Kaljulaid rohepöördest: riik ei pea tingimata aitama ettevõtteid, küll aga kodanikke

Kõik räägivad nüüd rohepöördest. Muidugi leidub neid, kes tahavad liikuda kiiremini ja mõistavad enda kui üksikisiku vastutust maakera tuleviku ees, on nõus loobuma küllalt paljust ja mõtlema oma keskkonnnakulu peale iga päev. Mööda Eestimaad ringi sõites ja tegelikult ka kogu laias maailmas tundub, et meie peale kasvavate põlvkondade hulgas on selline vastutustundlikkus ja vähemale tarbimisele suunatud eluviis vaat et domineeriv.

Ja siis on need, kes lubavad meile, et veel on võimalik mitte midagi muuta ja jääda kindlaks põlevkivienergeetikale. Või osta traditsioonilist, odavat ja musta elektrit meist idapoolt, kus keegi mingit rohejura ei aja. See on klassikaline ülilihtne lahendus keerukale probleemile ja nii nagu selliste lahenduste puhul ikka, paraku lihtsalt teostamatu ja teadlik luiskelugu. Kolmas seltskond on need, kes lubavad – kui me selle rohepöörde asjaga ühel pool oleme, siis ei pea enam mingi energiasäästuga tegelema, sest meil on küllaldaselt puhast ja puhta südametunnistusega tarbitavat odavat elektrit.

Ja siis on inimesed, kes veavad otsa otsaga kokku ja kellele see talv on olnud julm taandumine harjumuseks saanud elustiilist – olgu selleks siis vaevu toime tulemine või enam-vähem mõnus keskklassi elu oma korteri või maja, auto ja ühe mõnusa perepuhkusega aastas. Nad ei aruta planeedi kliima käekäigu üle, nad arutavad ja arvutavad, et milline tuleb järgmine elektri- või küttearve. Ja kõik need inimesed ei peagi tahtma aru saada, miks me oleme seal, kus me täna oleme. Rohepöördejutt ei huvita neid ega peagi huvitama. Nad tahavad, et meie otsustajad teeksid nii, et see probleem läheks ära. Kohe. Et energia oleks jälle nii odav, nagu varem oli, olgu siis börsipaketiga või ka fikseeritud hinnaga.

Tulevikus saab elektri hind olla pikaajalise keskmisena pigem alla 100Eur/MWh. Mitte neis kõrgustes, kus see hinnakõver viimastel kuudel tihti ekselnud on, aga mitte ka 30, nagu oleme harjunud.

Mis meist siis saab? Kus see kõik kokku saab ja mis hinnaga? Kui uskuda Eesti ettevõtjaid, kes on pannud pead kokku ja teinud eri sektoreid ja majandushuve arvestava tulevikumudeli, mida Rohetiigri teekaardina tuntakse, siis hind saab ikkagi olla pikaajalise keskmisena pigem alla 100Eur/MWh. Mitte neis kõrgustes, kus see hinnakõver viimastel kuudel tihti ekselnud on, aga mitte ka 30, nagu oleme harjunud börsil viimastel aastatel kujunema.

Mistõttu see oma kodus oma igapäevast elu elav inimene ei saa oma energiakulusid enam kuidagi ebaoluliseks. Aga ta saab need muuta madalamaks, kui riik ütleb talle ausalt, mis on ja mis ei ole võimalik. Ja mitte ainult ei ütle, aga läheb appi tegema, mis on võimalik. Ilmselt saavad kogu planeedil järgmiste põlvkondade jaoks energiahinnad olema olulisemad kui meie ja meie vanemate põlvkondadel. Seejuures tuleb alati silmas pidada, et iga pere energiakulu tuleb kokku kahest muutujast – energiaühiku hind ja energia tarbimise maht.
Eesti ettevõtjad on tänaseks ühiselt sõnastanud, kuidas võiks uuenenud energia- ja transpordimudel välja näha. Veelkord, nad on selle arvutuseni – pigem alal 100 eur/MWh – jõudnud turupõhise lähenemise kaudu. Paika jäävad kõik praegused eeldused, mis on kokkuvõtlikult sõnastatav kui turupõhine üleminek taastuvatele energiaallikatele.

Poliitikud, kellel on vähegi südametunnistust, peavad julgema inimeste ees seista ja ütelda välja tõde.

Poliitikud, kellel on vähegi südametunnistust, peavad julgema inimeste ees seista ja ütelda välja tõde. Ei, me ei saa lahkuda energiabörsilt, sest börs ongi see turg, mille vastu meie ettevõtjad saavad investeerida nii tootmisse, salvestamisse kui säästu. Ei, me ei saa loobuda rohepöördest, see ei ole mitte EL välja mõeldud spetsiifiline hullumeelsus, vaid üle 60% maailma majandusest, sealjuures valdavalt ostujõuline osa, on otsustanud muutuda keskkonnasõbralikumaks ning hoolib meie planeedi käekäigust. Aga mis meil sest, võib ju küsida? Meie majandus ja sealtläbi perede sissetulekud sõltuvad paraku suuresti ekspordist, ise endale asju müües me rikkus kokkuvõttes ei tõuse. Kes meie saastavalt toodetud kaubad ja teenused ühel päeval ära ostab? Varsti enam mitte keegi või vähemalt mitte keegi neist, kes meie küsitavat hinda maksta suudab.

