President Kersti Kaljulaid: kui tõllast sai uuesti kõrvits

Intervjuu ilmus ajalehe Kes-Kus novembrinumbris.

TÄIESTI VABA SÕNAGA: Kõik me teame seda muinasjuttu, kui Tuhkatriinu kõrvitsast sai tõld ja ta sellega otseteed kuningalossi kimas. Ent täpselt südaööl muutus tõld tagasi kõrvitsaks. Kersti Kaljulaid pidas presidendiametit viis aastat, ka tema tõllast sai uuesti kõrvits. On saabunud aeg, mil keegi ei ava enam autouksi, ent samas võib arvestada oluliselt suurema vabadusega. Selle tõestuseks kutsus Juku-Kalle Raid Kersti Kaljulaiu Vabaduse platsi Kuku klubisse vabadust tähistama, elukese veeremisest pajatama ja väikest veini jooma. Kersti võttis kaasa oma sõbra Kristina Märtini.

Pool aastakest tagasi olnuks vähemõeldav, et president potsatab tundideks ühte Tallinna baari – ilma et peaks kuhugi edasi tormama. Aga ajad muutuvad ja situatsioonid muutuvad ka; eilne võimatu on tänane kena laiskelu, mis ei kohusta suurt millekski. Niisiis haarame tugitoolid ja hakkame lösutama, timmides vaikselt joogikest ja veetes rõõmsameelselt aega.

Juku-Kalle Raid: Sa oled kolmas kord oma elus Kuku klubis! Seda tuleks tähistada!
Kersti Kaljulaid: See väärib tähistamist jah! Mida, nagu ma saan aru, olemegi tegemas. See on selle istungi mõte.

J-K.R: Kolm korda on väärikas number, äkki peaks sulle küsima Kuku klubi kliendikaardi?
K.K: Ma ei tea, mis need tingimused on? Ma ei kuulu ühtegi loomeliitu ja ainuke looming, mis minu sulest on tulnud, on igasugused erinevad kõned ja seda ka ainult suure surve all. Kui väga vaja, siis kirjutan. Sahtlisse ei kirjuta. Midagi muud üldse ei kirjuta.

J-K.R: Sul on mitu raamatut ilmunud.
K.K: Kaks.

J-K.R: Kahega sa peaksid kvalifitseeruma kirjanike liidu liikmeks, kui sa tahaksid.
K.K: Need on kõnede kogumikud. Ma ise ütleksin, et süžeeliin on nõrk. Kuigi ta on võib-olla seal olemas. Ja teemad korduvad. Realismi on seal ka palju.

Kuna president on riigi esimene filosoof, siis vahetada seda vaatenurka, seda prismast, kui tuleb uus, on päris kasulik meie riigile.

J-K.R: Kunagi sa kirjutasid KesKus’i, et oled äärmiselt halva rutiinitaluvusega inimene. Ometi, viis aastat presidendiametit pidada, sa ei saa öelda, et ei ole rutiinne. Ja sa olid valmis olema veel viis aastat.
K.K: Kohusetunne sai minust võitu. Ma ei varjanud seda juba 2016, kui fraktsioonides olid arutelud selle üle, et kuidas peaks välja nägema Eesti presidendi tööaja pikkus. Siis mulle tundus, et seitse aastat olgu maksimum, aga selle-eest saaks sind vaid korra valida. Ja tead, miks see hea on? Muidu, kui üks kord saab veel valida, siis hakkab kohe algusest peale suur seletamine, et midagi tehakse, et saada tagasi valitud, või jäetakse tegemata, et saaks tagasi valitud. Seetõttu oli meil meeskonnas postulaat, et mitte midagi ei tee selleks, et saaks tagasi valitud ega jäta ka tegemata. Ma arvan, et kuna president on riigi esimene filosoof, siis vahetada seda vaatenurka, seda prismast, kui tuleb uus, on päris kasulik meie riigile.
Toomasel oli „Elagu Eesti“. Minul oli „Hoiame Eestit“, uuel presidendil on „Tark Eesti“. Ma arvan, et erinevad vaatenurgad on head.

J-K.R: (Väga kõhklevalt) Ma ei oska midagi öelda, minu meelest on liiga üldsõnalised need presidendi filosoofiad. Seal ei saagi ju üle kahe lause suurt öelda. Mis kuradi „Hoiame Eestit“?
K.K: (Vaidleb resoluutselt) Jaa, aga see on nagu signatuuri osa. Nagu saate kõll või signatuur. Kõll peegeldab elu. No näiteks seda, et pidupäevadel saavad naised rohkem peksa kui tavalistel päevadel. Seda osa Eestist ei hoia pidupäeval…

J-K.R: Tuleb välja, et Eestis pidupäevad ei ole üldse teab mis pidupäevad. Suure osa jaoks.
K.K: Ma ei tea, kui suure. Loodan ikka, et väikese. Kuid märkimisväärse osa jaoks. Eesti ühiskond arvab, et heaolu on kõrge sissetulek inimese kohta. Mida ta ongi. Aga ühiskonnana on alati küsimus, et kui suure osa me tahame panustada, et ka nendel, kellel on elus vähem hästi läinud, läheks hästi. Inimesed, kellel on erivajadused, kehv kasvukeskkond olnud ja seetõttu hariduslik puudujääk, mida nad hiljem tahaksid parandada. Kui vastutulelik on meie ühiskond selliste inimeste soovide realiseerimisele ja kaasa aitamisele. See ongi heaoluühiskonna märk. Sealt see „Hoiame Eestit“.

