Arvamuslugu ilmus ka ERRis 1. septembril 2026
Head uut kooliaastat!
Kui mina täpselt pool sajandit tagasi kooliteed alustasin, olime me märksa võrdsemal stardipositsioonil kui tänased koolilapsed. Lapse teadmised olid enamasti üsna lihtne funktsioon tema vanusest. Inimkonna teadmiste tase tundus olevat ligilähedaselt selline, et 12 kooliaasta jooksul anda kõikidele ülevaade maailmakirjanduse paremikust läbi aegade, eestlaste kultuurilisest arengust ärkamisajast õitsvasse sotsialismi, reaalteadustest läbi sajandite kuni moodsate teadmisteni astronoomiast või geneetikast.
Oli aega saada selgeks kõik 14 käänet ja õppida kirjutama kindlasti paremal tasemel kui täna ajakirjanduse tarbetekstid pakuvad. Puudusid lai ja kitsas matemaatika, polnud riigieksameid – välja arvatud kirjand. Jah, kujutage ette, õpetajad tohtisid ise otsustada, mis hinne lapsele eksamil pannakse ja isegi medalite jagajad usaldasid seda tulemust.
Vahepeal on inimkond loonud juurde meeletus koguses teadmisi reaalaladel. Arusaam sellest, milline on hoomatav kogus head kirjandust, mida kõik peaksid lugema, on vägagi muutunud. Ligipääs teadmistele on peaaegu absoluutne kõikidele, kes internetis käia mõistavad. Klassitäie laste teadmised ei ole kunagi enam nii ühtlased kui pool sajandit tagasi.
Kool pole samas kuigi palju muutunud. Lapsed istuvad klassides vanuse järgi, õppetöö on korraldatud vastavalt ette antud programmile ja teadmiste kontroll keskendub tõestusele, et programm on läbitud.
Kindlasti on muutunud õpetajate suhtumine õpilastesse. Meie ajal oli õpetajal alati õigus, vähemalt meie koolis küll. Täna tunnevad õpetajad, et neil pole mingit enesekehtestamiseruumi.
Kool ei tule toime kiiresti muutuva maailmaga, sest inimese kasvamise tsükkel on jäänud samaks, sotsiaalsed oskused küpsevad ikka samal moel teiste inimestega suheldes, aga ümbritsev keskkond ei paku kuigi palju võimalust valideerida koolist saadavaid teadmisi – õigemini näitab, et kastist väljas asuvad palju paremad toimetulekuvõimalused kui usinasti etteantud rajal käies ette jäävad.
See ei ole halb ega hea, et meil valitsevad sellepärast teistsugused pinged koolisüsteemis. See on paratamatu. Inimkonna teadmiste hulgas on järjest keerulisem teha valikut, mis on tingimata ja kõigile vajalik.
Laste suurem enesemääramisõigus teeb klassi ohjamise teistsuguseks. Suhtlusoskused on tähtsamad kui teadmised, selleks et toime tulla. Uudishimu võimaldab formaalse hariduse asemel omandada omapärase komplekti maailmatunnetust ja teha sellest omale elukutse. Osa neist elukutsetest põhinevad teaduslikul maailmakäsitlusel, aga tulusaks võib osutuda ka mistahes tõepõhjata mängumaailm.
Lisaks kõigele on hulk olulisi teadmisi, mida inimkonnana kaotada ei tohi, sest siis ei oskaks me enam inimesi ravida, maju ehitada ega erinevates maailma keeltes üheselt arusaadavat teksti luua.
Kool peab aga ikka kuidagi täitma sama lõppeesmärki – laskma välja noored täiskasvanud, kes suudavad ühiskonnaliikmetena aktsepteeritaval moel toimida oma eesmärke saavutades ja teistele mitte liiga tehes, hindavad teiste panust ja oskavad sellega arvestada.
Seejuures peavad need noored olema nii hästi klassikaliste teadmistega varustatud, et saaksid õppida arstiks, inseneriks, IT-spetsialistiks või kujuneda loovaks kunstnikuks.
Mida siis teha? Ilmselt leppida sellega, kuhu inimkond teel on ja kohaneda. Milles see seisneb? Hariduse ebatäiuslikkusega leppimises, ma kahtlustan.
