President Kaljulaid intervjueerib Sakala peatoimetajat

Hans Väre, miks te kiusate kohalikke omavalitsusi?

Meie ei kiusagi. Kas see küsimus tuleneb kuidagi Põhja-Sakala vallavanema Karel Tölbi väljaütlemisest, et tuleks kehtestada üleriigiline kokkulepe, et ajakirjanikud ei kiusaks omavalitsusi ja nood saaksid kahe aasta jooksul teha ära valusad otsused?

Ma olen kuulnud paljusid omavalitsusjuhte põhjendamas ka vallalehtede olemasolu just sellega, et muidu ajalehed kirjutavad valesti.

Me valisime Karel Tölbi selle seisukoha eest Sakala pressivaenlaseks …

No näete, kiusate ju.

Ja kui ma Karel Tölbiga tema öeldust rääkisin, siis tema väitis, et ta ei olnud üldse oma valla asjade pärast pahane. Teda me olevat suhteliselt õiglaselt kohelnud. Küll aga Mulgi vallast jäi talle selline mulje, et kui seal tahetakse midagi kinni panna, siis kohe Sakala kirjutab ja teeb sellest suure loo.

Aga sedasi ongi, jah. Meie töö ongi kirjutada nendest asjadest, mida kohalikud võimud tahavad teha. Mitte alles siis, kui nad on selle kindlalt otsustanud ja välja kuulutanud. Inimesed peavad teadma ikkagi enne seda, kui kellad on löönud.

Millest see ikkagi tuleb, et vallajuhid tunnevad, et ei ole tekkinud toetavat dialoogi kohaliku omavalitsuse ja kohaliku lehe vahel? See peaks ju teie jaoks olema elu ja surma küsimus. Vallaleht, teadagi, tuleb tasuta postkasti ja nii mõnigi neist avaldab ka reklaami.

Seal on teatud mõju, õnneks Viljandimaal mitte väga märkimisväärne. Ma ei ütleks ka, et meil ei ole seda positiivset kaasamist või dialoogi tekkinud. Lihtsalt inimesed, kes on sattunud kriitika alla, tihti ei näe neid positiivseid külgi. Nad tunnevadki ainult seda, et keegi nende kallal kogu aeg urgitseb. Aga kas või seesama Mulgi vald – me oleme Sakalas päris palju kordi kirjutanud sellest, kuidas nad tahavad ühte või teist külamaja või raamatukogu või Mõisaküla kooli kinni panna. Ja näiteks juhtkirjas Sakala leidiski, et noh, väga kurb, kui kool kuskil kinni läheb, aga kui Mõisaküla koolis on kümme õpilast …

Bullerby külas oli mäletatavasti kuus last ja Astrid Lindgren kirjutas juba toona (raamat ilmus aastal 1947 – toimetus), et kuus last ei ole piisav, et hoida ühes külas kooli. Nüüd on aasta 2023.

Liikumisvõimalused on kõvasti paranenud.

On paranenud, vahepeal tehti isegi ilma liikumata kaugtunde. Kas kümne õpilasega kooli ülevalhoidmine on ikkagi mõistlik? Me leidsimegi oma juhtkirjas, et väga kurb, aga tegelikult Mõisaküla inimesed on selle valiku juba teinud, kui nad on pannud oma lapsed näiteks Abja kooli.

Kui ma liigun mööda Eestit ringi, siis külamajast külamajani on üsna vähe maad, tihtipeale viisteist-kakskümmend kilomeetrit. Väga ilusasti korda tehtud külamajad. Ja siis on ka raamatukogu maja, mis tingimata ei ole külamaja. Ja siis on koolimaja, mis on õhtuti sama tühi, kui külamaja on hommikuti. Kas meie kohalikel omavalitsustel on ka teie hinnangul kerge kinnisvarapuue? Me teame, et see kulu, mis sul läheb betooni, ei saa minna palkadeks ega muudeks vajalikeks teenusteks.