J-K.R: (Teemat vahetades) On sul nüüd väga imelik elada peale presidentuuri, mil keegi ei tee enam autouksi lahti, kari turvamehi ei jookse järel. Selline morn ja vähetähtis aeg on äkki saabunud!
K.K: Mul on ihukaitse. Mul on ka autojuht, aga ma olen täiesti võimeline iseseisvalt autouksi avama ja sulgema. Isegi – uskumatu küll, eks! –, aga ka autot juhtima. Kõik need käelised oskused on säilinud. Logistilises mõttes muidugi ei jõua enam kümmet asja päevas, aga nii palju ei ole õnneks ka nõudlust. (Muigab rõõmsalt) Selle töökoormusega, mis mul täna on, saan hakkama vähendatud meeskonnaga.

Minu meelest ei ole võimalik olla õnnelik, kui liiga palju on ümberringi õnnetust, mida saaks parandada

J-K.R: Sa ütlesid, et heaolu näitaja on enam-vähem mõnusavõitu sissetulek inimese kohta. Üks näitajaist, tähendab.
K.K: (Veendumusega) Minu meelest on euroopalik tähendus heaoluriigist, et riik on viimase instantsi kindlustuse pakkuja. Kui tõesti ükski turvavõrk sind ei pidanud, siis riik tuleb lõpuks ja toetab sind. Selles mõttes olen ma läbi ja lõhki eurooplane. Minu meelest ei ole võimalik olla õnnelik, kui liiga palju on ümberringi õnnetust, mida saaks parandada. Seetõttu on mulle euroopalik riigipidamise kunst meeldivam kui ameerikalik.

J-K.R: Sinu enda elus oli periood, kui kogusid 8 või 9 kuud külmkapi jaoks raha.
K.K: Ma ootasin oma teist last ja otsustasin, et selleks ajaks, kui Siim sünnib, peab olema kindlasti külmkapp majapidamises.

J-K.R: (Uudishimulikult) Kus sa enne hoidsid oma kraami, harjavarrega akna taga nagu Moskvas või?
K.K: (Mingi imeliku uhkusega) Minu köök oli talviti Puiestee tänaval nõnda palju külm küll, et mingit külmkappi ei olnudki vaja. Pigem oli nagu see, et seda kööki ei saanudki kasutada muuks kui külmkapiks külmal ajal. Aga Siim on kevadel sündinud ja siis tuleb ju suvi. Ja siis tundus, et oleks parem, kui oleks üks külmkapp ka. Ahju ka ei olnud. Ma oskan siiani puuküttega ahjus toidu valmis teha, väga hästi, lükkan söed taha ja teen ahjurooga või kringlit.

J-K.R: Kaheksa kuud rahakogumist ja tulidki külmkapp ning õnn majja?
K.K: Tollel hetkel täiesti. Ja ma arvan, et ka täna on inimesi, kes peavad kõvasti säästma selleks, et kestvuskaupu soetada. See on kindel, et nii on…

J-K.R: (Karjatab) Kestvuskaup? Sa ütlesid sihukese sõna nagu „kestvuskaup“!?

Kristina Märtin: (Kersti sõbranna Kristina on seni vait püsinud, aga nüüd hüüab õuduseseguse üllatusega) „Kestvuskaup!“ Ossaraks, ma polnud kuulnudki sellist sõna.

K.K: (Täiesti häirimatult ja külma kõhuga) Neid inimesi on palju, aga mööngem, et vähemalt suurem osa meist saab täna sellega kiiremini hakkama kui 8 kuuga. Kes ikka keskmist palka teenivad.

J-K.R: Millega sa tol ajal tegelesid, et see palk nii väike oli? Tõenäoliselt oma erialaga, töötasid bioloogina.
K.K: Ülikoolis jah. Olin just ülikooli lõpetanud. Ja siis üritasin seal tööga leiba teenida. Üldse ei tulnud välja. No ei tulnudki. Pärast Siimu sündimist, siis kui uuesti tööle läksin, siis juhtus see juba erasektoris.

J-K.R: Sa ütlesid siis, et pead teenima kolm keskmist palka. Ühe endale ja…
K.K: (Kiirelt täiendades) Jah, ja siis veel kaks keskmist palka – kummalegi lapsele. Just selline tööplaan oli. Mida sai neile tutvustatud ka, Silja oli kuskil viiene või kuuene. Ma küsisin, et kumba teed tuleks käia tema arvates lapsevanemal? Kuuene laps oli täitsa tark minu arust ja täitsa tasus temaga seda arutada. Kas sellist, kus ema on palju kodus, aga kogu aeg arvutame, et kas tuleb ots otsaga kokku või ei tule.

