Artikkel ilus algselt 23. veebruari Õhtulehes

Vabariigi aastapäeva koidikul tõuseb Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. See kerkib ka tuhandetes koduaedades ja linnatänavatel ning ilmub rasvase kriidiga laste põskedele ja peenikese tiku küljes kiluvõileibade peale. Ja see on hästi. On ju raskel ajal nii lihtne unustada, et Eestis on palju olulisega lood väga hästi.

See ei ole iseenesestmõistetav, et sinimustvalge tõuseb. Selle nimel on ju 30 aastat tööd tehtud, et see ka anno 2024 nii oleks ja alatiseks nõnda jääks.

Seda tööd on teinud kõik need inimesed, kes Eestit oma südames kannavad. Igaüks, kes on panustanud majandusse, maksnud makse, loonud või tarbinud meie kultuuri, teinud iga päev tublilt oma erialast või vabatahtlikku tööd, käinud koolis või kasvatanud lapsi, käinud valimas või seal kandideerinud, korrastanud kodu, käinud reservõppusel, annetanud mõne südamelähedase algatuse heaks, võtnud sõna, kui ei saa enam vaikides kõrvale vaadata või teinud ise, kui näinud, et keegi teine ei tee. Kõik see teeb meie riiki tugevamaks ja laob vundamenti sellele, et sinimustvalge tõuseks torni tippu.

See töö on praegugi pooleli. On nii alati on olnud ja ei saagi lõpuni valmis. Laiem avalikkus on seda ehk vähem märganud, kuid ka meie diplomaadid, poliitikud, kaitseväelased ja ametnikud on kild killu haaval tassinud seda meie julgeolekut tagavat uut raudset eesriiet oma kohale ka enne 24. veebruari 2024. See töö ei ole veel valmis, aga mis on 2024. aastal väga hästi, on see, et meie liitlased mõistavad meid ähvardava ohu suurust. See ei ole küll võib-olla veel niisama selge kui meile endile, aga väga palju lähemal kui kasvõi Krimmi vallutamise aastal.

Liitlastega on lood hästi

Väga hästi on seegi, et neid liitlasi, kellel on meiega sarnaselt illusioonideta ohuhinnang, on NATOs nüüd rohkem. Soome ja Rootsi on riigid, kelle neutraalsusest loobumine on ülejäänud liitlastele märgilise tähendusega. Nad usuvad, et alliansis on turvalisem ja järelikult peavad sedagi uskuma, et NATOta on ähvardav oht vägagi tõeline.

Väga hästi on lood sellegagi, et Ukraina peab vastu, isegi kui demokraatlik rahvusvaheline kogukond on teinud ilmselgelt liiga vähe, et neid ses sõjas toetada. Samas annab see, et juba 2024. aastal jõuab ehk aeglane Lääne-Euroopa mõte vajadustele järele ja paneb Euroopa kaitsetööstuse käima, lootust. Praegu pole seda veel juhtunud, aga kui see saab teoks, siis on kõik väga hästi veel ses mõttes, et see tööstus suudab ka järgmise 30 aasta jooksul säilitada sellist jõudude tasakaalu, et Venemaal ei tekiks uut soovi meie võimeid proovile panna.

Paradoksaalsel kombel on väga hästi ka see, et Donald Trump on ikka veel USA presidendikandidaat. Mida kõrgem on tema võidu tõenäosus, seda kiiremini lähevad Euroopa suuremad riigid oma kaitsetööstuse, -võime ja -tahtega edasi. Me peame õppima oma regiooni probleemidega ise paremini hakkama saama.

Nii et meil on paljud asjad hästi. Ka kodumaal – meil on peaminister, keda maailma mõjukad ja vägevad kuulavad, kes on vaieldamatult mõjukas ning kes on meie huve ja väärtusi hästi esindanud. Kodumaal on selle kuulamise ja enda arusaadavaks tegemise tee olnud küll künklikum, kuid meil on ju igati toimiv demokraatia. Meil on pidev maailmavaadete võistlus, vabad valimised ja meil kõigil on võimalus valimistel märku anda, millist suunda me Eestile soovime või milliseid poliitikuid hindame. Ja teate mis? Seda on palju rohkem, kui suures osas maailmast.

