Ma tulen Eestist, mis tänase päevani on ainus ühiskond maailmas, mida võib nimetada täielikult digitaliseerunuks. Miks?
Sest Eesti riik pakub peaaegu kõiki oma teenuseid internetis, väljaarvatud abielu sõlmimine. Kuid see pole tehnika taga kinni, vaid me oleme riigina nii otsustanud, et oma pulma tuleb igaühel kohale ilmuda.
Seevastu kui teil sünnib laps, pole vaja minna kohalikku omavalitsusse sündi registreerima. Sest kui laps on sündinud Eestis, teeb arst digilukku vastava kirje, et sündinud on poiss või tüdruk, 3 kilo, 50 cm, ja taustal saab see laps endale digitaalse isikutunnistuse. Mitte keegi ei vajuta selleks mitte mingeid nuppe. Seejärel logivad lapse vanemad internetti sisse ja panevad lapsele nime, ning seda kõike haiglavoodist või oma kodu vaikusest. Selleks ei ole vaja minna rahvarohketesse paikadesse, kust võib saada mõne nakkushaiguse. Nakkushaigused on imikutele väga ohtlikud, nüüd mõistavad seda isegi täiskasvanud. Eesti emad ei saa aga aru, miks peavad igal pool mujal maailmas inimesed oma vastsündinuga kuhugi minema selleks, et lapse sünd registreerida.
Sama kehtib ka kõigi muude teenuste kohta, mida riik pakub. Mõistmine, et teatud joon on ületatud, saabub siis, kui midagi läheb viltu ja süsteem mõnda aega ei toimi. Paar aastat tagasi põhjustas meie süsteemis katkestuse üks kiibitootja. Ma ei nimeta tema nime, aga see oli üks suurematest kiibitootjatest maailmas. Ja Eestis oleks peaaegu mäss puhkenud. Mõned inimesed olid sunnitud minema riigiasutusse oma digi-ID-d uuendama. Inimesed ei teadnud, kus need riigiasutused Eestis asuvad! Ja mõned inimesed pidid ootama pool tundi või lausa tunni (!), et oma uus ID-kaart uuesti töökorda saada. Siis mõistsime: jah, tõesti – Eesti, mis on küll koduks nüüd juba seitsmele ükssarvikule, on väike majandus. Tema erasektoris puuduvad digihiiglased.
Iga kord, kui keegi mõnes asutuses vaatab ükskõik millist faili, mis riigil kodaniku kohta on, jääb sellest maha digitaalne sõrmejälg.
Iga kord, kui keegi mõnes asutuses vaatab ükskõik millist faili, mis riigil kodaniku kohta on, jääb sellest maha digitaalne sõrmejälg.
Aga muutused ühiskonnas sõltuvad sellest, mida riik tegelikult teeb. Ja kui riik on terve põlvkonna vältel pakkunud kõiki teenuseid internetis, erasektori parimaid tavasid järgides, siis see tõepoolest muudab ühiskonda. Miks? Sest see on kaasav. Kogu ühiskond – noored, täiskasvanud, vanemad inimesed – on kaasatud. Nad on kõik koos selle sees.
Kuidas see nii juhtus? 30 aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvus, oli erasektor juba digiteerumas. Ja me arvasime, et seda, mida tegime meie, hakkavad õige pea tegema kõik riigid üle maailma. Me oleme siiani üllatunud, et nad seda ei teinud. Veel enam üllatab meid aga see, et inimeste arvates on turvalisem viia pabereid konfidentsiaalsete isikuandmetega ühest kohast teise ning jätta need paberid ametiasutustesse, kaustadesse, kus kes tahes võib neid lugeda.
Digidokumendid on palju turvalisemad. Eesti riik on oma inimestele lubanud, et iga kord, kui keegi mõnes riigiasutuses vaatab faili, mis riigil kodaniku kohta on, jääb sellest maha digitaalne sõrmejälg. Ja me näeme neid sõrmejälgi ning võime esitada päringuid. Kui leiame, et sellel riigiametnikul polnud vaja minu andmeid vaadata, siis esitab riik neid andmeid vaadanud inimese vastu hagi – kaebab ta kohtusse –, sest ta nuhkis ringi süsteemis, andmetes, mida ta poleks tohtinud teha.