J-K.R: Aga ilma külmkapita?
K.K: (Irooniliselt) Kestvuskaup oli juba Siimu sünnist olemas.

(Sõna „kestvuskaup“ kuuldes hakkab Kristina jälle naerma.)

K.K: (Veel häirimatumalt) Ja teine variant on, et peate ise hakkama saama, aeg-ajalt isegi lasteaiast venna koju tooma. Aga seda ma garanteerin, et kui on vaja ikka ilusat kleiti või lakk-kingi, siis saab. Mis tol ajal olid laste hulgas väga popid. Valged sukkpüksid ja lakk-kingad. Eurovisioon tuli hiljem. (Kõrvalmeenutusega) Ma olin väga uhke, et ostsin oma lapsele Eurovisiooni pileti, ta väga tahtis. Kuigi see maksis 500 eeku.
(Mõtleb) Elus on palju tööd tehtud ja nemad on kasvanud lihtsalt minu kõrval. Nii nagu nad olid. (Naeruga pooleks) Ükskord juhtus selline asi, et läksin Stenbocki ja pidin Siimu kooli viima, ta istus tagaistmel. Ja ma unustasin ta kooli juures maha panna, kelm muidugi ei öelnud ka enne, kui ma kohal olin Stenbockis. Mõtlesin oma töömõtteid juba, et mis see ja see kõik ees. Siim sai kohe muidugi aru, et midagi toredat on juhtumas ja püsis hästi vagusi. Kuni Stenbockis tõusis tagaistmelt, et ohoo, mina olen ikka siin. Vanematele lastele ma olin veidi nagu vanem sõber ja sissetuleku allikas. Lapsevanemana ma kindlasti hea ei olnud.

See inimeseks olemise kõrge kunst, see ongi üha enamate tööde sisu. Kui masinad teevad teised tööd ära.

J-K.R: Sa oled märgatava osa töötanud ametikohtadel, mida võiks üldistavalt nimetada sõnaga müügimees.
K.K: Kuule jah, see presidendiaeg oli ju ka Eesti müümine. Ma mäletan, kuidas läksin ära müügijuhi kohalt Eesti Telekomis, tol ajal oli see veel Eesti Telefoni ärikliendi talitus. See, et töö välja tuli, on üks aspekt, aga ma tahaks ka midagi muud teha, ja siis ma tegingi midagi muud.

J-K.R: See ei olnud ju ka esimene müüginaise koht.
K.K: Ei olnud – ja ei ole ka viimane. Stenbockis ju samamoodi, mis sa seal teed, ikka müüd riiki. Kontrollikojas võib-olla jah oli seda vähem. Ma olin enne ka ühes väikeses ettevõttes. Samamoodi müügitööga. Ja ei suuda eristada seda müügitööd ja projektijuhtimise tööd: alati, kui oled midagi maha müünud, jääd vastutama selle eest, et see toode või teenus saaks ka tarnitud. Ehk minu meelest ei ole võimalik müügitööd projektijuhtimise tööst eraldada.
Sel alal on oluline ka inimeseks olemise oskus. Et teised inimesed oleksid ka rahul ja õnnelikud. See win-win olukord. See inimeseks olemise kõrge kunst, see ongi üha enamate tööde sisu. Kui masinad teevad teised tööd ära. Taavi Kotka ütleb, et kui me suudame mingit tööd detailselt kirjeldada, siis ei ole mõtet inimest seda tööd tegema panna.

J-K.R: Ei kao need inimesed kuskile, ikka on mõni taat, kes ripub lehepuhuri otsas.
K.K: Aga tegelikult ei peaks ju. Sest sa võiksid panna selle lehepuhuri nunnu starship’i külge ja ta puhuks samamoodi. See töö on kindlasti demehitatav.

K.M: (Põnevusega) Kas lehepuhur on kestvuskaup?

J-K.R: Sul on üks huvitav töökoht olnud Irus. Iru elektrijaama juht. Räägi sellest.
K.K: Seal oli ka väga palju müügitööd. See asus nii oma tehnoloogiliselt baasilt kui ka muu mentaalsusega täielikult 1980-ndates. Jaam on 80-ndatel käivitatud, kõik oli nii, nagu alati oli olnud. Oli ilmne, et nii ta päriselt ellu ei jää. Oli ehk võimalik saavutada vähe paremat efektiivsust, aga tuli läbi mõelda, et mis saab Iru jaamast näiteks siis, kui kaks turbiini enam ei toimeta. Hakkasime otsima. Sai prügivärki vaadatud, Ragn-Sellsiga arutatud – ja lõpuks prügijaam temast saigi.

J-K.R: Iru jaam pärineb ju ka ajast, mil inimesed ei viitsinud. Ikka selle aja tegelased pajatavad, kuidas töö ajal viina visati või soojakus magamas käidi.
K.K: Elektrijaamas – kus taga on suure hulga tallinlaste küte – seal oli ikka see inseneri uhkus, et me teeme seda tööd korralikult ja ausalt. Ma seda küll ei ütleks, et keegi keeras ennast soojakusse nurruma ja kellelgi teisel oleks seetõttu oma kodus külm hakanud.