Ja sellest ringist on väga raske välja murda. Põhja-Sakala sedasama ju praegu üritab. Aga iga valik, mis on omavalitsusele halb, kuid siiski parem kui veel halvem valik, on kohalikele inimestele lihtsalt kõige halvem valik. Muidugi nad on selle peale vihased ega taha sellega kaasa minna.

Teiseks: mis oleks saadav kasu? Hea küll, saame hoolduskuludest lahti. Väga tihti käib nende plaanidega kaasas ka lootus müügist midagi teenida. Kui me paneme üle Eesti või Viljandimaal müüki kümnete kaupa koolimajasid, raamatukogusid ja külamajasid, siis kes neid ostab?

Oi, aga need külamajad on Euroopa rahaga ju ilusaks vuntsitud. Ostetaks neid vägagi hästi.

Aga mida teha näiteks Leie kooliga, mis ehitati kunagi üheksakümnendatel? Minu mõistus ei oska sinna küll midagi panna. Siinsamas Viljandiski on meil keset linna mõned väärtusliku arhitektuuriga väga hirmsad tondilossid, millega võiks keegi midagi peale hakata. Räägitakse isegi, et Euroopast on väga lihtne raha saada, aga idee peab olema. Ideid ei ole.

Matsalu lahe ääres näiteks avati üheksakümnendatel Metsküla kool, mis pani kinni sealsamas lähedal asunud suure ja tühjavõitu Tuudi kooli. Saaksitegi olla kohalikule omavalitsusele toeks ja otsida neid positiivseid näiteid ja ideid. Oleme ju ühte meelt, et teatud ratsionaalsus on kohalikul valitsemisel ühtaegu valus ja paratamatu.

See ei ole halb mõte, aga mulle tundub, et seda pädevust on omavalitsustel tegelikult rohkem kui meil siin oma tosina ajakirjanikuga.

Omavalitsusel on oma haridusosakond, abivallavanem ja haridusspetsialistid, kes on neid asju õppinud ja maailmas kogemust ammutamas käinud. Eks me teist perspektiivi saame teinekord siia sisse tuua, aga ega me ei ole ka kahjuks maailma targimad inimesed.

Kas kohalikel omavalitsustel on piisavalt tegevusvabadust selleks, et näiteks omavahel võistelda ja teha erinevates valdades erinevatele valijatele erinevat Eestimaad? On nad selleks valmis?

Ma arvan, et see valmisolek tekib siis, kui tekivad võimalused. Võib-olla igal pool ei teki ka. Võib-olla igal pool ei julgeta.

See ongi siis valikute koht, et näiteks meie siin keskendume noortele peredele ja teised asjad tõmbame selle võrra tagasi. Aga mulle tundub, et seda oleks väga vaja, sest praegusel juhul lihtsalt ei tekigi sellist nii-öelda spetsialiseerumist. Igaüks üritab teha kõike korraga ja võib-olla siis lihtsalt kõike ei jõua.

Kui te räägite vallavanematega, kas te näete, et nad oleks valmis selle vastutuse võtma? Täna on nad nii-öelda riigiteenuste telegrammi ettelugejad. Aga sel juhul on nende vastutus suurem. Paneme külamaja kinni, paneme koolimaja kinni.

Päris kindlasti on nad nõus selle rahakoti võtma. Aga hea küsimus. See teema tuli pigem päevakorda siis, kui teie olite vabariigi president. Ei olnud päris see aeg mis praegu. Kärpekäärid on läinud praegu väga hoogsalt käiku. Vahepeal saime aga kõik kuidagi ootamatult rikkaks. Omavalitsused ka.

Kuskil viis aastat tagasi oli Viljandis suure ristmiku ääres üks maakividest surnuaiamüür, millest tehti ära pool, sest kaheteistkümne meetri jaoks ei leitud viit tuhandet eurot. Ja siis järsku läks paar aastat mööda ja ehitasime jalgpallihalli, mille kütmiseks meil praegu enam väga palju raha ei ole. Aga hall on olemas ja sportlased õnnelikud.