Muidugi pole mitte ühelgi riigiametnikul juurdepääsu kõigile ühe inimese kohta käivatele andmetele, sest sellist andmestikku ei ole olemas. Andmed on eri andmebaasides. Ainult inimene ise saab kokku koguda kõik, mis tema kohta käib. Kui töötate näiteks maksuametis, siis tehniliselt võttes on teil tõesti olemas juurdepääs näiteks teie endise poiss-sõbra uue tüdruksõbra või endise tüdruksõbra uue poiss-sõbra tuludeklaratsioonile. Alguses tekkis mõnel inimesel kiusatus neid andmeid vaadata. Aga inimesed said kiiresti selgeks, et sellisel tegevusel on tõsised tagajärjed.
Miks ma seda kõike räägin? Sest see on kõige suurem ja kõige olulisem usalduse koht Eesti riigi ja ühiskonna vahel. Riik on lubanud, et ei kasuta neid andmeid ise ega luba riigiametnikel kasutada neid andmeid muuks otstarbeks kui kodaniku enda hüvanguks; riigi huvides või lihtsalt uudishimu rahuldamiseks pole see lubatud. Selline on seadus.
Meie digisüsteemil on veel üks nurgakivi ja selleks on digitaalne identiteet. Tegelikult on lausa hämmastav, kui vähestele inimestele on tänapäeva maailmas – kus me tegutseme ja toimetame internetis, arvatavasti kulutame 30–50% oma rahast internetis – kättesaadav riikliku garantiiga õiguslikult tunnustatud ja õigusaktidega kaitstud digitaalne identiteet. Igal kodanikul maailmas peaks selline identiteet olema. Euroopas nii ongi. Euroopa Liidus on vastu võetud otsus – ja ma usun, et Eesti on selle protsessi juures olnud katalüseerivaks elemendiks – 20 aastat pärast seda, kui meie saime endale digitaalse isikutunnistuse, et kõigil Euroopa 400 miljonil kodanikul on õigus saada digitaalne isikutunnistus. Need isikutunnistused peavad toimima terve Euroopa piires, sest Euroopa Liit on üks turg. Aga selleni jõudmiseks kulus 20 aastat.
Vaja on ümbritsevat õigusruumi, mis võimaldaks tehnoloogial areneda ja samal ajal tagaks, et mitte keegi ei saaks end esitleda sellena, kes ta ei ole.
Paljud inimesed peavad aga siiani tegutsema internetis anonüümselt, toimetama seal hüüdnimesid ja salasõnu kasutades. Kõigis neis erasektori loodud süsteemides on juba definitsiooni järgi puudu üks oluline element. Sellistel isikutuvastuslahendustel, mis ei ole riigi poolt garanteeritud, toetatud ega arendatud, puudub õiguslik raamistik, mis muudaks need tõeliselt turvaliseks. Sest ükski tehnoloogia pole turvaline iseenesest.
Vaja on ümbritsevat õigusruumi, mis võimaldaks tehnoloogial areneda ja samal ajal tagaks, et mitte keegi ei saaks end esitleda sellena, kes ta ei ole. Eesti süsteemi puhul on nii, et kui ma login sisse ja ostan näiteks päikesepatareid oma maja katusele mõnelt Eesti firmalt, kes saadab mulle lepingu meie e-süsteemi kaudu, siis on see algusest lõpuni krüpteeritud. See tähendab, et ma ei hakka saama Google’ilt ja Amazonilt seejärel lõputuid reklaame, et ma ostaksin veel päikesepatareisid. See on täielikult krüpteeritud riikliku kaitsega digitaalne ökosüsteem.
Seda peab ümbritsema õigusruum, mis võimaldab tehnoloogial areneda.
Ja see on muutnud meie ühiskonna võrdsemaks, sest riik on avatud ööpäev läbi ja 365 päeva aastas. Naised, kelle kodutööde koormus on tavaliselt suurem ka Eesti ühiskonnas, pääsevad riigi pakutavatele teenustele ligi siis, kui nende lapsed magavad. Ja see on ühiskondlikku kultuuri põhjalikult muutnud. Pandeemia alguses võisime näha, et peaaegu pooled eestlaste tehtavad tööd on sellised, mida saab teha kaugtööna. Üle viie aasta olen ma igal pool maailmas rääkinud, et geograafia ja töö on üha vähem omavahel seotud. Mitte keegi ei uskunud mind, kuid nüüd pandeemia ajal nägid kõik seda oma silmaga.
Aga taas – eestlastel oli seda lihtsam teha, sest ka meie kontorites on kasutusel digi-ID-l põhinev turvaline ökosüsteem. Seega ei toonud internetti kolimine kaasa lisaohte andmeturvalisusele mitte üheski riiklikus ega eraettevõttes, sest meie digi-ID on nagu pass – seda kasutab nii erasektor kui ka avalik sektor.