J-K.R: Läheme nüüd hoopis vanemasse aega. Sinu juured olla viikingite juures, mis on päris jõuline sedastus.
K.K: (Naerab) Muidugi olen rääkinud, et viikingite juures. Tead miks? Minu esiisade talu on allpool Viidumäe panga piiri. Kunagine maakerke ala, mis Viidumäe pangast jääb mere poole, see on noorem kui tuhat aastat. Sellelt alalt tuleb ikka välja viikingiaegseid leide. Ja kuna minu esivanemate talu jääb sinna peale, siis loogiline, et tõenäoliselt on mul viikingite juured. (Laiendavalt) Ma kasutan seda siiski ainult selleks, et selgitada oma iseloomu. Kehva iseloomu, ütleme siis nii. Ema poolt olen ma mulk. (Mõtleb) Aga see oleks veel solvavam. Sa võid ju öelda, et mul on selline kehvapoolne viikingi iseloom. Proovi sa öelda, et see tuleb emapoolsest mulgi suguvõsast…. Ai-ai-ai. Oleks väga solvav.

J-K.R: (Noogutab nõusolevalt) Nojah, me teame ju kõik! Viikingid olid jõhkrad ja mulgid ihned.
K.K: (Hasartselt) No vat-vat! Ma olen nii ühte kui ka teist. Jõhkralt ihne. (Üldine naer, aga kõige kõvemini naerab Kristina.) Mida ma küll tahaks öelda, on see, et pool mulk ja pool saarlane, tead, miks on hea olla? Sest sa kunagi ei tea, kas sul on parasjagu kallal see mulgi kangus või saarlase jonn. Saad alati öelda, et see on see teine.

J-K.R: (Üllatunult) On sellel mingit vahet siis või?
K.K: (Nördinult) Mulgi kangus on ikka hoopis teine asi kui saarlase jonn. Kuidas sa siis aru ei saa? Sa saad sellest aru, kui sa näed ühte või teist. Sa ei ole kunagi näinud jauravat mind.

Aga ükski kirjutatud tekst, ka see, mille kohta ma ütlen, et seal ei ole ühtegi mõtet sees, ei ole asjata kirjutatud. Sest see käivitab mind ja teisi.

J-K.R: (Ei jäta jonni) Sina võib-olla saad aru, kumb sul parasjagu kallal on. Aga vaesed teised?
K.K: (Kõhkleb) Ma ei tea jah. Sõbrad Vabariigi Presidendi kantseleist andsid välja teose – mis kadus ühe ürituse käigus ära, aga on arvutis olemas –, kus leidub just neid asju, mis iseloomustavad seda, kui ma ei ole parasjagu väga rahul olukorraga.
Oli kohti, kus sain kõne, milles polnud ühtegi mõtet, aga ma ei viitsinud seda ka muuta. See ei tähendanud, et ma kannan selle kõne muutmata kujul ette, kuigi siin ei ole ühtegi mõtet. See tähendas, et ära näe vaeva selle tekstiga, ma lähen räägin peast.
Aga ükski kirjutatud tekst, ka see, mille kohta ma ütlen, et seal ei ole ühtegi mõtet sees, ei ole asjata kirjutatud. Sest see käivitab mind ja teisi. Sa lugesid selle läbi, sa tahad sellega vaielda, siis sa lähed sinna pulti ja sa vaidled. Paljud tekstid kõnede raamatust on sedasi sündinud. Aga nii ei tohi teha väga olulistel hetkedel. Nii tohib teha, ütleme, keskmise suurusega konverentsidel. Kindlasti mitte laulupidu avades või vabariigi aastapäeval.

J-K.R: Keskmise suurusega poliitikakonverentsidel aetakse ajast aega, aastakümneid, täpselt sedasama kohutavat korrektset plära.
K.K: Sellest ei saa ka mina aru, miks inimesed ei kasuta seda ilmset konkurentsieelist ära ja ei räägi sellele trafaretile vastukaaluks lihtsalt midagi muud. Üsna levinud on tulla ja öelda 44 korda järjest sedasama. Aga sa saad seda edastada ju nii, et selles on lugu sees. Kui sa teed suu lahti, peab olema lugu sees selles, mida sa räägid. See on mulle ülioluline.

J-K.R: Üks esimene lugu, mida sa jutustasid, oli rästast…
K.K: (Kiirelt) Ei mäleta. (Kohe sinna otsa) Mäletan! Sa mõtled lindu! Vainurästast!

