(H)arutame energeetikat: mida teha, et tulevik oleks ilus ja olevik mitte nii valus?

Lugu ilmus algselt 14. detsembril Delfis ja Eesti Päevalehes.

Seekord (h)arutame traate ja kaableid.

Energeetika! Kunagi jagas Andrus Kivirähk „Rahva Oma Kaitses“ oma ettekujutust elektrisüsteemist. Seina sees asub üks siga. Ja see on tema kärss, mida me tunneme pistikuna.

Siga seina sisse meist keegi päriselus ei kujutle. Mis aga seal pistikupesa ja elektrijaama vahel üldse on, sellest väga lihtne aru saada ka ei ole.

Seekord püüame (h)arutades pihta saada, kuidas Eesti elektrisüsteem iga päev, tund ja iga sekund kokku tuleb – ühelt poolt elektronide voog (meie seadmetesse sisse) ja teistpidi eurode voog (meie rahakottidest välja).

Lihtne – tootmine ja tarbimine on kogu aeg süsteemis täpselt ühesugused. See kehtib ka täna. Kui varem ei olnud kellelgi eriti võimalik endale elektrit nurka koguda ja seda sealt vajadusel oma vajaduseks välja võtta, siis nüüd juba saab. Vaadake meie videot Toomasega, kes on oma koju ehitanud juhitava elektrisüsteemi. Tema maaküttepump ja elektriauto teavad, et peakaitse võimsusest mõlemale korraga ei piisa, ja oskab omavahel ära jagada, kes kuna „kõhu täis“ saab. Toomasel on garaaži nurgas ka „ämber“ elektriga – aku, mis talvel suudab kogu majapidamise elektrivajadust ise katta 4 tunni jooksul, suvel muidugi kauem. Odavatel tundidel laseb Toomas oma „ämbri“ elektrit täis ja kallistel tundidel võtab kasutusele.

Toomase moodi programmeerida kõik ei oska, kuid turul leidub juba selliseid pakkujaid, kes taoliseid süsteeme ehitavad. Kortermajade asukatel ei ole niisuguse tarkusega muidugi midagi peale hakata. Küll aga meenutas Toomas veel üht vana tõde – soojustus! Maja, mis peab sooja, on ise energiasalvesti. Ja suvel peab ta ka jahedust. Kõige tähtsam asi on oma maja soojapidavaks muuta. Euroopa Komisjoni volinik Kadri Simson teab rääkida, kuidas EL kavatseb koduomanikke üsna jõuliselt nügida, et elamute energiaklass lähikümnendil paraneks. EAS/Kredex on Eestis asutus, kes peab seda tegevust toetama. Soojustamine on väga tähtis, aga (h)arutusse see ei mahtunud. Delfi Ärileht tegeleb sellega lähiajal edasi. (H)arutus on aga sellest seast seal seina sees!

Vaadake ka Rohetiigri majandustoimkonna juhi Jaanus Purga ja Delfi toimetajate loodud Eesti energeetika tuleviku tasakaalumudeli pilti. Tegelikult ei ole vahet, kas me räägime tagasihoidlikust eramust või kogu Eesti elektrisüsteemist. Põhimõte on täpselt sama ka suures süsteemis – kui elektrit on parasjagu pakkuda vähe, saame me kasutada oma varusid – näiteks vesisalvesteid ja akusid. Saame mitte sööta oma elektriautosid ja lülitada tunniks-paariks maha kütte või ventilatsiooni nii, et tarbija ei märkagi.

Kui tuul aga kõvasti puhub või 1–2 vahetusega töötavad tehased inimesed puhkama lasevad, on pidu salvestite tänaval – vesisalvestid pumpavad vee üles, akud „söövad“ oma varud jälle täis.

Ja siis vaata palun uuesti Jaanuse tasakaalumudelit.

Kujuta nüüd endale ette, et kõik need seadmed on Eestis olemas – Eesti Energia ja Alexela salvestid, tuulepargid maal ja vees. Suurtest tootmisvõimsustest vajame lisaks esialgu LNG-, hiljem biogaasijaamasid, et süsteemis oleks rohkem paindlikke kiirreageerijaid. Utilitase kavandatav vesinikutehas aitab tuult salvestada ja samal ajal vesinikutootmise jääksooja näiteks Mustamäe kodudesse saata. Pisematest asjadest teevad oma tööd kodu- ja autoakud, päikesepargid mikrotootjate kodude katustel.

Ja saamegi pildi kokku. Isegi peakaitsme läbilaskevõimet ja seega ka ampritasusid ei pea tõstma, sest ükskõik, kas kasutate näiteks Eestis AS-i Vool toodetud kavalat autolaadijat, Toomase looduga sarnast seadmete tööjärjekorra süsteemi või mõnd muud optimeerimisülesannet lahendavat seadet (ja samast peakaitsmest), saame edaspidi rohkem. Nii saab kokku hoida ka võrguinvesteeringuid ja suurenev elektritarbimine ei tähenda päriselt kogu jaotusvõrgu reformi.

Ja nii suured kui väiksed salvestid söövad koos süsteemist välja kallid tipud.

Ei ole ju nii hirmus tulevik? Suuremate kodudega kodutarbijad saavad ehk 4–5 kõrgeima hinnaga tunni vältimisega hakkama iseseisvalt. Teisi aitavad „suurde“ (Elering) või „väiksesse“ võrku paigutatud salvestid, et tipuhindasid tasandada ka nende jaoks. Ja kõik targad seadmed tervikuna võivad kindlasti 20% võrra üldse vähendada meie tiputarbimist. Tipuhindu ei pea siis valitsuse otsusega ära lõikama või katma, mida on börside puhul kaalutud, need vajuvad ise madalamale.

Nagu rääkis energiabörsiekspert Marko Allikson, siis suurim oht sellele ilusale tulevikule on justnimelt see, kui riigid või EL sekkuvad börside hinnakujundusse, sest siis pole kellelgi enam huvi oma tarbimist juhtida. Ja nendel, kellel ei lubata defitsiidihetkedel korralikult oma investeeringute pealt teenida, puudub huvi tootmist kasvatada.

Aga mida siis teha, et tulevik oleks ilus ja olevik mitte nii valus?

Aidata neid, kes päriselt on hädas ja vajavad abi. Miinimumpalga saajaid otseste toetustega. Vanainimesi renoveerimata kortermajades, tehes nende majad korda ilma keerulise bürokraatiata ja suurema riigiosalusega. Ja nõnda edasi, vajadusepõhiselt. Ülejäänud peavad ise kohanema. Tehnoloogiaid, mida saavad kohanemiseks kasutada nii taksofirmad, pagaritöökojad kui ka suuremad kodumajapidamised, on olemas. Aga et need investeeringud oleks tasuvad, peavad inimesed ja ettevõtjad teadma – võit, mille nad saavad säästlikumalt toimetades, jääb neile, mitte ei liigu kasvavate maksude kaudu riigieelarvesse, et üle kogu välja toetada kõiki neid, kes vastavaid investeeringuid teha saaks, aga ei tee.

Liitu uudiskirjaga