Sellel nädalal koputas minu büroo uksele Venemaa kodanik.
Tema lugu on selline, mis pani mind mõtlema, kuidas me ikkagi suudaksime Eesti tulevikuga siduda neid inimesi, kes ise väga tahavad ja on seda näiteks keelt omandades juba tõestanud. Meie kontorisse sisse astunud Venemaa kodanik räägib ja kirjutab eesti keeles. Vabalt. Ei saaks arugi, kui ei teaks.
Meil on ülimalt ettevaatlik kodakondsuspoliitika, mida ma iseenesest toetan. Eesti kodanik saab olla inimene, kes mõistab meie põhiseaduses sätestatud Eesti riigi olemasolu mõtet – keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ei ole mõtet pidada ükskõik kui nutikalt ja efektiivselt toimivat riiki miljoni või paari inimese jaoks, kui see riik ei kanna mingit selle kodanikele hoomatavat, selget identiteeti, milleks vähemalt Eesti jaoks kindlasti on rahvustunne.
Leian, et need inimesed, kes seavad küsimärgi alla näiteks ühe riigikeele ja segregeerumata Eesti koolisüsteemi vajalikkuse, ei mõista Eesti riigi olemasolu põhilist põhjust. Et neid ka kodanike hulgas leidub, on muidugi paratamatu – ükski demokraatlik riik ega kõik tema poliitikad pole kõigi kodanike poolt palavalt armastatud. Demokraatlikus riigis on arvamuste paljusus normaalne. Aga meiega naturalisatsiooni kaudu liitujad peaksid siiski meie riigi suurimat eesmärki mõistma ja tunnistama.
Aga kuidas siis ikkagi kompromisse tegemata siduda endaga tõenäoliselt lojaalseid ja ilmselgelt meie hulka sobituma motiveeritud inimesi mujalt? Eriti keeruline on, kui neil juhtub olema Venemaa kodakondsus. Nad tulevad riigist, mis käitub meie suhtes ettearvamatult. Riigist, mis kasutab omaenda kodakondsuspoliitikat teiste riikide ühiskondliku mõjutamise relvana – jagades ülimalt lahkelt oma kodakondsust ja esitades seejärel süüdistusi nende inimeste halvas kohtlemises või nõudes neile erilisi õigusi. Mis paratamatult viib selleni, et selliste privileegide mitteandmine tekitab neis inimestes diskrimineerituse tunde, kuigi tegelikult saavad nad lihtsalt võrdset kohtlemist. Privileegide puudumine ei ole diskrimineerimine, aga just seda tunnet püüab Venemaa oma võõrsil elavates kodanikes pidevalt õhutada.
Aga need inimesed võivad tulla sellest riigist ja otsida uut võimalikku kodumaad, mille kodanikud nad tahaksid olla, just nimelt samadel põhjustel – neile ka ei meeldi tänane Venemaa, selle vabaduste puudumine ja välispoliitika. Näiteks minu kontorisse sattunud Venemaa kodanik aitab ja majutab ka ise Ukraina põgenikke.
Meie juurde sisse astunud Venemaa kodanik on alustanud Eesti kodakondsuse saamise protseduuriga ja ta täidab kõiki meie riigi poolt seatud tingimusi. Peale ühe.
Nimelt on kodakondsuse saamiseks vaja loobuda Venemaa kodakondsusest. Venemaa saatkond ütleb: hea küll, aga kõigepealt tooge meile dokumendid. Siit ja sealt Venemaalt. Suhelge sealse politsei ja maksuametiga, tooge vastavad paberid ja nõnda edasi.
Tavalistes oludes iseenesest igati normaalne protseduur – igal riigil on ju õigus jälgida, et kodakondsusest loobujad ei jätaks endast maha keerulisi juriidilisi probleeme või täitmata kohustusi oma riigi ees.
Sama arusaadav on meie soov, et Eesti kodakondsuse võtvad inimesed tõepoolest oleksid ainult Eesti riigi kodakondsed. Isegi kui naturalisatsiooni korras eestlaseks saanud ise on motiveeritud liituma meie ühiskonnas kehtiva keele-, kultuuri- ja komberuumiga, ei anna see kindlustunnet, et ka järgmine põlvkond samamoodi tunneb.
