Arvamuslugu ilmus ka <a href="https://www.err.ee/1610124847/kersti-kaljulaid-heas-koolis-opitakse-inimeseks-olemise-kunsti">ERRis</a> 1. septembril 2026
Head uut kooliaastat!
Kui mina täpselt pool sajandit tagasi kooliteed alustasin, olime me märksa võrdsemal stardipositsioonil kui tänased koolilapsed. Lapse teadmised olid enamasti üsna lihtne funktsioon tema vanusest. Inimkonna teadmiste tase tundus olevat ligilähedaselt selline, et 12 kooliaasta jooksul anda kõikidele ülevaade maailmakirjanduse paremikust läbi aegade, eestlaste kultuurilisest arengust ärkamisajast õitsvasse sotsialismi, reaalteadustest läbi sajandite kuni moodsate teadmisteni astronoomiast või geneetikast.
Oli aega saada selgeks kõik 14 käänet ja õppida kirjutama kindlasti paremal tasemel kui täna ajakirjanduse tarbetekstid pakuvad. Puudusid lai ja kitsas matemaatika, polnud riigieksameid – välja arvatud kirjand. Jah, kujutage ette, õpetajad tohtisid ise otsustada, mis hinne lapsele eksamil pannakse ja isegi medalite jagajad usaldasid seda tulemust.
Vahepeal on inimkond loonud juurde meeletus koguses teadmisi reaalaladel. Arusaam sellest, milline on hoomatav kogus head kirjandust, mida kõik peaksid lugema, on vägagi muutunud. Ligipääs teadmistele on peaaegu absoluutne kõikidele, kes internetis käia mõistavad. Klassitäie laste teadmised ei ole kunagi enam nii ühtlased kui pool sajandit tagasi.
Kool pole samas kuigi palju muutunud. Lapsed istuvad klassides vanuse järgi, õppetöö on korraldatud vastavalt ette antud programmile ja teadmiste kontroll keskendub tõestusele, et programm on läbitud.
Kindlasti on muutunud õpetajate suhtumine õpilastesse. Meie ajal oli õpetajal alati õigus, vähemalt meie koolis küll. Täna tunnevad õpetajad, et neil pole mingit enesekehtestamiseruumi.
Kool ei tule toime kiiresti muutuva maailmaga, sest inimese kasvamise tsükkel on jäänud samaks, sotsiaalsed oskused küpsevad ikka samal moel teiste inimestega suheldes, aga ümbritsev keskkond ei paku kuigi palju võimalust valideerida koolist saadavaid teadmisi – õigemini näitab, et kastist väljas asuvad palju paremad toimetulekuvõimalused kui usinasti etteantud rajal käies ette jäävad.
See ei ole halb ega hea, et meil valitsevad sellepärast teistsugused pinged koolisüsteemis. See on paratamatu. Inimkonna teadmiste hulgas on järjest keerulisem teha valikut, mis on tingimata ja kõigile vajalik.
Laste suurem enesemääramisõigus teeb klassi ohjamise teistsuguseks. Suhtlusoskused on tähtsamad kui teadmised, selleks et toime tulla. Uudishimu võimaldab formaalse hariduse asemel omandada omapärase komplekti maailmatunnetust ja teha sellest omale elukutse. Osa neist elukutsetest põhinevad teaduslikul maailmakäsitlusel, aga tulusaks võib osutuda ka mistahes tõepõhjata mängumaailm.
Lisaks kõigele on hulk olulisi teadmisi, mida inimkonnana kaotada ei tohi, sest siis ei oskaks me enam inimesi ravida, maju ehitada ega erinevates maailma keeltes üheselt arusaadavat teksti luua.
Kool peab aga ikka kuidagi täitma sama lõppeesmärki – laskma välja noored täiskasvanud, kes suudavad ühiskonnaliikmetena aktsepteeritaval moel toimida oma eesmärke saavutades ja teistele mitte liiga tehes, hindavad teiste panust ja oskavad sellega arvestada.
Seejuures peavad need noored olema nii hästi klassikaliste teadmistega varustatud, et saaksid õppida arstiks, inseneriks, IT-spetsialistiks või kujuneda loovaks kunstnikuks.
Mida siis teha? Ilmselt leppida sellega, kuhu inimkond teel on ja kohaneda. Milles see seisneb? Hariduse ebatäiuslikkusega leppimises, ma kahtlustan.
Vähe on asju, milles saame tänapäeval kindlad olla, et just neist teadmistest on meie sel nädalal kooli minevatele lastele nende tööelus kasu.
Midagi siiski on. Ja see on oskus inimühiskonnas toimetada. Ma ei kasuta sõna „väärtused“, sest see tekitab inimestes koheselt tahtmise siseneda kultuurisõtta. Aga on midagi, mis peab jääma: me peame üksteise kõrvale elama mahtuma. Veelgi enam, me peame suutma ennast koos kaitsta, kasvatada majandust, hoolitseda vanurite eest, ravida haiged ja kuidagi jagada ühiskonna hüvesid nii, et summaarselt oleks meil kõige rohkem rahulolevaid inimesi.
Seejuures ei nõua elu enam nende põhiliste ühiskonnas toime tulemise oskuste omandamist selleks, et suureks kasvada. Varem pidi algaja inimene varem või hiljem üksi bussiga sõitma, poest piima ja leiva tooma, naabrinaisega kokku leppima kasvõi selles, kuidas ühist tegemist vajavad tööd koos tehtud saavad.
Tänane ühiskond võimaldab inimsuhtlusest hoiduda nii poes käies kui mistahes „teenuseid tarbides“. Alaneb loomulik, elu käigus omandatud suutlikkus olla üks ühiskonnaliige, oskus mõista teiste inimeste tundeid, lugeda kehakeelt või rääkida läbi keeruliste olukordade üle. Piltlikult tuli pool sajandit tagasi tihti ette olukordi, kus palle või jalgrattaid ei jagunud kõikidele ja tuli õppida neid jagama. Ja kui ei tahtnud edaspidi üksi mängida, siis pidi lastekambas nii enda kui teiste huvidele ruumi tegema.
Kutsuge neid väärtusteks või emotsionaalseks intelligentsiks, mina kutsun seda inimeseks olemise kunstiks. Ja vaat see on inimese tõeline konkurentsieelis mistahes targa masina ees, ükskõik kui hästi viimane teist inimolendit ei teeskle.
Kaastunne. Tajumine, et teisega on midagi valesti, isegi kui ta ise kinnitab, et kõik on hästi. Mõistmine, et kallistamine aitab ikka kurbuse vastu, isegi kui ei kõrvalda kurbuse põhjust. Arusaamine, et haiget ei tohi teha. Arusaamine, et kurjale tuleb vastu astuda seadusliku jõuga, aga mitte enne kui muud võimalused on ammendunud. Mõistmine, et need muud võimalused peituvad sarnaste huvidega inimeste koostöös, näiteks vabu valikuid armastavate naaberrahvaste vahel. Reeglite vajalikkuse tunnustamine ja suutlikkus neist kinni pidada ka siis, kui lühike omakasu osutaks justkui muu käitumise eelistele.
Kutsuge neid asju üldpädevusteks või väärtusteks või kuidas keegi soovib, aga hoidke mistahes kultuurisõjad sellest arutelust eemal.
Heas koolis õpivad meie lapsed just seda – inimeseks olemist, empaatiat, ühishuvi otsimist ja leidmist, erinevate arvamuste mõistmist ja tunnistamist, aga ka piire kus on aeg vaidlemine lõpetada ja leppida erineva maailmakäsitlusega.
Need oskused saavad sündida sisukat diskussiooni väärtustavas koolikeskkonnas. Ka seda peab teadlikult kujundama. Juba rohkem kui 35 kooli üle Eesti alustab tänavust õppeaastat Arutleva Koolina, pöörates senisest rohkem tähelepanu õpilaste argumenteerimisoskusele ja arutelul põhinevatele õppemeetoditele.
Oleks minu tegemine, jätaks ma rohkem iseotsustamise ruumi igale koolijuhile ja õpetajale. Ei teekski nii palju järelevalvet ja kontrolli, laseks koolidel panna lapsed eluks valmis nii, nagu nad parimaks peavad ja ülikoolidel sisseastumisel neid teadmisi mõõta nii, nagu iga eriala jaoks tarvis.
Aga see ei ole minu otsus. Mida mina teha saan, on koos meie Arutlevate Koolidega aidata kasvada inimlikel inimestel. Kaastundlikel inimestel. Siis teevad nad need muud asjad ise korda, kui suureks saavad.

