President Kersti Kaljulaid võttis vastu “Pealtnägija” ettepaneku proovida kaasautori rolli ning rääkis selle hooaja viimases saates lahti rohepöörde võimalused Eestis. Saatelõiku saab järele vaadata SIIN.
Viimase aja tuliseim teema on röögatud energiahinnad. Üldiselt on teadvustatud, et massiline fossiilkütuste põletamine elektri ja toasooja saamiseks tuleb lähemate aastakümnete jooksul ära lõpetada. Kuidas siis ikkagi rohepööre ära teha nii, et voolu jätkuks ja hinnad hinge kinni ei võtaks, uuris “Pealtnägija” aastalõpusaate kaasautor president Kersti Kaljulaid.
Aastaid tuli eestimaalaste elekter peamiselt põlevkivist, aga seoses kliima soojenemisega on maailmas kokku lepitud, et fossiilsete kütuste osa tuleb suhteliselt lühikese ajaga järsult vähenda.
Asjast võib rääkida keeruliselt ja uppuda detailidesse, aga lihtsustatult on ülesanne järgmine. Eesti elektritarbimise miinimumvõimsus on 300 megavatti, mis juhtub tavaliselt mõnel soojal suveööl, talvised tipud on viis korda kõrgemad ja tuleviku vajadus võib ulatuda 2000 megavatini. Aastaid tuli eestimaalaste elekter peamiselt põlevkivist, aga seoses kliima soojenemisega on maailmas kokku lepitud, et fossiilsete kütuste osa tuleb suhteliselt lühikese ajaga järsult vähenda. On tehtud palju analüüse, mis võiks olla meie piirkonnas süsinikuneutraalne asendus ja valdav osa jõuab tulemusele, et kõige kiirem ja käegakatsutavam lahendus on praegu tuul, väiksemal määral ka päike.
“Kui võtta tänane Eesti elektrienergia tarbimine, siis me suudaks selle (talvise vajaduse 2000 megavatti – toim.) katta kahe meretuulepargiga,” ütles Utilitase taastuvelektri valdkonna arendusjuht Rene Tammist. Aga 10-20 aasta perspektiivis tuleb arvestada, et elektrienergia tarbimine kasvab, sest soojussektor elektrifitseerub, kasutatakse rohkem soojuspumpasid seniste küttelahenduste asemel, ka transport elektrifitseerub ehk siis elektriautod tulevad sisepõlemismootoritega autode asemele, lisas Tammist lisatootmisvõimsuste vajadusest rääkides.
Eestis on erinevas ettevalmistuse faasis kümmekond suuremat tuuleparki nii maal kui merel, aga mõni neist ootab vajalikke lube juba kümme aastat. Peamine takistus on huvigruppide vastuseis – kas segavad tuulikud kaitseväe radareid või kohalike elanike elukvaliteeti. Ühe alternatiivina arutatakse ka tuumajaama rajamist, kuid ainuüksi selle ettevalmistus võtaks asjatundjate sõnul vähemalt 15 aastat.
Eesti esimene suurem tuulepark kerkis Virtsu ligi 20 aastat tagasi ja praeguseks on küla ümber kolme firma 28 tuulikut, millest väiksemad 60 ja suuremad 100 meetrit kõrged. Tuulikud on Virtsus nii olulised, et pandi isegi küla vapile.
“Kui aastal 2002 seda esimest kokku pandi, siis kohalik rahvas jättis töö pooleli, see oli nagu laulupidu,” meenutas MTÜ Virtsu Arenguselts esimees Jüri Mõniste. “Kõik käisid vaatamas, neid kraanasid, seda ehitust. Kõik oli uskumatult suur, polnud varem näinud selliseid asju.”
Praeguseks ollakse tuulikute vihinaga Virtsus harjunud, sest ega mere ääres vaikseid päevi väga palju ei olegi.
