Ukraina sõda kulgeb Ukraina jaoks üle (lääne ja muidugi ka Venemaa) ootuste edukalt.
Mõned päevad enne sõda olid paljud lääne analüütikud-poliitikud ja muud arvajad, vähemasti omavahelistes vestlustes üsna seda meelt, et ukrainlased ikka tegelikult ei hakka vastu. Või kui hakkavad, siis ei saa vastu.
Ehk oldi valmis kordama aastatest 2008 ja 2014 tuntud mudelit: Venemaa võtab selle, mida tahab, misjärel lääs tuleb kohe appi sõlmima rahulepingut, millega fikseeritakse, et Venemaa on saanud, mida tahtis. Muidugi pannes pahaks juhtunut ja mittetunnustades okupeeritud alasid iseseisvana või Venemaa osana või mis iganes moel Venemaa siis serveerinud on.
Ka Putin, kes ei suudagi uskuda, et demokraatiaga harjunud rahvad päriselt ka tahavad oma riigi tulevikku kujundada ja tunnevad, et neil on kaasarääkimise õigus, on selgelt jahmunud. Ukraina rahval paistab olevat kollektiivne tahe, mille murdmiseks ei piisa Venemaa ikkagi ülisuurest sõjalisest masinavärgist.
Venemaa ei osanud arvestada, et ukrainlaste tahe paistab Euroopasse ja USAsse ja nende vastupanu võimaldab lääne avalikul arvamusel ukraina taha koonduda nii, et igakülgne sõjaline ja rahaline abi saabki võimalikuks.
Demokraatlike riikide poliitikud teevad ikka seda, mida nende rahvas tahab. Teevad Soome ja Rootsi omad ja teevad ka Saksamaa omad. Nendel on isegi lihtne – rahva arvamus on üsna selgelt vastavalt kas NATOga liitumise või Ukraina toetamise poolt.
Prantsusmaa ja Itaalia valitsustel on keerulisem rahva arvamust järgida, sest see pole nii selge. Mario Draghi, Itaalia peaminister, kes järgmistel valimistel ei plaani kandideerida, on siiski selgesõnaliselt öelnud, et inimestel tuleb valida rahu ja konditsioneeritud tubade vahel. Emmanuel Macron jällegi sattus sõtta keset valimiskampaaniat, kus peamine vastane oli Venemaa poolt rahastatud partei, mille liider siiski probleemideta II vooru jõudis. Mistõttu ta peab ilmselt arvestama, et tema rahva arvamus Ukraina (ja Vene) küsimuses päris põhjamaiselt klaar ei ole. Ta peab sellega arvestama vähemalt juunis toimuvate prantsuse parlamendivalimsiteni, et mitte sattuda prantsuse presidentide hirmuunenäo sisse: midagi teha ei saa, sest parlamendis enamus puudub. Prantsuse cohabitation – olukord, kus peaminister ja president on poliitika eri spektritest – muudab parimadki reformikavad võimatuks ja kuna Macron ei ole Prantsusmaa muutmisega veel valmis, tahab ta seda vältida. Mis seletab nii mõndagi.
Õnneks on loota, et Ameerika raha toel saab Ukraina veel mitu kuud sõdida ja lääne arvamus seetõttu kohaneda mõistmisega, et nemad selle sõja tulemust üle Ukraina pea ei otsusta. Ukraina ei vaja neilt vahendust läbirääkimsiteks, vaid hoopis varustust sõdimaks seni, kuni nad ise otsustavad, et välja võideldud positisoon väärib läbirääkimistel fikseerimist. Või siis on nad selle sammu astumiseks sunnitud – ei tea ju tegelikult, milliseks edasine lahingute kulg kujuneb. Ka Ukraina rahvas ise võib ühel hetkel tunda, et enam ei suuda taluda kasvavate ohvrite arvu ja nõuda pigem rahu kui Ukraina territooriumi täielikku vabastamist.
Lääne- Euroopal on tuntavalt raske leppida, et selle otsuse teeb Ukraina ise, eriti kui Ukraina sõdimise võimekus sõltub ikkagi nende abist. Selle õiguse eest seismisele kulub täna suur osa ka Eesti diplomaatilisest suutlikkusest.
Millegipärast ei saa veel ikka kõik poliitikud läänes aru, et praeguse Vene režiimiga ei saa midagi kokku leppida, sest need lepped ju ei pea. Samuti ollakse ikka veel mures, mis teed Putinile pakkuda sellest olukorrast välja, justkui tal oleks tarvis midagi kuskil seletada. On ka neid, kes siiralt pelgavad eskalatsiooni kuni tuumarelvadeni, olgu siis Ukraina või isegi NATO territooriumil ja sellepärast tahavd ikkagi kangesti mingit rahu. Neile kõigile tuleb kogu aeg meenutada: kokkuleped ei pea, neid pole mõtet teha.