Vähe on asju, milles saame tänapäeval kindlad olla, et just neist teadmistest on meie sel nädalal kooli minevatele lastele nende tööelus kasu.
Midagi siiski on. Ja see on oskus inimühiskonnas toimetada. Ma ei kasuta sõna „väärtused“, sest see tekitab inimestes koheselt tahtmise siseneda kultuurisõtta. Aga on midagi, mis peab jääma: me peame üksteise kõrvale elama mahtuma. Veelgi enam, me peame suutma ennast koos kaitsta, kasvatada majandust, hoolitseda vanurite eest, ravida haiged ja kuidagi jagada ühiskonna hüvesid nii, et summaarselt oleks meil kõige rohkem rahulolevaid inimesi.
Seejuures ei nõua elu enam nende põhiliste ühiskonnas toime tulemise oskuste omandamist selleks, et suureks kasvada. Varem pidi algaja inimene varem või hiljem üksi bussiga sõitma, poest piima ja leiva tooma, naabrinaisega kokku leppima kasvõi selles, kuidas ühist tegemist vajavad tööd koos tehtud saavad.
Tänane ühiskond võimaldab inimsuhtlusest hoiduda nii poes käies kui mistahes „teenuseid tarbides“. Alaneb loomulik, elu käigus omandatud suutlikkus olla üks ühiskonnaliige, oskus mõista teiste inimeste tundeid, lugeda kehakeelt või rääkida läbi keeruliste olukordade üle. Piltlikult tuli pool sajandit tagasi tihti ette olukordi, kus palle või jalgrattaid ei jagunud kõikidele ja tuli õppida neid jagama. Ja kui ei tahtnud edaspidi üksi mängida, siis pidi lastekambas nii enda kui teiste huvidele ruumi tegema.
Kutsuge neid väärtusteks või emotsionaalseks intelligentsiks, mina kutsun seda inimeseks olemise kunstiks. Ja vaat see on inimese tõeline konkurentsieelis mistahes targa masina ees, ükskõik kui hästi viimane teist inimolendit ei teeskle.
Kaastunne. Tajumine, et teisega on midagi valesti, isegi kui ta ise kinnitab, et kõik on hästi. Mõistmine, et kallistamine aitab ikka kurbuse vastu, isegi kui ei kõrvalda kurbuse põhjust. Arusaamine, et haiget ei tohi teha. Arusaamine, et kurjale tuleb vastu astuda seadusliku jõuga, aga mitte enne kui muud võimalused on ammendunud. Mõistmine, et need muud võimalused peituvad sarnaste huvidega inimeste koostöös, näiteks vabu valikuid armastavate naaberrahvaste vahel. Reeglite vajalikkuse tunnustamine ja suutlikkus neist kinni pidada ka siis, kui lühike omakasu osutaks justkui muu käitumise eelistele.
Kutsuge neid asju üldpädevusteks või väärtusteks või kuidas keegi soovib, aga hoidke mistahes kultuurisõjad sellest arutelust eemal.
Heas koolis õpivad meie lapsed just seda – inimeseks olemist, empaatiat, ühishuvi otsimist ja leidmist, erinevate arvamuste mõistmist ja tunnistamist, aga ka piire kus on aeg vaidlemine lõpetada ja leppida erineva maailmakäsitlusega.
Need oskused saavad sündida sisukat diskussiooni väärtustavas koolikeskkonnas. Ka seda peab teadlikult kujundama. Juba rohkem kui 35 kooli üle Eesti alustab tänavust õppeaastat Arutleva Koolina, pöörates senisest rohkem tähelepanu õpilaste argumenteerimisoskusele ja arutelul põhinevatele õppemeetoditele.
Oleks minu tegemine, jätaks ma rohkem iseotsustamise ruumi igale koolijuhile ja õpetajale. Ei teekski nii palju järelevalvet ja kontrolli, laseks koolidel panna lapsed eluks valmis nii, nagu nad parimaks peavad ja ülikoolidel sisseastumisel neid teadmisi mõõta nii, nagu iga eriala jaoks tarvis.
Aga see ei ole minu otsus. Mida mina teha saan, on koos meie Arutlevate Koolidega aidata kasvada inimlikel inimestel. Kaastundlikel inimestel. Siis teevad nad need muud asjad ise korda, kui suureks saavad.