Image placeholder

Kersti Kaljulaid: Riski jagamisest ja (riigi-?)kapitalismist

Eesti ja teiste Põhjamaade üleminekut roheenergiale on mitmeid aastaid pidurdanud üks oluline mure – meie siin üritame majandust ümber kujundada turupõhiselt. See tähendab, et sõltume õigusruumist, mis loob rohelistele energiatootmise tehnoloogiatele turule pääsuks eelise.

Meie sõbrad Kesk-Euroopas, eelkõige Saksamaa, näevad rohepöörde põhilise mootorina avalikke investeeringuid. Seepärast ei vaja nad tingimata selgete reeglitega turgu, mis loob eelised puhtale tehnoloogiale. Nad vajavad ainult oma valijate toetust, et vajalikud investeeringud avaliku rahaga ära teha.

Meie tahame, et riik looks turu: ehitame merre tuulikute liitumispuntkid, unistame Balti meretuuleparkide ühisest võrgust. Nemad panevad avaliku raha, kuhu vaja, mõnikord kandes need investeeringud võrgutasudesse ja mõnikord mitte. Ja lihtsalt rajavad tootmisvõimsusi.

Meie tahame, et kõikvõimalikud CO2-vabad tehnoloogiad konkureeriks vabal turul tuulest tuumani. Nemad ütlevad, et riik otsustab, millised tehnoloogiad üldse turule sobivad. Tuumaenergia näiteks ei sobi.

Meie tahame, et kõikvõimalikud CO2-vabad tehnoloogiad konkureeriks vabal turul tuulest tuumani. Nemad ütlevad, et riik otsustab, millised tehnoloogiad üldse turule sobivad. Tuumaenergia näiteks ei sobi.

Kesk-Euroopa moodi kipub otsustama ka Euroopa Liit. Aasta tagasi teadsime, et gaas ei ole roheline kütus. Nüüd teame, et on. Aga mitte kõikidele turuosalistele. Ainult neile, kes saavad gaasist mustema söe- või põlevkiviseadme gaasi kasutava vastu vahetada.

See tähendab, et mistahes investeeringud energiasektoris on täna ülikõrge regulatiivse riskiga. Nad olid seda juba enne sõda.

Sõja ja ka turureeglite muutumise riski tingimustes vajame ettevõtete ja riigiettevõtete sujuvat koostööd, ausat vestlust riskidest ja võimalik, et edaspidigi mõningaid kokkulepped, kus jagatakse ausalt ja partneritena nii risk kui tulu.

Kolme Mere Fondi juhtidega Ida-Euroopa energiapöördest rääkides on mulle jäänud mulje, et ka nende seisukoht on – regulatiivset riski ei saa katta ainult turuosalised, aga mõistlik jagamine on võimalik.
Rohkem kui aasta tagasi tulid paljud Eesti energiaettevõtjad, transpordiettevõtjad, kütuste toojad, tootjad ja kasutajad kokku ning panid oma erinevad huvid ühte suurde kasti kokku.

Selle kasti peale kirjutati suurte tähtedega üksainus sõna – rohepööre. Ettevõtjad said aru, et see pööre nüüd tuleb. Seda oli kinnitanud kaks järjestikust valitsust ja muidugi Euroopa Liit.

Ettevõtjad sõelusid oma eri- ja ühishuve, hirme ning lootusi. Valmis kava. Täna tunneme seda Rohetiigri energiamajanduse arengukavana. Majandusministeerium, kes vastutab meie energiamajanduse arengukava eest, leidis ettevõtjate plaani igati nende maitse järgi olevat, ei mingeid vastuolusid. Tundus, et ettevõtjad olid hakkama saanud millegagi, mida riik väga ootas ja vajas – ettevõtete ühine arusaam, kuidas omavahel konkureerides ja riigi eesmärke silmas pidades majanduse ümberehitamine nii ära teha, et toad soojad, lamp põleb ja hinnad kontrolli all.

See kõik oli enne Ukraina sõda. Sõda muutis paljutki, aga seni veel mitte arusaama, et rohepööre siiski tuleb. Tegelikult on ju vajalikud sammud energiasõltumatuse tagamiseks, millest Rohetiiger räägib, samad mis sammud energiasõltumatuse tagamiseks. Hästi elluviiduna taastaksid need ka Eesti positsiooni (elektri)energiat eksportiva riigina.

Turule lootmine on olnud Eesti majanduse edumudel 30 aastat – riik loob turu, olgu selleks seadusandlik ruum, rahvusvahelised lepingud või isegi füüsilised ühendused nagu BalticConnector või Rail Baltica. Seejärel viskab riik jala üle põlve ja naudib, kuidas turg paneb asjad paika. Konkureerivad ettevõtted oma ideede ja tehnoloogiaga, tehes seda vabalt ja kartmata, et riik tuleks omapoolsete investeeringutega ja rikuks nende turu ära.

Teisiti ei kujuta Eesti energiapööret mitte keegi ette. Välja arvatud need, kes toetaksid märksa suuremat riigi rolli majanduses, riigikapitalismi ja võimalik, et ka märksa suuremat maksukoormust. Need tõed kehtivad enne sõda, sõja ajal ja ka pärast sõda.

Aga viimastel nädalatel tundub, et üks oluline Eesti edu aluseks olev liberaalne ja väga mõistlik, praktikas ka edukalt testitud majandusparadigma – riik loob turu, aga ei toimeta sellel –, on sõjapalavikus kaduma läinud.

Kas muutunud olukord ikka tähendab, et riik peabki võtma vastutuse ja soetama LNG terminali ise, läbi oma võrguettevõtte? Minu hinnangul mitte. Kuni leidub ettevõtjaid, kes on valmis seda riski riigiga jagama, tehes investeeringud ise ja turupõhiselt, taotledes riiklikku katet vaid poliitiliste riskidega seoses, ei peaks riik turupõhimõtteid ka sõjatingimustes nurka viskama.

Sest kui Eesti riik on korra juba ettevõtjatele näidanud, et teatud asjaoludel ei ole meie 30aastase edumudeli alus – riik ei tee, kui turg püüab ise lahendusi pakkuda –, on hiljem neidsamu ettevõtteid, kes peavad rohepöörde ära tegema, pagana raske uuesti veenda turu toimimisse uskuma. Üksiti on keeruline edaspidi Euroopa Liidus turupõhist rohepöörde mudelit kaitsta olles ise asunud riikliku ärategemise teele.

Ärme lase sõjapaanikal meid rohkem rööpast välja viia kui on hädavajalik! See on meie, maksumaksjate, huvides.