President Kersti Kaljulaid oli 9. veebruaril külas saates «Otse Postimehest», kus vastas ajakirjanik Ulla Läntsi küsimustele. Saadet saab järele vaadata SIIN.
Uudised sisaldavad iga päev ennustusi sõja puhkemise kohta Ukrainas, samas üritatakse eri vahenditega kõige hullemat ära hoida. Endise riigipeana suhtlete te paljude inimestega kogu maailmast – kas usute, et kõige hullem suudetakse ära hoida?
See ei ole usu küsimus ja pole ka mõtet tegeleda ennustamisega, mis toimub homme, ülehomme, olümpiamängude lõppedes või kevadel, kui maa sulab. Märksa mõistlikum on teha kõik selleks, et sõda Ukrainas ei ägeneks. Rääkida sõja puhkemisest on vale, kuna sõda Ukrainas käib aastast 2014, see ei ole külmunud konflikt. Meie tegevus peab olema suunatud sellele, et ägenemine ära hoida, ja selle hulka käivad kahtlemata nii läbirääkimised kui ka kõik need teadaanded, et Ukrainat aidatakse.
Rahvusvaheline kogukond räägib ühelt poolt sanktsioonidest ja teeb Venemaale ühemõtteliselt selgeks, mis juhtub siis, kui nad Ukrainat ründavad, ent teisalt kõneldakse ka Venemaaga. On see õige tee?
See on õige tee. Rääkida tuleb, isegi kui harva õnnestub milleski kokku leppida, sest muidu kaob vastastikune tunnetus ära. Kui me mõtleme tagasi külma sõja peale, siis pärast Kuuba raketikriisi seati sisse kindlad kanalid selleks, et me vähemasti oleksime üksteisega suhtlemas. Mina olen kindlasti inimene, kes arvab, et rääkida tuleb igal juhul. Mida me ei tee, on see, et me ei räägi relva ähvardusel läbi. Venemaa on riik, mis rikub rahvusvahelist õigust ja lepinguid, millele ta on ise alla kirjutanud. Nemad on ületanud juba kõiki piire ja kõigepealt tuleb neil tagasi tõmbuda, siis saame rääkida relvastuskontrollist ja muudest asjaoludest. See on see, mida lääneliitlased Venemaale ütlevad, keegi ei räägi läbi Venemaa ultimaatumi üle.
Me ootame, et koroonareeglid lõdveneksid ka Eestis – kas valitsus on siin liiga ettevaatlik?
Me ju alustame avamist teisest kohast. Soomes tohivad restoranid olla nüüd kella kuue asemel kauem lahti, meil tohivad kella üheteistkümneni. Tõepoolest on juba riike, kus maskikandmise kohustust ei ole. Suurema vaktsineerimisprotsendiga riikides on olnud lihtsam neid otsuseid teha. Tasa ja targu liikudes jõuame me paraja kiirusega iseenda jaoks õigesse kohta välja. Aga tähele tuleks panna ka seda, et mitte keegi isegi ei kaalu koroonapassi kaotamist riikidevahelises liikluses. See kehtib ja ilmselt jääb veel pikka aega kehtima. Nii et mõnede asjadega peab lihtsalt harjuma. Ma olen üsna kindel, et vähehaaval saame sellest pandeemiast ka välja. Kui vaadata seda, et inimestel on hästi suur ootus, et poliitikud teevad õigeid otsuseid, ja valitsusel on hirm teha vigu, võttes piirangud maha liiga vara ja olla pärast süüdistatud inimelude kaotuses, siis see ei ole kerge otsus. Siin ongi suur risk alati sees, seepärast ma arvan, et ega tasa ja targu ei ole tingimata halb.
Kas energiakriisi oli võimalik ette näha?
Teatud määral muidugi oli. Meie enda eesistumise ajal tehti otsuseid, mis pididki viima süsinikukvootide hinna kallinemisele, rohepööre oli ammu välja hõigatud ja üle 60 protsendi maailma majandusest on ühe või teise rohelubadusega kaitstud. Kui nüüd inimesed ütlevad, et lähme ära börsilt ja lähme ära Euroopa Liidust, et saaksime aegade lõpuni kasutada põlevkivielektrit, siis nii see ei ole. Meil pole teist teed kui osaleda planeedi päästmises. Nüüd on küsimus, kuidas ühiskond jagab kulud, et need ei langeks ebaõiglaselt neile, kes praegu töötavad põlevkivisektoris, või nendele, kelle sissetulekute tase on väga madal.
Kas see otsus, mille meie valitsus energiahindade kompenseerimiseks tegi, oli mõistlik?
Sel hetkel oli see mõistlik otsus, kuna hinnašoki said väga paljud. Aga ma arvan, et järgmisel talvel ei tehta enam samasugust otsust, mis ei arvesta elupindade suuruse ega sissetulekute tasemega, vaid on mõeldud kõigile. Siis ei saaks seda samamoodi mõistlikuks lugeda. Samas, tavalistele inimestele tavalistes paneelmajades, kes on keskmise sissetulekuga, ei peaks riik ütlema, et nüüd täitke taotlusi ja siis võistelge omavahel, kes saab KredExist raha oma maja kordategemiseks. Enamasti kipub see minema pigem nendele, kellel on natuke rohkem jõukust, mitte nendele, kes rabavad kahel kohal väikesepalgalistel ametikohtadel. Kuna nendel inimestel pole mitte kunagi jõudu minna oma ühistuga raha taotlema, siis peabki KredEx minema ühistute juurde ja tegema nende majad korda.
