<a href="https://www.ohtuleht.ee/1151578/kersti-kaljulaid-kui-rahvas-ei-armasta-lapsi-miks-peaks-noored-riigi-sailimise-nimel-pingutama">See arvamuslugu ilmus algselt Õhtulehes</a>
Vabariigi aastapäev ja igavesti sellega koos käiv Kiievi ründamise aastapäev panevad küllap paljusid argisaginast välja astuma ja mõtlema eksistentsiaalsete küsimuste üle. Neid on meil kaks. Esiteks, kas suudame geopoliitilises kaoses säilitada iseseisvuse, et ei korduks aasta 1940? Teiseks, kas suudame säilida mitte ainult riigina, vaid ka rahvusena?
Muud teemad, näiteks kust tuleb majanduskasv, aitavad anda peamistele muredele optimistlikke vastuseid, aga ei ole mõnes mõttes 24. veebruari väärilised.
Mida on vaja teha, et säilitada riiklik iseseisvus? Lennart Meri on selle ammendavalt ära vastanud – me ei tohi jääda üksi. Mõõdame oma viimase aasta töötulemusi selle mõõdupuuga.
Me ei ole üksi oma ohutajuga Venemaa suhtes. See ohutaju on teravam ja selle sõnastamisele järgneb järjest rohkem tegusid. Vähe ja hilja meie idealistlikust vaatepunktist, aga ilmset siiski piisavalt, et hoida alles NATO heidutusvõime. Poliitikute jutu kuulamine võib jätta heitliku mulje, aga arengud NATOs on hakanud jõudma sinnamaale, et vähemalt sõjaväelased üle alliansi teavad, mida peavad tegema. See loeb.
Me ei ole üksi oma mures, milleni võib viia USA ettearvamatu ja ideaalide asemel materiaalsetest väärtustest lähtuv maailmapoliitika.  Sellepärast arutatakse Prantsusmaa tuumaheidutuse laiendamist näiteks Põhjala riikidega, aga ka Suurbritanniaga.
Keskmiste riikide ellujäämisstrateegia
Me ei ole üksi NATO idatiival. Me elame NATO sisemere, Balti mere kaldal. Soome, kelle kunagine president Halonen meid ikka posttraumaatilisest stressihäirest tingitud russofoobias kahtlustas, on NATO liige. On ka Rootsi. Selle tulemusena on saanud jalad alla Põhja-Balti kaitsekoostöö, mis on viinud selgema arusaamiseni, et selline koostöö on üheselt kasulik mitte ainult Balti riikidele, vaid ka Põhjamaadele. Jah, esineb patroneerivat suhtumist, aga seda esineb ka Rootsi-Soome suhetes. Oluline on, et kui vennakesed omavahel võivad küll vahel üksteist kiusata, siis ülejäänud maailmas oma huvide eest seistes pannakse seljad üha selgemini kokku.
Vahel läheb nii, et aasta mõjusaimad kõned ei ütlegi midagi uut, aga väljendavad seda, millest paljud on aru saanud. Davosis Kanada peaministri Mark Carney sõnastatud keskmiste riikide ellujäämisstrateegia praeguste kiirete muutuste ajastul on just selline vaatlustel põhinev väljaütlemine.
Kõik otsivad juba mõnda aega ühistel huvidel põhinevaid koalitsioone, kuuludes vahel ka majanduslike huvide eest seistes ühtedesse rühmitustesse, julgeoleku vallas teistsugustesse. Kaheksa Põhjmaa ja Balti riigi õnn on see, et meil on selgelt ühised majandus- ja julgeolekuhuvid. Just see on aidanud meil viimastel aastatel teha nii, et muu maailm – kasvõi seesama Mark Carney – peab Põhjala-Balti rühmitust edukaks keskmiste jõudude strateegia rakendajaks. 33 miljonit inimest, avatud majandused, tugevad demokraatiad, heaoluriigid, terava ohutajuga Venemaa suhtes, otsekohesed probleemide sõnastajad ja seejuures ka jõulised lahendajad, mitte ainult kurtjad – sellised me oleme. Meid on märgatud.
Taani ja Eesti on mitte ainult häälekad, aga ka toekad Ukraina aitajad. Soome ja Rootsi on kogu ühiskonda kaasava kaitsestrateegia maailmameistrid. Norra, Island, ja Taani on uue potentsiaalse kriisipiirkonna – Arktika – kaitsjad. Kõik me oleme tugevate kodanikevabadustega, kus inimesed teavad, et nende panus riigi toimimisse, olgu julgeolek või kogukonnatunne, on nende endi kätes.
Mitte ainult turvaline, aga ka uhke on omada selliseid lähimaid liitlasi. See ei tähenda, et vajame vähem muid liitlassuhteid, aga koos oleme lihtsalt kaalukam osapool neis kõigis.
Niisiis – kild killu haaval oleme ehitanud seda turvavõrku, mis kindlasti aitab meil riigina säilida. Me ei ole üksi ja me oleme koos tugevamad kui meie vastased, isegi kui oleme veidi ebakindlad seda ise uskuma.
Ühiste lahenduste asemel otsime miskipärast vastandusi
Meie teine eksistentsiaalne probleem – rahvastiku kahanemine – on isegi keerulisem. Seda peame lahendama ise ja oma ressurssidega, liitlasi meil selles asjas ei ole. Väga häid eeskujusid ka mitte, sest arenenud riigid maadlevad tõesti kõik sama murega.
Inimestel on palju muid võimalusi eneseteostuseks kui lapsed. Suured kodud on kallid ja laste kasvatamine samuti. Naiste turvatunne ei ole piisav – ei julge usaldada oma toimetulekut abikaasa kätesse, sest praktika näitab suhete haprust ja tihtipeale soovimatust peale suhte lõppu laste eest hoolt kanda. 41% Eesti naisi on kogenud koduvägivalda.
Enamus Eesti mehi on ausad, toetavad ega jätaks iial oma lapsi hätta, aga nendest meestest liiga palju ei kirjutata. Ikka loeme dramaatilistest lahkuminekutest, varanduse jagamisest, maksmata alimentide kuhjuvast summast ja sellest, et riik rakendab oma sunnijõudu lapsi kasvatava vanema kaitseks liiga vähe.
Keegi ei tee lugu isadest, kes panustavad võrdselt kodusse ja lastesse, austavad oma naisi ja peavad kinni kokkulepetest ka siis, kui suhe on lõppenud. Keegi ei tee lugusid naistest, kes julgevad toetuda oma mehele ja saavad kasvatada oma lapsi, olgu neid üks või kolm-neli, tööl käimata ja perele pühendudes.
Millegipärast otsime selles teemas palju rohkem vastandusi kui ühiseid lahendusi. Meie julgeolekuarutelud on rohkem lahendustele suunatud ja hulga konstruktiivsemad kui meie murelikud arutelud laste arvu vähenemise üle.
Laetud on ka see teema, kas Eesti riik ikka peaks kartma sisserännet, kui igal siia tulnul on ainult üks võimalus toime tulla – õppida eesti keelt ja panna oma lapsed eesti kooli.
Mõlemad viisid meie keelt ja kultuuri hoida on minu arvates olulised. Selge on, et inimesi meile tuleb – kliima ja elujärg on head. Selge on, et nende tulemise tingimused on meie seada – alates keeleoskusest. Selge on, et meie praktika siin juba elavate vene keelt suhtluskeelena kasutavate perede laste segregeerimisel teise koolikeskkonda on olnud halb poliitika. Sama selge on, et põlvkond, kes lõpuks segregatsioonist üle saab, annab eesti keele säilimisse suurima panuse.
Lapsi ei saada enam kahetoalisse korterisse
Muidugi ei saa me oma tulevikku rajada peamiselt lootusele, et meie majanduslik edu toob meile alati rahvast juurde. Eestlastel peaks olema rohkem lapsi.
Seda ei saavuta, kui jäämegi vaidlema, mis on kõige õigem lahendus. Seda pole. On lahendused, mis peavad toetama perede valikuid sõltumata sellest, millised need valikud on. Meil on väga hea rahaliste toetuste mudel olemas. Aga kui kellelgi näiteks on neli last, siis on ta neli korda 1,5 aastat oma elust mures sellepärast, kas laps ikka saab lasteaiakoha. Seda muret ei tohiks olla.
Lisaks on ta mures, kas tema tööandja laseb ta peale lapsehoolduspuhkust kohe lahti või asub toetama, et ta jõuaks karjääris järele neile, kel lapsi pole. Kodused emad-isad, kes tulekski majanduslikul toime ühe sissetulekuga ja tahaks olla oma lastega kasvõi noorima koolieani, ei saa seda endale lubada, sest jäävad ilma ravikindlustuseta.
Lapsi ei saada tänapäeval enam kahetoalisse korterisse. Või kui, siis ehk ühe lapse. Aga lihtsam on võtta koer. Kinnisvarahinnad, mis praegustele 40aastatele olid kättesaadavamad kui praegustele 20aastastele, piiravad kodu ostmist.
Kui minu lapsed väiksed olid, oli 17.30 lasteaeda jõuda täiesti vastuvõetav. Nii lastele kui lasteaiale. Nüüd lasteaiale enam ei ole, lastele peab olema. Mis siis et koju jõudnud vanem pargib lapse kiire snäkiga ekraani ette, sest ta peab veel 2-3 tundi kodust töötama.
Pikapäevarühmi, kus laps saaks olla kasvõi kella kaheksani või jääda ka ööseks, kui vanem(ad) on vahetustega töös, meil pole. Ma võiksin seda loetelu jätkata.
Kuidas sünniks rohkem lapsi?
On palju pisikesi pidureid, mis kokku viivad sündivuse madalamale, kui on Eesti inimeste endi soov. Iga pere mured on unikaalsed ja sellepärast ei ole ka universaalset lahendust.
Lahendus on selles, et tööandja tajub oma vastutust ja annab kollektiivile teada, et naised, kui te lapsi saate, me toetame teid. Me aitame teid järje peale, kui naasete. Me kutsume teid vahepeal mõnd ülesannet täitma, kui tahate, et te püsiks kursis. Aga kui te ei taha, on ka see õige valik.
Lahendus on ka selles, et iga KOV lahendab ära lasteaiakohtade probleemi. Selliseid meil on, see pole niisiis võimatu. Tarvitseb vaid samaväärselt kohelda valla- ja eralasteaedu, kui kohad tekivad.
Lahendus on pikapäeva- ja üleöörühmades. Ja selles, et kasvatajad ega naabrid ega ämmad-äiad ei vaataks viltu nende kasutajatele. Lahendus on ka koolilastele pakutavates pikapäevategevustes. Lahendus on selles, et naaber ei pahanda, kui laps ta lae peal jookseb. Et lastetu inimene mõtleb – aitan selle käru bussi tõsta, sest ka minu pensioni maksab kunagi see, kes täna selles kärus tudub. Et ma naeratan, toetan ja pakun emale tuge, kui tulevane maksumaksja seal kärus meeleheitlikult üle kogu trolli röögib. Sest see on minu panus.
Et ükski ema ei tunne, et oma imikust tuleb inimene kasvatada kusagil mujal kui kohvikus, muuseumis või poes. Sest muidu tabab teda kaasinimeste halvakspanu. Et last saadaks naeratused, kuhu iganes ta ei lähe.
Elul on ka nukram külg. Võiks olla nii, et vanem, kes ei saa teiselt toetust, saaks selle toetuse riigilt, kes siis nõuaks isalt sisse võla, nii nagu ta nõuab sisse maksud ja trahvid. Et vanem, kes kasvatab puudega last, saaks omavalitsuse peale loota kogu aeg ja iga päev. Ja need, kes tahavad lapsi saada, aga seda mingil põhjusel ei saa – nende heaks peaksime riigina tegema kõik, et nende unistus täituks.
Kõik peaksid saama endale oma lapsi lubada
Sest vaadake, kui meil oleks selline ühiskond, siis sünniksid ära vähemalt need lapsed, kellest meie inimesed unistavad. Võib-olla selgub, et sellest unistusest piisab rahvuse, keele ja kultuuri säilitamiseks.
Muidugi on lihtsam otsida üht ja võimalikult lihtsat lahendust, otsida seda rahast või püüda taunida osa ühiskonna valikuid. Ühiskonna olemust muuta ongi kõige keerulisem. Aga kui me seda isegi ei ürita, siis on me noortel õigus küsida, miks peaksid nad selle riigi, selle rahva säilimisse panustama, kui see rahvas nende lapsi ei armasta.
Minu tütar on 37. Mu noorim poeg on 16. Mu lapselapsed on vanuses 4–10. Ma olen pikka aega saanud kogeda, mis ühe lapsevanema Eestis murelikuks teeb. Ma tahan, et me kõik saaksime endale oma lapsi lubada.
Minu juhtmõte oma tööelu korraldades on alati olnud – ma pean saama endale oma lapsi lubada. Ma olen otsinud ja leidnud, kuidas seda teha. Mul kulus 21 aastat, et jõuda nelja lapseni, millest olin juba koolilapsena unistanud. Ma olen sellega hakkama saanud, aga ma tean ka selle hinda. Ma pidin loobuma unistuste tööst ja tegema tasuvat. Ma tulen katkisest perest, mistõttu mul pole kunagi olnud julgust saada lapsi rohkem, kui ise jõuan mugavasti üles kasvatada, kuigi minu kõrval on olnud laste isad, kellele olen saanud loota.
Ma usun, et paljud Eesti naised ei saa endale täna oma unistustes elavaid lapsi siia ilma tuua. Me saame neid aidata. Aga see on isegi raskem kui majanduse kasvatamine. Võib-olla on see isegi võimatu, aga me täna minu meelest isegi ei pinguta selle nimel.
&nbsp;
Kui tahad meie mõtete ja tegemistega kursis olla, siis telli uudiskiri enda virtuaalsesse postkasti:

