vilet tunda. Samas ei maali ma neid kannatusi ka suuremaks, kui need olid.
Kersti: Mõttevabadust ei lubatud, lubati söömisvabadust.
Mart: Lihtne oli lubada, kui midagi saada ei olnud.
Kersti: Kasvatasid ise ja müüsid Leningradis maha. Kui sul olid õiged tutvused, oli söök laual.
Andrus: Oli sul siis tutvusi?
Kersti: Minul ei olnud mingeid tutvusi.
Andrus: Meil ka ei olnud, aga ega me ei olnud ka näljas. Mitte et ma seda aega kiidaks…
Kersti: Brežnevist on palju anekdoote, aga miks KGBst ei ole?
Andrus: KGB ei mõjunud naljakalt.
Kersti: Lugesin „Eestimaa elulugudest“, et üks Saaremaa mees oli öelnud, et uus võim on hirmus pire, mitte midagi ta kohta öelda ei või, sest solvub kergesti. Minu meelest iseloomustab see väga hästi seda nõukogude aega. Aga ega Pätsu ajal ei võinud ka lõugu laiutada.
Andrus: Lugesin just Tarmo Vahteri raamatut, kus selgus, et kui Pätsust midagi halba rääkisid, pandi sind paariks nädalaks vangi. Ja teine huvitav fakt: näiteks võidupüha puhul saatsid inimesed Pätsule ja Laidonerile õnnitlustelegramme. Näiteks: õnnitleme teid tähtsa päeva puhul! Erna ja Endel.
VIII
Andrus: Ma arvan, et nüüd läheme sööma. Ma teen teile välja. Siin on selline Ukraina koht nagu Soloha Juures. Ostan teile kõigile väikesed seljankad. Tere! Kolm seljankat, palun.
Müüja: On ka lihapirukaid, kapsapirukaid.
Andrus: Alustame kõigepealt supist. Kersti, kas sa leiba võtad?
Kersti: Poes enam sellist vormileiba, mida kutsutakse seakeeksiks, ei ole.
Andrus: Aga siin Soloha Juures on.
Kersti: Ja eile tuli Saaremaal liinilt viimane Borodino leib. Nii et me võime öelda, et seakeeks elas Borodino leiva üle.
Andrus: Minu meelest on see üks Eestimaa parimaid seljankasid.
Kersti: Väga hea. Kuigi ma ei ole seljanka ala ekspert.
Andrus: Kui ma olen Robiniga turul ostud sooritanud, söön ma siin seljankat. See on väga hea ka pohmelliga.
Mart: Tulen korraks meie eelmise aasta vestluse juurde. Kui ma tegin ettepaneku ka sel aastal kokku saada, teatas Kersti, et järgmisel aastal pärast presidendivalimisi saab ta teada, kui paljud inimesed tegelikult tahavad temaga kokku saada. Turu väravas nägime…
Andrus: Kõik tahavad.
Kersti: Asjalood ei ole tõesti muutunud, sest endiselt kutsuvad Eesti äridelegatsioonid kaasa; endiselt kutsutakse raadiosse ja televisiooni kõnelema. Aga rohkem on seda isetegemise rõõmu. „Pealtnägija“ kutsus koguni saadet tegema. Mulle väga meeldis seda teha. Ma ei olnud varem telet teinud ja ma pean ütlema, et mulle meeldis televisiooni raadiost rohkem teha.
Mart: Me ühe ühise sõbraga arutasime, et Kersti on nagu aktiivne pilveke, kes varjutab isegi praeguse päikese (presidendi) ära. Sõber arvas, et mitte ainult presidendi, vaid ka peaministri…
Andrus: Aga keda ei õnnestu varjutada, on meie riigikogu esimees. See on mees, kes tunneb oma tööd. Palun see mõte ilmtingimata intervjuusse kirja panna.
IX
Kersti: (vahetab teemat) Tundub, et see omikron ei tungi nii sügavale kopsu, nii et see viirus on asunud tavaliste viiruste teed minema.