Kersti Kaljulaid: heas koolis õpitakse inimeseks olemise kunsti

Kommentaar ilmus ka <a href="https://www.ohtuleht.ee/1159966/nousolekuseadus-taavi-linnamae-jah-ka-oma-naiselt-tuleb-luba-kusida-ei-notarit-pole-voodisse-vaja">Õhtulehes.</a> 
Riigikogu kiitis nõusolekuseaduse heaks 10. juunil. 
See oli umbes kahe aasta eest, kui minu teadvusesse jõudis arusaamine, et tahtevastane seks ei ole Eestis seaduse mõttes vägistamine. See on seda ainult siis, kui on tõendatud, et sellega kaasnes füüsiline vägivald või abitusseisundi ärakasutamine. Ja pean tunnistama, et see oli kaunis šokeeriv tõdemus.
Oleme President Kaljulaidi Fondis viimased kaks aastat päris kõvasti pingutanud selle nimel, et Eesti seadusruum muutuks. Toonud siia eksperte, toonud arutelusse argumente, mis põhinevad teiste riikide kogemustel, võtnud maha hirme ja üritanud pidada sisukamat debatti kui „hö-hö-hö kas oma naiselt tuleb nüüd ka küsida“ või „notar tuleb voodisse kaasa võtta edaspidi“. Etteruttavalt siiski – esimesele küsimusele on vastus jah, teisele ei.
Eile kiitis Riigikogu heaks nõusolekuseaduse. See tähendab, et alates järgmisest aastast ei kehti meie ühiskonnas enam vaikimisi eeldust, et kõik on nõus sinuga seksima. Nii nagu ei kehti meil ju tegelikult eeldus, et vaikimisi on kõigil lubatud mu rahakotti endale võtta või autoaknad sisse lüüa. Intiimsuhetes siiani see äraspidine loogika millegipärast kehtis.
Üks asi, mis viimase kahe aasta jooksul nendes aruteludes paljudele ikka ja jälle üllatusena tuli, oli see, kui vähe me tegelikult teame sellest, kuidas inimesed ohuolukorras käituvad. Millegipärast on visalt püsinud filmilik ettekujutus, et kui inimene ei taha intiimsust, siis ta ütleb selgelt ei, karjub või hakkab füüsiliselt vastu. Tegelikkus on aga palju keerulisem.
Väga paljud inimesed tarduvad sellistes olukordades täielikult. Mitte sellepärast, et nad oleksid nõus, vaid sellepärast, et keha lülitub ellujäämisrežiimile. Ehk et seni oleme seksuaalvägivalla puhul liiga sageli lähtunud ettekujutusest sellest, kuidas „õige ohver“ peaks käituma, mitte sellest, kuidas inimesed päriselt käituvad.
Ja tegelikult tekib siin veel üks küsimus. Miks me üldse oleme harjunud küsima, mida ohver tegi või tegemata jättis? Kui me räägime vabatahtlikust seksist, siis on ju loogiline küsida hoopis vastupidist: mille põhjal sa järeldasid, et teine inimene oli nõus? See ei ole mingi radikaalne põhimõte. Tegelikult toimime me niimoodi igal pool mujal oma elus.
Ehk et uus käsitlus viib ka intiimsuhted neile alustele, kuidas meie ühiskond tavapäraselt toimib. Kui su kaaslane ei taha õhtuks šašlõkki süüa, siis te ju ei sööda seda talle vägisi. Kui ta ei taha teatrisse minna, siis sa ei vea teda sinna vägisi. Nüüd on sama ka kõige lähedasemates suhetes.
Kas seadus muudab kultuuri? Ei, ei muuda. Sellega tuleb nagunii tegeleda – koolituse, harimise, teavitusega. Nii ametkondades kui laiemalt. Aga vähemalt on baaseeldus nüüd korrektne. Ainult jah tähendab jah.

Taavi Linnamäe: ainult jah tähendab jah

Arvamuslugu ilmus algselt <a href="https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120589903/hannaliisa-uusma-lopuks-ometi-seks-ilma-nousolekuta-on-vagistamine-ja-vastutab-vagistaja">Delfis.</a> 
Riigikogu kiitis nõusolekuseaduse heaks 10. juunil. 
Riigikogu on teinud ajaloolise otsuse ning öelnud selgelt: seks ilma nõusolekuta on vägistamine.
See ei ole pelgalt seadusemuudatus. See on väärtusotsus, mis aitab paremini kaitsta seksuaalvägivalla ohvreid ning saadab ühiskonnale selge sõnumi, et iga inimese õigus oma kehale, turvatundele ja väärikusele on puutumatu.
Liiga paljud inimesed on pidanud pärast vägistamist selgitama, miks nad ei hakanud vastu. Praegune süsteem on aastakümneid lähtunud eeldusest, et ohver peab ütlema „ei&#8221;. Ohver peab suutma põhjendada, miks ta ei karjunud, ei põgenenud või ei võidelnud. See ei arvesta aga päriselu.
Ellujäämisinstinkt sunnib tarduma
Seksuaalvägivalla ohvrid ei käitu sageli nii, nagu oleme filmidest näinud. Traumaatiline olukord, mida vägistamine on, võib inimese halvata. Tekib tooniline liikumatus ehk šokist tingitud tardumine. Inimene võib olla täielikult teadlik toimuvast, kuid mitte suuteline rääkima, liikuma või vastu hakkama. See ei ole valik ega nõusolek. See on organismi automaatne ellujäämisreaktsioon.
Rootsi teadlaste uuringu kohaselt esineb toonilist liikumatust lausa 70% seksuaalvägivalla ohvritest. Ometi on just need ohvrid olnud seni olukorras, kus nende vaikimist või tardumist võidakse tõlgendada nõustumisena.
Nõusolekuseaduse kriitikud on ironiseerinud, et nüüd tuleb magamistuppa notar kaasa võtta. On hirmutatud, et süütuid inimesi hakatakse valimatult vägistajateks tembeldama. Ning jäetud mulje, justkui Eesti inimene oleks võimetu veenduma, kas partner ka tegelikult intiimsust soovib.
Teistes eluvaldkondades juba lähtume nõusolekupõhisusest
Tegelikult taandub ju kogu nõusolekuseadus küsimusele: kelle vastutus on veenduda, et teine inimene soovib seksuaalvahekorras osaleda? Enamik meist saab aru, millal teine inimene soovib lähedust ja millal mitte. Sellest annavad meile märku kehakeel, kaaslase reaktsioonid, tajutav vastastikune huvi ja selgelt sõnaliselt väljendatud nõusolek.
Nõusolekuseadus ei kriminaliseeri normaalset intiimsust. See kriminaliseerib olukorra, kus inimene otsustab edasi minna veendumata, et teine pool seda soovib.
Tegelikult toimib sama põhimõte peaaegu kõikjal meie ühiskonnas. Nõusolekut ei eeldata. Nõusolek tehakse kindlaks. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Egert Belitšev on seda kirjeldanud lihtsa võrdlusega: kui inimeselt varastatakse auto, ei küsita temalt, kas autole oli „ei&#8221; peale kirjutatud. Miks peaks siis seksuaalse enesemääramise õiguse rikkumise puhul, mis on üks kõige laastavamaid kuritegusid, olema standard madalam?
Sageli väidetakse ka, et nõusolekupõhine käsitlus toob kaasa valesüüdistuste kasvu. Seda ei kinnita nende riikide kogemus, kes on sarnase tee juba läbi käinud. Valeütlused seksuaalkuritegudes on harvad ning nende osakaal ei erine teistest kuriteoliikidest. Nõusolekuseadus ei ole üheski riigis toonud kaasa massilist valesüüdistuste lainet ega mitmekordistanud koormust õigussüsteemile.
Küll aga on see saatnud ühiskonnale olulise sõnumi. Seks peab olema vabatahtlik. Kord antud nõusolek ei ole nõusolek alatiseks. Kui keegi soovib seksuaalvahekorda astuda, on tema kohustus veenduda, et ka partner seda päriselt tahab. See ei tähenda, et peale kord antud “jah”-i võiks inimesega teha mida iganes. Nõusolek peab olema läbiv.
Nõusolekuseadus ei lahenda üleöö seksuaalvägivalla probleemi Eestis. Selleks on vaja ka paremat seksuaalharidust koolides, traumateadlikumat lähenemist justiitssüsteemis, rohkem abivõimalusi ohvritele ning meie kõigi oskust märgata abivajajaid. Oleme alles teekonna alguses.
&nbsp;