Kersti Kaljulaid: meie julgeolekuarutelud on hulga asjalikumad kui murelikud arutelud laste arvu vähenemise üle

Seda küsimust on minult küsitud viimastel nädalatel omajagu.
2026. aasta saabus lootusrikkalt.
Muidugi on Ukrainas ikka veel sõda. Aga see on innustanud NATOt ja Eestit NATOs toimetama nii, et isegi välismaised eksperdid on hakanud ütlema „Eestit (ega Baltikumi) ei ole nii lihtsalt võimalik vallutada“. Võrreldes tavapärase „Is Narva next?“ retoorikaga on see oluline nihe Euroopa eneseteadvuses. Sellel on põhjus: meie enda kulud, meie selged nõudmised NATO sõjaväelises struktuuris, meie vajadustega arvestamine liitlaste poolt.
Õnne on ka olnud – me ei ole enam NATO poolsaar, vaid lihtsalt idatiib. NB8 koostööformaat, kaasates ka UK ja Poola, on muutnud Euroopa kaitsevõime tugevdamise mootoriks. Kes ise teeb, see saab teisi innustada.
Muidugi on USA-s võimul Vabariiklik partei, kelle juhtfiguurid harrastavad teisiti sõnastatud välispoliitikat. Kuid lugedes kasvõi Kissingeri „Riigimehi“, selgub et Trumpi poliitika eesmärgid on samas klassikalised: Ameerika huvide kaitse kogu maailmas. Vajadusel relva jõul. Midagi pole muutunud peale vaheldusrikkama lähenemise nende eesmärkide saavutamisele.
See on teistsugune, ebamugavam, aga sellega on mõeldav kohaneda. Kohaneme meie ja kohaneb Euroopa. Mis on liig, sellest suudame anda ameeriklastele teada ja eks sellega ka arvestatakse, sest lõpuks on Euroopa ja USA ikkagi naturaalsed liitlased.
Euroopa majandus ei ole parimas seisus ja samamoodi on meie majanduskasvu lootused tibatillukesed. Õnneks on Euroopa turg siiski piisavalt suur, et nutikad ettevõtted suudavad siin müüa ka siis, kui pärinevad kõrgepalgalisest Skandinaaviast. Nagu nüüd vist meiegi.
Et Eestis palka maksta, on vaja kõrget tootlust. Ja ettevõtted kohanevadki, ilmselgelt, sest muidu oleks majanduses langus ja tööpuudus meeletu. Aga ei ole. Tegelikult on majandus toetanud uskumatuid palgatõuse pikki aastaid. Inflatsioon, nii sticky kui ta definitsiooni järgi ka ei ole, annab lõpuks järele, kui selle ootused kahanevad. Võtab aega, aga inflatsioon taandub, kuna hinnakonvergents Euroopaga on sisuliselt lõppenud. Tõusuruumi on valdavalt kinnisvarahindades, aga see on omaette lugu, kuidas kumuleeruv rahvuslik rikkus muudab paratamatult eluaseme kättesaadavust arenenud riikides. Et kaubad-teenused liiguvad vabalt mitte vaid Eestisse sisse, vaid siit ka välja, ei saa hinnatõus kesta lõputult.
Eelarvetasakaalu taotlemine muidugi aitaks kiireminigi inflatsiooni tasandada ja riigirahanduse seis teeb murelikuks, aga noh, lõpuks tuleb Euroope Keskpank ja teeb meile selgeks, mis tingimustel meid euroalal hoitakse. Kahjuks ei tule nad enne, kui asjad on päriselt väga metsas, kus nad kaugeltki veel ei ole. Ei teagi, kas see on põhjus optimismiks või vastupidi.
Eestikeelsele õppele üleminek koolides jätkub. Varsti oleme segregatsioonilõksust väljas. Oleks parem, kui selle koorma oleks enda kanda saanud need, kes täna juba 30, aga läks nii. Nüüd tuleb rahutumal ja ebakindlamal ajal – kusjuures lähteülesandele on lisandunud palju ukraina lapsi, keda lõimida – hakkama saada. Kahju, ega aus analüüs midagi ei muuda, aga ehk aitab tänastel otsustajatel vastu pidada.
<a href="https://kerstikaljulaid.ee/" target="_blank" rel="noopener">President Kaljulaidi Fond</a> jätkab ka 2026. aastal Eesti elu nügimist viisil, et edendada demokraatiat, inimõigusi, vabadusi ning spordi- ja liikumisvõimalusi.
Lähtun ikka Vabariigi Presidendi ametiajal sõnastatud põhimõttest: ma ei ole kunagi vait, kui kõne all on meie julgeolek, ohus on meie vabadused või tehakse liiga nõrgematele.
Edukat alanud aastat!
See mõtisklus ilmus algselt President Kaljulaidi Fondi uudiskirjas. Kui tahad meie mõtete ja tegemistega kursis olla, siis telli uudiskiri enda virtuaalsesse postkasti:

Kersti Kaljulaid: mida oodata 2026. aastast?

<a href="https://arvamus.postimees.ee/8377324/kersti-kaljulaid-sonadega-tuli-jube-ettevaatlik-olla-nuud-moistkem-mis-meile-tana-ohtlik-on">Arvamuslugu ilmus algselt 10. detsembril Postimehes. </a>
10. detsember on inimõiguste, sealhulgas ka sõnavabaduse päev. Igasuguste asjadega, mis meil olemas on, on lihtne niimoodi ära harjuda, et teisiti ette ei kujuta. Aga mina kujutan.
Lasteaialapsena pani mu ema tähele, et võtan suurte inimeste räägitut endasse nagu pisike, aga suure imamisvõimega käsnake. Mistõttu tehti mulle praktiline koolitus vastuvaidlemist mitte võimaldaval viisil – riigiasjadest väljaspool kodu ei räägita!
Riigiasjad olid Eesti riigi asjad. Või ka Vene riigi asjad, aga siis hoopis teises võtmes. Meie kodus räägiti neil teemadel palju ja vabalt, argi- ja pühapäeviti. Eriti sünnipäeviti. Nüüdsel ajal tundub naljakas, et riigiasjad, mida ei tohtinud kodust väljaspool jagada, käsitlesid muu hulgas teemasid onu Ärni lehmade piimaannist. See nimelt olla Pätsu ajal suurem olnud kui 1970ndate sovhoosilehmadel. No võib-olla mõnes eeskujulikumas kolhoosis, kus mingid Venemaa eestlased eesotsas polnud, oli ka peaaegu sama suur.
Sellise jutu eest lasteaias või koolis võinuks tõesti pahandus tulla. Või siis, kui läinuks naabripoisilt uurima, kas tema perekonnanimi võiks viidata eestiaegsete vapside ühele ninamehele. Jube ettevaatlik pidi olema, sest see nõukogude riik oli üsna pire – tagarääkimist ei sallinud.
Natuke suuremana sain aru sellestki arutelust, mida vanatädid-onud pidasid meediavabaduse teemal. Osad väitsid, et Pätsu ajal ikka tsensuur nii suur ei olnud. Teised jälle, et oli ikka küll. Aga teate mis? Me arutlesime, väitlesime, vaidlesime – aga keegi ei sildistanud ega läinud tigedaks. No kui keegi oleks kellelegi kommunist öelnud, siis mine tea, aga neid meil polnud. Mitte ühtegi. Oleks olnud, võib-olla polekski neid arutelusid peetud.
Sõnu vaps või nats või kodanlane ja isegi boheemlane kuulsin vahel vanaema käest, tema omaette porinast, aga mitte kunagi isegi sünnipäeva lõppfaasis sugulastelt üksteise kohta. Silte ei pandud. Arutelu oli lõbus ja vabastav. Meil ei lauldud, arutatigi. Aastast aastasse, sünnipäevalt sünnipäevale. Hea toidu ja väikse pitsi viina kõrvale.
Ma nii väga tahaks, et me oskaks ka praegu oma sõnavabadusest lugu pidada. Et ta meil on. Et teda tuleb alati kasutada koos vastutusega. Et vastutus ja vabadus saavad kokku arvamusplatsil, kus ei väidelda isegi mitte kurja sõna, saati siis solvangu või rusikaga.
Kõik ei ole kurjad pahatahtlikud tsensorid
Eesti on väga vaba riik, kus on väga vaba meedia. Ja väga mittehierarhiline kultuur. See kõik on ülitore. Kõik võivad kõigile öelda. Hästi ja halvasti. Aga sõnavabadust kaitseb paremini see, kui osata öelda nii, et sõprus sünnib, alles jääb või kasvab. Seda õpivad Arutleva Kooli lapsed ja Demokraatia Akadeemia lapsed President Kaljulaidi Fondi, Eesti Väitlusseltsi, Soraineni advokaadibüroo, Euroopa Komisjoni ja teiste toetatud projektides.
Miks me seda teeme? Sest vaba sõna piirajad ei pea alati tulema piiri tagant. Nad võivad olla meie endi seas. Ja mõned neist ei ole kurjad pahatahtlikud tsensorid. Nad võivad olla lihtsalt inimesed, kes on oma seisukohtade õigsuses väga-väga kinni. Nad võivad olla ka inimesed, kes teistsuguses arvamuses näevad ainult ja ainult tahet ka nende endi arvamust muuta. Ja mõnikord võivad nad tõesti olla ka sellised inimesed, kes peavadki väga õigeks, et peale jääb kindlasti nende arvamus.
Kui sellised inimesed satuvad võimu juurde, kipuvad nad arvamusvabaduse kraane kinni keerama. Mõnedel neist polegi ettekäändeid vaja, aga osadele sobib ettekäändeks väga hästi ka arvamusplatsil toimuv, kui see on häirivalt lärmakas või solvav. Sellepärast on sõnavabadusele ühtemoodi ohtlik nii poliitik, kes ei luba ajakirjanikel küsida, kui ka see poliitik, kes ei luba teistel arvata. Ja seegi poliitik, kes asjast rääkimise asemel teisest arvajast kipub rääkima.
Arutlev Kool ja Demokraatia Akadeemia õpetavad noortele, kuidas hoida sõnavabadust, sedakaudu demokraatiat, iseseisvust ja iseennast ning oma kogukonda.
Loodetavasti on need väärtused Eestis piisavalt tähtsad, et need noored suurena ei peaks tundma mõistmatust – mina oskan, aga paljud vanemaealised ei mõista vaba aruteluplatsi heas usus kasutada. See oleks kurb – aga vaadates tänast päeva, siis mitte ka võimatu.
Hoidkem, mis meil on! Eelkõige mõistkem, mis meil on ja mis sellele ohtlik võib olla. Sõnavabadus on ühiskonna tervis, vereringe ja süda. Tervist tuleb hoida, südant treenida.