Vaba meedia olulisus

Väga hästi on Eestis lood ka vaba ja sõltumatu ajakirjandusega. Maailmas on kaheksa riiki, mille pressi hinnatakse täiesti vabaks ning meiegi oleme nende seas. Isegi kui meile ei meeldi sugugi alati see pilt, mis ajakirjandus meist endist ja ühiskonnast maalib, on seda peeglit ju väga vaja.

Siiski – oleme selles pingereas viimastel aastatel pisut tahapoole kukkunud, ning ka mina näen suundumusi, mille puhul on mõni meediamaja või ajakirjanik võtnud endale kohati maailmavaatelise asja ajaja rolli. See ei ole kohe kindlasti OK. Ma loodan lihtsalt, et siingi toimib pendlimehhanism, kus ühel hetkel keerab paigast nihkuv raskuskese ajaga jälle meedia eneseregulatsiooni toel õigesse sängi tagasi ning me ei pea muretsema, kas tegu on ikka sõltumatu ühiskonna valvekoeraga või millegi muuga. Kas see sõltumatus jõuab meieni paberil või elektroonilisel kandjal, jumal sellega, peaasi, et jõuab.

Ajakirjanikud räägivad meile meie laste vaimse tervise probleemidest, liiklusraevust, majanduse väljakutsetest, korrastamata koolivõrgust ja üle ääre ajavast bürokraatiast. Me vajame seda pidevat okast ühiskonna ihus – ilma avaliku osunduseta ei lähe midagi paremaks!

Väga hästi on mõned asjad (isegi!) vabariigi valitsuses, kuigi populaarsem oleks muidugi poliitikutele malakaga udjada. Mis iseenesest ei ole aga sugugi hästi, sest nii me pelutame mõistlikke inimesi riigijuhtimise juurest eemale, kuigi meie kõigi püüd peaks ju olema vastassuunaline. Poliitika ei tohi muutuda väikese hulga elupõliste poliitikute pärusmaaks, kellel on peal teflonkiht, vastupidi – sinna peab kogu aeg uusi inimesi juurde voolama.

Aga tagasi valitsuse juurde – hästi on see, et meil on kliimaministeerium. Kui meenutame 2019. aasta valimisi, polnud rohepöörde- ja kliimateemad valimisdebatis isegi kümne olulisema teema seas. Nüüd on meil aga kliimaministeerium ja valitsus soovib väiksemast keskkonnajalajäljest kujundada Eesti majandusele konkurentsieelise.

Sõltumata sellest, kui kaugele on sellega praeguseks jõutud, ei ole ükski Eesti valitsus toonud üleminekut puhtale energiale majanduse edu alusena selgelt välja. Pigem on seni nähtud muutusi kui kompromissi looduse ja võimsa tööstusliku arengu vahel. Kristen Michal on esimene minister, kes on julgenud öelda – unustage ära, teil ei hakka siin mingit suurt majandust olema, juhul kui see ei ole puhas, sest muu Euroopa teeb asja kas siis meiega või meieta ära.

Regionaalpoliitikaga pole meil aga see-eest kunagi hästi. Või vähemalt on nii alati kombeks ohata, sest on ju selline tunne, et võiks olla paremini. Kuigi, kui ma käin mööda Eestimaad – ja ma teen seda tihti –, siis see areng, mille oleme teinud läbi viimase 20 aastaga, on ikka meeletu. Jah, pood võib olla kaugemal, aga tee sinna on parem. Postkontorit ei ole küll igas külas, aga millal teil oli sinna üldse viimati asja? Gümnaasium võib olla ju kaugemal, aga seal käivatel lastel on rohkem valikuvõimalusi. Tööle tuleb sõita ehk bussiga, aga samas on maal keskmine palk järjepidevalt kasvanud, kuigi eks inflatsioon sööb sellest muidugi oma osa ära.

Küllap see ongi tulevik, mis meil on tegelikult juba praegu kätte jõudnud – meie ühendused peavad olema head ja vähemalt maakonnakeskustes peab olema kõik eluks tarvilik saada, siis on ka igas kaugemas külas paremad lood. Tahan kiita ka regionaalministri vaikset, kuid järjekindlat tegutsemist, sest kuigi paljud ei jaksa ilmselt tasandusfondi valemisse süveneda, on tema ettepanekud omavalitsuste tulude ümberjagamise asjus samm õiges – iseseisvama omavalitsuse – suunas. Minu unistus on muidugi nende veelgi suurem iseolemine ja vähem ümberjagamist, aga loodetavasti kiidab riigikogu lõpuks need praegusedki Madis „Robin Hood“ Kallase ettepanekud heaks.