Hannaliisa Uusma: nõusolekuseadus nihutab vastutuse lõpuks ohvrilt vägistajale

<a href="https://www.ohtuleht.ee/1151578/kersti-kaljulaid-kui-rahvas-ei-armasta-lapsi-miks-peaks-noored-riigi-sailimise-nimel-pingutama">See arvamuslugu ilmus algselt Õhtulehes</a>
Vabariigi aastapäev ja igavesti sellega koos käiv Kiievi ründamise aastapäev panevad küllap paljusid argisaginast välja astuma ja mõtlema eksistentsiaalsete küsimuste üle. Neid on meil kaks. Esiteks, kas suudame geopoliitilises kaoses säilitada iseseisvuse, et ei korduks aasta 1940? Teiseks, kas suudame säilida mitte ainult riigina, vaid ka rahvusena?
Muud teemad, näiteks kust tuleb majanduskasv, aitavad anda peamistele muredele optimistlikke vastuseid, aga ei ole mõnes mõttes 24. veebruari väärilised.
Mida on vaja teha, et säilitada riiklik iseseisvus? Lennart Meri on selle ammendavalt ära vastanud – me ei tohi jääda üksi. Mõõdame oma viimase aasta töötulemusi selle mõõdupuuga.
Me ei ole üksi oma ohutajuga Venemaa suhtes. See ohutaju on teravam ja selle sõnastamisele järgneb järjest rohkem tegusid. Vähe ja hilja meie idealistlikust vaatepunktist, aga ilmset siiski piisavalt, et hoida alles NATO heidutusvõime. Poliitikute jutu kuulamine võib jätta heitliku mulje, aga arengud NATOs on hakanud jõudma sinnamaale, et vähemalt sõjaväelased üle alliansi teavad, mida peavad tegema. See loeb.
Me ei ole üksi oma mures, milleni võib viia USA ettearvamatu ja ideaalide asemel materiaalsetest väärtustest lähtuv maailmapoliitika.  Sellepärast arutatakse Prantsusmaa tuumaheidutuse laiendamist näiteks Põhjala riikidega, aga ka Suurbritanniaga.
Keskmiste riikide ellujäämisstrateegia
Me ei ole üksi NATO idatiival. Me elame NATO sisemere, Balti mere kaldal. Soome, kelle kunagine president Halonen meid ikka posttraumaatilisest stressihäirest tingitud russofoobias kahtlustas, on NATO liige. On ka Rootsi. Selle tulemusena on saanud jalad alla Põhja-Balti kaitsekoostöö, mis on viinud selgema arusaamiseni, et selline koostöö on üheselt kasulik mitte ainult Balti riikidele, vaid ka Põhjamaadele. Jah, esineb patroneerivat suhtumist, aga seda esineb ka Rootsi-Soome suhetes. Oluline on, et kui vennakesed omavahel võivad küll vahel üksteist kiusata, siis ülejäänud maailmas oma huvide eest seistes pannakse seljad üha selgemini kokku.
Vahel läheb nii, et aasta mõjusaimad kõned ei ütlegi midagi uut, aga väljendavad seda, millest paljud on aru saanud. Davosis Kanada peaministri Mark Carney sõnastatud keskmiste riikide ellujäämisstrateegia praeguste kiirete muutuste ajastul on just selline vaatlustel põhinev väljaütlemine.
Kõik otsivad juba mõnda aega ühistel huvidel põhinevaid koalitsioone, kuuludes vahel ka majanduslike huvide eest seistes ühtedesse rühmitustesse, julgeoleku vallas teistsugustesse. Kaheksa Põhjmaa ja Balti riigi õnn on see, et meil on selgelt ühised majandus- ja julgeolekuhuvid. Just see on aidanud meil viimastel aastatel teha nii, et muu maailm – kasvõi seesama Mark Carney – peab Põhjala-Balti rühmitust edukaks keskmiste jõudude strateegia rakendajaks. 33 miljonit inimest, avatud majandused, tugevad demokraatiad, heaoluriigid, terava ohutajuga Venemaa suhtes, otsekohesed probleemide sõnastajad ja seejuures ka jõulised lahendajad, mitte ainult kurtjad – sellised me oleme. Meid on märgatud.
Taani ja Eesti on mitte ainult häälekad, aga ka toekad Ukraina aitajad. Soome ja Rootsi on kogu ühiskonda kaasava kaitsestrateegia maailmameistrid. Norra, Island, ja Taani on uue potentsiaalse kriisipiirkonna – Arktika – kaitsjad. Kõik me oleme tugevate kodanikevabadustega, kus inimesed teavad, et nende panus riigi toimimisse, olgu julgeolek või kogukonnatunne, on nende endi kätes.
Mitte ainult turvaline, aga ka uhke on omada selliseid lähimaid liitlasi. See ei tähenda, et vajame vähem muid liitlassuhteid, aga koos oleme lihtsalt kaalukam osapool neis kõigis.
Niisiis – kild killu haaval oleme ehitanud seda turvavõrku, mis kindlasti aitab meil riigina säilida. Me ei ole üksi ja me oleme koos tugevamad kui meie vastased, isegi kui oleme veidi ebakindlad seda ise uskuma.
Ühiste lahenduste asemel otsime miskipärast vastandusi
Meie teine eksistentsiaalne probleem – rahvastiku kahanemine – on isegi keerulisem. Seda peame lahendama ise ja oma ressurssidega, liitlasi meil selles asjas ei ole. Väga häid eeskujusid ka mitte, sest arenenud riigid maadlevad tõesti kõik sama murega.
Inimestel on palju muid võimalusi eneseteostuseks kui lapsed. Suured kodud on kallid ja laste kasvatamine samuti. Naiste turvatunne ei ole piisav – ei julge usaldada oma toimetulekut abikaasa kätesse, sest praktika näitab suhete haprust ja tihtipeale soovimatust peale suhte lõppu laste eest hoolt kanda. 41% Eesti naisi on kogenud koduvägivalda.
Enamus Eesti mehi on ausad, toetavad ega jätaks iial oma lapsi hätta, aga nendest meestest liiga palju ei kirjutata. Ikka loeme dramaatilistest lahkuminekutest, varanduse jagamisest, maksmata alimentide kuhjuvast summast ja sellest, et riik rakendab oma sunnijõudu lapsi kasvatava vanema kaitseks liiga vähe.
Keegi ei tee lugu isadest, kes panustavad võrdselt kodusse ja lastesse, austavad oma naisi ja peavad kinni kokkulepetest ka siis, kui suhe on lõppenud. Keegi ei tee lugusid naistest, kes julgevad toetuda oma mehele ja saavad kasvatada oma lapsi, olgu neid üks või kolm-neli, tööl käimata ja perele pühendudes.
Millegipärast otsime selles teemas palju rohkem vastandusi kui ühiseid lahendusi. Meie julgeolekuarutelud on rohkem lahendustele suunatud ja hulga konstruktiivsemad kui meie murelikud arutelud laste arvu vähenemise üle.
Laetud on ka see teema, kas Eesti riik ikka peaks kartma sisserännet, kui igal siia tulnul on ainult üks võimalus toime tulla – õppida eesti keelt ja panna oma lapsed eesti kooli.
Mõlemad viisid meie keelt ja kultuuri hoida on minu arvates olulised. Selge on, et inimesi meile tuleb – kliima ja elujärg on head. Selge on, et nende tulemise tingimused on meie seada – alates keeleoskusest. Selge on, et meie praktika siin juba elavate vene keelt suhtluskeelena kasutavate perede laste segregeerimisel teise koolikeskkonda on olnud halb poliitika. Sama selge on, et põlvkond, kes lõpuks segregatsioonist üle saab, annab eesti keele säilimisse suurima panuse.
Lapsi ei saada enam kahetoalisse korterisse
Muidugi ei saa me oma tulevikku rajada peamiselt lootusele, et meie majanduslik edu toob meile alati rahvast juurde. Eestlastel peaks olema rohkem lapsi.
Seda ei saavuta, kui jäämegi vaidlema, mis on kõige õigem lahendus. Seda pole. On lahendused, mis peavad toetama perede valikuid sõltumata sellest, millised need valikud on. Meil on väga hea rahaliste toetuste mudel olemas. Aga kui kellelgi näiteks on neli last, siis on ta neli korda 1,5 aastat oma elust mures sellepärast, kas laps ikka saab lasteaiakoha. Seda muret ei tohiks olla.
Lisaks on ta mures, kas tema tööandja laseb ta peale lapsehoolduspuhkust kohe lahti või asub toetama, et ta jõuaks karjääris järele neile, kel lapsi pole. Kodused emad-isad, kes tulekski majanduslikul toime ühe sissetulekuga ja tahaks olla oma lastega kasvõi noorima koolieani, ei saa seda endale lubada, sest jäävad ilma ravikindlustuseta.
Lapsi ei saada tänapäeval enam kahetoalisse korterisse. Või kui, siis ehk ühe lapse. Aga lihtsam on võtta koer. Kinnisvarahinnad, mis praegustele 40aastatele olid kättesaadavamad kui praegustele 20aastastele, piiravad kodu ostmist.
Kui minu lapsed väiksed olid, oli 17.30 lasteaeda jõuda täiesti vastuvõetav. Nii lastele kui lasteaiale. Nüüd lasteaiale enam ei ole, lastele peab olema. Mis siis et koju jõudnud vanem pargib lapse kiire snäkiga ekraani ette, sest ta peab veel 2-3 tundi kodust töötama.
Pikapäevarühmi, kus laps saaks olla kasvõi kella kaheksani või jääda ka ööseks, kui vanem(ad) on vahetustega töös, meil pole. Ma võiksin seda loetelu jätkata.
Kuidas sünniks rohkem lapsi?
On palju pisikesi pidureid, mis kokku viivad sündivuse madalamale, kui on Eesti inimeste endi soov. Iga pere mured on unikaalsed ja sellepärast ei ole ka universaalset lahendust.
Lahendus on selles, et tööandja tajub oma vastutust ja annab kollektiivile teada, et naised, kui te lapsi saate, me toetame teid. Me aitame teid järje peale, kui naasete. Me kutsume teid vahepeal mõnd ülesannet täitma, kui tahate, et te püsiks kursis. Aga kui te ei taha, on ka see õige valik.
Lahendus on ka selles, et iga KOV lahendab ära lasteaiakohtade probleemi. Selliseid meil on, see pole niisiis võimatu. Tarvitseb vaid samaväärselt kohelda valla- ja eralasteaedu, kui kohad tekivad.
Lahendus on pikapäeva- ja üleöörühmades. Ja selles, et kasvatajad ega naabrid ega ämmad-äiad ei vaataks viltu nende kasutajatele. Lahendus on ka koolilastele pakutavates pikapäevategevustes. Lahendus on selles, et naaber ei pahanda, kui laps ta lae peal jookseb. Et lastetu inimene mõtleb – aitan selle käru bussi tõsta, sest ka minu pensioni maksab kunagi see, kes täna selles kärus tudub. Et ma naeratan, toetan ja pakun emale tuge, kui tulevane maksumaksja seal kärus meeleheitlikult üle kogu trolli röögib. Sest see on minu panus.
Et ükski ema ei tunne, et oma imikust tuleb inimene kasvatada kusagil mujal kui kohvikus, muuseumis või poes. Sest muidu tabab teda kaasinimeste halvakspanu. Et last saadaks naeratused, kuhu iganes ta ei lähe.
Elul on ka nukram külg. Võiks olla nii, et vanem, kes ei saa teiselt toetust, saaks selle toetuse riigilt, kes siis nõuaks isalt sisse võla, nii nagu ta nõuab sisse maksud ja trahvid. Et vanem, kes kasvatab puudega last, saaks omavalitsuse peale loota kogu aeg ja iga päev. Ja need, kes tahavad lapsi saada, aga seda mingil põhjusel ei saa – nende heaks peaksime riigina tegema kõik, et nende unistus täituks.
Kõik peaksid saama endale oma lapsi lubada
Sest vaadake, kui meil oleks selline ühiskond, siis sünniksid ära vähemalt need lapsed, kellest meie inimesed unistavad. Võib-olla selgub, et sellest unistusest piisab rahvuse, keele ja kultuuri säilitamiseks.
Muidugi on lihtsam otsida üht ja võimalikult lihtsat lahendust, otsida seda rahast või püüda taunida osa ühiskonna valikuid. Ühiskonna olemust muuta ongi kõige keerulisem. Aga kui me seda isegi ei ürita, siis on me noortel õigus küsida, miks peaksid nad selle riigi, selle rahva säilimisse panustama, kui see rahvas nende lapsi ei armasta.
Minu tütar on 37. Mu noorim poeg on 16. Mu lapselapsed on vanuses 4–10. Ma olen pikka aega saanud kogeda, mis ühe lapsevanema Eestis murelikuks teeb. Ma tahan, et me kõik saaksime endale oma lapsi lubada.
Minu juhtmõte oma tööelu korraldades on alati olnud – ma pean saama endale oma lapsi lubada. Ma olen otsinud ja leidnud, kuidas seda teha. Mul kulus 21 aastat, et jõuda nelja lapseni, millest olin juba koolilapsena unistanud. Ma olen sellega hakkama saanud, aga ma tean ka selle hinda. Ma pidin loobuma unistuste tööst ja tegema tasuvat. Ma tulen katkisest perest, mistõttu mul pole kunagi olnud julgust saada lapsi rohkem, kui ise jõuan mugavasti üles kasvatada, kuigi minu kõrval on olnud laste isad, kellele olen saanud loota.
Ma usun, et paljud Eesti naised ei saa endale täna oma unistustes elavaid lapsi siia ilma tuua. Me saame neid aidata. Aga see on isegi raskem kui majanduse kasvatamine. Võib-olla on see isegi võimatu, aga me täna minu meelest isegi ei pinguta selle nimel.
&nbsp;
Kui tahad meie mõtete ja tegemistega kursis olla, siis telli uudiskiri enda virtuaalsesse postkasti:

Kersti Kaljulaid: meie julgeolekuarutelud on hulga asjalikumad kui murelikud arutelud laste arvu vähenemise üle