Kersti Kaljulaid: sõnadega tuli jube ettevaatlik olla… Nüüd mõistkem, mis meile täna ohtlik on

<a href="https://www.err.ee/1609785384/kersti-kaljulaid-kuidas-jouda-pohjamaiselt-arutleva-uhiskonnani">Arvamuslugu ilmus algselt 1. septembril ERR-i portaalis </a>
Mõni aeg tagasi jäi mulle kõrva, kuidas Soome president Alexander Stubb vastas Palestiina tunnustamist puudutavale küsimusele. Nimelt ütles president, et kui selline ettepanek peaks temani jõudma, siis ta seda toetab.
Soome poliitika toimimisega kursis olevale inimesele ütleb see, et vähemalt pool aastat on erinevad poliitilised jõud ja riigiametnikud vaikselt omavahel suhelnud, kuulanud maad ja jõudnud arusaamisele. Nimelt kui mitmed teised Euroopa riigid, sealhulgas teised Põhjala riigid, peaksid Palestiinat tunnustama, ei ole Soomel, kes on alati usaldanud rahvusvahelist õigust, toetanud koos Euroopa Liidu teiste liikmetega kahe riigi lahendust ja nõudnud muuhulgas inimõiguste ja sõjaõiguse austamist mistahes konfliktis, eriti teist teed.
Samamoodi toimiti Soome NATO-sse toomisel. Keegi ei jooksnud lipuga ees ega nõudnud kohest otsust. Kõik suhtlesid, katsusid kaaluda argumente, veenda kõhklejaid. Kui riigijuhid sõnumitega välja tulid, oli konsensus juba sündinud.
Olen seda soomlaste arutlemiskultuuri aastakümneid imetlenud, saanud mõnikord osaledagi ja arvan, et just see ongi ühiskonna eestvedajate suurim ametialane oskus: kannatlik kuulamine ja konsensuse ehitamine. Tegelikult mistahes eestvedajate peamine relv.
Selle oskuse omandamise aluseks on teadmine, et mistahes kogukonna või ühiskonna ees seisva probleemi lahendusi on alati palju, kusjuures igal teel ja rajal on oma eelised ja puudused.
Kust peab inimene sellised teadmised saama? Arvatavasti saab ta neid õppida vanematelt, koolis, kusagil vabatahtlikuna koostööd tehes jne. Mida teha aga siis, kui vanemad inimesed ühiskonnas ei ole kunagi õppinud usaldama enda ja teiste teadmisi ning informeeritud arvamust? Kui selle asemel on harjumus leppida, et ülemuse või tugevama sõna maksab rohkem? Kui arutelude valdav toon ei olegi ühiskonnas suunatud konsensuse ehitamisele, vaid parimal juhul enamuse saavutamisele?
Siis tuleb noortel õppida negatiivsest eeskujust. Seegi on täitsa hea meetod, aga ainult juhul, kui noortel ei ole mitte ainult arvamus, et vanemad inimesed korralikult arutleda ei mõista. Lisaks peab neil olema võimalus kusagil õppida seda, kuidas paremini läbi rääkida, kuidas päriselt inimesi kuulata ja kuidas seda võimalikult head ühist suunda ja liikumiskiirust määrata.
Eelmisel aastal alustas kümme kooli Arutleva Kooli programmis. Tänavu tervitame selles programmis 20 uut kooli. Arutleva Kooli programm on Eesti Väitlusseltsi ja President Kaljulaidi Fondi ühisprojekt, mis aitab vajalike tööriistadega nii õpetajaid kui ka õpilasi selleks, et põhjamaine arutelukultuur Eestis kiiremini juurduks.
Oleme koos oma mõttekaaslastega nüüd juba 30 koolis täitsa kindlad, et meie noored tegelikult tahavad ehitada rahulikult üheskoos mõtlevat ühiskonda. Loomulikult ei ole eesmärk erinevate arvamuste tasalülitamine, vaid kõiki kaasa võttes eesmärkide poole liikumine.
Meie kõigi arust on kool sobilik kogukond, kus noortel on tore erinevate ainetundide käigus, ainealaseid oskusi õppides samaaegselt rakendada ka arutelu-, väitlus- ja eelkõige kriitilise mõtlemise oskusi. Lihtne on neid oskusi harjutada mistahes õpiülesandeid lahendades, kui õpetajad on harjunud läbi arutelu õpetatavat kinnistama.
Arutleva kooli õpetajad on harjunud märkama ning õpilastele puremiseks pakkuma probleeme, mille kallal koos kinnistada teadmist, et lahendusi on alati mitu ja parim neist on selline, mis teeb rõõmsaks kõik osalejad. Ei, kõik osalejad ei ole võrdsed, kõik ei panusta kindlasti iga ülesande lahendamisse ühtemoodi, aga kõik saavad vastavalt oma huvidele ja senistele teadmistele alati osaleda lahenduse otsimises.
Kui me korraks mõtleme, mis meile koolis, ülikoolis või tööl hästi selgeks on saanud, siis on need valdavalt asjad, mis ei ole seotud korraks lugemise või tegemisega. Pigem ikka sellised, mille üle tuli omavahel arutada, tuli kaaluda erinevaid argumente ja valida parim lahenduskäik tulemuse saavutamiseks.
Nende hästi selgeks saanud ülesannete hulgas on neid, mille lahenduse üle oleme pikalt ja koos teistega uhked, aga on ka ebaõnnestumisi. Selline on elu. Tagasi vaadates saame kindlasti aru ka sellest, kus võib-olla jätsime kellegi arvamuse, kellegi tähelepanu juhtimise märkamata. Võime näha, et selline otsus põhjustaski vea või vastupidi, otsus probleemi lihtsustada viis hea lahenduseni.
Kõlab nagu mõttetu jahumine ja ajaraisk? Lugege siis veelkord selle artikli alguses toodud kahte näidet Soome ühiskonnast. Arutlev Kool püüab sinnapoole, et ka meie Eestis oskaksime kuulata, konsensust ehitada ja õpiksime noores eas kogemuste varal, et argumenteerimisoskus on see, mis hoiab ühiskonna koos.

Kersti Kaljulaid: kuidas jõuda (põhjamaiselt) arutleva ühiskonnani?