Inimestel oli ka hirme ja kaebusi. Mõniste mäletab, et esimestel koosolekutel räägiti põhiliselt tuulemürast. Üks aspekt, millest jäeti tema sõnul täitsa rääkimata, oli päike ja valgus ehk vari, mis tekib, kui tuulik käib. “Et see on loetud minutid aastas. Aga see lahendati ju niimoodi, et andurid on peal ja kui kõik klapib, et see vari jõuab maja peale, siis tuulikud jäävad seisma lihtsalt selleks. Need on 5-10 minutit heal juhul.” Praeguseks ollakse tuulikute vihinaga Mõniste kinnitusel harjunud, sest ega mere ääres vaikseid päevi väga palju ei olegi.
Rohkem kui pool sajandit oli Eesti energeetika eeskätt idavirulaste õlul, aga tulevikus läheb raskus rohkem Läänemaale. See on tõstatanud talumistasude teema. Virtsus ei maksa firmad küll otse inimestele, aga moodustasid juba kümme aastat tagasi toetusgrupi, mis rahastab kohalikke mittetulundusühinguid, millest üks on Mõniste veetav Virtsu Arenguselts.
“See toetusgrupp loomulikult paneb meelt muutma. Vaatasin, kümne aastaga oleme suurusjärgus 100 000 eurot saanud toetust tuuleparkidest,” ütles Mõniste. Selle raha eest on saanud korrastada kohalikku linnust, kohalikku parki, ehitada mõisatall, on toetatud suveüritusi ja mitu ehitusprojekti on veel ootel.
Isegi kui tuulikutega õpitakse koos elama nagu Virtsus, siis tekib järgmine mure – mida teha, kui tuul ei puhu või päike ei paista? Ühe võimaliku vastuse pakub kütuse- ja energiafirma Alexela omanik Heiti Hääl, kes kutsus Kaljulaidi ja “Pealtnägija” ühele esmapilgul ilmetule heinamaale Paldiski linna servas, et kergitada saladuskatet.
See meie auk on siis kaetud turbiinidega ja turbiinide võimsus kokku on 500 megavatti. Ehk me suudame iga tund toota 500 megavatt tundi elektrit. Ja siis, kui elekter on odav ehk tuult on palju, eriti öisel ajal, siis me pumpame selle vee merre tagasi.
“Siin saladuskatte all on Eesti kõige sügavam puurkaev ehk meie geoloogilise uuringu kaev, mis on 932 meetrit sügav,” näitas Hääl. “Meie plaan on imelihtne. Umbes siia uuristada 600 meetri sügavune auk ja selle augu põhja rajada piltlikult öeldes järv. Tegelikult on need küll erinevad silindrilised mahutid, mille puhul siis ajal, kui elektrit on vähe, tuul ei puhu ja elekter on kallis, laseme me merest vett alla auku. See meie auk on siis kaetud turbiinidega ja turbiinide võimsus kokku on 500 megavatti. Ehk me suudame iga tund toota 500 megavatt tundi elektrit. Ja siis, kui elekter on odav ehk tuult on palju, eriti öisel ajal, siis me pumpame selle vee merre tagasi.”
On maitse asi, kas projekti nimetada maa-aluseks hüdroenergiajaamaks või salvestiks, aga ta suudab koguda tuuleenergiat, kui tuulisel tunnil selle võrku andmise eest muidu raha küsitakse, või nihutada börsilt vajaliku energia ostmist nii, et kalleimad tunnid saavad pisut odavamad.
Maailmas on sarnaseid komplekse, mis kasutavad ära kõrguste vahet, gravitatsiooni ja muutuvaid energiahindu, ehitatud mägedesse, aga Paldiski projekt on teadaolevalt esimene, mis läheb sügavale maa alla. Paldiskis uuristatakse reservuaarid rohkem kui poole kilomeetri sügavusele, sest seal on eriti kvaliteetne graniit, mis muu hulgas tagab, et merevesi ei satuks põhjavette. Projekt on Eesti mõistes grandioosne, aga tuleb meeles pidada, et ükski aku ei ole 100-protsendise kasuteguriga.