Seda küsimust on minult küsitud viimastel nädalatel omajagu.
2026. aasta saabus lootusrikkalt.
Muidugi on Ukrainas ikka veel sõda. Aga see on innustanud NATOt ja Eestit NATOs toimetama nii, et isegi välismaised eksperdid on hakanud ütlema „Eestit (ega Baltikumi) ei ole nii lihtsalt võimalik vallutada“. Võrreldes tavapärase „Is Narva next?“ retoorikaga on see oluline nihe Euroopa eneseteadvuses. Sellel on põhjus: meie enda kulud, meie selged nõudmised NATO sõjaväelises struktuuris, meie vajadustega arvestamine liitlaste poolt.
Õnne on ka olnud – me ei ole enam NATO poolsaar, vaid lihtsalt idatiib. NB8 koostööformaat, kaasates ka UK ja Poola, on muutnud Euroopa kaitsevõime tugevdamise mootoriks. Kes ise teeb, see saab teisi innustada.
Muidugi on USA-s võimul Vabariiklik partei, kelle juhtfiguurid harrastavad teisiti sõnastatud välispoliitikat. Kuid lugedes kasvõi Kissingeri „Riigimehi“, selgub et Trumpi poliitika eesmärgid on samas klassikalised: Ameerika huvide kaitse kogu maailmas. Vajadusel relva jõul. Midagi pole muutunud peale vaheldusrikkama lähenemise nende eesmärkide saavutamisele.
See on teistsugune, ebamugavam, aga sellega on mõeldav kohaneda. Kohaneme meie ja kohaneb Euroopa. Mis on liig, sellest suudame anda ameeriklastele teada ja eks sellega ka arvestatakse, sest lõpuks on Euroopa ja USA ikkagi naturaalsed liitlased.
Euroopa majandus ei ole parimas seisus ja samamoodi on meie majanduskasvu lootused tibatillukesed. Õnneks on Euroopa turg siiski piisavalt suur, et nutikad ettevõtted suudavad siin müüa ka siis, kui pärinevad kõrgepalgalisest Skandinaaviast. Nagu nüüd vist meiegi.
Et Eestis palka maksta, on vaja kõrget tootlust. Ja ettevõtted kohanevadki, ilmselgelt, sest muidu oleks majanduses langus ja tööpuudus meeletu. Aga ei ole. Tegelikult on majandus toetanud uskumatuid palgatõuse pikki aastaid. Inflatsioon, nii sticky kui ta definitsiooni järgi ka ei ole, annab lõpuks järele, kui selle ootused kahanevad. Võtab aega, aga inflatsioon taandub, kuna hinnakonvergents Euroopaga on sisuliselt lõppenud. Tõusuruumi on valdavalt kinnisvarahindades, aga see on omaette lugu, kuidas kumuleeruv rahvuslik rikkus muudab paratamatult eluaseme kättesaadavust arenenud riikides. Et kaubad-teenused liiguvad vabalt mitte vaid Eestisse sisse, vaid siit ka välja, ei saa hinnatõus kesta lõputult.
Eelarvetasakaalu taotlemine muidugi aitaks kiireminigi inflatsiooni tasandada ja riigirahanduse seis teeb murelikuks, aga noh, lõpuks tuleb Euroope Keskpank ja teeb meile selgeks, mis tingimustel meid euroalal hoitakse. Kahjuks ei tule nad enne, kui asjad on päriselt väga metsas, kus nad kaugeltki veel ei ole. Ei teagi, kas see on põhjus optimismiks või vastupidi.
Eestikeelsele õppele üleminek koolides jätkub. Varsti oleme segregatsioonilõksust väljas. Oleks parem, kui selle koorma oleks enda kanda saanud need, kes täna juba 30, aga läks nii. Nüüd tuleb rahutumal ja ebakindlamal ajal – kusjuures lähteülesandele on lisandunud palju ukraina lapsi, keda lõimida – hakkama saada. Kahju, ega aus analüüs midagi ei muuda, aga ehk aitab tänastel otsustajatel vastu pidada.
<a href="https://kerstikaljulaid.ee/" target="_blank" rel="noopener">President Kaljulaidi Fond</a> jätkab ka 2026. aastal Eesti elu nügimist viisil, et edendada demokraatiat, inimõigusi, vabadusi ning spordi- ja liikumisvõimalusi.
Lähtun ikka Vabariigi Presidendi ametiajal sõnastatud põhimõttest: ma ei ole kunagi vait, kui kõne all on meie julgeolek, ohus on meie vabadused või tehakse liiga nõrgematele.
Edukat alanud aastat!
See mõtisklus ilmus algselt President Kaljulaidi Fondi uudiskirjas. Kui tahad meie mõtete ja tegemistega kursis olla, siis telli uudiskiri enda virtuaalsesse postkasti:

Kersti Kaljulaid: mida oodata 2026. aastast?

<a href="https://arvamus.postimees.ee/8377324/kersti-kaljulaid-sonadega-tuli-jube-ettevaatlik-olla-nuud-moistkem-mis-meile-tana-ohtlik-on">Arvamuslugu ilmus algselt 10. detsembril Postimehes. </a>
10. detsember on inimõiguste, sealhulgas ka sõnavabaduse päev. Igasuguste asjadega, mis meil olemas on, on lihtne niimoodi ära harjuda, et teisiti ette ei kujuta. Aga mina kujutan.
Lasteaialapsena pani mu ema tähele, et võtan suurte inimeste räägitut endasse nagu pisike, aga suure imamisvõimega käsnake. Mistõttu tehti mulle praktiline koolitus vastuvaidlemist mitte võimaldaval viisil – riigiasjadest väljaspool kodu ei räägita!
Riigiasjad olid Eesti riigi asjad. Või ka Vene riigi asjad, aga siis hoopis teises võtmes. Meie kodus räägiti neil teemadel palju ja vabalt, argi- ja pühapäeviti. Eriti sünnipäeviti. Nüüdsel ajal tundub naljakas, et riigiasjad, mida ei tohtinud kodust väljaspool jagada, käsitlesid muu hulgas teemasid onu Ärni lehmade piimaannist. See nimelt olla Pätsu ajal suurem olnud kui 1970ndate sovhoosilehmadel. No võib-olla mõnes eeskujulikumas kolhoosis, kus mingid Venemaa eestlased eesotsas polnud, oli ka peaaegu sama suur.
Sellise jutu eest lasteaias või koolis võinuks tõesti pahandus tulla. Või siis, kui läinuks naabripoisilt uurima, kas tema perekonnanimi võiks viidata eestiaegsete vapside ühele ninamehele. Jube ettevaatlik pidi olema, sest see nõukogude riik oli üsna pire – tagarääkimist ei sallinud.
Natuke suuremana sain aru sellestki arutelust, mida vanatädid-onud pidasid meediavabaduse teemal. Osad väitsid, et Pätsu ajal ikka tsensuur nii suur ei olnud. Teised jälle, et oli ikka küll. Aga teate mis? Me arutlesime, väitlesime, vaidlesime – aga keegi ei sildistanud ega läinud tigedaks. No kui keegi oleks kellelegi kommunist öelnud, siis mine tea, aga neid meil polnud. Mitte ühtegi. Oleks olnud, võib-olla polekski neid arutelusid peetud.
Sõnu vaps või nats või kodanlane ja isegi boheemlane kuulsin vahel vanaema käest, tema omaette porinast, aga mitte kunagi isegi sünnipäeva lõppfaasis sugulastelt üksteise kohta. Silte ei pandud. Arutelu oli lõbus ja vabastav. Meil ei lauldud, arutatigi. Aastast aastasse, sünnipäevalt sünnipäevale. Hea toidu ja väikse pitsi viina kõrvale.
Ma nii väga tahaks, et me oskaks ka praegu oma sõnavabadusest lugu pidada. Et ta meil on. Et teda tuleb alati kasutada koos vastutusega. Et vastutus ja vabadus saavad kokku arvamusplatsil, kus ei väidelda isegi mitte kurja sõna, saati siis solvangu või rusikaga.
Kõik ei ole kurjad pahatahtlikud tsensorid
Eesti on väga vaba riik, kus on väga vaba meedia. Ja väga mittehierarhiline kultuur. See kõik on ülitore. Kõik võivad kõigile öelda. Hästi ja halvasti. Aga sõnavabadust kaitseb paremini see, kui osata öelda nii, et sõprus sünnib, alles jääb või kasvab. Seda õpivad Arutleva Kooli lapsed ja Demokraatia Akadeemia lapsed President Kaljulaidi Fondi, Eesti Väitlusseltsi, Soraineni advokaadibüroo, Euroopa Komisjoni ja teiste toetatud projektides.
Miks me seda teeme? Sest vaba sõna piirajad ei pea alati tulema piiri tagant. Nad võivad olla meie endi seas. Ja mõned neist ei ole kurjad pahatahtlikud tsensorid. Nad võivad olla lihtsalt inimesed, kes on oma seisukohtade õigsuses väga-väga kinni. Nad võivad olla ka inimesed, kes teistsuguses arvamuses näevad ainult ja ainult tahet ka nende endi arvamust muuta. Ja mõnikord võivad nad tõesti olla ka sellised inimesed, kes peavadki väga õigeks, et peale jääb kindlasti nende arvamus.
Kui sellised inimesed satuvad võimu juurde, kipuvad nad arvamusvabaduse kraane kinni keerama. Mõnedel neist polegi ettekäändeid vaja, aga osadele sobib ettekäändeks väga hästi ka arvamusplatsil toimuv, kui see on häirivalt lärmakas või solvav. Sellepärast on sõnavabadusele ühtemoodi ohtlik nii poliitik, kes ei luba ajakirjanikel küsida, kui ka see poliitik, kes ei luba teistel arvata. Ja seegi poliitik, kes asjast rääkimise asemel teisest arvajast kipub rääkima.
Arutlev Kool ja Demokraatia Akadeemia õpetavad noortele, kuidas hoida sõnavabadust, sedakaudu demokraatiat, iseseisvust ja iseennast ning oma kogukonda.
Loodetavasti on need väärtused Eestis piisavalt tähtsad, et need noored suurena ei peaks tundma mõistmatust – mina oskan, aga paljud vanemaealised ei mõista vaba aruteluplatsi heas usus kasutada. See oleks kurb – aga vaadates tänast päeva, siis mitte ka võimatu.
Hoidkem, mis meil on! Eelkõige mõistkem, mis meil on ja mis sellele ohtlik võib olla. Sõnavabadus on ühiskonna tervis, vereringe ja süda. Tervist tuleb hoida, südant treenida.