Viis auhinda. 
Nõusolekuseaduse foorum. 
Demokraatia Akadeemia esimene lend. 
Tööandjate algatus Vägivallavabaks.
Arutleva kooli pilootaasta. 
Oranžiks värvunud linnad. 
Nagu ikka: pidevalt toimetades ei pruugi märgatagi, kui palju on ära tehtud! Siin seega mittetäielik ülevaade fondi möödunud ja eriti toimekast aastast.
&nbsp;
<h2>President Kaljulaidi uus roll</h2>
<ul>
<li>Oktoobris valis Eesti Olümpiakomitee 50. täiskogu Eesti spordi katusorganisatsiooni presidendiks Kersti Kaljulaidi. Fondi tööd see otseselt ei mõjuta; möödunud aasta sügis oli pigem varasematest kõige tihedam. Ka president Kaljulaid lööb fondi tegemistes jätkuvalt kaasa, ehkki tema põhifookus on uus roll EOKs.</li>
</ul>
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone wp-image-1859 size-large" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-1024x683.jpg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-1024x683.jpg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-300x200.jpg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-768x512.jpg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-1536x1024.jpg 1536w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-6x4.jpg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n.jpg 2048w" sizes="auto, (max-width: 640px) 100vw, 640px" />
<ul>
<li>Üksjagu panustas EOK kampaania ka sellesse, et intervjuusid ajakirjandusele kogunes umbes veerandsada, mille hulka ei kuulu lühikesed kommentaarid meediale konverentside koridorides. Lisaks veel terve hulk intervjuusid podcastidele.</li>
<li>Ka välisvisiite kogunes umbes sama palju, sealjuures kaks korda Ukrainasse, lisaks veel USAsse, Kosovosse, Araabia Ühendemiraatidesse…</li>
<li>Kevadel sai punkti President Kaljulaidi roll ÜRO kõrgetasemelise haridustöögrupi juhina. Täpsemalt sai punkti töögrupi lõppraport, millega anti soovitusi, kuidas lahendada üleilmne õpetajate kriis ja valmistada amet ette järgmisteks keerulisteks aastakümneteks. Raportit saab lugeda siit: <a href="https://www.un.org/sustainabledevelopment/blog/2024/02/teaching-profession-recommendationsteaching-profession-recommendations/">https://www.un.org/sustainabledevelopment/blog/2024/02/teaching-profession-recommendationsteaching-profession-recommendations/</a></li>
</ul>
&nbsp;
<h2>Uued algatused</h2>
<ul>
<li>Läbi esimese poolaasta läbis Demokraatia Akadeemia pilootrogrammi esimese lennu 25 noort. Poole aasta jooksul kohtusid noored Vabariigi president Alar Karise. Riigikogu liikmete, parlamendierakondadega, Eesti Rahvusringhäälingu, Õhtulehe ja Delfi ajakirjanikega, Miltton New Nordicsi ja SpeakSmarti MTÜ Demokraatiatrenni inimestega, linnapeade Urmas Klaasi ja Jevgeni Ossinovski ja paljude teistega. Nüüdseks käib juba akadeemia teine lend. Akadeemia kohta saab lugeda siit: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/fondist/demokraatia/akadeemia/">https://kerstikaljulaid.ee/fondist/demokraatia/akadeemia/</a></li>
</ul>
<figure id="attachment_1853" aria-describedby="caption-attachment-1853" style="width: 640px" class="wp-caption alignnone"><img loading="lazy" decoding="async" class="wp-image-1853 size-large" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-1024x683.jpg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-1024x683.jpg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-300x200.jpg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-768x512.jpg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-1536x1024.jpg 1536w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-6x4.jpg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n.jpg 2048w" sizes="auto, (max-width: 640px) 100vw, 640px" /><figcaption id="caption-attachment-1853" class="wp-caption-text">Demokraatia Akadeemia esimene lend.</figcaption></figure>
<ul>
<li>Sügisel algas kümnes koolis Arutleva Kooli pilootaasta, mille käigus õpetatakse 6. ja 10. klassides argumenteerimist ja kriitilist mõtlemist. Ja juba täna saavad uued koolid kandideerida Arutleva Kooli teise lendu! Kandideerimise kohta saab lugeda siit: <a href="https://arutlevkool.ee/uudis/alanud-on-kandideerimine-arutleva-kooli-teise-lendu/">https://arutlevkool.ee/uudis/alanud-on-kandideerimine-arutleva-kooli-teise-lendu/</a></li>
<li>Detsembris lükkasime koos Eesti tööandjatega ametlikult käima algatuse Vägivallavabaks, mis soovib kaasa aidata lähisuhtevägivalla vähendamisele. Lisaks esimestele suurliikmetele Enefit, Betsson Group, SOL Baltics ja Ensto Estonia on algatuse tavaliikmed ka IKEA, Bolt, Nordea, Lidl Eesti ja Swedbank. Algatusega saab tutvuda ja liituda aadressil <a href="http://www.vagivallavabaks.ee">www.vagivallavabaks.ee</a>.</li>
<li>Fond jätkab kasvamist. Tööandjate algatuse Vägivallavabaks projektijuht on Triin Adamson, Demokraatia Akadeemia juht on Grete Maria Avent. Lähisuhtevägivalla ennetuse suuna õpidisainer on Helina Loor. Aasta jooksul andsid oma panuse veel Johanna Allandi, Mari-Liis Põld, rääkimata lugematust hulgast koostööpartneritest. Aitäh kõigile!</li>
</ul>
&nbsp;
<h2>Toetasime </h2>
<ul>
<li>Kevadel pälvis President Kaljulaidi Fondi toetusel Oivalise Ajakirjanduse stipendiumi kuus ajakirjandusprojekti. Stipendiaadid leiab siit: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/m/demokraatia/oivalise-ajakirjanduse-stipendiumi-palvis-kuus-ajakirjandusprojekti/">https://kerstikaljulaid.ee/m/demokraatia/oivalise-ajakirjanduse-stipendiumi-palvis-kuus-ajakirjandusprojekti/</a></li>
<li>Aasta jooksul toetas President Kaljulaidi Fond kuut uut ideed, mis aitavad vähendada lähisuhtevägivalda Eestis. Avatud taotlusvoorust võib osa võtta iga üksikisik ja vabaühendus. PKFi stardirahastus on mõeldud säravatele lähisuhtevägivalla temaatikaga seotud ideedele. Projektide ja ideedega saab tutvuda siin: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/fondist/lsv/stardirahastus/">https://kerstikaljulaid.ee/fondist/lsv/stardirahastus/</a></li>
</ul>
<figure id="attachment_1854" aria-describedby="caption-attachment-1854" style="width: 640px" class="wp-caption alignnone"><img loading="lazy" decoding="async" class="wp-image-1854 size-large" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-1024x587.jpg" alt="" width="640" height="367" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-1024x587.jpg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-300x172.jpg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-768x440.jpg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-1536x881.jpg 1536w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-6x4.jpg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n.jpg 2044w" sizes="auto, (max-width: 640px) 100vw, 640px" /><figcaption id="caption-attachment-1854" class="wp-caption-text">Kaidsõq pakub jõustava enesekaitse töötubasid ja kursuseid.</figcaption></figure>
&nbsp;
<h2>Veel oranžim programm</h2>
<ul>
<li>Septembris kogunesid President Kaljulaidi Fondi kutsel nõusolekuseaduse foorumile õigus- ja meditsiinieksperdid, antropoloogid, poliitikud ja teised eksperdid Eestist ja mujalt, et arutada, kuidas see seadus on teistes riikides muutnud arusaamu seksuaalvägivalla käsitlemisest õigusruumis ning ühiskonnas laiemalt. Konverentsi salvestust näeb siit: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/m/uritus/eksperdid-eesti-on-valmis-uhiskondlikuks-kokkuleppeks-seksuaalkuritegude-kasitlemiseks-nousolekupohiselt/">https://kerstikaljulaid.ee/m/uritus/eksperdid-eesti-on-valmis-uhiskondlikuks-kokkuleppeks-seksuaalkuritegude-kasitlemiseks-nousolekupohiselt/</a></li>
<li>25. novembril värvusid Tallinna, Tartu ja Pärnu tuntud hooned oranžiks, et tõsta teadlikkust lähisuhtevägivallast ja kutsuda inimesi üles märkama, hoolima ning sekkuma. Majad värvusid oranžiks President Kaljulaidi Fondi Koos Tugevamad oranži eriprogrammi raames, mis toetab ÜRO rahvusvahelist naistevastase vägivalla lõpetamise päeva. Oranži eriprogrammi raames toimus veel erinevaid sündmuseid, muu hulgas jõudis linnaruumi lähisuhtevägivallast kõnelev kunst ja kõlas esmaettekandena Mari Jürjensi uus laul, mis on pühendatud hoolimisele ja märkamisele. Kogu eriprogrammist saab lugeda siit: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/m/uudis/koos-tugevamad-oranzi-eriprogrammi-kava/">https://kerstikaljulaid.ee/m/uudis/koos-tugevamad-oranzi-eriprogrammi-kava/</a></li>
</ul>
<figure id="attachment_1787" aria-describedby="caption-attachment-1787" style="width: 640px" class="wp-caption alignnone"><img loading="lazy" decoding="async" class="wp-image-1787 size-large" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-1024x683.jpg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-1024x683.jpg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-300x200.jpg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-768x512.jpg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-1536x1024.jpg 1536w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-2048x1365.jpg 2048w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-6x4.jpg 6w" sizes="auto, (max-width: 640px) 100vw, 640px" /><figcaption id="caption-attachment-1787" class="wp-caption-text">Oranž kunst Tallinna linnaruumis juhtis tähelepanu ühiskonna valupunktidele.</figcaption></figure>
<ul>
<li>Oranž programm kulmineerus 3. detsembri konverentsiga “Koos tugevamad,” Sellel aastal oli konverentsi peateemaks eetiline ja traumateadlik inforuum. Räägiti erinevatest meediatest (ajakirjandus, sotsiaalmeediavormid) ja nende mõjust vägivalla normaliseerimisele ja teisalt ka sellise normaalsuse kummutamisele. Konverentsil esinesid teiste hulgas Martin Šmutov, Mihkel Kärmas, Urmas Viilma jt. Konverentsi saab järelvaadata siit: <a href="https://epl.delfi.ee/artikkel/120340450/jarelvaadatav-aasta-suurim-lahisuhtevagivalla-konverents-koos-tugevamad">https://epl.delfi.ee/artikkel/120340450/jarelvaadatav-aasta-suurim-lahisuhtevagivalla-konverents-koos-tugevamad</a></li>
</ul>
&nbsp;
<h2>Auhindu saime ka! </h2>
<ul>
<li>Kersti Kaljulaid pälvis Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonilt (EVEA) aunimetuse “Ettevõtluse Sõber 2023.&#8221; EVEA annab Ettevõtluse Sõbra tiitli organisatsioonile, riigi-, ühiskonna- või poliitikategelasele väljapaistvate saavutuste ja teenete eest majanduse, ettevõtluse, ja eriti väikeettevõtluse edendamisel.</li>
<li>Märtsis võitis President Kaljulaidi Fondi talvine lähisuhtevägivalla-vastane kampaania Eesti Kommunikatsioonijuhtide Liidu aasta kommunikatsiooniteo auhinna. Auhinna saime koos Optimist Publicu ja Optimist LIVEga.</li>
<li>Aprillis võitis fond Kuldmuna turunduskommunikatsiooni konkursil Pronksmuna. “President Kaljulaidi Fondi ja Optimist Public+Optimist LIVE talvine lähisuhtevägivalla-vastane kampaania oli selline asi, mis vajas tegemist igal juhul,” märkis toona president Kersti Kaljulaid.</li>
<li>Oktoobris andis Hillary Clinton Georgetowni ülikoolis president Kaljulaidile üle omanimelise auhinna HRC Award, mida antakse silmapaistva juhtimise eest naiste õiguste edendamisel ning rahulikuma ja turvalisema maailma loomisel.</li>
</ul>
<figure id="attachment_1857" aria-describedby="caption-attachment-1857" style="width: 640px" class="wp-caption alignnone"><img loading="lazy" decoding="async" class="wp-image-1857 size-large" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n-768x1024.jpg" alt="" width="640" height="853" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n-768x1024.jpg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n-225x300.jpg 225w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n-1152x1536.jpg 1152w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n-3x4.jpg 3w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n.jpg 1200w" sizes="auto, (max-width: 640px) 100vw, 640px" /><figcaption id="caption-attachment-1857" class="wp-caption-text">HRC auhinnatseremoonia.</figcaption></figure>
<ul>
<li>Detsembris pälvis fond Eesti Inimõiguste Keskuse Inimõiguste kaitsja aunimetuse ja auhinna “Võnge,” mis antakse organisatsioonile, mille tegevus on viimase kahe aasta jooksul andnud tõuke igaühe inimõigusi austava Eesti loomisel. Auhinda jagasime Feministeeriumiga.</li>
</ul>
&nbsp;
<hr />
&nbsp;
Aitäh kõigile, kes seda kõike aitasid ellu viia, mõtlesid kaasa, küsisid küsimusi, toetasid nõu või jõuga. Iga väike panus loeb, päriselt! Oma õlga saab alla panna siin: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/toeta/">https://kerstikaljulaid.ee/toeta/ </a>