J-K.R: Eesti Looduses ilmus su kooliajal.
K.K: Jah, ja kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis üks suur põhjus, kaks asja. Üks asi, et mul oli koolis imearmas eesti keele ja kirjanduse õpetaja. (Tallinna 44. keskkool, tänane Mustamäe Gümnaasium – toim.) Neid oli isegi kaks, nad vahetusid, aga mõlemad olid armsad. Õpetaja Peet ja õpetaja Velling. Sa peaksid neid ka mäletama! Nemad olid mõlemad sellised, kes ei pahandanud sinuga, kui kirjanditeema oli, et mille poolest erinevad Puškin ja Lermontov ja sa tõestasid igaks juhuks kirjandi lõpuks ära, et erinevad võib-olla küll, aga väga sarnased kirjanikud on.
Siis tuli meil ükskord vene keeles umbes sama teema. Ja ma mõtlesin, et oo, mul juba on selline kirjand. Tõlkisin ära. Vene keele õpetaja pistis karjuma, et „kuidas te julgete niimoodi mõelda!“. Kogu klass asus – me olime juba suhteliselt suured ja sõnakad – seisukohale, et aga eesti keeles ju tohtis niimoodi. Miks siis vene keeles ei tohi? Ma ei mäleta, mis sellest loost sai. Ma arvan, et sain eesti keeles viie ja vene keeles kahe.
Ja teine pool on teksti tihedus. Ma mäletan, et kui oma esimese teose selle vainurästa kohta tegin, viisin ta Raivo Männi kätte. Seda oli oma kõva 30 lehekülge. Raivo luges seda natukene ja ütles, et tead, maailmas ei ole nii paksu teadust olemas, mis viiele leheküljele ära ei mahu.
(Teeb pausi) Viimased viis aastat saatsin tekstid Taavi Linnamäele, küsisin igaks juhuks, et läks see nagu liiga kaugele…

J-K.R: Said sõimata ka?
K.K: Ei saanud.

J-K.R: Keegi ei julgenud.
K.K: Vastupidi, kõikidel nendel kordadel oli tegemist mingite kultuurisündmuste kõnedega. Iga kord ütles Taavi, et see tekst on küll erinev, aga see publik on ka erinev. Mingis mõttes minu alateadvus saab mõjutatud sellest, et ma kujutan ette seda seltskonda, kellele ma räägin ja siis tuleb ka see tekst. Aga ta tuleb igal juhul kuidagi seljaajust.

J-K.R: Kas su huvi vainurästa vastu hakkas ka zooloogiaõpetajast, meil oli ühine õpetaja Tiiu Saava?
K.K: Ei hakanud. Mina sattusin õue peal mingite sõprade sabas Georg Aheri loodussõprade ringi. (Uhkelt) Ma olen osalenud isegi mälumängudes ja võitnud seal oma isikliku raadio! Ma olin nii uhke, see oli raudselt kõige uhkem pill meie majas. Ka need olümpiaadid… No Moskvasse olümpiaadile kupatas ikka õpetaja. Algul vabariiklikule ja siis Moskvasse. Loodussõprade Majas tehti veits teisi asju. Ka seal tuli uurimistöid teha.

J-K.R: Made in Saaremaa, aga sa elasid juba väiksena ikkagi Tallinnas ja Mustamäel. Kuidas Mustamäe toona tundus? Oli see sinu jaoks normaalne keskkond?
K.K: Ei olnud tegelikult. Mul olid mõned vanatädid, kes elasid Kivimäel. Ses mõttes kulgesin päris tihti läbi Nõmme ja Hiiu Kivimäele ja tagasi. Minu unistuste elukoht terve elu on olnud Nõmme. Meil isegi ühe töökaaslasega Eesti Energias, ma nime ei hakka praegu ütlema, oli naljaga pooleks kokkulepe, et igaüks elab Nõmmele nii lähedal, kui rahakott parasjagu võtab. Tema elas siis nendes Teaduste Akadeemia valgetes majades Trummis. Aga mina elasin Mustamäe tee 193, mis on juba Nõmmele lähemal kui Mustamäe tee 100. Männi pargi teises otsas.
Nõmme on olnud minu unistuste elukeskkond ja ma siiani – mitte ainult Nõmmel, vaid igal pool, kus käin – vahin maju. Kuidas nad on ehitatud. Mustamäel on keeruline seda teha. Minu lapsed ei õppinudki eristama, kuidas näeb välja Silja maja ja kuidas sellest aru saada. Seal betoonmetsas nemad orienteeruma ei õppinud.

J-K.R: Iga kord traavisid valesse majja?
K.K: Põhimõtteliselt jah, see oli alati tohutu üllatus Georgile, et miks just see maja ja mitte teine. Ta ei saanud kunagi aru, kuidas mina tean, milline maja. Aga isegi praegu, kui ihukaitsjatega õhtupimeduses jooksime, siis neil ei jäänud muud üle kui mind usaldada, et ma tõesti tean, et selle kangi alt saab kuskile.

J-K.R: Kas Nõmme keskkonda tunned ka hästi? Tänavaid ja muud?
K.K: Pääskülas võin juba ära eksida küll. Ja teisel pool Vabakat kohe kindlasti olusid ei tunne. Sest see jäi Mustamäelt jalutades juba kaugeks. Nüüd tunnen muidugi paremini, sõidan rattaga läbi kogu aeg.

J-K.R: Kunagi sa rääkisid mulle kooliajast ja teatasid, et tollase kooliga – nõukogudeaegne! – sa absoluutselt rahul ei olnud.
K.K: (Sarkastiliselt) Kas sina olid või?