Kas te näete võimalust kutsuda korrale neid, kes õhutavad inimesi tulema Tallinna, peatama siin liiklust ja loopima politseinikke lumepallidega?
See on noatera peal käimine. Vaba mõttevahetus ja demonstratsioonid kuuluvad demokraatliku riigikorralduse juurde, aga siin on ka oht keerata vint üle ja kaotada suure hulga ühiskonna mõistmine. Ma arvan, et see võib kergesti juhtuda, kui kasutada alandavaid koolikiusuga sarnanevaid loosungeid ja tekitada teistes inimestes küsimus, et miks te segate tööpäeval meie elu ja miks te ise tööl ei ole. Kuni taolised demonstratsioonid tekitavad kaaskodanikes kaastunnet, saab neid korraldada, aga kui need mõistmist ei leia, siis neid enam korraldada ei saa. Sellest vaatevinklist ei peakski nagu midagi tegema, sest politsei sai ju tegelikult imehästi hakkama, nad ei lasknud ennast provotseerida. Mul endal oli küll väga kahju vaadata politseiametnikke, kes pidid seda kannatama, aga see on nende töö. Nii et ma ei tea, kas seltskond, kes selliseid asju korraldab, otsib mõistmist või see ongi revolutsioon. Kui nii, siis on oht, et me ei tunne end enam turvaliselt meie oma koduriigis, sest lõhed on kasvanud liiga suureks. Samas pole sellel kõigel mitte mingit pistmist ei vaktsiinipassi ega kõrgete elektrihindadega, seda kasutatakse ära mingitel teistel eesmärkidel.
Kuna praegune valitsus sai ametisse teie presidendiks oleku ajal ja vaadates, kui habras on nende koos püsimine, kas hoiate pöialt, et nad peaksid veel aasta vastu?
Mina hoian pöialt kõigile valitsustele, kes teevad ära need asjad, mis on Eesti tuleviku pärast vaja ära teha. Nendeks on eestikeelne kool, meie energeetikasüsteemi muutumine, valmisolek uuteks tehnoloogiateks ja tehisintellektiks, et meie digiriik suudaks oma edu teiste maailma digiriikide ees säilitada. Ma näen ka üht väga suurt probleemi, mis seisneb selles, et meie maksusüsteem on hästi laiapõhine ning suhteliselt väikese sissetulekuga inimesed kannavad palju ressursse riigikassasse. See on väga hea maksubaas, aga sellisele tulumudelile ei saa vastu panna kulumudelit, mis toetab ühtmoodi nii neid, kellel on abi vaja, kui ka neid, kellel abi vaja ei ole. Samuti on probleemiks, et kohalikud omavalitsused, mis peaksid tegema kõik oma inimeste hakkamasaamise nimel, ei saa seda teha, sest neil puudub iseseisev tulubaas.
Milline on ametist lahkunud presidendi edasine roll, kui palju saab kasutada oma sidemeid maailmas Eesti asja ajamisel?
Väga suur hulk sidemeid on siiski ametikohapõhised. Ei ole mingit kahtlust, et praegu on president Alar Karisel lihtsam Prantsuse presidendi Emmanuel Macroniga kontakteeruda kui minul. Teatud sidemed muidugi jäävad. Ka mina tunnen, et mul on kohustus teha oma tööd edasi. Kui vaatan oma päevaraamatut, siis see ei erine väga palju sellest, mis ta enne oli. Meeskond on muidugi palju väiksem, mis tähendab, et ka jõudlust on vähem. Ma tajun seda kohustust ja vastutust, mis mul Eesti ees on, ja tegutsen, et meie elu edeneks ja läheks paremaks.
Kui palju muutub isiklik elu, kui pole Kadrioru kohustusi – kas te autoga juba võite sõita?
Autoga võin sõita, aga muutunud on hämmastavalt vähe. Arvasin, et muutus on palju-palju suurem.
Olete öelnud, et ei välista osalemist poliitikas – millal teete otsuse, kas liitute mõne poliitilise erakonnaga?
Absoluutselt ei välista, aga see mõne erakonnaga liitumise võimalus on üks huvitav lugu, mida ajakirjanikud omavahel räägivad, aga mina seda lugu ei räägi. Ma jõudsin ka selle intervjuu käigus esitada poliitilise programmi, mis minu arvates Eesti elus vajab tegemist ja milline on töömeetod. See, kuidas mina neid asju saan tagant lükata, võib olla ajas muutuv. Ma jätkuvalt leian, et mul ei ole kohustust öelda, mida ma teen kolme kuu või kolme aasta pärast. Põhjus on selles, et ma lihtsalt ei tea seda.