Fondi 2024. aasta kokkuvõte

Täna, 20, jaanuaril, on viimane päev esitada arvamus ja tagasiside Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele (nn nõusolekuseaduse VTK-le). 
President Kaljulaidi Fondi seisukoht on, et Eestis peab seksuaalvägivalla käsitlus muutuma nõusolekupõhiseks. Seks ilma nõusolekuta on vägistamine, ja see peab olema seaduses selgelt kirjas. 
Eestil seisab ees valik, millist nõusolekuseaduse mudelit eelistada: nn &#8220;ei-mudel&#8221; või &#8220;jahmudel.&#8221;
PKF on veendunud, et Eesti õigussüsteemi reform peaks seisnema üleminekus nõusolekuseaduse &#8220;jah-mudelile&#8221;.
Arvamuse kujundamisel oleme põhjalikult tutvunud Eesti ja rahvusvaheliste (nt Taani, Rootsi, Saksamaa, Tšehhi, Soome) meditsiini-, ohvriabi- ja õigusekspertide hinnangutega, samuti teiste Euroopa Liidu riikide kogemuste ning teadusuuringutega.
&#8220;Jah-mudeli&#8221; sõnastamisel tuleks seejuures kindlasti arvestada, et osapoolte nõusolek peab olema vahekorras läbivalt. See, et inimene annab nõusoleku vahekorraks enne vahekorda, ei tähenda automaatselt, et ta nõustub kõige järgnevaga, millest ta ei ole veel teadlik ja mis võib teda kahjustada või hirmutada. Õnneks on 2024. aasta lõpust olemas ka sama põhimõtet rõhutav lahend, milles Riigikohus tühistas produtsent Meelis Eskola õigeksmõistmise piljardilaual alanud vägistamise süüdistuses.
Nõusolekuseaduse “jah-mudeli” eelistamise peamised põhjendused:
1. Tooniline liikumatus kui väga levinud seksuaalvägivalla ohvri seisund. Eelarvamuste kohaselt peaks inimene suutma seksuaalvägivalla (ja selle ohu) korral väljendada oma &#8220;ei-d&#8221; ja vastumeelsust – nutma, karjuma või põgenema. 
Teadusuuringud ja arstid aga kinnitavad, et trauma tõttu ohvrid sageli nii ei käitu. 
Väga sageli esineb hoopis šokist tingitud tardumist ehk toonilist liikumatust. Teisisõnu on tegemist nn ellujäämisinstinktiga, mille esinemine ohuolukorras ei allu tahtele ja mille korral inimene ei pruugi suuta rääkida ega liikuda. Rootsi teadlaste uuringu kohaselt esineb toonilist liikumatust lausa 70% seksuaalvägivalla ohvritest. Seda kogevad sagedamini ohvrid, kes on seksuaalvägivalda varem kogenud, näiteks lapsepõlves (Anna Mölleri ettekanne Nõusolekuseaduse Foorumil, 2024).
Praeguse seaduse ja ka &#8220;ei-mudeli&#8221; korral jäävad toonilises liikumatuses ohvrid õiguse mõistes ning niigi raskesti tõendatava vägivallaliigi puhul lubamatult kaitsetusse olukorda, sest nende vaikimine tähendab justkui nõusolekut. 
Eesti üleminek &#8220;jah-mudelile&#8221; võimaldaks seega seksuaalvägivallakuritegusid oluliselt efektiivsemalt menetleda ning kaitsta suuremat hulka ohvreid.
2. Seksuaalvägivald on üks laastavamaid, kuid samas ka üks varjatumaid kuritegusi (nagu toovad ilmekalt välja Eesti uuringud ja Justiitsministeeriumi saadetud materjalid). Nõusolekuseaduse “jah-mudel” mõjutab positiivselt inimeste valmidust üldse abi otsida. Kui ohvrid teavad, et süsteem ja seadus ei ole nende poolel, siis miks peaksid nad riskima ja politseisse pöörduma? Kui aga seadus muutuks ja asetaks fookuse nõusolekule, mitte vastuhakule, tunneks rohkem ohvreid end õiguskaitsesüsteemi poole pöördudes kindlamalt. Teistes riikides, kus sarnased reformid on tehtud, ongi seda trendi märgata – ohvrid julgevad rohkem teatada, sest nad teavad, et nende kogemust võetakse tõsiselt. 
Kui suurem hulk ohvreid otsib abi, on riigil omakorda võimalik koguda täpsemaid andmeid selle kohta, millised vanuserühmad kogevad enim seksuaalvägivalda ja millised situatsioonid selleni viivad. See teadmine võimaldaks paremini arendada abisüsteeme.
3. “Jah-mudel” sobib meie kultuuriruumi paremini kui “ei-mudel”. Euroopalik suhtumine seksuaalkäitumisse eeldab, et seksuaalvahekorra mõlemad pooled osalevad selles olukorras vabatahtlikult. Seda kinnitab ka fakt, et enamikus nõusolekuseadusega Euroopa Liidu riikides kehtib nõusolekuseaduse “jah-mudel”, kuid Eestis veel mitte.
Teistes valdkondades on ka Eestis tavapärane ja kehtib põhimõte, et nõusolekut ei eeldata – see selgitatakse välja. „Kui sult varastatakse auto, siis ei tule politsei ohvrilt küsima, kas autole oli ikka „ei” peale kirjutatud. Miks siis peaks niivõrd palju räigema kuriteo – s.o vägistamise – korral olema kuidagi teisiti?” küsis väga põhjendatult ka PPA peadirektor Egert Belitšev oktoobris 2024 toimunud Nõusolekuseaduse Foorumil. 
President Kaljulaidi Fondis küsime sama küsimust ja oleme veendunud, et vägistamise puhul ei saa olla kuidagi teisiti.
4. “Jah-mudel” toetab kõige paremini ohvri inimväärikust. 
Igal inimesel peab olema õigus oma keha üle täielikule kontrollile, ilma et peaks oma vastumeelsust sõnade või tegudega tõestama. “Jah-mudelile” üleminek on oluline sõnum laiemale ühiskonnale, edendades arusaama seksuaalsuhetest ja vastastikuse austuse rollist.
5. Praegu kehtiv vägistamisdefinitsioon ja nõusoleuseaduse “ei-mudel” jaotab moraalse vastutuse seksuaalvägivalla eest ohvri ja vägistaja vahel, ehkki ohver pole kunagi süüdi. Ohver peab vastu hakkama või põhjendama, miks ta ei suutnud vastu hakata, ja kohus hindab, kas ta tegi seda piisavalt arusaadavalt või kas ta oli piisavalt abitu, et mitte vastu hakata. 
Hoolimata sellest, et tõendamiskohustus ja loogika säilivad varasemal moel, siis “jahmudeli” puhul moraalne vastutus ohvrile sellisel moel ei lange.
6. Teiste “jah-mudeliga” riikide kogemus ei kinnita valesüüdistuste kasvu. Valeütluste protsent seksuaalkuritegude puhul on samamoodi imeväike nagu see on ka teiste kuriteoliikide puhul: 2-10%. Spetsiifiliselt nõusolekuseaduse puhul puuduvad tõendid, et sellel oleks valeütluste sagedust suurendav mõju. Seda on uuritud näiteks Suurbritannias ja Iirimaal, kus nõusolekupõhisus on pikalt käibel olnud.
7. Nõusolekuseaduse “jah-mudel” soosib selle vastu võtnud riikide justiitssüsteemides täiendõpet. Seksuaalvägivalla ohvrid kogevad toimunu uurimise käigus sageli taasohvristamist. Eestis ei tohks olla ühtegi seksuaalvägivallaohvrit, kes saab abi pakkuvatest ametkondadest traumeeriva või taasohvristava kogemuse. 
Praxise (2024) uuringu kohaselt seda kahjuks juhtub. 
Nõusolekuseaduse “jah-mudel” on käivitanud selle vastu võtnud riikide justiitssüsteemides laiaulatusliku täiendõppe, mille eesmärk on muuhulgas harida ka politseinikke ja prokuröre selles osas, milliseid tõendeid uue seaduse valguses koguda, kuidas kaotada ohvrit taastraumeeriv menetlemise stiil ning mõista seksuaalkuritegude psühholoogilist spetsiifikat.