J-K.R: (Ehmunult) Mina? Ei!
K.K: (Veel sarkastilisemalt) Ja miks mina oleks pidanud olema? Sellepärast, et ma olen tüdruk? Selline valgete põlvikutega?

Sellest oli kogu aeg häda, et ma ei olnud piisavalt valgete põlvikutega.

J-K.R: (Teeseldud hämmingus) Sa ei olnudki siis valgete põlvikutega tüdruk?
K.K: Ei olnud jah, sellest oli kogu aeg häda, et ma ei olnud piisavalt valgete põlvikutega. (Jätkab küsitlemist) Nii, Juku-Kalle, miks sulle kool ei meeldinud?

J-K.R: (On rollide vahetusest pisut häiritud) Sinna õpetajaskonda sattus sisse ideoloogilisi tõpraid, mis tähendab, et süsteemina oli ta muidugi vastik.

K.M: (Pistab vahele) Jah, Juku-Kalle, räägi sina nüüd ka, Kersti saab vahepeal vähemalt veini juua.
K.K: (Juba heietab edasi) Kool oli esimene koht, mis viitas nõukogude repressiivaparaadile. Kus sulle tehti selgeks, et sinu argumendid või sinu tahe arutada ei ole mitte midagi väärt, sina ole vait ja tee, nagu öeldakse. Seda oli ikka väga, väga palju ja see hakkas peale esimesest klassist. Mina, kes ma olin kodus kogu aeg tohtinud mida iganes küsida ja vaielda, sain ootamatult teada, et selle asja nimi on ninakus. Ma ei teadnudki, et selline sõna on üldse eesti keeles olemas. See oli see, kus minul läksid kooliga kohe suusad risti. Ma läksin ju kuueselt kooli. Septembri lõpuks olin ma jõudnud järeldusele, et ma ei taha seal käia. Ja siis ma ütlesin, et lähen lasteaeda tagasi, sest definitsiooni järgi ma ei pea praegu koolis käima. Tead, mis argumendiga ema mu ümber veenis? Et ma olen juba 30 päeva ära kannatanud ja ma muidu pean selle järgmine aasta kõik uuesti ära kannatama. Ja see viis mind selleni, et ma lugesin kokku kõik päevad, kui palju ma veel pean üldse koolis käima – 11. klassi lõpuni. Kirjutasin selle joonlaua peale: Kersti Kaljulaid, 11b. Ja panin selle lauasahtlisse 11. klassi ootama ning see joonlaud ootas mu ära. Ma käisin selle joonlauaga 11. klassis koolis. Aga selleks ajaks ilmselt, noh, nagu sina…

J-K.R: (Uskumatult) See kõlab nagu krahv Monte Cristo, kes vedas oma kaljuvanglas paarkümmend aastat seinale iga päeva kohta kriipsu.
K.K: (Jätkab segamatult pooleli jäänud lauset) …siin õpetaja tagatuba tuli juba oluliselt appi, sai öelda, et valmistad ette mingiks olümpiaadiks või viktoriiniks ja tundidest jalga lasta.
(Ohkab sügavalt) Aga kasvõi 8. klass. Mulle siiani teeb haiget, kui mõtlen… Meil oli kutsesuunitluse komisjon. Ma teadsin täpselt, kelleks ma tahtsin saada, mõtlesin, et lähen räägin õpetajatega sellest, mis on minu unistus.

J-K.R: Ja mis see oli sellel hetkel?
K.K: (Enesestmõistetavalt) Einoh! Bioloogiks tahtsin juba siis saada. Ja ma mõtlesin, et ehk mul õnnestub rääkida – et olen küll inglise keele klassis, aga kuna paralleel oli keemia ja bioloogia –, et ehk saan võtta mõne lisatunni, mul oleks seda keemiat rohkem vaja. Aga tuli selline tore arutelu, kus ma vastasin tund aega küsimustele, miks ma ei kuulu leninlikku komsomoli. Ja mind ähvardati, et ma ei saa mitte kunagi ülikooli. Aga mina teadsin just kedagi, kes ei olnud komnoor ja oli ülikooli loodusteaduskonda sisse saanud. Kusjuures võrdsete punktidega. Ja ma ütlesin, et see ei ole üldse tõsi. Lõin oma tehnilised argumendid lauda, aga see kõik ei aidanud. Ja sellist asja oli koolis nii palju, vaatamata toredatele õpetajatele, keda meil ju kah ette tuli. Umbes pooled, arvan, olid jumala toredad õpetajad.
(Meenutab) Samas… Mõni oli selline, et… Kui keegi meie koolist füüsikat läks õppima, siis küll puhtast uudishimust, et kas see aine on üldse omandatav… (Naerab vaikselt)

J-K.R: Ilmselt on see kõik muutunud.
K.K: Muidugi on. Kui sa mõtled kasvõi kehalise normatiivid. Tänapäeval hinnatakse ikkagi igaühe pingutust.

