Jõudsin enne jõulu Draamateatris vaadata Martin Crimpi „Katsed elu kallal“. Meisterlik! Lavalt kajas kummalisel kombel armastust kolme apelsini vastu, mis tüki sisuks olevad karmid lood vaadatavaks ja kaasamõeldavaks leevendas.
Hakkasin koduteel mõtlema, kuidas eri põlvkondade maailmad erinevad ja kuidas see mõjutab kunsti. Minu ja minust vanemate põlvkondade elus on nõukogude aeg, kus üksiku inimese vastutus oma käekäigu eest oli viidud miinimumini – vabaduseta inimesel pole ju ka vastutust. Selle imeliku aja kultuurinähtuste hulka kuulus “lubatud” teemadel muretu villaseviskamine, mis kandus meiega üle ka uude vabadusse.
Vabaduse saabudes kadusid igasugused keelud ja tabud. Sündis Kreisiraadio ja muu sarnane hooletu, muretu, kompleksivaba huumor, milles sügavamat allteksti polnudki mõtet otsida. Eks maitsetu oli mõni nali ka toona, aga taunimist erinevatel moraalsetel, eetilistel, minu pärast kasvõi keskkonnakaitselistel põhjustel, ei esinenud sugugi.
Midagi hakkas muutuma juba üksjagu enne praegust pandeemiat – minu põlvkonnale omane muretu vabadus ja edasi tormamine andis nooremates peades ruumi mõtlikule arutelule selle üle, millist koormat jaksame kanda. Kuidas me vastutame iseenda ja tänaste kaasteeliste eest, aga ka tuleviku Maa ja tuleviku inimkonna eest?
Midagi hakkas muutuma juba üksjagu enne praegust pandeemiat – minu põlvkonnale omane muretu vabadus ja edasi tormamine andis nooremates peades ruumi mõtlikule arutelule selle üle, millist koormat jaksame kanda.
Vastutustundlikkus ilmus esmalt kunsti ja kultuuri – taaskasutusega mängimine moes, kaduvate ökosüsteemide, naiste ja vähemuste õiguste pärast muretsemine, tuleviku säästlike linnaruumide kujundamine (tõsi, esialgu veel näitusesaalides – minge näiteks Arhitektuurimuuseumisse ja vaadake Oaasis ringi).
Igatahes oleme meie, suuresti tarbimisest motiveerituna läbi tööelu tormanute põlvkond, mulle isegi pisut arusaamatul viisil üles kasvatanud hoopis mõtlikuma uue eestlase, kes tajub suure maailma muresid isiklike muredena. Inimkonna käekäiku isikliku vastutusena.
Meie noored teatriinimesed ja kunstnikud tegelevad alailma selle maailma halvaga. Vaevalt nad lihtsalt loomupoolest kuidagi nukramad on kui meie omal ajal. Nad on lihtsalt tundlikumad ja märkavamad. Nende põlvkonna koomilisedki tükid kannavad mingit teistmoodi nukrat maailmakäsitlust. Naeru on ikka, sest ängist peab vabanema, aga muretut villast ei visata justkui.
Ma olen sellele 20-40 aastaste seltskonnale väga tänulik. Teie käes on tulevik ilmselgelt paremini hoitud.
Aga neid tulevikuparandajaid on meil ikkagi ka tänaste otsustajate hulgas. Kes viitsivad läbi kogu bürokraatia halli seina minna ja ikka liikuda nende meretuuleparkidega edasi. Või vesinikutehase või vesisalvestiga. Või viimase miili sõidukitega. Või jagamismajandusega. Või eestikeelse kooliga kasvõi aastaks 2035, kui varem tõesti ei jõua. Või noorte vaimse tervise teemadega. Või kõik need õed ja arstid, kes ohkvad, aga ravivad ka neid, kes ometi ju võinuks kergelt põdeda, kui nad ennast kaitsnuks. Ja nõnda edasi – kuhu ka ei vaata, ehitatakse Eesti tulevikku. Kodus, kaugemal, tagasi tulles ja uuesti minnes.
Kui ei tee riik, teevad inimesed vabatahtlikult või ettevõtjana ise, näidates riigile, kuidas saab ja tuleb. Oleme viimasel aastal päris palju teinud.
Kui ei tee riik, teevad inimesed vabatahtlikult või ettevõtjana ise, näidates riigile, kuidas saab ja tuleb.
Just see tundlikkus tulevikuvajaduste suhtes, isiklik vastusustunne – kõik see on väga lootustandev. Me teeme ära selle rohepöörde, me lõpetame nii selle viiruse valitsemisaja kui segregatsiooni Eesti koolisüsteemis. Me võtame rahvusvaheliselt järjest enamat vastutust maailma ees. Me teeme igaüks ise paremat Eestit, sest tulevikutundlikud Eesti inimesed näevad – on vaja. Isegi kui eestvedamise roll jääb liiga suureks neile, kelle selle jaoks valinud oleme, astume 2022. aastal kindlasti Eesti inimeste, üha märkavamate ja tundlikumate toel, neile suurtele eesmärkidele lähemale.
Ja ühe suure erinevusega – me oleme õppinud 90te tormakusest seda, et kedagi ei saa maha jätta. Muutustega, isegi kui need on head ja vajalikud, käib paratamatult kaasas mõju kõikidele meie inimestele. Põlevkivienergeetika muutumine põlevkivikeemiaks on hea, aga see muutus on raske paljudele Ida-Virumaa inimestele. Tuulikud silmapiiril vajavad harjumist ja kohanemist. Ühtse eestikeelse kooli sünd tekitab mõnes koolis päriselt mure, kuidas tagada kõigile klassis võimetekohane edasijõudmine ja piisav tähelepanu. Majanduse makronumbrid kihutavad Harjumaa vedamisel üha uutesse kõrgustesse, ent enam ei saa me rääkida isegi paljudest maakonnakeskustest kui kohaliku elu keskpunktidest.
Kõik head muutused toovad endaga kellelegi kaasa ka midagi keerulist, tundmatut ja rasket. Muutustest puudutatud inimesed peavad tundma, et nende keskmisest palju olulisemat panust suurema üldise hüve nimel märgataks, tunnustataks ja ka kompenseeritaks. Ühise hüve nimel tuleb kindlasti paljudel millegi uuega kohaneda, aga terve ühiskonnana saame kohanemise teha võimalikult kergeks.
Tulgu 2022 aasta tundlike, aga sellegipoolest julgete otsuste aasta. Eksida ei tohi. Elame ajal, mil osadel läheb imeliselt ja teistel eriliselt halvasti. Et keskmiselt liigume ka 2022 aastal ilmselt kiiresti edasi, on meie võimuses teha seda üksteisega arvestades.