PKFi tagasiside nõusolekuseaduse eelnõule

Kolmapäeval algasid Pariisis paraolümpiamängud, kus astub võistlustulle viis Eesti sportlast. Viis inimest, kes kõik on pidanud pingutama, et olla ühiskonnas aktsepteeritud. Ja siis pingutama veel rohkem, et olla oma alal maailma absoluutses tipus. Matz, Susannah, Egert, Laura-Liis ja Robin – kogu Eesti rahvas elab teile kaasa!
Kas keegi neist võidab medali? Täna me ei tea seda. Pariisis paari nädala eest lõppenud XXXIII suveolümpial meil see seekord ei õnnestunud. Emotsioone – nii häid kui ahastamapanevaid – saime telekate ees kaasa elades ohtralt, kuid medalid jäid seekord toomata. Nii jagubki täna neid, kes ütlevad, et Eesti spordisüsteem on madalpunktis ja peame kogunema kriisikoosolekule. Kas siis on ja peame? Või kuidas üldse hinnata spordi ja laiemalt liikumisharrastuse ja -harjumuse edukust ühest riigis ja ühiskonnas?
30 aastat tagasi arvasid paljud, et Eesti sport ei suuda iseseisvalt, ilma suure Nõukogude spordisüsteemita, häid tulemusi toota. Nii nagu leidus neid, kes ei uskunud ka Eesti majanduse võimesse ilma suure idaturuta hakkama saada. Vastab tõele, et majandus ilma suure avatud turuta ei õitseks, aga õnneks sai üsna ruttu selgeks, et meie ettevõtetele sobib paremini rikas Euroopa ühisturg. Me ei teadnud, kuidas see käib, aga vaatasime ringi, olime ise nutikad, õppisime teistelt, vajadusel kordasime või tegime paremini.
Ka sport ei areneks, kui poleks edasiviivat võimalust teha rahvusvahelist koostööd, õppida teiste riikide spordisüsteemidest, treeningmeetoditest, aga ka spordieetika institutsioonidelt. Oleme seda kõike teinud, kohaldanud võimalikku võimalustega ja tegelikult üsna korralikult hakkama saanud. Spordivaimustus Eestis elab, rahvaspordiüritustel näeme üha rohkem osalejaid nii suvel kui talvel, ka tippsporti püüdlejaid leidub ning põlvkondade vahetus toob neile toeks rahvusvaheliselt hästi võrgustunud treenerid, füsioterapeudid ja muud vajalikud abimehed. Mida kõrgemal tasemel sport, seda enam selliseid abimehi täna ka vaja on.
<h4>Tasakaalus spordipüramiid</h4>
Kuidas siis kujundada meie spordipoliitikat – või veel laiemalt kogu ühiskonna harjumusi tervislikult liikuda – nii, et oleksime ühel hetkel maailma tervemate ühiskondade hulgas? Ja kuhu mahuvad selles pildis medalid?
Eesmärk peaks olema spordipüramiid, mille alumistel laiadel tasemetel on suur hulk lapsi ja noori, kellele liikumine on koolipäevas sisalduv puhkus vaimsest tööst. Aga siin on ka kesk- ja vanemaealised, kes hoiavad liikudes üleval head tuju ja all Tervisekassa ravikulusid. Vanemad on eeskujuks lastele ja sõprade eeskuju nakatab igas vanuses inimesi. Kui me vaatame meie orienteerumispäevakutel osalejate arvu või kettagolfiradadel igapäevaseid järjekordi, siis lootust on!
Keskmistel astmetel toimetavad üha professionaalsemad harrastajad ja järjepidevalt tippu pürgijad, ja tipus… noh, tipus on meie Suured Eeskujud, lood ja legendid, mida iga rahvas vajab. Lugu ja legend on tihti ilusa lõpuga – saame medali. Aga vahel on lugu ka uskumatu teivashüppetulemus kümnevõistluse sees või poolfinaalipääs ajaga, mis isegi treeneri basseini serval ära ehmatab. Meie neljandaks tulnud laskesuusanaistele elati kogu maailmas kaasa vaat et rohkemgi, kui poodiumile jõudnutele. Lugu on ka Tallinna triatlonil finišeeriv rahandusminister – mitte väheoluline eeskuju ülekuuekümnestele, kuidas hoogu hoida.
<h4>Iga aasta saagu olema liikumisaastaks</h4>
Kas EOK on see organisatsioon, kes vastutab kogu püramiidi eest? Minu arvates on EOK-l tõesti pistmist kõigi astmetega, kuid näiteks koolispordis leidub kindla peale kaasvastutajaid haridussüsteemis. Algatused nagu Liikuma kutsuv kool või EOK enda Sport koolis on siin head suunanäitajad. Liikumine kui tervishoid on valdkond, kus koostööd tuleb teha meditsiinisüsteemiga. Ja teate, asi ei ole ainult füüsilises tervises – hiljaaegu jäi näppu uurimus, mis tõdes, et kergemate meeleoluhäirete puhul on liikumisest sama palju abi kui ravimitest.
Nii et kui eelmine aasta oli Eestis kuulutatud liikumisaastaks, siis tegelikult ei tohiks meil ühiskonnana olla madalamat ambitsiooni kui see, et iga aasta peab olema liikumisaasta. Teeme ära? Pärast minu ametiaja lõppu Vabariigi Presidendina korraldasin koos Eesti Terviseradadega matkasarja, kus laupäeviti käisime erinevates Eesti paikades kohalike inimestega pikemal jalutustiirul – inimesed tulid, kümnete kaupa, ka väga väikestes kohtades. Sest tegelikult on liikuda ju hea.
Mis on kõiges selles Eesti Olümpiakomitee roll? Arutelu, kas EOK peab ainult olümpiaalade tippudega tegelema või on vastutav ka laiema spordiliikumise eest Eestis, pidanuks lõppema siis, kui EOKga liitus Eesti Spordi Keskliit. Piirkondade spordiliidud on usaldanud mõtet, et üks püramiid, üks struktuur on parem kui eraldi toimetamine, seda usaldust peab EOK samuti õigustama.
Proportsioonid – palju tippsporti ja palju tähelepanu muule – sõltub ka sellest, milliseid koostööpartereid suudab EOK kõnetada. On iseenesestmõistetav, et iga EOK presidendi roll peab olema päevast päeva tegeleda spordi rahastamise tugevdamisega ja laiendada toetajate ringi. Kõikidele EOK liikmesorganisatsioonidele peab olema selge, mille osas EOK appi tuleb ja mille osas on häid lahendusi tarvis leida koostöös omavalitsustega või riigiga ja erasektoriga.
Kuid on valdkondi, kus EOK ei ole mitte koostööpartner, vaid selge eestvedaja ja vastutaja. Kindlasti tippsport – mitte keegi peale EOK ei saa pakkuda süsteemset tuge meie tippudele ja lootustandvatele tippupürgijatele. Vahel on siin vaja olla ehk valivam ja nõudlikum, vahel hinnata toetuseväärilisust ka asjatundjate prognoosi, mitte vaid hooaja tulemuste alusel – aga selgelt siin on EOK see, kes vastutab ja peab suutma olla atraktiivne partner ka võimalikele sponsoritele.
<h4>Spordieetika eestvedaja</h4>
Teame, et Eesti spordil on olnud mustemaid hetki, kus sponsorid on hakanud muretsema oma maine pärast, kui sportlaste või treenerite kohta on tekkinud spordieetika valdkonda kuuluvaid küsimusi. Võibolla tasub siit ka otsida põhjust, miks meie noorema põlvkonna ettevõtjatele on sporti panustamine kohati vastuvõetamatu olnud. Ka sellepärast – aga peamiselt siiski meie sportlaste heaolu ja turvalisuse pärast – peab EOK olema spordieetika eestkõneleja, puudustele osutaja ja mitte kunagi möödavaataja.
Jah, probleemid võivad olla seotud meie suurte lugude ja iidolitega, aga nagu ajalugu meile on õpetanud, valele ei saa rajada midagi üllast ega õiglast. Iga lapsevanem peab teadma – trennis ei ähvarda tema last ei vaimne ega füüsiline vägivald, Eesti spordis pole kohta kiusule ega ahistamisele, treenerid on koolitatud kaitsma lapsi ja käituma viisil, mis küsimusi ei tekita. Meie antidopingu ja spordieetika sihtasutus on kasvanud ja arenenud, aga ikka on nii, et &#8220;jutud ringlevad&#8221; vahel kümnendeid, enne kui plahvatab.
Spordieetika valdkonnas kerkib alati ka küsimus, kas võimalused on võrdsed? Maa- ja linnanoortele, Eesti päritolu ja teise kultuuritaustaga Eesti noortele, poistele ja tüdrukutele? Või kas ka 40, 50 või 75 aastastega on arvestatud, kui selles vanuses huvilisi leidub? Sellest aastastki meenub seik ühelt võistkonnaalalt, kus naiste finaalturniiri mängud pandi… reedel kella 12ks. Nii mõnigi neidudest pidi töölt vaba päeva küsima, rääkimata sellest, et toetajaid ja kaasaelajaid selleks ajaks saali saada on pea võimatu. Võibolla väike asi suure pildi juures, aga paraku märgiline.
Kirjutan spordieetikast ja võrdsest kohtlemisest pikemast kui muust, isegi pikemalt kui rahvusvahelisest spordipoliitikast, sest meil on siin kardetavasti pikemgi tee minna kui treeningmetoodikate või tugiteenuste arendamisel. Samas on eetiline sport eeldus, et tippu jõudmise ettekäändel või nimel ei tehtaks katki meie noori – oskamatusest pigem kui pahatahtlikkusest tavaliselt, aga siiski&#8230;
<h4>Rahvusvaheline mõõde</h4>
Kahjuks on sport ka poliitika. Rahvusvaheline Olümpiakomitee on nagu ÜROgi koht, kus tuleb osata suhelda väga erineva maailmakäsitlusega riikide esindajatega. On aeg, et Eesti seaks endale selged ja ambitsioonikad eesmärgid ka rahvusvahelises spordipoliitikas kaasa rääkida. Spordipoliitika kaudu on võimalik kehtestada oma väärtusruumi viisil ja moel, mis toetab meie muude välispoliitiliste eesmärkide saavutamist või vähemasti nende eesmärkide tutvustamist muule maailmale. Mõeldagu Venemaast muidu kui vähe tahes maailma kaugete nurkade spordiperedes – nende puudumine torkab silma ja aitab ikkagi selgitada, et midagi peab olema väga valesti, kui venelasi võrreldes muude paariariikide sportlastega veelgi kaugemale tõrjutakse.
Kui meie spordipoliitika alus on terve, tugev ja turvaline, siis saame kasvatada tippe, ehitades nende ümber meeskondi, mis suudavad pakkuda sama suurmate riikide meeskondadega, võimalusel koostöös rahvusvahelise kogukonnaga. Enamus meie praegusi tippe on kas õppinud USAs, treeninud koos põhjamaade koondistega või muul moel saanud osa rahvusvahelisest teadmisest. Meie treenerid treenivad Šveitsis nii rannavollenaisi kui iluuisutüdrukuid ja laskesuusatajaid, oleme enam ja enam osa parimate teadmiste võrgustikest.
Peame tegema kõik, et need teadmised hästi kergesti jõuaks ka kodumaisesse sporti, et noored ja ambitsioonikad treenerid saaksid võimaluse ka Eestis, mitte vaid mujal. Iga EOK juhi üks peamisi töid on seista spordi rahastamise eest, aga vahel ei olegi asi rahas, vaid põlvkondade ja koolkondade omavahelises konkurentsis. Konkurents on oluline ja vajalik, aga parem, kui see ei kasvaks üle tülideks, mis võivad isegi saada saatuslikuks tervele põlvkonnale mõne ala tegijatele.
EOK-l peab olema roll ja oskused selliseid kasvavaid vastuolusid märgata, tahe ja suutlikkus sekkuda, vajadusel toetada ja innustada alaliite umbsõlmede lahti harutamiseks. Kõik ikka selleks, et koju tuua sportlastele parim tulemus ning läbi selliste eeskujude innustada meid kõiki juba samal õhtul suuski alla panema või keldrist ratast välja lükkama.

