Arvamuslugu ilmus algselt Delfis.
Riigikogu kiitis nõusolekuseaduse heaks 10. juunil.
Riigikogu on teinud ajaloolise otsuse ning öelnud selgelt: seks ilma nõusolekuta on vägistamine.
See ei ole pelgalt seadusemuudatus. See on väärtusotsus, mis aitab paremini kaitsta seksuaalvägivalla ohvreid ning saadab ühiskonnale selge sõnumi, et iga inimese õigus oma kehale, turvatundele ja väärikusele on puutumatu.
Liiga paljud inimesed on pidanud pärast vägistamist selgitama, miks nad ei hakanud vastu. Praegune süsteem on aastakümneid lähtunud eeldusest, et ohver peab ütlema „ei”. Ohver peab suutma põhjendada, miks ta ei karjunud, ei põgenenud või ei võidelnud. See ei arvesta aga päriselu.
Ellujäämisinstinkt sunnib tarduma
Seksuaalvägivalla ohvrid ei käitu sageli nii, nagu oleme filmidest näinud. Traumaatiline olukord, mida vägistamine on, võib inimese halvata. Tekib tooniline liikumatus ehk šokist tingitud tardumine. Inimene võib olla täielikult teadlik toimuvast, kuid mitte suuteline rääkima, liikuma või vastu hakkama. See ei ole valik ega nõusolek. See on organismi automaatne ellujäämisreaktsioon.
Rootsi teadlaste uuringu kohaselt esineb toonilist liikumatust lausa 70% seksuaalvägivalla ohvritest. Ometi on just need ohvrid olnud seni olukorras, kus nende vaikimist või tardumist võidakse tõlgendada nõustumisena.
Nõusolekuseaduse kriitikud on ironiseerinud, et nüüd tuleb magamistuppa notar kaasa võtta. On hirmutatud, et süütuid inimesi hakatakse valimatult vägistajateks tembeldama. Ning jäetud mulje, justkui Eesti inimene oleks võimetu veenduma, kas partner ka tegelikult intiimsust soovib.
Teistes eluvaldkondades juba lähtume nõusolekupõhisusest
Tegelikult taandub ju kogu nõusolekuseadus küsimusele: kelle vastutus on veenduda, et teine inimene soovib seksuaalvahekorras osaleda? Enamik meist saab aru, millal teine inimene soovib lähedust ja millal mitte. Sellest annavad meile märku kehakeel, kaaslase reaktsioonid, tajutav vastastikune huvi ja selgelt sõnaliselt väljendatud nõusolek.
Nõusolekuseadus ei kriminaliseeri normaalset intiimsust. See kriminaliseerib olukorra, kus inimene otsustab edasi minna veendumata, et teine pool seda soovib.
Tegelikult toimib sama põhimõte peaaegu kõikjal meie ühiskonnas. Nõusolekut ei eeldata. Nõusolek tehakse kindlaks. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Egert Belitšev on seda kirjeldanud lihtsa võrdlusega: kui inimeselt varastatakse auto, ei küsita temalt, kas autole oli „ei” peale kirjutatud. Miks peaks siis seksuaalse enesemääramise õiguse rikkumise puhul, mis on üks kõige laastavamaid kuritegusid, olema standard madalam?
Sageli väidetakse ka, et nõusolekupõhine käsitlus toob kaasa valesüüdistuste kasvu. Seda ei kinnita nende riikide kogemus, kes on sarnase tee juba läbi käinud. Valeütlused seksuaalkuritegudes on harvad ning nende osakaal ei erine teistest kuriteoliikidest. Nõusolekuseadus ei ole üheski riigis toonud kaasa massilist valesüüdistuste lainet ega mitmekordistanud koormust õigussüsteemile.
Küll aga on see saatnud ühiskonnale olulise sõnumi. Seks peab olema vabatahtlik. Kord antud nõusolek ei ole nõusolek alatiseks. Kui keegi soovib seksuaalvahekorda astuda, on tema kohustus veenduda, et ka partner seda päriselt tahab. See ei tähenda, et peale kord antud “jah”-i võiks inimesega teha mida iganes. Nõusolek peab olema läbiv.
Nõusolekuseadus ei lahenda üleöö seksuaalvägivalla probleemi Eestis. Selleks on vaja ka paremat seksuaalharidust koolides, traumateadlikumat lähenemist justiitssüsteemis, rohkem abivõimalusi ohvritele ning meie kõigi oskust märgata abivajajaid. Oleme alles teekonna alguses.