Eks see raha tuli suures osas muidugi riigilt koroona abifondidest. Järsku hakkaski seda raha igalt poolt tulema. Ja nüüd, kui me kõik peame hakkama kulutusi kokku tõmbama, oleksid omavalitsused võib-olla isegi õnnelikud, kui nad saaksid näpuga näidata ja öelda, et nemad käsivad.

Aga võib-olla ma eksin. Ka Põhja-Sakalal oleks ju lihtsam minna saneerimisele ja võib-olla ta sinna tüüribki. Siis ongi võimalik öelda, et meie ei teinud midagi, rahandusministeerium käskis.

Kas Viljandi linn peaks ehitama Viljandisse spaa?

Selleks küsimuseks oleksin võinud muidugi valmistuda.

See on väga oluline küsimus: seda on siin arutatud, seda otsust on tehtud, konkurss on välja kuulutatud, see on ebaõnnestunud.

Viis aastat tagasi oleksin öelnud, et jah, see on hea mõte, see võiks olla piirkonna mootor. Ja praeguses tarkuses ütleksin, et küll on hea, et seda ei tehtud.

Miks peab iga linn ja vald selle tarkuseni ise jõudma?

Kõik tahavad olla kuidagi atraktiivsed. Aga originaalseid ideid selleks, kuidas olla atraktiivne, napib. Kas või seesama jalgpallihall, mida mainisin: ma arvan, et see oleks linnale kasulik, kui seda ei oleks mujal. Kui riik teeb selle programmi lõpuni ja põhimõtteliselt iga maakond saab endale jalgpallihalli, siis temast ei saa sellist piirkonna mootorit. Jah, kohalikele sportlastele on ta kindlasti väga abiks, aga ta ei tõmba midagi edasi ja samas peab teda nüüd üleval pidama.

Aga kui sageli on läinud teie ajakirjanik vallavalitsuse või linnapea juurde, kes seisab õnneliku näoga järjekordse pingule tõmmatud lindi juures ja valmistub sinna kääre sisse lööma, ning küsinud: «Selle nelja või kaheksa miljoni euro eest oleksime saanud anda igale erivajadusega lapsele meie linnas ja selle ümbruses tugiisiku. Miks, härra linnapea, valisite te selle asemel selle pingul lindi?»

Esiteks ma arvan, et ülehindate nende lindilõikamiste tähtsust.

See on piltlik. Betoon versus inimesed. Miks me püstitame monumente, mitte ei tegele inimestega? Ja kas teie ajakirjanikud on seda iga kord küsinud?

Kindlasti meie ajakirjanikud ei ole seda iga kord küsinud ja seda ei saagi iga kord küsida. Nii nagu ütlesin, nii riik kui iga omavalitsus võiks millelegi spetsialiseeruda, et omavahel konkureerida. Aga ei saa ka niimoodi, et me mingite aladega üldse ei tegele. Küll on oluline küsimus, kas see konkreetne otsus ja konkreetne asi, mida praegu tehti, oli rumal või mitte. Pärimusmuusika ait saab näiteks viisteist aastat vanaks. Ja samal ajal tähistab pärimusmuusika festival suvel oma kolmekümnendat aastapäeva. See ait on ju ka betoon. Aga selle betooni sees on inimesed – sellised inimesed, keda muidu meie linnas ei oleks. Hea või halb? Mina arvan, et hea.

Kas ei ole nii, et pärimusmuusika ait teeniti välja viieteistaastase tööga mittemateriaalset väärtust luues ja alles siis tuli see ait, mitte vastupidi?

Täiesti õige. Me jõuame sinna tagasi, et ega selle üle tegelikult ei otsustagi linnavalitsus ega vallavalitsus, vaid see raha tuleb riigilt. Kuigi siis tuleb leida omafinantseeringu osa, et seda raha mitte raisku lasta.