Teise põlvkonna migrantide pettumus oma uues kodumaas on küllaltki levinud probleem, kui nad elavad segregeeritult omaette linnakutes, käivad muukeelses koolis. Me ei ole neid soodustavaid tegureid veel likvideerinud, kahjuks ja iseenda häbiks. Pettumuse ilmnedes tõttavad asjast huvitatud instantsid ja organid, näiteks Russki Mir, kuidas iganes ta ennast ka ei ilmuta, pettumusest kasu lõikama. Russki Mir võib olla otseselt seotud Venemaa võimustruktuuridega, aga väljenduda ka muul moel, näiteks toetades haridusliku segregatsiooni jätkumist, seistes (ka iseenda poliitilise võimu nimel) vastu venekeelse paralleelse koolisüsteemi lõpetamisele Eestis või lihtsalt lõigates poliitilist kasu mis iganes eriarvamustest kahe kogukonna vahel.
Nagu öeldud, siis levinuim võte on alati nõuda eeliskohtlemist võrreldes eestlaste endi või teiste muust kultuuriruumist pärit inimestega Eestis ja seda mitte saades süüdistada Eesti riiki enda diskrimineerimises.
Ja nii ei saagi me lubada, et tekib juurde eesti-vene kodakondsusega kodanikke, keda Venemaa võib enda huvides ära kasutada. Nagu ta seda kõik 30 aastat on teinud. See on tegelikult ka risk, millega peame arvestama.
Teooria on kõik paigas. Loogiline, kaitstav ja rahvusvahelise õigusega igati kooskõlas. Aga meile külla tulnud Venemaa kodanikul on üks väike mure – ta nimelt ei julge minna Venemaale selleks, et oma kodakondsusest vabaneda. Meie seda ei tea, sest ta pole kunagi taotlenud rahvusvahelist kaitset – pole olnud põhjust. Keelt oskab, tegi eksamid, liikus protsessiga rahulikult edasi. Siis tuli sõda.
Ta ei julge oma kodumaale kodakondsusest loobuma minna hirmust, et ei saa sealt enam tulema. Ta on Ukraina poolel, mida usub olevat sõjas, kus Venemaa on agressor. Ta ei saa olla kindel, et Venemaal seda infot tema kohta ei ole. Eks meil kõigil ole digitaalne jalajälg.
Ta on valinud Eesti ja teinud selle riigi kodakondsuse saamiseks tööd. Ta ei vääri põgenikustaatust. Ta on siin legaalselt.
Kordan üle, sest see on oluline. Kui üdini eestimeelne Vene kodanik soovib täna Eesti kodakondsust, siis peab ta selle saamiseks minema Venemaale. Tema saatus oleneb Vene võimude suvast.
Selliseid inimesi on praegu ilmselt üksjagu, aga neid tuleb ajapikku ka järjest juurde. Kõik Venemaa kodanikud, kes mujal elavad ja ei näe enam oma riigi kodanikuks olemist kui loomulikku võimalust, sest see riik ei pälvi enam mingit usaldust nende silmis, tahavad ühel hetkel teha teise valiku. Kas Eesti on ja jääb riigiks, kus me ütleme neile, et vaatamata kogu tehtud eeltööle, õpitud keelele ja siirale usule, et just Eesti on maa, millega ennast kodakondsuse kaudu siduda, me neid ei taha? Meelsuse ja julgeolekuga seotud riskid tulenevad ka sellisest valikust.
Mul ei ole vastust sellele küsimusele ega ka lahendust sellele loole. Aga me peaksime ühiskonnana ikkagi arutama, kuidas selliste inimeste teekond ei lõpeks ametliku kirjaga Eesti riigilt, et menetlusaeg saab nüüd läbi, kas tühistame selle kodakondsuse taotlemise menetluse, sest te ei tundu tahtvat Venemaaga oma asju korda ajada? Petetud armastusest tekib kibedus. Ei tahaks ju…