“Me ise täna arvestame seda, et ühe teravati elektri tootmiseks me kulutame umbes 1,35 teravatti elektrit. Ehk see kasutegur on kusagil 0,75 ja 0,8 vahel, mis on täna teadaolevatest salvestustehnoloogiatest suveräänselt parim. Ja lisaks sellele, et ta on salvestustehnoloogiana teadaolevatest kõige efektiivsem, on ta tegelikult ka oma rajamiskulult per megavatt kõige odavam.”
600 miljonit eurot maksvat hiigelsalvestit hakatakse rajama tuleva aasta märtsis ja see peaks valmima aastal 2029. Maa-aluste mahutite kõrgus on 60 meetrit, mis vastab ligikaudu 17 korruselisele majale. Tööde käigus tuuakse pinnale 15 miljonit tonni graniiti, millest saab ehitada maanteid või jätkuks Rail Balticu jaoks poolde Lätti välja. Teine võimalus, kuhu tuule- või päikeseenergia ülejääk salvestada ja vajalikul hetkel tagasi energiaks muuta on vesinik. Teiste hulgas panustab just sellele energiafirma Utilitas, kelle osalusel arendatakse vesinikku tootvat elektrolüüserit ja vastavat suurtehast Eestisse.
Tammisti sõnul on vesinikutehnoloogias vaja teatavat arenguhüpet. “Euroopas on täna elektrolüüsereid, mille abil siis elektrienergiast vee lõhustumisel vesinikku toodetakse, alla ühe gigavati võimsust. Aga Euroopa on seadnud sihiks, aastaks 2030 peab see number olema 40. Et sinna jõuda, on väga palju vaja siis kasvatada elektrolüüserite tootmise võimekust,” selgitas Tammist.
Kuniks uusi parke ja salvesteid rajatakse, on asjatundjate sõnul üks viis olukorda kohe mõjutada tark tarbimine.
Utilitase taastuvelektri valdkonna arendusjuhi sõnul oleks tuuleparkidest tulev energia soodsam kui põlevkivielekter. “Kui meil oleks täna rohkem tuuleparke, siis oleks ka inimestel elektriarved soodsamad. Ja iseäranis puudutab see meretuuleparke, kus tuult on rohkem, tuulikud töötavad aasta ringi. Ja on väga vähe neid tunde, kus nad üldse ei tööta.”
Kuniks uusi parke ja salvesteid rajatakse, on asjatundjate sõnul üks viis olukorda kohe mõjutada tark tarbimine. Sel rindel toimetab Eestis mitu idufirmat, kellest üks on Fusebox, eestikeelse nimega Energia Juhtimiskeskus. Lahendus toetub tarkvõrgu põhimõttele – meil peavad olema nutikad seadmed, mida saab distantsilt juhtida. Lihtsalt öeldes on nipp selles, et suur hulk aparaate, mis seda võimaldavad, lülitatakse väikeseks hetkeks välja.
“Elektriline pumpamine, jahutamine, ventileerimine, nendes protsessides on inerts sees. Ja kui me räägime jahutusseadmetest, siis jahutusseadmetel me suudame vähendada kulu elektrienergiale põhimõtteliselt 20 protsenti umbes. Ehk mitte me ei vähenda kilovatt-tunde, mida see jahutusseade tarbib, vaid seda rahalist kulu, mida ta nende kilovatt tundide peale kulutab,” selgitas Fuseboxi asutaja ja tegevjuht Tarvo Õng.
Ideed võib vaadata ka nii, et Fusebox korjab oma platvormile kokku firmad või inimesed, kes on tarbimises paindlikud, vahendab nende tarbimiskäitumist elektrivõrgule ja kõik osapooled võidavad. Praegu on Fuseboxi platvormiga Eestis liitunud 40 ärihoonet, seal hulgas Ülemiste City, kus nad ise asuvad. Lähiaastatel on eesmärk kaasata ka kodumajapidamised.