Kersti Kaljulaid: sõnadega tuli jube ettevaatlik olla… Nüüd mõistkem, mis meile täna ohtlik on

<a href="https://www.err.ee/1609785384/kersti-kaljulaid-kuidas-jouda-pohjamaiselt-arutleva-uhiskonnani">Arvamuslugu ilmus algselt 1. septembril ERR-i portaalis </a>
Mõni aeg tagasi jäi mulle kõrva, kuidas Soome president Alexander Stubb vastas Palestiina tunnustamist puudutavale küsimusele. Nimelt ütles president, et kui selline ettepanek peaks temani jõudma, siis ta seda toetab.
Soome poliitika toimimisega kursis olevale inimesele ütleb see, et vähemalt pool aastat on erinevad poliitilised jõud ja riigiametnikud vaikselt omavahel suhelnud, kuulanud maad ja jõudnud arusaamisele. Nimelt kui mitmed teised Euroopa riigid, sealhulgas teised Põhjala riigid, peaksid Palestiinat tunnustama, ei ole Soomel, kes on alati usaldanud rahvusvahelist õigust, toetanud koos Euroopa Liidu teiste liikmetega kahe riigi lahendust ja nõudnud muuhulgas inimõiguste ja sõjaõiguse austamist mistahes konfliktis, eriti teist teed.
Samamoodi toimiti Soome NATO-sse toomisel. Keegi ei jooksnud lipuga ees ega nõudnud kohest otsust. Kõik suhtlesid, katsusid kaaluda argumente, veenda kõhklejaid. Kui riigijuhid sõnumitega välja tulid, oli konsensus juba sündinud.
Olen seda soomlaste arutlemiskultuuri aastakümneid imetlenud, saanud mõnikord osaledagi ja arvan, et just see ongi ühiskonna eestvedajate suurim ametialane oskus: kannatlik kuulamine ja konsensuse ehitamine. Tegelikult mistahes eestvedajate peamine relv.
Selle oskuse omandamise aluseks on teadmine, et mistahes kogukonna või ühiskonna ees seisva probleemi lahendusi on alati palju, kusjuures igal teel ja rajal on oma eelised ja puudused.
Kust peab inimene sellised teadmised saama? Arvatavasti saab ta neid õppida vanematelt, koolis, kusagil vabatahtlikuna koostööd tehes jne. Mida teha aga siis, kui vanemad inimesed ühiskonnas ei ole kunagi õppinud usaldama enda ja teiste teadmisi ning informeeritud arvamust? Kui selle asemel on harjumus leppida, et ülemuse või tugevama sõna maksab rohkem? Kui arutelude valdav toon ei olegi ühiskonnas suunatud konsensuse ehitamisele, vaid parimal juhul enamuse saavutamisele?
Siis tuleb noortel õppida negatiivsest eeskujust. Seegi on täitsa hea meetod, aga ainult juhul, kui noortel ei ole mitte ainult arvamus, et vanemad inimesed korralikult arutleda ei mõista. Lisaks peab neil olema võimalus kusagil õppida seda, kuidas paremini läbi rääkida, kuidas päriselt inimesi kuulata ja kuidas seda võimalikult head ühist suunda ja liikumiskiirust määrata.
Eelmisel aastal alustas kümme kooli Arutleva Kooli programmis. Tänavu tervitame selles programmis 20 uut kooli. Arutleva Kooli programm on Eesti Väitlusseltsi ja President Kaljulaidi Fondi ühisprojekt, mis aitab vajalike tööriistadega nii õpetajaid kui ka õpilasi selleks, et põhjamaine arutelukultuur Eestis kiiremini juurduks.
Oleme koos oma mõttekaaslastega nüüd juba 30 koolis täitsa kindlad, et meie noored tegelikult tahavad ehitada rahulikult üheskoos mõtlevat ühiskonda. Loomulikult ei ole eesmärk erinevate arvamuste tasalülitamine, vaid kõiki kaasa võttes eesmärkide poole liikumine.
Meie kõigi arust on kool sobilik kogukond, kus noortel on tore erinevate ainetundide käigus, ainealaseid oskusi õppides samaaegselt rakendada ka arutelu-, väitlus- ja eelkõige kriitilise mõtlemise oskusi. Lihtne on neid oskusi harjutada mistahes õpiülesandeid lahendades, kui õpetajad on harjunud läbi arutelu õpetatavat kinnistama.
Arutleva kooli õpetajad on harjunud märkama ning õpilastele puremiseks pakkuma probleeme, mille kallal koos kinnistada teadmist, et lahendusi on alati mitu ja parim neist on selline, mis teeb rõõmsaks kõik osalejad. Ei, kõik osalejad ei ole võrdsed, kõik ei panusta kindlasti iga ülesande lahendamisse ühtemoodi, aga kõik saavad vastavalt oma huvidele ja senistele teadmistele alati osaleda lahenduse otsimises.
Kui me korraks mõtleme, mis meile koolis, ülikoolis või tööl hästi selgeks on saanud, siis on need valdavalt asjad, mis ei ole seotud korraks lugemise või tegemisega. Pigem ikka sellised, mille üle tuli omavahel arutada, tuli kaaluda erinevaid argumente ja valida parim lahenduskäik tulemuse saavutamiseks.
Nende hästi selgeks saanud ülesannete hulgas on neid, mille lahenduse üle oleme pikalt ja koos teistega uhked, aga on ka ebaõnnestumisi. Selline on elu. Tagasi vaadates saame kindlasti aru ka sellest, kus võib-olla jätsime kellegi arvamuse, kellegi tähelepanu juhtimise märkamata. Võime näha, et selline otsus põhjustaski vea või vastupidi, otsus probleemi lihtsustada viis hea lahenduseni.
Kõlab nagu mõttetu jahumine ja ajaraisk? Lugege siis veelkord selle artikli alguses toodud kahte näidet Soome ühiskonnast. Arutlev Kool püüab sinnapoole, et ka meie Eestis oskaksime kuulata, konsensust ehitada ja õpiksime noores eas kogemuste varal, et argumenteerimisoskus on see, mis hoiab ühiskonna koos.

Kersti Kaljulaid: kuidas jõuda (põhjamaiselt) arutleva ühiskonnani?