Ei, me ei saa enam atra seada. Me oleme niigi 10 aastat hilinenud! Sajandi esimesel kümnendil ei olnud tuulikute juurdekasv Eestis üldse halb ja seejuures leiti kohalikega ühine keel läbi kogukonda panustamise nii Virtsus kui Pakri tuulepargi ehitusel. Aga meil ei olnud ühiselt kokku lepitud skeemi, kuidas kogukonnad tuulikutelt ka mingisugust tulu teenivad (nagu olid ju kaevandustasud Ida-Virumaal). Sellepärast oleme nüüd jäänud sabassörkijate hulka. Jah, me võime olla kindlad, et varustuskindlust saab tagada ka ise midagi ehitamata, aga siis anname ära suure tüki majanduskasvust ja muudame kõik sektorid haavatavaks sellega, et oleme alati regiooni volatiilsemaid hinnapiirkondi.

Kui nii suur osa ühiskonnast ei olnud valmis, siis päriselt seda vaid nende endi süüks pidada ei saa.

See, mida ma kirjutan, on aus, kuigi võibolla mitte kõigile meeldiv jutt. Kirjutan, sest pea liiva alla peitmine ei aita meid. Võib muidugi üsna tuima ühiskondliku kõrvakuulmisega öelda, et börsihind kõigubki ja ise on nad ju kõik süüdi, et pole kodusid soojustanud ja investeerinud. Aga miks nad pidanuksidki, kui puudus nii hinnasignaal kui poliitiline signaal, et talveks tuleb valmistuda? Kui nii suur osa ühiskonnast ei olnud valmis, siis päriselt seda vaid nende endi süüks pidada ei saa. Laulvaid rohutirtse on kena kuulata ja valida, sipelgas oma tüütu kartulikoorte söömise jutuga ei ole populaarne muidu kui väga pöördelistel aegadel.

Riik on teinud just vaesematele inimestele kodude soojustamise keeruliseks. Pikka aega juba on olnud võimalik õiget ajahetke tabades, keerulisi dokumente esitades ja kaaskodanikega võidu joostes kortermaju soojustada. Aga muidugi on selleks olnud paremini valmis need, kes iga päev vaevu otsa otsaga kokku ei venita, vaid loevad lehti, on kursis võimalustega ning suudavad keerulisi pabereid korda ajada. Või panite tähele üht hiljuti toimunud Eesti kaasaegse majanduse ajaloo üht suurimat ettevõtete ühinemist, kui koguni 205 erinevat ettevõtet panid leivad korraga ühte kappi? Kohe selgus muidugi ka, et tegemist oli toetusmeetme eripärast tingitud skeemiga, kus toetuse saamiseks pidi iga paneel eraldi ettevõte olema.

Nii on soojustamismeetmestki saanud mitte lihtsalt tuluneutraalne toetusmeede, vaid meie sotsiaalpoliitikale tüüpiline teenus, mis soosib pigem ärksamaid, toimetulijaid. On viimane aeg „järjekordse suure taotlusvooru avamise“ asemel saata Kredexi tublid inimesed aktiivset müüki tegema nende kortermajade asukate juurde, kes iial ei tule ise küsima. Nende juurde, kes ei küsi, sest neil lihtsalt ei ole seda vaba aega ja pealehakkamist, sageli aga üldse teadmistki, et tegelikult on ka sellised võimalused.

On viimane aeg „järjekordse suure taotlusvooru avamise“ asemel saata Kredexi tublid inimesed aktiivset müüki tegema nende kortermajade asukate juurde, kes iial ei tule ise küsima.

Sest nagu ütles meie peaminister – elu keskmise palgaga ongi väga raske. Aga paljude kortermajade paljudele asukatele, eelkõige Tallinnast kaugemal, on keskmine palk ilus unistus. Majade soojustamine, kus ei ole toimivat ühistut, kus osad korterid on tühjad jne., vajavad erilähenemisi, aga nad kõik on ses mõttes sarnased, et tegutsema peab riik ja omavalitsus. Kredexi järjekordne taotlusvoor neid inimesi ei aita. Kõik kodanikud ei saa kunagi projektikirjutajateks, rahataotlejateks ja rohepöörde entusiastideks.

Riik ei pea aitama ettevõtjatel toime tulla. Ettevõtted surevad ja sünnivad majandusolude järskude muutuste käigus alati. Riik peab tagama, et see toimuks ausal turul. Aga kodanikku aidata on riigil ruumi küll. Eriti kui vaja on vaid isetasuva projekti käimalükkamine inimeste jaoks võimalikult mugavaks teha. Ärge oodake aga jälle taotlejaid, minge pakkuge korteriühistutele – siin on leping, teeme teie maja korda, soojaarved kahanevad, laenumakse tuleb selline, kas tahate?

Praegused toetused, mis on nagu plaastrid suurele verejooksule, on põhjendatud vaid esimese ehmatuse üleelamise vajadusega. Kuid Eesti inimeste energiasäästuvajadust nende samade inimeste maksurahaga pikaajaliselt kinni maksta ei ole mõeldav. Juba järgmiseks talveks peame olema oma eelarvetes kohanenud, aga sellega on lihtsam leppida, kui ka pikaajaline lahendus tuleb ise koju kätte.

 

Artikkel meeldis? Liitu allpool meie uudiskirjaga ja ole kursis president Kaljulaidi viimaste tegemistega!

Liitu uudiskirjaga