Kuulen tihti, et «Aga see ei olnudki meie raha, me kulutasime riigi raha». Või veel parem – Euroopa Liidu raha. Kui vaatame ringi, siis mõned suured riigid, kulutades seda Euroopa raha, ehitasid välja neljarealised maanteed, aga meie ehitasime välja suurepärased kohalikud ujulad, kohalikud koolimajad ja sinna vahele rattateed. Kuidas neid kaaluda?

Vaatenurk sõltub väga palju sellest, kas sa vaatad neid asju autoaknast või näiteks jalgratta seljast. Kui kergliiklusteid hakati Eestis rohkem rajama, siis kuulsin päris sageli jutusaadetest, kuidas Tallinnas töötavad kolleegid arutasid, et kergliiklusteed on alati tühjad, seal ei käi keegi, õhtuti võib-olla käivad kohalikud mammid seal kepikõndi tegemas. Kas siis selle jaoks on vaja sellist raha magama panna! Aga nemad ei näinud seda, et hommikul läksid kõik lapsed mööda seda kergliiklusteed vudinal oma külast kooli ega jäänud auto alla, tänu sellele ei pidanud ka auto või bussiga minema.

Nii et mõlemad on head, aga kahjuks on meil endiselt eelarvepiirang.

Nüüd jällegi asi, millele teie oskate paremini vastata. Miks neid asju ei ole tehtud? Kas või see, et miks meil ei ole rohelist energiat veel piisavalt? Raha oli millekski muuks rohkem vaja, vähemalt tol hetkel tundus nii. Ja teiseks oli elekter liiga odav.

Ilmselt see ka, et valija ei ole tellinud. Aga tuleme tagasi ajakirjanduse juurde. Kuidas te ennast peatoimetajana tunnete, kui mõni tähtsal kohal asuv poliitiline persoon ütleb, et ajakirjanikud on alati kallutatud? Või kui teie juurde tuleb nuttev reporter …

Ma mõtlesin, et nuttev poliitik!

Ei, nuttev reporter, kes ütleb, et küsis poliitiku käest küsimuse ja poliitik ütles, et ta peaks saama solidaarselt piki – khm! –, kui tsiteerida Vilja Kiislerit Müürilehest. Mis tunne siis on ja mis te talle vastate?

Naistepäeva puhul kirjutas Sakala ka juhtkirja sellest, et on veel palju asju, mida me peame tegema, et meil oleks tõeline sooline võrdõiguslikkus. ÜRO andmetel kogeb umbes 76 protsenti (täpsemalt 73 protsenti – toimetus) naisajakirjanikest veebiterrorit. Kas või väga õelaid internetikommentaare, sildistamist, mõnitamist, väga isiklikku – mis ei ole lihtsalt see, et viisakalt juhitakse mõnele veale tähelepanu.

Kas 76 protsenti tähendab, et mehi rünnatakse vähem, või nad ei pane seda lihtsalt tähele? Arvan, et naisi rünnatakse ikkagi rohkem, sest nad tunduvad kuidagi kergem sihtmärk.

Mis tundega ma seda vaatan? (Paus) Minu töö on nende juhtumitega tegeleda.

Kuidas te sellega tegelete? Kirjutate vihase juhtkirja? Helistate sellele inimesele, oli see siis poliitik või ettevõtte juht? Aselinnapeale, kes ütles, et ajakirjanik on purjus?

Oleneb sellest, mis täpselt juhtus. See, et allikas on vihane ega vasta, võib-olla on isegi ebaviisakas – see kuulub tegelikult natuke meie töö juurde, midagi ei ole teha. Teine asi on, et kui sellele järgneb näiteks sõnumite laviin, kus ähvardatakse, kus mõnitatakse, süüdistatakse, näidatakse näpuga.

No olgem ausad, mõne ajakirjaniku artiklile järgneb see laviin alati, kui kommentaariumi ei ole kinni keeratud.