Viis auhinda. 
Nõusolekuseaduse foorum. 
Demokraatia Akadeemia esimene lend. 
Tööandjate algatus Vägivallavabaks.
Arutleva kooli pilootaasta. 
Oranžiks värvunud linnad. 
Nagu ikka: pidevalt toimetades ei pruugi märgatagi, kui palju on ära tehtud! Siin seega mittetäielik ülevaade fondi möödunud ja eriti toimekast aastast.
&nbsp;
<h2>President Kaljulaidi uus roll</h2>
<ul>
<li>Oktoobris valis Eesti Olümpiakomitee 50. täiskogu Eesti spordi katusorganisatsiooni presidendiks Kersti Kaljulaidi. Fondi tööd see otseselt ei mõjuta; möödunud aasta sügis oli pigem varasematest kõige tihedam. Ka president Kaljulaid lööb fondi tegemistes jätkuvalt kaasa, ehkki tema põhifookus on uus roll EOKs.</li>
</ul>
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone wp-image-1859 size-large" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-1024x683.jpg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-1024x683.jpg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-300x200.jpg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-768x512.jpg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-1536x1024.jpg 1536w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n-6x4.jpg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/462743673_1102783471209037_5893358565633137162_n.jpg 2048w" sizes="auto, (max-width: 640px) 100vw, 640px" />
<ul>
<li>Üksjagu panustas EOK kampaania ka sellesse, et intervjuusid ajakirjandusele kogunes umbes veerandsada, mille hulka ei kuulu lühikesed kommentaarid meediale konverentside koridorides. Lisaks veel terve hulk intervjuusid podcastidele.</li>
<li>Ka välisvisiite kogunes umbes sama palju, sealjuures kaks korda Ukrainasse, lisaks veel USAsse, Kosovosse, Araabia Ühendemiraatidesse…</li>
<li>Kevadel sai punkti President Kaljulaidi roll ÜRO kõrgetasemelise haridustöögrupi juhina. Täpsemalt sai punkti töögrupi lõppraport, millega anti soovitusi, kuidas lahendada üleilmne õpetajate kriis ja valmistada amet ette järgmisteks keerulisteks aastakümneteks. Raportit saab lugeda siit: <a href="https://www.un.org/sustainabledevelopment/blog/2024/02/teaching-profession-recommendationsteaching-profession-recommendations/">https://www.un.org/sustainabledevelopment/blog/2024/02/teaching-profession-recommendationsteaching-profession-recommendations/</a></li>
</ul>
&nbsp;
<h2>Uued algatused</h2>
<ul>
<li>Läbi esimese poolaasta läbis Demokraatia Akadeemia pilootrogrammi esimese lennu 25 noort. Poole aasta jooksul kohtusid noored Vabariigi president Alar Karise. Riigikogu liikmete, parlamendierakondadega, Eesti Rahvusringhäälingu, Õhtulehe ja Delfi ajakirjanikega, Miltton New Nordicsi ja SpeakSmarti MTÜ Demokraatiatrenni inimestega, linnapeade Urmas Klaasi ja Jevgeni Ossinovski ja paljude teistega. Nüüdseks käib juba akadeemia teine lend. Akadeemia kohta saab lugeda siit: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/fondist/demokraatia/akadeemia/">https://kerstikaljulaid.ee/fondist/demokraatia/akadeemia/</a></li>
</ul>
<figure id="attachment_1853" aria-describedby="caption-attachment-1853" style="width: 640px" class="wp-caption alignnone"><img loading="lazy" decoding="async" class="wp-image-1853 size-large" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-1024x683.jpg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-1024x683.jpg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-300x200.jpg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-768x512.jpg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-1536x1024.jpg 1536w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n-6x4.jpg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/441900081_1013480903472628_590673719619462656_n.jpg 2048w" sizes="auto, (max-width: 640px) 100vw, 640px" /><figcaption id="caption-attachment-1853" class="wp-caption-text">Demokraatia Akadeemia esimene lend.</figcaption></figure>
<ul>
<li>Sügisel algas kümnes koolis Arutleva Kooli pilootaasta, mille käigus õpetatakse 6. ja 10. klassides argumenteerimist ja kriitilist mõtlemist. Ja juba täna saavad uued koolid kandideerida Arutleva Kooli teise lendu! Kandideerimise kohta saab lugeda siit: <a href="https://arutlevkool.ee/uudis/alanud-on-kandideerimine-arutleva-kooli-teise-lendu/">https://arutlevkool.ee/uudis/alanud-on-kandideerimine-arutleva-kooli-teise-lendu/</a></li>
<li>Detsembris lükkasime koos Eesti tööandjatega ametlikult käima algatuse Vägivallavabaks, mis soovib kaasa aidata lähisuhtevägivalla vähendamisele. Lisaks esimestele suurliikmetele Enefit, Betsson Group, SOL Baltics ja Ensto Estonia on algatuse tavaliikmed ka IKEA, Bolt, Nordea, Lidl Eesti ja Swedbank. Algatusega saab tutvuda ja liituda aadressil <a href="http://www.vagivallavabaks.ee">www.vagivallavabaks.ee</a>.</li>
<li>Fond jätkab kasvamist. Tööandjate algatuse Vägivallavabaks projektijuht on Triin Adamson, Demokraatia Akadeemia juht on Grete Maria Avent. Lähisuhtevägivalla ennetuse suuna õpidisainer on Helina Loor. Aasta jooksul andsid oma panuse veel Johanna Allandi, Mari-Liis Põld, rääkimata lugematust hulgast koostööpartneritest. Aitäh kõigile!</li>
</ul>
&nbsp;
<h2>Toetasime </h2>
<ul>
<li>Kevadel pälvis President Kaljulaidi Fondi toetusel Oivalise Ajakirjanduse stipendiumi kuus ajakirjandusprojekti. Stipendiaadid leiab siit: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/m/demokraatia/oivalise-ajakirjanduse-stipendiumi-palvis-kuus-ajakirjandusprojekti/">https://kerstikaljulaid.ee/m/demokraatia/oivalise-ajakirjanduse-stipendiumi-palvis-kuus-ajakirjandusprojekti/</a></li>
<li>Aasta jooksul toetas President Kaljulaidi Fond kuut uut ideed, mis aitavad vähendada lähisuhtevägivalda Eestis. Avatud taotlusvoorust võib osa võtta iga üksikisik ja vabaühendus. PKFi stardirahastus on mõeldud säravatele lähisuhtevägivalla temaatikaga seotud ideedele. Projektide ja ideedega saab tutvuda siin: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/fondist/lsv/stardirahastus/">https://kerstikaljulaid.ee/fondist/lsv/stardirahastus/</a></li>
</ul>
<figure id="attachment_1854" aria-describedby="caption-attachment-1854" style="width: 640px" class="wp-caption alignnone"><img loading="lazy" decoding="async" class="wp-image-1854 size-large" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-1024x587.jpg" alt="" width="640" height="367" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-1024x587.jpg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-300x172.jpg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-768x440.jpg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-1536x881.jpg 1536w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n-6x4.jpg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/448857324_1030259571794761_1156456253321305396_n.jpg 2044w" sizes="auto, (max-width: 640px) 100vw, 640px" /><figcaption id="caption-attachment-1854" class="wp-caption-text">Kaidsõq pakub jõustava enesekaitse töötubasid ja kursuseid.</figcaption></figure>
&nbsp;
<h2>Veel oranžim programm</h2>
<ul>
<li>Septembris kogunesid President Kaljulaidi Fondi kutsel nõusolekuseaduse foorumile õigus- ja meditsiinieksperdid, antropoloogid, poliitikud ja teised eksperdid Eestist ja mujalt, et arutada, kuidas see seadus on teistes riikides muutnud arusaamu seksuaalvägivalla käsitlemisest õigusruumis ning ühiskonnas laiemalt. Konverentsi salvestust näeb siit: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/m/uritus/eksperdid-eesti-on-valmis-uhiskondlikuks-kokkuleppeks-seksuaalkuritegude-kasitlemiseks-nousolekupohiselt/">https://kerstikaljulaid.ee/m/uritus/eksperdid-eesti-on-valmis-uhiskondlikuks-kokkuleppeks-seksuaalkuritegude-kasitlemiseks-nousolekupohiselt/</a></li>
<li>25. novembril värvusid Tallinna, Tartu ja Pärnu tuntud hooned oranžiks, et tõsta teadlikkust lähisuhtevägivallast ja kutsuda inimesi üles märkama, hoolima ning sekkuma. Majad värvusid oranžiks President Kaljulaidi Fondi Koos Tugevamad oranži eriprogrammi raames, mis toetab ÜRO rahvusvahelist naistevastase vägivalla lõpetamise päeva. Oranži eriprogrammi raames toimus veel erinevaid sündmuseid, muu hulgas jõudis linnaruumi lähisuhtevägivallast kõnelev kunst ja kõlas esmaettekandena Mari Jürjensi uus laul, mis on pühendatud hoolimisele ja märkamisele. Kogu eriprogrammist saab lugeda siit: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/m/uudis/koos-tugevamad-oranzi-eriprogrammi-kava/">https://kerstikaljulaid.ee/m/uudis/koos-tugevamad-oranzi-eriprogrammi-kava/</a></li>
</ul>
<figure id="attachment_1787" aria-describedby="caption-attachment-1787" style="width: 640px" class="wp-caption alignnone"><img loading="lazy" decoding="async" class="wp-image-1787 size-large" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-1024x683.jpg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-1024x683.jpg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-300x200.jpg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-768x512.jpg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-1536x1024.jpg 1536w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-2048x1365.jpg 2048w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2024/11/DSC07709-6x4.jpg 6w" sizes="auto, (max-width: 640px) 100vw, 640px" /><figcaption id="caption-attachment-1787" class="wp-caption-text">Oranž kunst Tallinna linnaruumis juhtis tähelepanu ühiskonna valupunktidele.</figcaption></figure>
<ul>
<li>Oranž programm kulmineerus 3. detsembri konverentsiga “Koos tugevamad,” Sellel aastal oli konverentsi peateemaks eetiline ja traumateadlik inforuum. Räägiti erinevatest meediatest (ajakirjandus, sotsiaalmeediavormid) ja nende mõjust vägivalla normaliseerimisele ja teisalt ka sellise normaalsuse kummutamisele. Konverentsil esinesid teiste hulgas Martin Šmutov, Mihkel Kärmas, Urmas Viilma jt. Konverentsi saab järelvaadata siit: <a href="https://epl.delfi.ee/artikkel/120340450/jarelvaadatav-aasta-suurim-lahisuhtevagivalla-konverents-koos-tugevamad">https://epl.delfi.ee/artikkel/120340450/jarelvaadatav-aasta-suurim-lahisuhtevagivalla-konverents-koos-tugevamad</a></li>
</ul>
&nbsp;
<h2>Auhindu saime ka! </h2>
<ul>
<li>Kersti Kaljulaid pälvis Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonilt (EVEA) aunimetuse “Ettevõtluse Sõber 2023.&#8221; EVEA annab Ettevõtluse Sõbra tiitli organisatsioonile, riigi-, ühiskonna- või poliitikategelasele väljapaistvate saavutuste ja teenete eest majanduse, ettevõtluse, ja eriti väikeettevõtluse edendamisel.</li>
<li>Märtsis võitis President Kaljulaidi Fondi talvine lähisuhtevägivalla-vastane kampaania Eesti Kommunikatsioonijuhtide Liidu aasta kommunikatsiooniteo auhinna. Auhinna saime koos Optimist Publicu ja Optimist LIVEga.</li>
<li>Aprillis võitis fond Kuldmuna turunduskommunikatsiooni konkursil Pronksmuna. “President Kaljulaidi Fondi ja Optimist Public+Optimist LIVE talvine lähisuhtevägivalla-vastane kampaania oli selline asi, mis vajas tegemist igal juhul,” märkis toona president Kersti Kaljulaid.</li>
<li>Oktoobris andis Hillary Clinton Georgetowni ülikoolis president Kaljulaidile üle omanimelise auhinna HRC Award, mida antakse silmapaistva juhtimise eest naiste õiguste edendamisel ning rahulikuma ja turvalisema maailma loomisel.</li>
</ul>
<figure id="attachment_1857" aria-describedby="caption-attachment-1857" style="width: 640px" class="wp-caption alignnone"><img loading="lazy" decoding="async" class="wp-image-1857 size-large" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n-768x1024.jpg" alt="" width="640" height="853" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n-768x1024.jpg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n-225x300.jpg 225w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n-1152x1536.jpg 1152w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n-3x4.jpg 3w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2025/01/461656017_1095642255256492_8018404508131126629_n.jpg 1200w" sizes="auto, (max-width: 640px) 100vw, 640px" /><figcaption id="caption-attachment-1857" class="wp-caption-text">HRC auhinnatseremoonia.</figcaption></figure>
<ul>
<li>Detsembris pälvis fond Eesti Inimõiguste Keskuse Inimõiguste kaitsja aunimetuse ja auhinna “Võnge,” mis antakse organisatsioonile, mille tegevus on viimase kahe aasta jooksul andnud tõuke igaühe inimõigusi austava Eesti loomisel. Auhinda jagasime Feministeeriumiga.</li>
</ul>
&nbsp;
<hr />
&nbsp;
Aitäh kõigile, kes seda kõike aitasid ellu viia, mõtlesid kaasa, küsisid küsimusi, toetasid nõu või jõuga. Iga väike panus loeb, päriselt! Oma õlga saab alla panna siin: <a href="https://kerstikaljulaid.ee/toeta/">https://kerstikaljulaid.ee/toeta/ </a>