Kõik tahavad teada, kuhu edasi. Aktsepteerida, et kiired lahendused puuduvad, on väga raske. Leppida, et ka peale Ukraina sõda, isegi kui kahuritorud vaikivad, Ukraina on omad eesmärgid saavutanud ja jätkab iseseisva riigina iseseisvate valikute tegemist, ei ole sõda meie – lääne – jaoks läbi.
Vastupidi – meil siis alles raskeks läheb. Venemaa on ikkagi liiga sarnane Põhja-Koreale, et teda teisiti kohelda. Sanktsioonid peavad jätkuma. See on majanduslikult ebamugav. Aga sellele on ratsionaalne põhjendus – sanktsioonide lõpetamisest saadav majanduslik tulu lääneriikidele tuleb praeguse Vene režiimi jätkudes ikkagi suunata suuresti tagasi kaitsekulutusteks. Venemaa taasrelvastumise takistamine majanduslike vahenditega tähendab väiksemaid kaitsekulutusi kõigile Euroopa riikidele. Kiire taasrelvastumine sunnib ebapopulaarseid kaitsekulusid järjest tõstma.
Keerulisem on leida argumente lihtsatele inimestele, kellele lihtsalt ei meeldi elada külmas sõjas. Ebamugav on. Keegi kogu aeg ähvardab ja räägib meist halvasti, Aga sellega tuleb leppida ja harjuda. Inimesed on nõus leppima ja harjuma, kui nad teavad, et ükskord see lõpeb. Paraku teame me küll varasemast ajaloost, et küll ta lõpeb, aga me ei suuda ennustada, millal. Majanduslikult läheb kindlasti kergemaks 2-3 aastaga, sest majandused kohanevad. Aga hingeliselt ei lähe.
Meil on lihtsam. Suur hulk meist on elanud valel pool raudset eesriiet ja õigel pool tundub täitsa tore. Läänes on raskem, head aega on olnud ikka väga pikalt.
Aga ma näen siiski, kuidas näiteks Itaalia suured energiaettevõtted on valmis Vene energiast igaveseks loobuma. Kui poliitikud selgelt ütlekisd, et nii peab ja annaks ka garantiid, et nad ise ümber ei mõtle. Paari aasta pärast on Vene energiast loobumiseks tehtud kulutused ka Saksamaal nii suured, et nende uputamine vana raja peale tagasi pööramiseks pole enam mõistlik. Ehk siis: sanktsioonide kõige valusam mõju meile endile kestab paar aastat. Sellega tuleb arvestada ja see ära kannatada. Sest mõju Venemaale kestab palju kauem.
Aga Ukraina ei sõdi loodetavasti nii kaua. Ja kui argument, et inimesed surevad, kaob, tuleb meil loota poliitikute kvaliteedile teha õiget asja ja seletada oma otsuseid ka valijatele.
Selleks, et me saaksime oma diplomaatias õnnestuda ja hoida majandussõja üleval ka siis, kui Ukrainas kahurid vaikivad, kuni Venemaa hakkab jälle oma rahvusvaheliselt võetud kohustusi täitma, lõpetab oma inimeste vabaduste ahistamise ja näitab üles soovi olla usaldusväärne partner, tuleb meil olla päris osav. Esmalt peame näitama – mida see kirjatükk püüabki teha – et me mõistame erinevaid lähtekohti ja ka erinevaid muresid, muuhulgas vajadust veenda avalikku arvamust või kui soovite, vajadust võita valimisi.
Teiseks peame tunnustama, kui on põhjust. Macron on siiski üks prantsusmaa veneskeptilisemaid poliitikuid. Eestis raske uskuda, aga nii on. Scholtz kuulutas Zeitenwende välja enne, kui tema partei selleks valmis oli. Nüüd tuleb oma read juhi taha koondada. Itaalia passib energiaotsustega vaikselt Saksamaad, sest otseste suurte majanduskonkurentidena ei taha üks teiseta liigutada. Ütleme, et usaldame neid omavahel õiges asjas kokku leppima.
Ja kolmandaks peame olema järelejätmatud oma sõnumite selgitajad ja ka ise nende sõnumite järgi elama. Et ei juhtuks piinlikke momente, kus teisi kutsume üles tegema seda, mida ise ei suuda.
Ja siis peame lootma parimat. Mõned asjad on meie jaoks hetkel väga hästi, mistõttu me ie pea aegavõtvat selgitustööd ka väga kartma – Soome ja Rootsi liitumine NATOga, Venemaa praegune võitlusvõime on selgelt vähenenud.
Mida meil veel vaja on, peale Ukraina toetamise? Muidugi enda kaitsehoiaku tugevdamist liitlaste abiga. Täna on vast liitlastel lihtne mõista, miks Eesti inimesel ei ole tahtmist riskida ajutise territooriumi kaotusega, ja langetada vajalikud otsused.