President Kaljulaidi kõne sisejulgeolekukonverentsil

Palju õnne sünnipäevaks! Kõik vahvad vabariigi alguseaegadel sündinud hakkavad oma kõige tegusamasse ikka jõudma, minu põlvkonna inimeste puhul on nende 30ste nähtuste hulgas ka meie lapsed, see tähendab, et oskame üsna hästi samastuda 30-aastaste ootustega sellele, milline on üks korralik Eesti Vabariik ja mida nemad saavad teha selleks, et saaks ka 30 aasta pärast öelda, nagu meie täna – sellist Eestit me tahtsimegi.

Sest vaadake, meie põlvkonnal on see õnn. Jah, ma olen ise ülikriitiline mõnede peamiste arenguvektorite ülesnoppimise ja tulevikku pikendamise suhtes nagu rohepööre või tehisintellekti koht meie seadusruumis, turvaline andmeehaldus koos sama turvalise andmekaeve ja isegi müügiga jne.

Sisejulgeolekusüsteemi areng on olnud kiire, see maailm on samamoodi tundmatuseni muutunud nagu Tallinna kesklinn.

Aga fakt on see, et 30 aastaga on loodud selliste otsuste jaoks eeldused, mis ei erine maailma teiste rikaste riikide omadest. Ei ole muide üldse tüüpiline 90te aastate arenevate riikide kontekstis, kuhu me oleme välja jõudnud. Muidugi vedas meil naabritega – EL, kes tegelikult on pannud 2-4% SKTst meie arengusse igal aastal alates juba liitumiseelsest ajast, pakkunud meile turu ja algul ka paika pannud majaka, mille poole institutsioone ehitades ja neid üksteisest tulemüüridega eraldades püüda. Phare selle projekti nimi oligi omal ajal.

Tagasihoidlikult tuleb ka tunnistada, et digiriiki on samuti hulka lihtsam ühel toona veel keskmise sissetulekuga riikide keskmike hulka kuuluval maal parem ehitada, kui koolid, haiglad ja teed ehitab-remondib keegi teine.

Ehk – meie erilisus ei seisne mitte selles, et oleksime fundamentaalselt olnud kuidagi paremad kui Ukraina või Põhja-Makedoonia. Meie geograafilises naabruses on korruptsioonist vaesed põhjamaad, kes samas materiaalselt rikkad (ei tea, kas neil kahel asjal võiks ka olla seost? Aga selle üle jõuame täna veel arutada). Ja meil on EL suure turu ja võimsa kaubandusläbirääkijana, mis tähendab, et meie ettevõtjad ja ükssarvikud saavad alati võtta globaalseid poose, liialt kaubandustingimuste pärast üldse muretsemata. Ligipääs turule on meil enamasti parim võimalikest.

Aga need eeldused, mis täiesti geograafilised pole, on tulnud luua – EL-i tuli pääseda, NATOsse tuli pääseda, väliskapital siia meelitada, seejuures isepäiselt teistest eristudes nii maksusüsteemi kui kapitali kohtlemise osas. Eesti nimelt on see riik, kes on kogu sellesamuse iseseisvusaja rõhutanud, et ka kõik kapital, on riigi jaoks võrdne – ei mingeid erikokkuleppeid, ei mingeid majandussektorites suurtele välistegijatele kontrolli andvaid lepinguid jne.

Seega – meie oleme endale teinud sellise Eesti nagu me tahtsime. See on otsustamise ja juhtimise tulemus, kus me oleme. Siit saavad noored edasi tulistada, kuhu aga tahavad, vundament on väga hea.

SKA ja kogu sisejulgeolekusüsteemi areng on selle muu kiire edenemise orgaaniline osa. See maailm on samamoodi tundmatuseni muutunud nagu Tallinna kesklinn, aga muidugi ei paista need muutused võib-olla tavainimesele nii palju kätte kui asjaosalistele. Ja kas peakski – riik peab olema inimese jaoks oma kõigis aspektides olemas, mitte pidevalt nähtav. Olemas siis, kui inimesel on seda vaja.
Vanglad peavad toimima nii, et kes kinni, see kinni, aga ei tule sealt välja halvema inimesena kui sisse läks. Politsei peab tulema kiiresti ja tegutsema otsustavalt, aga säästvalt. Toll ja Piirivalve peavad tegema oma tööd põhjalikult, aga tavainimesele peab jääma mulje kiirest ja sujuvast piiriületusest.

Meie oleme endale teinud sellise Eesti nagu me tahtsime. See on otsustamise ja juhtimise tulemus, kus me oleme.