Fondi 2024. aasta kokkuvõte

Täna, 20, jaanuaril, on viimane päev esitada arvamus ja tagasiside Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele (nn nõusolekuseaduse VTK-le). 
President Kaljulaidi Fondi seisukoht on, et Eestis peab seksuaalvägivalla käsitlus muutuma nõusolekupõhiseks. Seks ilma nõusolekuta on vägistamine, ja see peab olema seaduses selgelt kirjas. 
Eestil seisab ees valik, millist nõusolekuseaduse mudelit eelistada: nn &#8220;ei-mudel&#8221; või &#8220;jahmudel.&#8221;
PKF on veendunud, et Eesti õigussüsteemi reform peaks seisnema üleminekus nõusolekuseaduse &#8220;jah-mudelile&#8221;.
Arvamuse kujundamisel oleme põhjalikult tutvunud Eesti ja rahvusvaheliste (nt Taani, Rootsi, Saksamaa, Tšehhi, Soome) meditsiini-, ohvriabi- ja õigusekspertide hinnangutega, samuti teiste Euroopa Liidu riikide kogemuste ning teadusuuringutega.
&#8220;Jah-mudeli&#8221; sõnastamisel tuleks seejuures kindlasti arvestada, et osapoolte nõusolek peab olema vahekorras läbivalt. See, et inimene annab nõusoleku vahekorraks enne vahekorda, ei tähenda automaatselt, et ta nõustub kõige järgnevaga, millest ta ei ole veel teadlik ja mis võib teda kahjustada või hirmutada. Õnneks on 2024. aasta lõpust olemas ka sama põhimõtet rõhutav lahend, milles Riigikohus tühistas produtsent Meelis Eskola õigeksmõistmise piljardilaual alanud vägistamise süüdistuses.
Nõusolekuseaduse “jah-mudeli” eelistamise peamised põhjendused:
1. Tooniline liikumatus kui väga levinud seksuaalvägivalla ohvri seisund. Eelarvamuste kohaselt peaks inimene suutma seksuaalvägivalla (ja selle ohu) korral väljendada oma &#8220;ei-d&#8221; ja vastumeelsust – nutma, karjuma või põgenema. 
Teadusuuringud ja arstid aga kinnitavad, et trauma tõttu ohvrid sageli nii ei käitu. 
Väga sageli esineb hoopis šokist tingitud tardumist ehk toonilist liikumatust. Teisisõnu on tegemist nn ellujäämisinstinktiga, mille esinemine ohuolukorras ei allu tahtele ja mille korral inimene ei pruugi suuta rääkida ega liikuda. Rootsi teadlaste uuringu kohaselt esineb toonilist liikumatust lausa 70% seksuaalvägivalla ohvritest. Seda kogevad sagedamini ohvrid, kes on seksuaalvägivalda varem kogenud, näiteks lapsepõlves (Anna Mölleri ettekanne Nõusolekuseaduse Foorumil, 2024).
Praeguse seaduse ja ka &#8220;ei-mudeli&#8221; korral jäävad toonilises liikumatuses ohvrid õiguse mõistes ning niigi raskesti tõendatava vägivallaliigi puhul lubamatult kaitsetusse olukorda, sest nende vaikimine tähendab justkui nõusolekut. 
Eesti üleminek &#8220;jah-mudelile&#8221; võimaldaks seega seksuaalvägivallakuritegusid oluliselt efektiivsemalt menetleda ning kaitsta suuremat hulka ohvreid.
2. Seksuaalvägivald on üks laastavamaid, kuid samas ka üks varjatumaid kuritegusi (nagu toovad ilmekalt välja Eesti uuringud ja Justiitsministeeriumi saadetud materjalid). Nõusolekuseaduse “jah-mudel” mõjutab positiivselt inimeste valmidust üldse abi otsida. Kui ohvrid teavad, et süsteem ja seadus ei ole nende poolel, siis miks peaksid nad riskima ja politseisse pöörduma? Kui aga seadus muutuks ja asetaks fookuse nõusolekule, mitte vastuhakule, tunneks rohkem ohvreid end õiguskaitsesüsteemi poole pöördudes kindlamalt. Teistes riikides, kus sarnased reformid on tehtud, ongi seda trendi märgata – ohvrid julgevad rohkem teatada, sest nad teavad, et nende kogemust võetakse tõsiselt. 
Kui suurem hulk ohvreid otsib abi, on riigil omakorda võimalik koguda täpsemaid andmeid selle kohta, millised vanuserühmad kogevad enim seksuaalvägivalda ja millised situatsioonid selleni viivad. See teadmine võimaldaks paremini arendada abisüsteeme.
3. “Jah-mudel” sobib meie kultuuriruumi paremini kui “ei-mudel”. Euroopalik suhtumine seksuaalkäitumisse eeldab, et seksuaalvahekorra mõlemad pooled osalevad selles olukorras vabatahtlikult. Seda kinnitab ka fakt, et enamikus nõusolekuseadusega Euroopa Liidu riikides kehtib nõusolekuseaduse “jah-mudel”, kuid Eestis veel mitte.
Teistes valdkondades on ka Eestis tavapärane ja kehtib põhimõte, et nõusolekut ei eeldata – see selgitatakse välja. „Kui sult varastatakse auto, siis ei tule politsei ohvrilt küsima, kas autole oli ikka „ei” peale kirjutatud. Miks siis peaks niivõrd palju räigema kuriteo – s.o vägistamise – korral olema kuidagi teisiti?” küsis väga põhjendatult ka PPA peadirektor Egert Belitšev oktoobris 2024 toimunud Nõusolekuseaduse Foorumil. 
President Kaljulaidi Fondis küsime sama küsimust ja oleme veendunud, et vägistamise puhul ei saa olla kuidagi teisiti.
4. “Jah-mudel” toetab kõige paremini ohvri inimväärikust. 
Igal inimesel peab olema õigus oma keha üle täielikule kontrollile, ilma et peaks oma vastumeelsust sõnade või tegudega tõestama. “Jah-mudelile” üleminek on oluline sõnum laiemale ühiskonnale, edendades arusaama seksuaalsuhetest ja vastastikuse austuse rollist.
5. Praegu kehtiv vägistamisdefinitsioon ja nõusoleuseaduse “ei-mudel” jaotab moraalse vastutuse seksuaalvägivalla eest ohvri ja vägistaja vahel, ehkki ohver pole kunagi süüdi. Ohver peab vastu hakkama või põhjendama, miks ta ei suutnud vastu hakata, ja kohus hindab, kas ta tegi seda piisavalt arusaadavalt või kas ta oli piisavalt abitu, et mitte vastu hakata. 
Hoolimata sellest, et tõendamiskohustus ja loogika säilivad varasemal moel, siis “jahmudeli” puhul moraalne vastutus ohvrile sellisel moel ei lange.
6. Teiste “jah-mudeliga” riikide kogemus ei kinnita valesüüdistuste kasvu. Valeütluste protsent seksuaalkuritegude puhul on samamoodi imeväike nagu see on ka teiste kuriteoliikide puhul: 2-10%. Spetsiifiliselt nõusolekuseaduse puhul puuduvad tõendid, et sellel oleks valeütluste sagedust suurendav mõju. Seda on uuritud näiteks Suurbritannias ja Iirimaal, kus nõusolekupõhisus on pikalt käibel olnud.
7. Nõusolekuseaduse “jah-mudel” soosib selle vastu võtnud riikide justiitssüsteemides täiendõpet. Seksuaalvägivalla ohvrid kogevad toimunu uurimise käigus sageli taasohvristamist. Eestis ei tohks olla ühtegi seksuaalvägivallaohvrit, kes saab abi pakkuvatest ametkondadest traumeeriva või taasohvristava kogemuse. 
Praxise (2024) uuringu kohaselt seda kahjuks juhtub. 
Nõusolekuseaduse “jah-mudel” on käivitanud selle vastu võtnud riikide justiitssüsteemides laiaulatusliku täiendõppe, mille eesmärk on muuhulgas harida ka politseinikke ja prokuröre selles osas, milliseid tõendeid uue seaduse valguses koguda, kuidas kaotada ohvrit taastraumeeriv menetlemise stiil ning mõista seksuaalkuritegude psühholoogilist spetsiifikat.

