Päev värskelt renoveerimiskuuri läbinud Tallinna Lastekodu Mustamäe majas annab igal sammul aimu hoolimisest. Alates tõesti rasket tööd tegevatest hooldajatest kuni selleni, et lastel on oma aed, kus kõrvitsaid kasvatada või kiikuda – ja pole vahet, kas oled ratastoolis või ei näe.
Fotod: Kiur Kaasik
Viimati külastasin Tallinna Lastekodu Mustamäe maja mullu suve lõpus, olles viimaseid nädalaid vabariigi presidendi ametis. Lubasin tagasi tulla, kui maja renoveerimine päriselt valmis saab – aga nagu kipub juhtuma, siis õigel päeval kalendrid ei klappinud. Nüüd sai lubatu siiski teoks, lastekodu külastamiseks on õnneks alati hea aeg. Töötavad ja elavad nad ju siin kogu aeg. See on laste kodu.
Ehk kulusid paar lisakätt üheks õhtuks ka ära, sest töötajatest on siin ja mujal alati puudus. Tööd on mõistagi palju, nagu ühes paljulapselises peres ikka. Tõsi – on ka edusamme, sest nagu ütles lastekodu juhataja Meelis Kukk, on täna ühe hooldaja kohta pisut vähem abivajajaid lapsi kui aastate eest.
Ta tahtis kiikuda. Kiikusime. Kiikumiseks tuleb tossud jalast võtta – keegi siin ei vaidle. Kui tuleb, siis tublisti ka tehakse, igaüks nii, nagu jaksab ja oskab. Aidata tohib, abi võetakse meelsasti vastu. Isegi kui seda pakub võõras. Erivajadusega lastekodus elavale lapsele on iga inimese tähelepanu oluline, see teeb nad muidugi ka eriti haavatavaks. Neil on vaid nende hooldajad, õpetajad, eripedagoogid ja tugiisikud, kõik on väga hoitud oma väikeste klientide poolt. See tunne, et oled hoitud ja oluline, on kindlasti see miski, mis inimesi siin tööl toetab.
Lastekodus sai sel suvel valmis ilus kogukonnaaed, mindki kutsuti pittu, kui see juhtus. Kahjuks ei saanud ma siis minna, jõudsin aeda alles nüüd, lehtede langemise aegu. Kuuldavasti olid lapsed väga õnnelikud ja õhinas, kui marjad valmisid ja neid sai Ise Peenrast Võtta. Väga suur asi linnalapsele, kes suvitigi ju maale vanaema juurde ei sõida.
Loomad linnas! Aga lastele on kindlasti neist palju rõõmu – nii neile, kes Mustamäe lastekodus elavad, kui ka neile, kes siia satuvad näiteks Loovuse päeval. Siis tulevad siia täiesti tavalised ümberkaudsete Mustaka majade lapsed, sellised, nagu olin mina 45 aastat tagasi. Aga meie ajal ei tulnud pähegi, et terve ja vanematega varustatud laps võiks sattuda lastekodu territooriumile. Vastupidi, mänguhoos sealt möödudeski haaras meid õud ja kaastunne kõigi nende suhtes, kes seal sees. Tänapäeval ei ole suletus ja eraldatus enam sugugi nii suur, aga lastekodu juhataja Meelis ütleb ikka, et raha leiab kergemini, kui on oskust mõista erivajadusega last me ühiskonnas.
Kui abivajajatest saavad aitajad. Nende tüdrukute ema tuli Ukrainast sõja eest meie juurde. Ja leidis oma koha – eripedagoogi on Mustamäel väga-väga vaja. Siin vajatakse nii vene kui ka eesti keele oskust, nii sobis tüdrukute ema kollektiivi väga hästi.
Selle pildi tegi Delfi fotograaf Kiur päev pärast meie külaskäiku. Meie tööpäev suubus lihtsalt pimedusse, enne kui arugi saime. Kiur läks järgmisel päeval tagasi ja sai ka selle vahva ratastoolikiigepildi, mida me nii väga tahtsime teile näidata – väike inimene peab ikka saama kiikuda, isegi kui ta on ratastoolis. See päev oli muidu ka ilus – preilile oli just eraldatud lasteaiakoht. Sinna jõuab vastava transpordiga. Mul läks meelest ära, kuidas seda asja nimetati, aga igatahes oli nii, et Tallinna lastele on mõeldud üks viis ja teistele teine. Ärge küsige, miks. Lihtsalt nii on.