Andrus: Nagu ma aru saan, jääme me kõik haigeks, aga mitte eriti raskelt.
Kersti: Minu jaoks ongi küsimus selles, et kui vaktsineeritud inimestel on suremus paarkümmend korda madalam, nii umbes karmima gripi suremus, siis kunas meie poliitiline mõte jõuab järele sellele matemaatilisele mõttele – vaktsiinid on kättesaadavad, riik on oma kohustuse täitnud ja meil oleks põhjust elada nii, nagu me elasime vanasti gripiepideemia ajal. Meil ei ole vaja kehtestada iga kord väga rangeid piiranguid, kui mõni uus tüvi ennast ilmutab.
Andrus: Kas sa prognoosid, et aasta pärast ei ole sõna „koroona“ enam kõige olulisem?
Kersti: Kuna poliitika ei ole ratsionaalne, vaid emotsionaalne, siis ei. Aga kui me vaatame seda puhtalt ratsionaalselt, siis näeme, et tõepoolest, koroonasurmade arv vaktsineeritute populatsioonis on lähedane gripisurmade arvule. Nii et ratsionaalse vaatenurga puhul võiks see nii olla.
Andrus: Mulle tundub, et paljude inimeste jaoks see sõna ei ole enam juba praegu kõige tähtsam. Kasvõi siin turul on inimesed rõõmsad: maskid ees ja vaktsiinid keres. Inimesed ei jälgi koroonauudiseid enam nii pingsalt. Rohkem ikka Ott Tänakut.
Mart: Ma loodan, et ikka Anett Kontaveiti.
X
Kersti: Kas ei ole mõttekam tavapärase toetuse asemel kiirteste massiliselt osta ja neid ettevõtetele jagada? Kui restoran teeb igale sisenejale kiirtesti, siis ei peaks nad uksi kell 11 kinni panema. Või näiteks teatris. Teed testi ja ei pea maski kandma.
Andrus: Ma eelistan kanda maski ja etenduse ajal seda natuke alla „kohendada“.
Kersti: Mina olen seadusekuulelik inimene.
Andrus: Mina võin seda endale lubada. Aga sina oled poliitik ja ei või.
Kersti: Ma ei ole poliitik.
Mart: Kersti on ühiskonnategelane, nagu Vene ajal öeldi.
Kersti: Kas ühiskonnategelane on inimene, kes jääb poliitiku ja ühiskonnas mitte kaasarääkija vahele?
Mart: No näiteks Lennart Meri oli minu meelest Vene ajal ühiskonnategelane.
Kersti: Ühesõnaga, iga kultuuritegelane oli ühiskonnategelane, aga iga ühiskonnategelane ei olnud kultuuritegelane.
Andrus: See on libe mõiste.
Mart: No kasutame siis Kersti puhul mõistet riigimees, mida mina kasutan vaid Lennart Mere, Jüri Luige ja veel mõne endise poliitiku puhul.
Andrus: Daamile ei sobi öelda riigimees.
Kersti: Vabalt võite mulle riigimees öelda. Riigimees ja esimees on sõnad.
Andrus: Aga seltsimees?
Kersti: (naerab) Ei, seltsimees ei ole ma kunagi olnud.
Mart: Kui sa Putiniga kohtusid, kas sa ütlesid talle tovariš?
Kersti: Ei, ma rääkisin temaga inglise keeles.
Andrus: Ütlesid talle sir?
(naerame)
Kersti: Ütlesin Vladimir Vladimirovitš.
Mart: Kuidas venelased suudavad need isanimed meeles pidada?
Kersti: Aga neil ei ole üldse palju nimesid.
(naerame)
Mart: Kuulge, nii nagu alati, kisub meie vestluse lõpp ulakaks. Ühesõnaga, Kersti Jaakovna, Andrus Antsovitš ja Mart Uudovitš tõmbavad otsad kokku. Mida me lugejatele soovime?
Kersti, Andrus ja Mart: Head uut aastat!
Robin: Auh-auh-auh!
Andrus: Ja ärge oma varandust mu kotti unustage…