PKFi tagasiside nõusolekuseaduse eelnõule

Kolmapäeval algasid Pariisis paraolümpiamängud, kus astub võistlustulle viis Eesti sportlast. Viis inimest, kes kõik on pidanud pingutama, et olla ühiskonnas aktsepteeritud. Ja siis pingutama veel rohkem, et olla oma alal maailma absoluutses tipus. Matz, Susannah, Egert, Laura-Liis ja Robin – kogu Eesti rahvas elab teile kaasa!
Kas keegi neist võidab medali? Täna me ei tea seda. Pariisis paari nädala eest lõppenud XXXIII suveolümpial meil see seekord ei õnnestunud. Emotsioone – nii häid kui ahastamapanevaid – saime telekate ees kaasa elades ohtralt, kuid medalid jäid seekord toomata. Nii jagubki täna neid, kes ütlevad, et Eesti spordisüsteem on madalpunktis ja peame kogunema kriisikoosolekule. Kas siis on ja peame? Või kuidas üldse hinnata spordi ja laiemalt liikumisharrastuse ja -harjumuse edukust ühest riigis ja ühiskonnas?
30 aastat tagasi arvasid paljud, et Eesti sport ei suuda iseseisvalt, ilma suure Nõukogude spordisüsteemita, häid tulemusi toota. Nii nagu leidus neid, kes ei uskunud ka Eesti majanduse võimesse ilma suure idaturuta hakkama saada. Vastab tõele, et majandus ilma suure avatud turuta ei õitseks, aga õnneks sai üsna ruttu selgeks, et meie ettevõtetele sobib paremini rikas Euroopa ühisturg. Me ei teadnud, kuidas see käib, aga vaatasime ringi, olime ise nutikad, õppisime teistelt, vajadusel kordasime või tegime paremini.
Ka sport ei areneks, kui poleks edasiviivat võimalust teha rahvusvahelist koostööd, õppida teiste riikide spordisüsteemidest, treeningmeetoditest, aga ka spordieetika institutsioonidelt. Oleme seda kõike teinud, kohaldanud võimalikku võimalustega ja tegelikult üsna korralikult hakkama saanud. Spordivaimustus Eestis elab, rahvaspordiüritustel näeme üha rohkem osalejaid nii suvel kui talvel, ka tippsporti püüdlejaid leidub ning põlvkondade vahetus toob neile toeks rahvusvaheliselt hästi võrgustunud treenerid, füsioterapeudid ja muud vajalikud abimehed. Mida kõrgemal tasemel sport, seda enam selliseid abimehi täna ka vaja on.
<h4>Tasakaalus spordipüramiid</h4>
Kuidas siis kujundada meie spordipoliitikat – või veel laiemalt kogu ühiskonna harjumusi tervislikult liikuda – nii, et oleksime ühel hetkel maailma tervemate ühiskondade hulgas? Ja kuhu mahuvad selles pildis medalid?
Eesmärk peaks olema spordipüramiid, mille alumistel laiadel tasemetel on suur hulk lapsi ja noori, kellele liikumine on koolipäevas sisalduv puhkus vaimsest tööst. Aga siin on ka kesk- ja vanemaealised, kes hoiavad liikudes üleval head tuju ja all Tervisekassa ravikulusid. Vanemad on eeskujuks lastele ja sõprade eeskuju nakatab igas vanuses inimesi. Kui me vaatame meie orienteerumispäevakutel osalejate arvu või kettagolfiradadel igapäevaseid järjekordi, siis lootust on!
Keskmistel astmetel toimetavad üha professionaalsemad harrastajad ja järjepidevalt tippu pürgijad, ja tipus… noh, tipus on meie Suured Eeskujud, lood ja legendid, mida iga rahvas vajab. Lugu ja legend on tihti ilusa lõpuga – saame medali. Aga vahel on lugu ka uskumatu teivashüppetulemus kümnevõistluse sees või poolfinaalipääs ajaga, mis isegi treeneri basseini serval ära ehmatab. Meie neljandaks tulnud laskesuusanaistele elati kogu maailmas kaasa vaat et rohkemgi, kui poodiumile jõudnutele. Lugu on ka Tallinna triatlonil finišeeriv rahandusminister – mitte väheoluline eeskuju ülekuuekümnestele, kuidas hoogu hoida.
<h4>Iga aasta saagu olema liikumisaastaks</h4>
Kas EOK on see organisatsioon, kes vastutab kogu püramiidi eest? Minu arvates on EOK-l tõesti pistmist kõigi astmetega, kuid näiteks koolispordis leidub kindla peale kaasvastutajaid haridussüsteemis. Algatused nagu Liikuma kutsuv kool või EOK enda Sport koolis on siin head suunanäitajad. Liikumine kui tervishoid on valdkond, kus koostööd tuleb teha meditsiinisüsteemiga. Ja teate, asi ei ole ainult füüsilises tervises – hiljaaegu jäi näppu uurimus, mis tõdes, et kergemate meeleoluhäirete puhul on liikumisest sama palju abi kui ravimitest.
Nii et kui eelmine aasta oli Eestis kuulutatud liikumisaastaks, siis tegelikult ei tohiks meil ühiskonnana olla madalamat ambitsiooni kui see, et iga aasta peab olema liikumisaasta. Teeme ära? Pärast minu ametiaja lõppu Vabariigi Presidendina korraldasin koos Eesti Terviseradadega matkasarja, kus laupäeviti käisime erinevates Eesti paikades kohalike inimestega pikemal jalutustiirul – inimesed tulid, kümnete kaupa, ka väga väikestes kohtades. Sest tegelikult on liikuda ju hea.
Mis on kõiges selles Eesti Olümpiakomitee roll? Arutelu, kas EOK peab ainult olümpiaalade tippudega tegelema või on vastutav ka laiema spordiliikumise eest Eestis, pidanuks lõppema siis, kui EOKga liitus Eesti Spordi Keskliit. Piirkondade spordiliidud on usaldanud mõtet, et üks püramiid, üks struktuur on parem kui eraldi toimetamine, seda usaldust peab EOK samuti õigustama.
Proportsioonid – palju tippsporti ja palju tähelepanu muule – sõltub ka sellest, milliseid koostööpartereid suudab EOK kõnetada. On iseenesestmõistetav, et iga EOK presidendi roll peab olema päevast päeva tegeleda spordi rahastamise tugevdamisega ja laiendada toetajate ringi. Kõikidele EOK liikmesorganisatsioonidele peab olema selge, mille osas EOK appi tuleb ja mille osas on häid lahendusi tarvis leida koostöös omavalitsustega või riigiga ja erasektoriga.
Kuid on valdkondi, kus EOK ei ole mitte koostööpartner, vaid selge eestvedaja ja vastutaja. Kindlasti tippsport – mitte keegi peale EOK ei saa pakkuda süsteemset tuge meie tippudele ja lootustandvatele tippupürgijatele. Vahel on siin vaja olla ehk valivam ja nõudlikum, vahel hinnata toetuseväärilisust ka asjatundjate prognoosi, mitte vaid hooaja tulemuste alusel – aga selgelt siin on EOK see, kes vastutab ja peab suutma olla atraktiivne partner ka võimalikele sponsoritele.
<h4>Spordieetika eestvedaja</h4>
Teame, et Eesti spordil on olnud mustemaid hetki, kus sponsorid on hakanud muretsema oma maine pärast, kui sportlaste või treenerite kohta on tekkinud spordieetika valdkonda kuuluvaid küsimusi. Võibolla tasub siit ka otsida põhjust, miks meie noorema põlvkonna ettevõtjatele on sporti panustamine kohati vastuvõetamatu olnud. Ka sellepärast – aga peamiselt siiski meie sportlaste heaolu ja turvalisuse pärast – peab EOK olema spordieetika eestkõneleja, puudustele osutaja ja mitte kunagi möödavaataja.
Jah, probleemid võivad olla seotud meie suurte lugude ja iidolitega, aga nagu ajalugu meile on õpetanud, valele ei saa rajada midagi üllast ega õiglast. Iga lapsevanem peab teadma – trennis ei ähvarda tema last ei vaimne ega füüsiline vägivald, Eesti spordis pole kohta kiusule ega ahistamisele, treenerid on koolitatud kaitsma lapsi ja käituma viisil, mis küsimusi ei tekita. Meie antidopingu ja spordieetika sihtasutus on kasvanud ja arenenud, aga ikka on nii, et &#8220;jutud ringlevad&#8221; vahel kümnendeid, enne kui plahvatab.
Spordieetika valdkonnas kerkib alati ka küsimus, kas võimalused on võrdsed? Maa- ja linnanoortele, Eesti päritolu ja teise kultuuritaustaga Eesti noortele, poistele ja tüdrukutele? Või kas ka 40, 50 või 75 aastastega on arvestatud, kui selles vanuses huvilisi leidub? Sellest aastastki meenub seik ühelt võistkonnaalalt, kus naiste finaalturniiri mängud pandi… reedel kella 12ks. Nii mõnigi neidudest pidi töölt vaba päeva küsima, rääkimata sellest, et toetajaid ja kaasaelajaid selleks ajaks saali saada on pea võimatu. Võibolla väike asi suure pildi juures, aga paraku märgiline.
Kirjutan spordieetikast ja võrdsest kohtlemisest pikemast kui muust, isegi pikemalt kui rahvusvahelisest spordipoliitikast, sest meil on siin kardetavasti pikemgi tee minna kui treeningmetoodikate või tugiteenuste arendamisel. Samas on eetiline sport eeldus, et tippu jõudmise ettekäändel või nimel ei tehtaks katki meie noori – oskamatusest pigem kui pahatahtlikkusest tavaliselt, aga siiski&#8230;
<h4>Rahvusvaheline mõõde</h4>
Kahjuks on sport ka poliitika. Rahvusvaheline Olümpiakomitee on nagu ÜROgi koht, kus tuleb osata suhelda väga erineva maailmakäsitlusega riikide esindajatega. On aeg, et Eesti seaks endale selged ja ambitsioonikad eesmärgid ka rahvusvahelises spordipoliitikas kaasa rääkida. Spordipoliitika kaudu on võimalik kehtestada oma väärtusruumi viisil ja moel, mis toetab meie muude välispoliitiliste eesmärkide saavutamist või vähemasti nende eesmärkide tutvustamist muule maailmale. Mõeldagu Venemaast muidu kui vähe tahes maailma kaugete nurkade spordiperedes – nende puudumine torkab silma ja aitab ikkagi selgitada, et midagi peab olema väga valesti, kui venelasi võrreldes muude paariariikide sportlastega veelgi kaugemale tõrjutakse.
Kui meie spordipoliitika alus on terve, tugev ja turvaline, siis saame kasvatada tippe, ehitades nende ümber meeskondi, mis suudavad pakkuda sama suurmate riikide meeskondadega, võimalusel koostöös rahvusvahelise kogukonnaga. Enamus meie praegusi tippe on kas õppinud USAs, treeninud koos põhjamaade koondistega või muul moel saanud osa rahvusvahelisest teadmisest. Meie treenerid treenivad Šveitsis nii rannavollenaisi kui iluuisutüdrukuid ja laskesuusatajaid, oleme enam ja enam osa parimate teadmiste võrgustikest.
Peame tegema kõik, et need teadmised hästi kergesti jõuaks ka kodumaisesse sporti, et noored ja ambitsioonikad treenerid saaksid võimaluse ka Eestis, mitte vaid mujal. Iga EOK juhi üks peamisi töid on seista spordi rahastamise eest, aga vahel ei olegi asi rahas, vaid põlvkondade ja koolkondade omavahelises konkurentsis. Konkurents on oluline ja vajalik, aga parem, kui see ei kasvaks üle tülideks, mis võivad isegi saada saatuslikuks tervele põlvkonnale mõne ala tegijatele.
EOK-l peab olema roll ja oskused selliseid kasvavaid vastuolusid märgata, tahe ja suutlikkus sekkuda, vajadusel toetada ja innustada alaliite umbsõlmede lahti harutamiseks. Kõik ikka selleks, et koju tuua sportlastele parim tulemus ning läbi selliste eeskujude innustada meid kõiki juba samal õhtul suuski alla panema või keldrist ratast välja lükkama.

Kersti Kaljulaid: heas koolis õpitakse inimeseks olemise kunsti

Taavi Linnamäe: ainult jah tähendab jah

Hannaliisa Uusma: nõusolekuseadus nihutab vastutuse lõpuks ohvrilt vägistajale

Kersti Kaljulaid: meie julgeolekuarutelud on hulga asjalikumad kui murelikud arutelud laste arvu vähenemise üle

Kersti Kaljulaid: mida oodata 2026. aastast?

Kersti Kaljulaid: sõnadega tuli jube ettevaatlik olla… Nüüd mõistkem, mis meile täna ohtlik on

Kersti Kaljulaid: kuidas jõuda (põhjamaiselt) arutleva ühiskonnani?

Fondi 2024. aasta kokkuvõte

PKFi tagasiside nõusolekuseaduse eelnõule

Kersti Kaljulaid: Medalitest, aga sugugi mitte ainult

Jälgi:

Twitter

Facebook

Instagram

LinkedIn

Kontakt:

info@kerstikaljulaid.ee

+372 5629 2299

press@kerstikaljulaid.ee