Ruumi on isegi palgatõusuks

Väga hästi on seegi, et hoolimata pikast majanduslangusest on tööpuudus asjaolusid arvestades pigem madal. Ja nagu ütles Eesti Pank detsembri majandusülevaate pressikonverentsil, on ettevõtted hindu nii palju tõstnud, et on loodud ruumi ka jätkuvaks palgatõusuks. Kui nii läheb, on hästi.

Väga hästi on seegi, et Eesti idusektori paremad pojad korraldavad massilisi värbamiskampaaniaid, nagu poleks mingit iduillusioonide purunemist maailmamajanduses üldse aset leidnudki. Meie idusektori käive oli mullu ligi kolm miljardit eurot ning selle pealt tasuti 330 miljoni eest riiklikke makse. Asutatakse uusi riskifondegi, et endiselt Eesti ja Baltikumi suutlikkust üles leida ning neid maailma muutmise ükssarvikuid kasvatada. Kui see ei ole hästi, siis mis üldse?

Eesti restoranid on suurepärased, suusarajad on harrastajaid täis, eestikeelsele koolile ülemineku paratamatusega on leppimas ka sellele suurimad vastutöötajad ning meie noored on sõnakad ja söakad. Siinsetest ülikoolidest vähemalt üks – Tartu ülikool – on maailma mõistes heast klassist, olles endistest raudse eesriide tagustest üks paremaid. Kuigi meie tervishoiusüsteem vaevleb rahahädas, on see oma suure solidaarsusastmega ikkagi kaitsmist väärt.

Me jätkame ka Ukraina aitamist ja muu maailma veenmist, et nemadki võiksid panna kasvõi 0,25% oma SKTst selle nimel, et Ukraina võidaks. Olgu meie maksutõusud lisaks riigieelarve täitmisele siis ka meie liitlastele inspiratsiooniks ja innustuseks, sest olemuselt on ju tegu sõjamaksuga. Kuigi ma ei pea muidugi tulumaksukoormuse vähenemise kompenseerimist käibemaksu tõusuga õigeks, sest see nihutab maksukoormuse just sinna, kus see on kõige valusam – väiksema sissetulekuga inimeste kanda. Ja see ei ole hea.

Ja kui ma nüüd tulen tagasi selle 24. veebruari lipuheiskamise juurde ning liigun mööda selle päeva sündmusi edasi ja jõuan õhtusse – siis on ju väga hea, et ka sel õhtul on erinevate maailmavaadete esindajatele eriilmelisi üritusi ja see ei too endaga kunagi kaasa vägivallaohtu ega üleskutseid kellegi või millegi keelustamiseks. Jah, tühistamiseks vahel ikka, aga ei enamat. Ja kui see tõrvikurongkäik tänavu toimub, siis leiab see aset Eestis, esimeses Ida-Euroopa riigis, kus abieluvõrdsus on saanud reaalsuseks. See viimane, muide, on väga-väga hea.

Mida me vajame

Seega pole selleks, et meie Eesti üle uhke olla, sugugi vähe ainest. Enesekindlust, eneseusku ja head kriitikataluvust on neil aegadel tõepoolest väga vaja. Seda kõike meil jätkub, mis muidugi tähendab sedagi, et ka edaspidi tõuseb trikoloor 24. veebruaril Pika Hermanni torni ja need ülimalt enesekriitilised 1,3 miljonit maailma elanikku saavad vabalt otsida parimat tulevikku viivat teed. Me ei tahaks ju tegelikult, et seda teed keegi teine meile näitaks, iseenda eksimatust uskudes.

Eks meil ole sedagi, mille üle tuleb järgmisel aastal tõsiselt mõtteid mõlgutada – laste vaimne tervis, koduvägivald, liiklusohutus, uue majanduskasvu tingimused, ikka veel alla 2% SKTst kaitsesse panustavad liitlased ja nõnda edasi.

Aga paljude asjadega on ju lood ikkagi paganama hästi.

Jälgi:

Twitter

Facebook

Instagram

LinkedIn

Kontakt:

info@kerstikaljulaid.ee

+372 5629 2299

press@kerstikaljulaid.ee