Mark ei näe, aga ta näitab meile teed oma toast teisel korrusel alla keldrisse basseini juurde. Ja kuidas basseini katus sõidab ja selles vesi keeb, kui nuppu vajutada. Ja siis näitab, kuidas saab basseiniruumist savituppa. Külaliste üle on tal väga hea meel. Tema on Mustamäel ainult sellepärast, et siin on nüüd ka noortekodu. Muidu oodanuks Marki ees kohanemine täiesti võõra elukeskkonnaga. Võib-olla on ta ühel päeval iseseisvamaks eluks rohkem valmis ja saab minna kuhugi, kus üksiolekut rohkem. Aga praegu on tema hoidjatel hea meel, et Mark ei pidanud minema – Mustamäe on tema kodu ja inimesed tema ümber kõik, mis tal on.
Lastekodu majandusjuhataja Merike on lastekodu lastele rajanud savikoja. Siia saavad tulla ka teised lapsed, kel elus eriti vedanud pole, mitte ainult selle maja lapsed. Miks ta seda teeb? Majandusjuhatajad ei pea ju teraapiates ja rehabilitatsioonis osalema! Aga teeb, sest on suure südamega. Ja suuremaid lapsi viib vahel autoga teiste lastekodumajade lastele külla ka. Ja aiamõte on tema idee. Leidub ikka häid inimesi!
Algul on savile keskendumine nii keeruline, sest elevus külalistest, fotograafist, juhataja Meelisest ja kogu põnevusest on väga suur. Ma ise ka ei suudaks keskenduda, kui nii palju tavatut ümberringi juhtub! Aga vähehaaval hakkab savi silenema, pulkadeks ja pallideks vormuma. Külalised lähevad edasi väiksemate laste rühma, et neile sel päeval seltsiks olla.
Suuremad ja osavamad tüdrukud pakuvad külalistele teed. Seda last olen ma varem ka kohanud, rõõm tema edusamme näha on päris suur. Lasteaed peab aitama edasist arengut toetada ja on ka lootus, et vähemalt temale võiks leida ühel päeval ka uue pere, kes tüdrukukest omaks peab.
Kui sinu maailmas on väga vähe, mida sa kindlasti mõistad – siis on sul hea meel, kui just seda õiget pilliheli sulle pakutakse. Püüame seda koos teha, ksülofonipulk väikeses spastilises pihukeses. Aga käeselga paitades tulid sõrmed ilusti lahti ja pulk jäi kindlalt pihku. Muusikatund!
Mängisime ksülofoni ja ajasime niisama juttu. Aga oli märgata, et lapse jalad tõmbasid pikemal toolis istumisel spastiliseks. Süles oli kindlasti parem. Läksime vanni, seal oli veel palju parem. Siis õhtusöök ja hea uni – ka tema oli täna käinud lasteaias ja sellest väsinud! See laps on olnud väga pikalt haiglas, saanud lastekodusse alles mõnda aega tagasi. Haiglalastega ei saa ju päriselt niimoodi töötada, et nende arengule kaasa aidata. Tundub, et suhtlemine ja teraapiad talle siiski meeldivad, vähemalt naeratab ta ksülofonihelide peale, vaatab valgusvihku ja kuuleb väga hästi, püüdes erinevate inimeste hääli eristada. Ehk ikkagi läheb terapeutide hoolsa tööga paremaks?
Andsime koos hooldajaga unisele lapsekesele tema õhtuse rohu. See ajas pahandama, kuid väikese silitamisega ta rahuneb. Need lapsed siin ei ole ülearu nõudlikud – on ju ilmne, et igaüks saab hellust ja hoolt, kui ta seda vajab, aga vahel tuleb ka järjekorras oodata või ise püüda rahuneda. Nagu ikka mitmelapselises peres!
See on tänase „tööpere“ vanim hoolealune. Ta on 15-aastane. Vahel peab ta lastekodust ära haiglas käima, aga hooldajad ootavad teda ikka tagasi ja loodavad, et Steveni elu läheb parandamisest jälle natuke paremaks. Enamasti lähebki. Muusikahuviline poiss annab hooldajatele märku, et tema toas võiks alati mängida muusika. Ma väga loodan, et ta seda ka haiglaperioodidel ikka kuulata saab. Muidu on tema maailm haiglas tühi ja kõle.
Eriliste laste tavaline mänguasjariiul. Nagu kõikides lastega peredes!