J-K.R: (Õiendab) Siis ka hinnati! Minu nimel oli kooli rekord 100 meetri jooksus. 3 minutit, 27 sekundit.
K.K: Minu oma oli 17,7. Pole ka nagu kõige vingem tulemus.

J-K.R: (Õiendab edasi) Ma ei saanud enam aeglasemalt joosta, muidu oleksin pidanud seisma jääma.
K.K: (Lahkelt selgitades) Mina olin sinust parem tüdruk ja tahtsin paremat hinnet kui kaks, aga ei saanud. Õpetaja pühendas väga palju aega selle peale, et meie peale karjuda, et me oleme aeglased, aga mitte kordagi ei näidanud ta ette, kuidas paganama moodi nende stardipakkude pealt minema saada. Ma sain selle teada alles Taavi Linnamäe korraldatud seitsmevõistluselt umbes viis aastat tagasi. Ma arvan, et mu 100 meetri aeg läks oluliselt paremaks.

J-K.R: Mingil hetkel ajasid sa mingis netigrupis seltsimeestel sõna otseses mõttes sita keema, kui sa vihjasid, et nõukogudeaegne lapsepõlv ei olnud õnnelik. Nad solvusid, et kuidas sina tuled nende lapsepõlve ära võtma. Mida sina ka õnnelikust lapsepõlvest üldse tead!
K.K: Ma olen selle peale mõelnud… Ehk ikka inimesed rääkisid, kui helge oli nende lapsepõlv. Ja tihti olid need inimesed, kelle vanematel oli oluline roll tolleaegses ühiskonnas. Neil oligi ilgelt tore lapsepõlv, isegi viinereid sai kogu aeg. Aga kõigil seda rõõmu ei olnud. Ja mitte kadedusest, et mul ei olnud… Vaata, minu lapsepõlve kuulusid vanaema ja tema korporandid. Nad kogunesid, kuigi oli keelatud. Ja kellelegi ei juletud öelda. Ma mäletan neid kokkusaamisi ja laud jäi järjest lühemaks. Ja mõni oli siia jäänud täitsa üksi, sugulased olid ära läinud. Hoidsid ikka väga, väga kokku. Mul üks lapsepõlvemälestus on selline, hirmus mälestus tegelikult. Ema oli mingil põhjusel kodust ära öösel. Ja ka seda, et ta ära oli, ma ei teadnud, minuga pidi olema vanaema. Aga vanaema sai just teada, et üks ta õdedest oli jälle lahkunud meie keskelt ja vanaema elas kõige lähemal, kõrvalkvartalis. Ja vanaema oli läinud selle proua juurde. Ja ma ärkasin üles ja olin üksi ja ma olin täiesti veendunud, et kõik on Siberisse saadetud või küüditatud.

J-K.R: See on see vanamuttidega suhtlemine!
K.K: Täpselt. Mitte sellepärast ei olnud mu lapsepõlv jama, et ärkasin üks öö üles ja kedagi polnud kodus, vaid sellepärast, et mul ei olnud võimalus ignoreerida seda, mis meie elust puudu on. See vabadus. Kui sul ei ole võimalik seda ignoreerida, sa talud seda ebaõiglust ja sa näed seda igal nurgal. Kuigi sul ei pruugi elementaarselt olla halb. Et see hetk, kui sai Urmas Reinsaluga maja ees lumememme tehtud, ei olnud õnnetu. Aga näiteks kindral Andres Larka lapselaps elas meie majas… Olid lapsed, teadsid, et ENSV ei ole mitte see unistuste ilm. Et on midagi muud ja kõik teadsid ka, et sellest ei tohi rääkida.

J-K.R: (Segab vahele) Oot-oot! Urmas Reinsalu ei ole üldse seda nägu, et ta oskab lumememme teha.
K.K: Tal on minuvanune õde ja seega on see ülimalt tõenäoline, et oleme nii mõnegi lumememme teinud. Küll aga – rohkem meie maja ees tüdrukud ikkagi uisutasid. See oli meie suur kirg ja õnn, et meie majas elas Kadi Kääparin, kes nüüd on rahvusvahelise tasemega uisukohtunik ja kelle isa pistis igal sügisel aknast välja suure vooliku ja lasi sõna otseses mõttes meie maja ette liuvälja. Ning kastis selle kolm korda nädalas üle ka. Et tütarlastel oleks ikkagi sile seal jalga sirutada ja pääsukest teha. Seda me ka tegime ja eestlase südikusega ka vene hokipoiste eest kaitsesime. Nad tahtsid tulla, hokikeppidega ja litritega vehkida. Aga nende panus liuvälja ehitamisse puudus. Meie puhastasime ja Kadi isa kastis. Me olime väga kurjad.

K.M: (Veendunult) No uisuväljak on küll kestvuskaup, ärge tulge vaidlemagi!