Kersti Kaljulaid: Medalitest, aga sugugi mitte ainult

Tänavu andis President Kaljulaidi Fond hoogu ka taskuhäälingule “<a href="https://tasku.delfi.ee/podcast/e3b59353-5e79-4bf5-b988-3c84d4d7b433">Jagatud ruum</a>”, mis valgustab lähisuhtevägivalla pimedamaid nurki. Ettevõtmise eestvedajad Keiu Virro ja Liis Allmäe räägivad podcasti loomisest ning selle käigus õpitust.
Millist ühiskonna valupunkti soovite oma algatusega lahendada ja miks?
Lähisuhtevägivald on laiaulatuslik ja kompleksne probleem, mida ei saa keegi lahendada üksi. Süsteemsed lahendused, millega riiklikul tasandil juba tegeletakse, vajavad laiemat toetust hoiakute muutmiseks. Teadlikkuse tõstmine on seega üks oluline osa lahendusest. Ja see puudutab nii ametnikke, spetsialiste, poliitikuid, tööandjaid, lähedasi, pealtnägijaid, noori, vägivalla ohvreid ja ka vägivallast loobuda soovijaid.
Millest te oma podcastis räägite?
Taskuhäälingu-sarjas “Jagatud ruum” püüame katta lähisuhtevägivallaga seotud olulisemaid teemasid võimalikult põhjalikult. Räägime nii ekspertide kui poliitikakujundajatega; uurime, kuidas näevad olukorda ja lahendusi noored; kogume kogemuslugusid. Proovime tuua kuulajale lähemale lahendused ja abivõimalused. Soovime, et lähisuhtevägivalda kogenud inimesed õpiksid paremini ära tundma väärkohtlemise tunnuseid ning jõuaksid kiiremini abini ja et ka kõrvalseisjad mõistaksid üha paremini, kui pikaajaline ja laiaulatuslik mõju on lähisuhtevägivallal.
Millised on teie senised eduelamused taskuhäälingu tegemiselt?
Saateid tehes saame loomulikult ka ise üha rohkem teada, kuidas vägivald toimib. Oleme kohanud uskumatult ägedaid inimesi, kes valdkonnas töötavad. Samuti noori, kelle nutikus ja empaatia võiks olla eeskujuks kõigile ning julgeid inimesi, kes on valmis oma kogemuslugudega olema toeks teistele. Alustame iga saadet aga ilukirjanduslikus võtmes temaatilise stseeniga, mille loevad sisse näitlejad, keda igapäevaselt imetlenud oleme. See on mõistagi puhas boonus. Südantsoojendav on näha, kui paljud inimesed teema käsitlemist toetavad, õla alla panevad, oma aega ja energiat panustavad. Saade on saanud kiitust ja tunnustust ka valdkondlikelt poliitikakujundajatelt.
Millised on olnud seni peamised õpikohad?
Iga teema viib järgmiseni, järjest avanevad uued vaatenurgad. Seadsime algusest peale eesmärgiks, et me ei taha teha lihtsalt pikki intervjuusid, vaid korralikult läbi komponeeritud saated. Meile on helirežissöörina abiks Paul Oja. Aga kuna me keegi ei ole sellise formaadiga varem töötanud, siis oleme mõistagi avastanud, et kõik võtab oi-kui-palju rohkem aega kui me algul arvasime. Oleme selgeks õppinud erinevad programmid, millega helisid töödelda jne jne. Teadsime seda ka alustades, aga kõige olulisem on eeltöö ja kontseptsiooni paikasaamine, kuna pädevaid spetsialiste intervjueerides on võimalik meeletult head materjali kokku saada, aga selle lühemaks toimetamine on esiteks ajamahukas ja teiseks on kahju häid ning olulisi nüansse välja jätta.
Millist tuge saite meie stardirahastusest? 
Stardiraha on lisaks baaskulude katmise andnud lisaväärtusena üliolulise vaimse toe. See, et keegi nägi kohe esimesest hetkest alates meie idees potentsiaali, andis kahtlemata jõudu ja enesekindlust!
Kuhu te taskuhäälinguga edasi liikuda soovite?
Loodame leida toetajaid, kellele need teemad korda lähevad, et saatesarjaga jätakata. Ühtpidi oleme teinud ära üksjagu tööd, teisalt oleme alles esimeses kolmandikus plaanitust. Ise tehniliselt arenedes ja teemadest teadlikumaks saades on võimalusi tegevust laiendada väga mitmes suunas. Ideid jagub, aga selles osas peame end hetkel pigem tagasi hoidma.
Kes ja miks võiks esitada oma projekti uude PKFi stardirahastuse vooru?
Lähisuhtevägivald on paraku lihtsalt nii ulatuslik valdkond, et tegemisi jagub siin pikalt. Seda pole vist vaja eraldi öelda, aga võib-olla siiski: projekti esitajatele peab valdkond päriselt korda minema. Enesereklaami korras ütleme muidugi, et kuulake “<a href="https://tasku.delfi.ee/podcast/e3b59353-5e79-4bf5-b988-3c84d4d7b433">Jagatud ruumi</a>” ja kui teema kõnetab, siis ehk leiate sealtki ideid suundade ja valdkondade osas, kus saaks veel palju ära teha.

Taskuhäälingu “Jagatud ruum” loojad: teadlikkuse tõstmine on üks osa lahendusest

Selle aasta kevadel pani President Kaljulaidi Fond õla alla jõustava enesekaitse õpetamisega tegelevale ettevõttele Kaidsõq. Algatuse eestvedaja Laura Mallene jutustab, millist ühiskonna valupunkti ta lahendada soovib ning miks on oluline õppida juba maast madalast enesekaitseoskusi. 
Millist ühiskonna valupunkti soovid oma algatusega lahendada ja miks? 
Kõige üldisemalt tegeleb Kaidsõq vägivallaga, eelkõige vägivallaennetusega. Vägivallal on mitu palet ning paraku jäävad silma vaid selle kõige räigemad vormid nagu füüsiline lähisuhtevägivald, me ei räägi töö- või argivägivallast ega isiklike piiride seadmise oskusest.
Vägivallaga tegelemine ei ole oskus, mis meile emapiimaga kaasa antakse. Isegi teadmised, mis üldse on vägivaldne suhe, on enamasti puudulikud. On juhtunud sedagi, et kursusel osaleja on saanud ahhaa-elamuse: mu suhe on täis vaimset vägivalda.
Milliseid enesekaitseoskusi kursusel õpetad? 
Konfliktiolukorra lahendamine tööl või suhtes on kunst, mängime neid olukordi kursusel läbi ja püüame seda teha, kasutades tõenduspõhiseid strateegiaid. Õpime füüsilisi võtteid (lihtsamad löögid), need vahelduvad aruteludega ning erinevate olukordade läbimängimistega. Kursusel sõna otseses mõttes harjutame “ei” ütlemist. See on osalejatele üllatavalt raske &#8211; hea tüdruku sündroom (kinnistunud arusaam, et kõik teised on tähtsamad kui sa ise ja su heaolu) on paraku laialt levinud.
Enesekaitse kursusi korraldame nii neidudele ja naistele, väikelastele kui ka vanemaealistele.  Lastegruppidega õpime läbi mänguliste tegevuste kehalise autonoomia olulisust. Lõpp-tulemusena võiksid lapsed olla manipuleerimis- ning väärkohtlemiskindlamad.
Lähitulevikus on plaanis tegelema hakata eakatevastase vägivallaga, pakkudes kursusi just vanemaealistele.
Mille jaoks kasutasite PKFilt saadud starditoetust ja kuidas see aitas projekti ellu viia? 
President Kaljulaidi Fondi toetuse abil piloteerisime lasteaedade enesekaitsekursuste projekti. Olen seni töötanud neidude ja naistega, lasteaia-ealiste jaoks sobiva kursuse töötasin välja rahvusvaheliste kolleegide abil.
Lasteadade enesekaitseprogramm koosneb vahvatest mängudest. Kinnistuvad tervislikud teadmised &#8211; vägivald on vale, toimuvast tuleb alati rääkida usaldusväärsele täiskasvanule ning keegi ei tohi neile liiga teha.
Leidsime ruttu kaks vahvat lasteaeda, kes olid nõus koostööpartneriks hakkama. Kaasasime ka  vanemad &#8211; soovisin, et oleksime samal lehel ning ka nemad oleksid kursis laste programmi põhitõdedega. Muidugi saab ka ilma. Mitmed rahvusvahelised kolleegid on lahendanud selle nii, et teevad lastevanematele eraldi (veebi-)esitluse, kus tutvustavad programmi ning selle põhitõdesid. Samas nägin, et kasutegur on vanemaid kaasates kordades suurem.
Millised on algatuse senised eduelamused? 
Sain hulgaliselt positiivset tagasisidet õpetajatelt ning lastevanemate tagasisideküsitlusest selgus, et emad-isad peavad sellesisulist kursust väga oluliseks. Väheoluline ei ole ka see, et lastel oli kursusel lõbus. Üks ema muljetas, kuidas lapsed pikkisilmi järgmist osa ootasid. Teadmine, et kursus on vajalik ning oodatud, annab tõuke veelgi suurema hooga seda Eesti lasteadades rakendada. Esialgu on vaja leida üles need lasteaiad, kes sellest huvitatud oleksid.
Millised on olnud seni peamised õpikohad? 
Et emasid-isasid kaasata, toimus kursus õhtul. See tegi õpetamise keeruliseks, sest lapsed olid küllalt väsinud.
Sain kursusel ka aru, kuivõrd oluline on eemalduda stereotüüpidest. Olin terve kursuse kinnitanud, et “võite emale alati rääkida”. Ühel õhtul tuli minu juurde üks isadest, kes palus mitte seda teha. Sest tema lastel ema ei olnud. See oli valus, ent hea õppetund.
Kuhu projektiga edasi tüürid? 
Sügisel tahaksin väga alustada suuremahuliselt uutes lastaedades väikelastele mõeldud programmiga. Püüangi hetkel leida koostööpartnereid, kes sellest huvitatud oleks. Samuti töötan vanemaealiste enesekaitsekursuste programmi kallal, et peagi ka selle sihtrühma koolitamisega alustada.
Kes ja miks võiks esitada oma projekti uude PKFi stardirahastuse vooru? 
Stardirahastuse vooru võiks esitada oma projekti kõik, kellel on hea rakendatav idee. Fondilt sain finantsilist jõudu, aga ka tuge: olen teinud seda kõike üksinda, fondi tiim oli vajadusel julgustamas.
&nbsp;

Laura Mallene: vägivallaga tegelemine ei ole oskus, mis meile emapiimaga kaasa antakse