Võib-olla küll, jah. Meil õnneks ei ole selliseid ajakirjanikke. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Võib-olla ei ole me piisavalt teravad. Aga võib-olla on meie lugejad selle võrra natukene mõistlikumad. Või siis käitutakse nende inimestega paremini, kes töötavad nii-öelda sinu kõrval, keda sa võid kohata tänaval, kes ei ole anonüümsed.

Kas oleks lahendus, kui kogu delfinaarium kinni panna?

Praeguse Postimees Grupi maakonnalehed läksid minu teada esimesena Eestis üle identifitseeritud kommentaaridele ja me põhimõtteliselt kaotasime sellega kommentaarid. Kommentaare tuleb väga harva ette. Kommenteeritakse pigem sotsiaalmeedias. Seal on märksa raskem seda näha. Võib-olla sind lüüakse kusagil risti, aga sa lihtsalt ei teagi seda.

See on õigustus, miks jätta kommentaarium anonüümseks? Et neid on lihtsam üles leida?

Ei, sest sotsiaalmeedias tehakse seda niikuinii. See kollektiivne aju, mida kunagi Hans H. Luik lootis saavutada – ma ei ole seda näinud. See kaob ära heal juhul müra sisse, halval juhul rünnakute või sõimu sisse.

Te ütlesite, et see on palga sees, et öeldakse halvasti. Kas me ikka peame sellega leppima? Ajakirjanik ajakirjanikuna või ka poliitik teise poliitikuga?

Mis see teine variant on? Kui hakkad seaga maadlema, siis lõpuks olete mõlemad porised ja tema võidab oma kogemusega.

Kas väitluskultuuri allakäik on väljapääsmatu olukord? Või võiks ikkagi ajakirjandus aktsepteerida mingit vastutust ja püüda väitluskultuuri, ükskõik kas see on ajakirjanduses või poliitikas, edendada?

Eks väitluskultuur on vist alla käinud Antiik-Kreekast saadik. Ma kindlasti ei taha sellega leppida. Meie kõrval elab tõpraid, kes ei oska viisakalt väljenduda või kes elavad teiste peal välja mingisugust oma isiklikku probleemi. See on paratamatus. Aga on ka vahe, kas inimesel on halb päev või ta on halb inimene. Ja kui on halb inimene, siis kui palju me peame talle tähelepanu pöörama või kui palju peame talle sõna andma? Mingisugustel positsioonidel on see võib-olla möödapääsmatu. Me peame temaga rääkima, kui ta on valitud mingisugusele olulisele kohale ja rahvas on andnud talle mandaadi.

Miks ei ürita ajakirjanikud nende inimeste käest küsida, missugused vaated neil on majanduspoliitikas, maksupoliitikas, regionaalpoliitikas? Äkki see sunniks neid tegelema sisuliste teemadega ning tsirkuse ja rumaluse tiražeerimisele ei jääks nii palju ruumi?

Ressursi küsimus. Sakalas peame eelkõige pöörama tähelepanu sellele, mis toimub meil maakonnas. Vahel harva jõuame kajastada ka seda, mis toimub maailmas, Euroopas, Eestis. Kui hoida silma peal, mis toimub nelja omavalitsuse volikogudes ja valitsustes, siis ega kõiki riigikogu istungeid ei jõua ära vaadata.

Rein Lang ütles hiljaaegu, et talle meeldiks väga Tallinnas troskaga sõita, aga ta on aru saanud, et maailm on edasi läinud. Ma arvan, te saate aru, et ta kõneles paberajakirjandusest. Kui kaua elab paberist ajaleht? Ilmselt oleks kõigil Eesti väljaannetel märksa mõistlikum kokku leppida: selle asemel et nõuda riigi käest kogu aeg kojukande dotatsiooni, nõuda riigi käest üks kord kõigile vanainimestele iPad. See oleks märksa soodsam.

Tegelikult ei ole. See oli arutusel juba kümme-üksteist aastat tagasi. iPadidega hakkavad kohe mured pihta. Esiteks: kes maksab nende kuutasu, sest nad vajavad internetiühendust?