See on muutnud meie ühiskonna võrdsemaks, sest riik on avatud ööpäev läbi ja 365 päeva aastas.
Digitaalse isikutunnistuse puhul ei tohi era- ja avaliku sektori jaoks kasutusel olla eri süsteemid. Miks? Sest pole ju ka kahte eraldi passi tehinguteks riigiga ja erasektoriga. Digitaalne isikutunnistus on lihtsalt moodne pass – miski, mis aitab internetis tegutseda ja toimetada. Aga sellel on olemas kõik passile vajalikud tunnused. Mõnikord inimesed küsivad, kuidas toimida, kui haiglal on digi-ID ja politseil on digi-ID ja ettevõttel on digi-ID. Neil lihtsalt pole neid. Süsteemi haldamine jääb täpselt samasuguseks nagu analoogmaailmas. Ettevõtte juht saab endiselt esindada firmat, aga ta saab seda teha digitaalse passiga, mitte analoogpassiga.
Digitaalne isikutunnistus on lihtsalt moodne pass – miski, mis aitab internetis tegutseda ja toimetada.
Me kasutame Eestis ka tehnoloogiat, mis on keskkonnasäästlik. Kuna meie digitaristu meenutab nii väga bitcoin’i, siis inimesed mõtlesid aastaid, kas bitcoin’i ja plokiahela looja võiks olla eestlane. Ei ole. KSI, meie tehnoloogia, annab inimese käsutusse ka allkirja, krüpteerimise ja ajatempli, aga see on palju keskkonnasäästlikum. See kasutab vähem energiat, samuti on äärmiselt oluline, et rohepöörde käigus on meil võimalik ka oma süsteem tõhusal viisil digiteerida. Energiat on võimalik kõvasti kokku hoida, kui kasutada õigete tegevuste jaoks õigeid tööriistu.
Plokiahelat kasutatakse Eesti digitaalses ökosüsteemis küll, aga ainult seal, kus tõepoolest vaja – kui mingi teenus võtab andmeid mitmest süsteemist ja peab seda tegema täpselt samal sekundil.
Näiteks on meil proaktiivne teenus, mille puhul eestlased ei pea selleks avaldust esitama, sest riik juba teab, et neil on õigus seda teenust saada. See on üksi elava pensionäri toetus. Me elame külmas kliimas, mistõttu on majade kütmine kallis ja seepärast oleme otsustanud maksta pensionilisa neile pensionäridele, kes elavad üksi. Ja neil pole vaja selleks avaldust esitada. Neil pole vaja isegi teada, et selline teenus on olemas, sest meie andmestikest on näha: nad elavad üksi ja on pensionil. Ja toetus laekub automaatselt nende pangakontole. Näete isegi, et siin on meil plokiahelat vaja. See on sündmusepõhine teenus, millesse on kaasatud muutuvad andmestikud, mitu andmestikku samal ajal. Just selles suunas ongi Eesti e-valitsemise mudel liikumas. Inimesed küsivad: „Miks me peame teenuse saamiseks avalduse esitama?“ Te ju teate isegi, et ma vajan seda teenust.
Tuleme tagasi elu alguse juurde. Laps on sündinud. Meil on Eestis üldine lastetoetus. Miks siis peaksid vanemad esitama avalduse selle lastetoetuse saamiseks? Riik juba teab, et laps on sündinud. Riik teab, et vanematel on pangakonto, sest nad maksavad makse. Seega on loogiline, et riik hakkab seda toetust vanematele lihtsalt maksma. Vanemad ei pea selleks avaldust esitama – tehniliselt pole see vajalik. Ja meil on nüüdseks riigi portfoolios umbes 80 teenust, mida me nimetame sündmusepõhisteks proaktiivseteks teenusteks ja mida pakutakse inimestele, ilma et nood peaksid ise selleks soovi avaldama.
See on suurel usaldusel põhinev element süsteemis, sest nüüd liigume alale, kus süsteem tõepoolest viib kokku andmeid riigi andmebaaside eri osadest ja teeb nende põhjal inimese kohta järeldusi. Aga neid teenuseid kasutatakse ainult inimese aitamiseks ning riigil on selleks rangelt paigas reeglid ja seadused. Näiteks kui käib kriminaaluurimine ja inimest tahetakse jälitada, siis tuleb selleks endiselt saada order. Süsteemi kaudu pole võimalik ühegi inimese kohta uurimist läbi viia. Aga inimese toetamiseks ja toetuste maksmiseks on see Eestis võimalik.