<a href="https://www.ohtuleht.ee/1101797/kas-millegagi-on-hasti-ka-kersti-kaljulaid-isegi-trumpiga-on-hasti-panganduse-ja-valitsusega-samuti-head-on-raskel-ajal-lihtne-unustada">Artikkel ilus algselt 23. veebruari Õhtulehes </a>
Vabariigi aastapäeva koidikul tõuseb Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. See kerkib ka tuhandetes koduaedades ja linnatänavatel ning ilmub rasvase kriidiga laste põskedele ja peenikese tiku küljes kiluvõileibade peale. Ja see on hästi. On ju raskel ajal nii lihtne unustada, et Eestis on palju olulisega lood väga hästi.
See ei ole iseenesestmõistetav, et sinimustvalge tõuseb. Selle nimel on ju 30 aastat tööd tehtud, et see ka anno 2024 nii oleks ja alatiseks nõnda jääks.
Seda tööd on teinud kõik need inimesed, kes Eestit oma südames kannavad. Igaüks, kes on panustanud majandusse, maksnud makse, loonud või tarbinud meie kultuuri, teinud iga päev tublilt oma erialast või vabatahtlikku tööd, käinud koolis või kasvatanud lapsi, käinud valimas või seal kandideerinud, korrastanud kodu, käinud reservõppusel, annetanud mõne südamelähedase algatuse heaks, võtnud sõna, kui ei saa enam vaikides kõrvale vaadata või teinud ise, kui näinud, et keegi teine ei tee. Kõik see teeb meie riiki tugevamaks ja laob vundamenti sellele, et sinimustvalge tõuseks torni tippu.
See töö on praegugi pooleli. On nii alati on olnud ja ei saagi lõpuni valmis. Laiem avalikkus on seda ehk vähem märganud, kuid ka meie diplomaadid, poliitikud, kaitseväelased ja ametnikud on kild killu haaval tassinud seda meie julgeolekut tagavat uut raudset eesriiet oma kohale ka enne 24. veebruari 2024. See töö ei ole veel valmis, aga mis on 2024. aastal väga hästi, on see, et meie liitlased mõistavad meid ähvardava ohu suurust. See ei ole küll võib-olla veel niisama selge kui meile endile, aga väga palju lähemal kui kasvõi Krimmi vallutamise aastal.
Liitlastega on lood hästi
Väga hästi on seegi, et neid liitlasi, kellel on meiega sarnaselt illusioonideta ohuhinnang, on NATOs nüüd rohkem. Soome ja Rootsi on riigid, kelle neutraalsusest loobumine on ülejäänud liitlastele märgilise tähendusega. Nad usuvad, et alliansis on turvalisem ja järelikult peavad sedagi uskuma, et NATOta on ähvardav oht vägagi tõeline.
Väga hästi on lood sellegagi, et Ukraina peab vastu, isegi kui demokraatlik rahvusvaheline kogukond on teinud ilmselgelt liiga vähe, et neid ses sõjas toetada. Samas annab see, et juba 2024. aastal jõuab ehk aeglane Lääne-Euroopa mõte vajadustele järele ja paneb Euroopa kaitsetööstuse käima, lootust. Praegu pole seda veel juhtunud, aga kui see saab teoks, siis on kõik väga hästi veel ses mõttes, et see tööstus suudab ka järgmise 30 aasta jooksul säilitada sellist jõudude tasakaalu, et Venemaal ei tekiks uut soovi meie võimeid proovile panna.
Paradoksaalsel kombel on väga hästi ka see, et Donald Trump on ikka veel USA presidendikandidaat. Mida kõrgem on tema võidu tõenäosus, seda kiiremini lähevad Euroopa suuremad riigid oma kaitsetööstuse, -võime ja -tahtega edasi. Me peame õppima oma regiooni probleemidega ise paremini hakkama saama.
Nii et meil on paljud asjad hästi. Ka kodumaal – meil on peaminister, keda maailma mõjukad ja vägevad kuulavad, kes on vaieldamatult mõjukas ning kes on meie huve ja väärtusi hästi esindanud. Kodumaal on selle kuulamise ja enda arusaadavaks tegemise tee olnud küll künklikum, kuid meil on ju igati toimiv demokraatia. Meil on pidev maailmavaadete võistlus, vabad valimised ja meil kõigil on võimalus valimistel märku anda, millist suunda me Eestile soovime või milliseid poliitikuid hindame. Ja teate mis? Seda on palju rohkem, kui suures osas maailmast.
Vaba meedia olulisus
Väga hästi on Eestis lood ka vaba ja sõltumatu ajakirjandusega. Maailmas on kaheksa riiki, mille pressi hinnatakse täiesti vabaks ning meiegi oleme nende seas. Isegi kui meile ei meeldi sugugi alati see pilt, mis ajakirjandus meist endist ja ühiskonnast maalib, on seda peeglit ju väga vaja.
Siiski – oleme selles pingereas viimastel aastatel pisut tahapoole kukkunud, ning ka mina näen suundumusi, mille puhul on mõni meediamaja või ajakirjanik võtnud endale kohati maailmavaatelise asja ajaja rolli. See ei ole kohe kindlasti OK. Ma loodan lihtsalt, et siingi toimib pendlimehhanism, kus ühel hetkel keerab paigast nihkuv raskuskese ajaga jälle meedia eneseregulatsiooni toel õigesse sängi tagasi ning me ei pea muretsema, kas tegu on ikka sõltumatu ühiskonna valvekoeraga või millegi muuga. Kas see sõltumatus jõuab meieni paberil või elektroonilisel kandjal, jumal sellega, peaasi, et jõuab.
Ajakirjanikud räägivad meile meie laste vaimse tervise probleemidest, liiklusraevust, majanduse väljakutsetest, korrastamata koolivõrgust ja üle ääre ajavast bürokraatiast. Me vajame seda pidevat okast ühiskonna ihus – ilma avaliku osunduseta ei lähe midagi paremaks!
Väga hästi on mõned asjad (isegi!) vabariigi valitsuses, kuigi populaarsem oleks muidugi poliitikutele malakaga udjada. Mis iseenesest ei ole aga sugugi hästi, sest nii me pelutame mõistlikke inimesi riigijuhtimise juurest eemale, kuigi meie kõigi püüd peaks ju olema vastassuunaline. Poliitika ei tohi muutuda väikese hulga elupõliste poliitikute pärusmaaks, kellel on peal teflonkiht, vastupidi – sinna peab kogu aeg uusi inimesi juurde voolama.
Aga tagasi valitsuse juurde – hästi on see, et meil on kliimaministeerium. Kui meenutame 2019. aasta valimisi, polnud rohepöörde- ja kliimateemad valimisdebatis isegi kümne olulisema teema seas. Nüüd on meil aga kliimaministeerium ja valitsus soovib väiksemast keskkonnajalajäljest kujundada Eesti majandusele konkurentsieelise.
Sõltumata sellest, kui kaugele on sellega praeguseks jõutud, ei ole ükski Eesti valitsus toonud üleminekut puhtale energiale majanduse edu alusena selgelt välja. Pigem on seni nähtud muutusi kui kompromissi looduse ja võimsa tööstusliku arengu vahel. Kristen Michal on esimene minister, kes on julgenud öelda – unustage ära, teil ei hakka siin mingit suurt majandust olema, juhul kui see ei ole puhas, sest muu Euroopa teeb asja kas siis meiega või meieta ära.
Regionaalpoliitikaga pole meil aga see-eest kunagi hästi. Või vähemalt on nii alati kombeks ohata, sest on ju selline tunne, et võiks olla paremini. Kuigi, kui ma käin mööda Eestimaad – ja ma teen seda tihti –, siis see areng, mille oleme teinud läbi viimase 20 aastaga, on ikka meeletu. Jah, pood võib olla kaugemal, aga tee sinna on parem. Postkontorit ei ole küll igas külas, aga millal teil oli sinna üldse viimati asja? Gümnaasium võib olla ju kaugemal, aga seal käivatel lastel on rohkem valikuvõimalusi. Tööle tuleb sõita ehk bussiga, aga samas on maal keskmine palk järjepidevalt kasvanud, kuigi eks inflatsioon sööb sellest muidugi oma osa ära.
Küllap see ongi tulevik, mis meil on tegelikult juba praegu kätte jõudnud – meie ühendused peavad olema head ja vähemalt maakonnakeskustes peab olema kõik eluks tarvilik saada, siis on ka igas kaugemas külas paremad lood. Tahan kiita ka regionaalministri vaikset, kuid järjekindlat tegutsemist, sest kuigi paljud ei jaksa ilmselt tasandusfondi valemisse süveneda, on tema ettepanekud omavalitsuste tulude ümberjagamise asjus samm õiges – iseseisvama omavalitsuse – suunas. Minu unistus on muidugi nende veelgi suurem iseolemine ja vähem ümberjagamist, aga loodetavasti kiidab riigikogu lõpuks need praegusedki Madis „Robin Hood“ Kallase ettepanekud heaks.
Ruumi on isegi palgatõusuks
Väga hästi on seegi, et hoolimata pikast majanduslangusest on tööpuudus asjaolusid arvestades pigem madal. Ja nagu ütles Eesti Pank detsembri majandusülevaate pressikonverentsil, on ettevõtted hindu nii palju tõstnud, et on loodud ruumi ka jätkuvaks palgatõusuks. Kui nii läheb, on hästi.
Väga hästi on seegi, et Eesti idusektori paremad pojad korraldavad massilisi värbamiskampaaniaid, nagu poleks mingit iduillusioonide purunemist maailmamajanduses üldse aset leidnudki. Meie idusektori käive oli mullu ligi kolm miljardit eurot ning selle pealt tasuti 330 miljoni eest riiklikke makse. Asutatakse uusi riskifondegi, et endiselt Eesti ja Baltikumi suutlikkust üles leida ning neid maailma muutmise ükssarvikuid kasvatada. Kui see ei ole hästi, siis mis üldse?
Eesti restoranid on suurepärased, suusarajad on harrastajaid täis, eestikeelsele koolile ülemineku paratamatusega on leppimas ka sellele suurimad vastutöötajad ning meie noored on sõnakad ja söakad. Siinsetest ülikoolidest vähemalt üks – Tartu ülikool – on maailma mõistes heast klassist, olles endistest raudse eesriide tagustest üks paremaid. Kuigi meie tervishoiusüsteem vaevleb rahahädas, on see oma suure solidaarsusastmega ikkagi kaitsmist väärt.
Me jätkame ka Ukraina aitamist ja muu maailma veenmist, et nemadki võiksid panna kasvõi 0,25% oma SKTst selle nimel, et Ukraina võidaks. Olgu meie maksutõusud lisaks riigieelarve täitmisele siis ka meie liitlastele inspiratsiooniks ja innustuseks, sest olemuselt on ju tegu sõjamaksuga. Kuigi ma ei pea muidugi tulumaksukoormuse vähenemise kompenseerimist käibemaksu tõusuga õigeks, sest see nihutab maksukoormuse just sinna, kus see on kõige valusam – väiksema sissetulekuga inimeste kanda. Ja see ei ole hea.
Ja kui ma nüüd tulen tagasi selle 24. veebruari lipuheiskamise juurde ning liigun mööda selle päeva sündmusi edasi ja jõuan õhtusse – siis on ju väga hea, et ka sel õhtul on erinevate maailmavaadete esindajatele eriilmelisi üritusi ja see ei too endaga kunagi kaasa vägivallaohtu ega üleskutseid kellegi või millegi keelustamiseks. Jah, tühistamiseks vahel ikka, aga ei enamat. Ja kui see tõrvikurongkäik tänavu toimub, siis leiab see aset Eestis, esimeses Ida-Euroopa riigis, kus abieluvõrdsus on saanud reaalsuseks. See viimane, muide, on väga-väga hea.
Mida me vajame
Seega pole selleks, et meie Eesti üle uhke olla, sugugi vähe ainest. Enesekindlust, eneseusku ja head kriitikataluvust on neil aegadel tõepoolest väga vaja. Seda kõike meil jätkub, mis muidugi tähendab sedagi, et ka edaspidi tõuseb trikoloor 24. veebruaril Pika Hermanni torni ja need ülimalt enesekriitilised 1,3 miljonit maailma elanikku saavad vabalt otsida parimat tulevikku viivat teed. Me ei tahaks ju tegelikult, et seda teed keegi teine meile näitaks, iseenda eksimatust uskudes.
Eks meil ole sedagi, mille üle tuleb järgmisel aastal tõsiselt mõtteid mõlgutada – laste vaimne tervis, koduvägivald, liiklusohutus, uue majanduskasvu tingimused, ikka veel alla 2% SKTst kaitsesse panustavad liitlased ja nõnda edasi.
Aga paljude asjadega on ju lood ikkagi paganama hästi.

Kersti Kaljulaid: meie julgeolekuarutelud on hulga asjalikumad kui murelikud arutelud laste arvu vähenemise üle

Kersti Kaljulaid: mida oodata 2026. aastast?

Kersti Kaljulaid: sõnadega tuli jube ettevaatlik olla… Nüüd mõistkem, mis meile täna ohtlik on

Kersti Kaljulaid: kuidas jõuda (põhjamaiselt) arutleva ühiskonnani?

Fondi 2024. aasta kokkuvõte

PKFi tagasiside nõusolekuseaduse eelnõule

Kersti Kaljulaid: Medalitest, aga sugugi mitte ainult

Taskuhäälingu “Jagatud ruum” loojad: teadlikkuse tõstmine on üks osa lahendusest

Laura Mallene: vägivallaga tegelemine ei ole oskus, mis meile emapiimaga kaasa antakse

Kas millegagi on hästi ka?

Jälgi:

Twitter

Facebook

Instagram

LinkedIn

Kontakt:

info@kerstikaljulaid.ee

+372 5629 2299

press@kerstikaljulaid.ee