No kuulge, enamikul Eesti pensionäridest on tänapäeval kodus internet. Tänane vanur oli viiekümneaastane siis, kui sündis Eesti e-riik.

Teine asi on, et ega see iPad ei kesta ju lõputult. Siis tuleb ta välja vahetada. Võib-olla keegi müüb selle üldse maha. Kas me siis kingime inimesele iPadi, mille ta saab vahetada kas või söödava kraami vastu?

Ka praegu võib ajalehetellimuse lõpetada ja selle asemel osta hot dog’i. Vabastaksime ehk riigi piinavast kohustusest iga aasta väidelda teiega kojukande dotatsiooni üle? Teeks selle ükskord ära ja siis on tõesti iga inimese enda valik, kuidas ta selle asjaga edasi läheb. Kaua me seda troskat Tallinna kesklinnas peaksime kannatama?

Tallinna kesklinnas ei peagi kannatama. Äripäev läks täielikult veebile üle ja nende nišis see töötab väga hästi.

Täna just tulin Pärnu poolt, ma ei näinud hobuveokeid ka siin Viljandi kandis.

Meil on isegi Clevoni isesõitvad autod ja suvel ka elektritõuksid.

Aga ajalehed on ikka paberist.

Ma arvan, et kuskil 30–40 protsenti lihtsalt käitumuslikult ei tuleks üle digisse. See on päris suur osa elanikkonnast.

Isegi kui nad saaksid selle tahvli? Juhin muide tähelepanu, et prille pole ka vaja, sest saad teha teksti suuremaks.

See ei ole nii lihtne. Internet on paljudel vanematel inimestel igapäevases kasutuses, aga ometi nad ei oska seda väga lihtsatel puhkudel kasutada. Kas või paari nädala eest e-valimise puhul … Pidin oma ema juhendama. Ega ma ei osanud talle ka telefoni teel öelda, miks ta ei näe seda nuppu, kuhu tuleb vajutada. Selgus, et see oli lihtsalt ekraani pealt väljas.

Lehe lugemine ekraanilt on lihtsam kui e-valimine.

Ma küsin vastu, et kui me jätame 20–30 protsenti oma praegustest lugejatest infoväljast välja, kas see on okei?

Lepiks ehk riigiga kokku üleminekuaja, et need, kes praegu tahavad saada iPadi selle iga päev koju kantava lehe asemel, võiksid võtta iPadi ja ülejäänutele viia leht koju? Kui me seda prooviksime, siis saaksime teada, kui vähe tegelikult on neid, kes päriselt ka ainult paberilt tahavad lugeda. Omal ajal oli Eestis väga palju pensionäre, kes taipasid, et kui pank pakub oma teenuseid internetis tasuta, siis tasub see vaev ära näha.

Mina hea meelega teeksin ainult ühte lehte. Praegu me teeme ju kahte väljaannet: teeme digiväljaannet ja teeme paberväljaannet. Jah, sisuliselt nad suures osas kattuvad, aga tehniliselt võttes on see üks paras peavalu.

Oleks väga tore. Aga detailid … Mainimata on jäänud näiteks see, et ega iga väljaande rahakott ei jookse kokku ainult tellijatuludest, vaid ka reklaamist. Need on umbes pooleks ja internetti ei mahu enam reklaami. Lugesite näiteks enne valimisi uudiseid? Mina ise lugesin, ka Sakalat. Telefonist ketrad: lõik ja reklaam, lõik ja reklaam. Reklaami oli enne valimisi sedavõrd palju, see tuli kuidagi ära mahutada.

Ma ütleks, et meil on üleminekuraskused ja me üritame neid muudatusi teha võimalikult valutult. Mitte teha revolutsiooni, vaid evolutsiooni. Võib-olla oleks üks kord plaastri äratõmbamine lihtsam, aga meil pole sellist paralleeluniversumit, milles saaksime katsetada.