Kommentaar ilmus ka Õhtulehes.
Riigikogu kiitis nõusolekuseaduse heaks 10. juunil.
See oli umbes kahe aasta eest, kui minu teadvusesse jõudis arusaamine, et tahtevastane seks ei ole Eestis seaduse mõttes vägistamine. See on seda ainult siis, kui on tõendatud, et sellega kaasnes füüsiline vägivald või abitusseisundi ärakasutamine. Ja pean tunnistama, et see oli kaunis šokeeriv tõdemus.
Oleme President Kaljulaidi Fondis viimased kaks aastat päris kõvasti pingutanud selle nimel, et Eesti seadusruum muutuks. Toonud siia eksperte, toonud arutelusse argumente, mis põhinevad teiste riikide kogemustel, võtnud maha hirme ja üritanud pidada sisukamat debatti kui „hö-hö-hö kas oma naiselt tuleb nüüd ka küsida“ või „notar tuleb voodisse kaasa võtta edaspidi“. Etteruttavalt siiski – esimesele küsimusele on vastus jah, teisele ei.
Eile kiitis Riigikogu heaks nõusolekuseaduse. See tähendab, et alates järgmisest aastast ei kehti meie ühiskonnas enam vaikimisi eeldust, et kõik on nõus sinuga seksima. Nii nagu ei kehti meil ju tegelikult eeldus, et vaikimisi on kõigil lubatud mu rahakotti endale võtta või autoaknad sisse lüüa. Intiimsuhetes siiani see äraspidine loogika millegipärast kehtis.
Üks asi, mis viimase kahe aasta jooksul nendes aruteludes paljudele ikka ja jälle üllatusena tuli, oli see, kui vähe me tegelikult teame sellest, kuidas inimesed ohuolukorras käituvad. Millegipärast on visalt püsinud filmilik ettekujutus, et kui inimene ei taha intiimsust, siis ta ütleb selgelt ei, karjub või hakkab füüsiliselt vastu. Tegelikkus on aga palju keerulisem.
Väga paljud inimesed tarduvad sellistes olukordades täielikult. Mitte sellepärast, et nad oleksid nõus, vaid sellepärast, et keha lülitub ellujäämisrežiimile. Ehk et seni oleme seksuaalvägivalla puhul liiga sageli lähtunud ettekujutusest sellest, kuidas „õige ohver“ peaks käituma, mitte sellest, kuidas inimesed päriselt käituvad.
Ja tegelikult tekib siin veel üks küsimus. Miks me üldse oleme harjunud küsima, mida ohver tegi või tegemata jättis? Kui me räägime vabatahtlikust seksist, siis on ju loogiline küsida hoopis vastupidist: mille põhjal sa järeldasid, et teine inimene oli nõus? See ei ole mingi radikaalne põhimõte. Tegelikult toimime me niimoodi igal pool mujal oma elus.
Ehk et uus käsitlus viib ka intiimsuhted neile alustele, kuidas meie ühiskond tavapäraselt toimib. Kui su kaaslane ei taha õhtuks šašlõkki süüa, siis te ju ei sööda seda talle vägisi. Kui ta ei taha teatrisse minna, siis sa ei vea teda sinna vägisi. Nüüd on sama ka kõige lähedasemates suhetes.
Kas seadus muudab kultuuri? Ei, ei muuda. Sellega tuleb nagunii tegeleda – koolituse, harimise, teavitusega. Nii ametkondades kui laiemalt. Aga vähemalt on baaseeldus nüüd korrektne. Ainult jah tähendab jah.