Inimene saab digipöörde läbi teinud ühiskonda usaldada ainult siis, kui tal säilib kontroll oma andmete üle.
Sellised erisused on üliolulised, sest inimene saab digipöörde läbi teinud ühiskonda usaldada vaid siis, kui tal säilib kontroll oma andmete üle ja ta lubab neid andmeid kasutada ainult iseenda hüvanguks. See peab olema seadustes kirjas. Meie uue, digitaalselt proaktiivse valitsemise mudeli puhul töötatakse praegu ministeeriumites ja parlamendis selle nimel, et jõuda kokkuleppele, kuidas tohib selliseid proaktiivseid teenuseid kasutada, aga ka selle kallal, millistes punktides oleks inimestel võimalik sellesse süsteemi siseneda ja sealt väljuda. Sest mõni inimene võibolla ei taha, et talle isegi selliseid positiivseid teenuseid automaatselt pakutakse ja seega peab tal olema võimalik sellest süsteemist väljuda.
Paljud inimesed kogu maailmas on minult küsinud, millisest kohast oleks kõige parem alustada oma ühiskonna digiteerimist. Sageli on arvatud, et e-hääletamisest, sest paljudel neist on sageli suured diasporaad ja nad tahavad, et ka need osad ühiskonnast osaleksid. Minu soovitus on: ärge mitte kunagi alustage suurt usaldust eeldavast teenusest. Alustage väikestest teenustest, mida inimesed saaksid kasutada ja veenduda, et need on turvalised. Laste kooli või lasteaeda kirja panemine, sotsiaaltoetuste taotlemine – seda on hea teha internetis ka seetõttu, et siis naabrid ei näe, et sa seda taotled. Eesti ühiskonnas inimesed näiteks mõnikord ei taha, et teised teaksid, et nad saavad sotsiaaltoetusi. Seega peaksid seda laadi teenused alati tulema enne.
Isegi minul on unistus. Olles tegutsenud ÜRO naiste ja laste õiguste kaitsjana nüüd juba pool aastat, olen aru saanud, et paljudes riikides pole digitaalset rahvastikuregistrit. Selline asi peaks olemas olema ja seda tuleks alustada iga viimse kui lapse sünni digitaalsest registreerimisest.
Oma esinemise lõpuks jõudsin ma tagasi sinna, kust alustasin – on äärmiselt tähtis, et kogu maailmas ei jääks mitte ükski sünd märkamata. Kas teate, kui palju selliseid sünde tänapäeval on? Kakskümmend protsenti. Ma näen ka arenevates riikides, kuidas valitsused on huvitatud rahvastikuregistrite digitaalseks muutmisest. Mõned on seda ka teinud. Minu unistus on, et iga ilmakodanik muutuks digitaalseks ilmakodanikuks juba oma sündimise hetkest. Siis saaksime neile pakkuda vaktsiine, toiduabi, haridust. Siis saaksime olla kindlad, et sellel planeedil ei lähe mitte keegi kaotsi.
Minu üleskutse kõigile maailma riikidele: palun tehke nii, et meie tulevased põlvkonnad saaksid olla tõelised globaalsed digikodanikud!
See on minu üleskutse kõigile maailma riikidele: palun tehke nii, et meie tulevased põlvkonnad saaksid olla tõelised globaalsed digikodanikud. Jah, see pakub suurepäraseid võimalusi majandusele. Jah, me võime unistada globaalsest teenuste turust. Inimesed töötamas Tuneesiast või Fidžilt näiteks Eestis raamatupidajana või kirjutamas koodi kellegi jaoks, kes on Islandil. Aga me peaksime alustama tõeliselt väikeste ambitsioonidega: kanda kõik lapsed üle maailma digiregistrisse, et keegi sellel planeedil ei läheks kaotsi.
Meie oleme Eestis toiminud katalüsaatorina paljude ülemaailmsete digitaalse valitsemise teemaliste mõtteprotsesside juures. Oleme rajanud koos UNDP-ga E-riigi Akadeemia. Ma usun, et oleme tugevalt mõjutanud Euroopa e-riigi võimekust. Aga minu unistus on globaalne. Me peaksime kõik olema globaalselt ühenduses, peaksime olema seadustega kaitstud globaalse ühiskonna digitaalsed kodanikud.
Tänan kuulamast!