J-K.R: (Kristinale, rahustavalt) On, on, ära muretse! (Kerstile) Hästi paljud inimesed ei ole aru saanud, millega sa tegelesid Euroopas enne, kui sa potsatasid presidenditoolile. Enam-vähem öeldakse vaid üht: noh, mingi euroametnik.
K.K: Siiski ma käisin päris palju meie parlamendis, kui Kontrollikoja aastaaruanne tuli välja või mõni Eestit puudutav aruanne. Ma alati käisin neid tutvustamas riigikogule ja ka peaministrile. Kes reeglina oli Ansip sellel ajal. (Kõik naeravad)
Ma hakkasin mõtlema, et kas üldse keegi teine oli sellel ajal peaminister. Einoh, kogu aeg oli Ansip! Ahjaa, lõpuks oli ka Taavi Rõivas. Seda meie poliitilise maailma ja Euroopa sidustamise tööd, seda ma võtsin tõsiselt. Sest see on Euroopa Kontrollikoja liikme ülesanne: teha kõik, et sinu riigi otsustajad oleksid kursis, millega Euroopa Kontrollikoda tegeleb. Sai alati ka räägitud, kuidas teised riigid on euroraha kasutanud. Ja kuidas see paistab võrdluses meiega. Torkas kogu aeg silma, et teised ehitasid rohkem maanteid ja meie tegime rohkem koolitusi ja selliseid asju. Neljarealised maanteed olid ehk pikas perspektiivis mõistlikum plaan. Spetsialistide ringkonnas mind teati. Muidu ei oleks ma ka kellelgi aastal 2016 pähe tulnud.
Ja teine asi, kuidas ma siiski püüdsin Eestis olemas olla, oli see, et ma tegin 2002–2004 koos Hans Luige ja Hannes Astoki ja vahel ka Rein Kilgiga Kuku Raadios „Keskpäevatundi“. Ja kui ma siis ära läksin, siis üsna pea tundsin sellest puudust. Raadiotööst. (Parandab ennast) Tööks ei saa seda nimetada, kui palka ei olnud. Raadiotegevusest.

J-K.R: Juhan Parts vihjas kunagi, et sinust võinuks saada Laari järel Isamaa, toonase IRL-i juht. Sulle ka sellest räägiti?
K.K: Mart Laar on minuga sellest rääkinud küll ja see oli ajal, kui Mart oli kaitseminister. Aga ma ei ole jah öelnud kunagi. Arutada ju võidi, aga ma ei ole jah öelnud.

Igal rahval on demokraatliku protsessi ja põhiseaduste järgi õigus oma riik untsu keerata.

J-K.R: Kunagi olid paljud inimesed nördinud, kui Päts, olles sooritanud ebaseksika riigipöörde, kuulutas osa Eesti rahvast haigeks. Mis me siis nüüd teeme, kui osa Eesti rahvast ongi haige?
K.K: Igal rahval on demokraatliku protsessi ja põhiseaduste järgi õigus oma riik untsu keerata. See on see, mida ma olen endale korduvalt ja korduvalt ka meelde tuletanud. See on iga rahva õigus. Aga kas me peame kõik omalt poolt tegema oma erinevates rollides, et see juhtuks?
Tegelikult: umbes seal see minu arusaam ongi riigikodaniku rollist ja isegi riigipea rollist – sa teed kõik endast sõltuva ja võimaliku selleks, et me püsiksime demokraatlike väärtuste teel, nii nagu meie põhiseadus on 1992. aastal sõnastanud. Aga lõpuks sa ka lepid sellega, kui rahvas ei taha seal püsida. Sest see on rahva valik, mitte sinu valik. Rahvas ei ole kunagi haige. Ja rahval on õigus teha omad valikud.

J-K.R: Mis sinust nüüd edasi saab?
K.K: Nüüd, kus ma tagasi tõllast kõrvitsaks muutusin? Me oleme selle enda jaoks nii sõnastanud, et me tahame teha toredate inimestega ägedaid asju. Olgu see siis vägivallavastane või olgu see siis töö erivajaduste ja eriilmeliste inimestega ja nende tegevuste toetamine. Ja mul on ka kohustus seista naiste ja laste õiguste eest – ja mitte ainult siin Eestis, vaid kogu maailmas. See on eelarveta töö, nii et me peame seda ka fundraisima, kui me tahame selles valdkonnas midagi ära teha. Ja me tahame.
Ja miks ma ütlen meie, sellepärast, et väike büroo mul siiski on koos Taavi Linnamäe ja Triin Väljatagaga. Sellega me praegu tegelemegi, et neid uusi töörutiine paika joosta.

J-K.R: Kas sa suvatsed kahe aasta pärast ka riigikokku kandideerida?
K.K: Ma ei tea veel. Minu meelest on oluline, et ametist lahkunud presidenti ei saa suruda mingitesse raamidesse. Öeldes, et seda ei saa teha, ei tohi olla näiteks nooruslik vanaema. (Naerab)
Ei tohi olla ettevõtte müügidirektor. Ei tohi olla majandusminister. Minu meelest ei tohi niimoodi raamistada. Sa pead ikkagi kogu aeg olema oma rahvaga koos. See kohustus sulle jääb.
Olen kogu aeg rõhutanud, et kõik teed on lahti. Minu CV on võrdlemisi hüplev, kui seda vaadata. Võib-olla tuleb üllatusi.

 

 

Liitu uudiskirjaga