Seda kõike meile ka pakutakse. On siiski riskikohad – üks neist on kinnijäämine omaenese senistesse edu toonud sammudesse. Teine on ärev maailm meie ümber, mille mõju kasvõi siseriiklikule õhustikule on väga suur. Kogu arenenud maailm tegeleb katkiste ühiskondade probleemiga, kus verbaalsed vastasseisud ja sotsiaalmeediakaevikud vältimatult ja vääramatult viivad füüsiliste konfliktideni päriselus. Lisaks on pandeemia, kus sisejulgeolekujõud jõustavad valitsuse ja Terviseameti ebapopulaarsed otsused, kindlasti avaldamas oma mõju asutuste usaldusväärsusele.

See kõik on osalt tehnoloogiliselt võimendunud, aga muus osas tavapärane ühiskondade valmisolek seada oma kirjutatud ja kirjutamata reeglid kahtluse alla. Aga seda tegelikult ju loomulikku ja vajalikku iseendas kahtlemist võimendab kindlasti ka igaüks, kes jääb maailmas täna teisele poolele kui demokraatlike riikide ühisrinne. Maailm on endiselt bipolaarne – lihtsalt need pooled pole N Liit ja USA. Need on valged riigi ja autokraatlikud jõud. See maailmakord on volatiilsem – vähemalt valgelt poolelt vähem vabade riikide hulka sattuda on üsna kerge.

Ja nii ongi täiesti võimalik, et kui Eesti tuleviku kujundajad tähelepanelikud ei ole, võib korrakaitsestruktuuride iga üksik ametnik seista ühel hetkel olukorras, kus kaks põhimõtet – teenida oma riiki ja austada inimeste demokraatlike vabadusi – võivad tunduda olevat vastuolus või isegi seda tõepoolest olla. Mõelgem kasvõi Poolas teie kolleegidele, kes peavad tagama, et iga rasedus oleks arvel ja kestaks, või Ungaris neile, kes peavad vastu astuma vaba meediat või mitmekülgset kõrgharidust kaitsvatele demonstrantidele. Kas lojaalsus on sel juhul riigi valitsevale korrale või riigi põhiseadusele? Küll seda põhiseadust ka muuta saab, aga tavaliselt peavad sellised režiimid enne Põhiseaduse kallale pääsemist enda kehtestamiseks ennekõike siiski mõned nurgad ümaraks lükkama – mõni minister jõustab määruse, mis on vastuolus üldiste inimõiguste printsiipidega, riiki juhitakse pigem korralduste kui seaduste ja sealt tulenevate õigusaktide kaudu, ametnikke vallandatakse ja võetakse tööle kehtivast õigusest mööda minnes, survestamise ja vastupidi, onupojapoliitika kaudu. Ettevõtteid toetatakse ja jagatakse neile lepinguid vastavalt sellele, mida nad arvavad valitsuse otsustest jne.

See, mida SKA täna pakub, on kindlasti moodne, kaasaegne ja karjääri toetavad õpivalikud igas eas ja igas karjääri käänukohas asujaile.

See kõik on alati karisid täis tundmatu saarestik, kus sisejulgeolekusüsteem peab loovima, nii nagu on sarnased karid Eesti riigi ees. Ja kõike seda saadab idanaabri suur soov meie edulugu ära rikkuda. Elu näitab praegugi, et igasugune põhjendamatu ootus kokkulepitud vabaduste igavese iseenesliku kestmise osas viib meid nende vabaduste kaotamiseni – kogu aeg tuleb tegutseda, et iseenesest üsna meeldiv status quo säilitada, üha muutuvas maailmas ja tehnoloogilises keskkonnas.

Aga väljakutsetest hoolimata – 30 aastaga on SKA ja Eesti sisejulgeolekusüsteem oma arenguga loonud suutlikkuse aidata kaasa vaba ja demokraatliku Eesti tuleviku kujundamisele viisil ja moel, mis kirjeldatud halvad valikud igast üksikisikust eemal hoiab. See, mida SKA täna pakub, on kindlasti moodne, kaasaegne, võib-olla hoonestu mõttes ikkagi ka pisut liiga killustunud süsteem, aga sisu poolest väga head õppekavad ja karjääri toetavad õpivalikud igas eas ja igas karjääri käänukohas asujaile. See meil on ja hakkamegi nüüd arutama, kuidas edasi! Teie tugevusest ja veelgi tähtsam, teie väärtustest sõltub Eesti riigi tugevus!

 

Liitu uudiskirjaga