Kolmapäeval algasid Pariisis paraolümpiamängud, kus astub võistlustulle viis Eesti sportlast. Viis inimest, kes kõik on pidanud pingutama, et olla ühiskonnas aktsepteeritud. Ja siis pingutama veel rohkem, et olla oma alal maailma absoluutses tipus. Matz, Susannah, Egert, Laura-Liis ja Robin – kogu Eesti rahvas elab teile kaasa!
Kas keegi neist võidab medali? Täna me ei tea seda. Pariisis paari nädala eest lõppenud XXXIII suveolümpial meil see seekord ei õnnestunud. Emotsioone – nii häid kui ahastamapanevaid – saime telekate ees kaasa elades ohtralt, kuid medalid jäid seekord toomata. Nii jagubki täna neid, kes ütlevad, et Eesti spordisüsteem on madalpunktis ja peame kogunema kriisikoosolekule. Kas siis on ja peame? Või kuidas üldse hinnata spordi ja laiemalt liikumisharrastuse ja -harjumuse edukust ühest riigis ja ühiskonnas?
30 aastat tagasi arvasid paljud, et Eesti sport ei suuda iseseisvalt, ilma suure Nõukogude spordisüsteemita, häid tulemusi toota. Nii nagu leidus neid, kes ei uskunud ka Eesti majanduse võimesse ilma suure idaturuta hakkama saada. Vastab tõele, et majandus ilma suure avatud turuta ei õitseks, aga õnneks sai üsna ruttu selgeks, et meie ettevõtetele sobib paremini rikas Euroopa ühisturg. Me ei teadnud, kuidas see käib, aga vaatasime ringi, olime ise nutikad, õppisime teistelt, vajadusel kordasime või tegime paremini.
Ka sport ei areneks, kui poleks edasiviivat võimalust teha rahvusvahelist koostööd, õppida teiste riikide spordisüsteemidest, treeningmeetoditest, aga ka spordieetika institutsioonidelt. Oleme seda kõike teinud, kohaldanud võimalikku võimalustega ja tegelikult üsna korralikult hakkama saanud. Spordivaimustus Eestis elab, rahvaspordiüritustel näeme üha rohkem osalejaid nii suvel kui talvel, ka tippsporti püüdlejaid leidub ning põlvkondade vahetus toob neile toeks rahvusvaheliselt hästi võrgustunud treenerid, füsioterapeudid ja muud vajalikud abimehed. Mida kõrgemal tasemel sport, seda enam selliseid abimehi täna ka vaja on.
<h4>Tasakaalus spordipüramiid</h4>
Kuidas siis kujundada meie spordipoliitikat – või veel laiemalt kogu ühiskonna harjumusi tervislikult liikuda – nii, et oleksime ühel hetkel maailma tervemate ühiskondade hulgas? Ja kuhu mahuvad selles pildis medalid?
Eesmärk peaks olema spordipüramiid, mille alumistel laiadel tasemetel on suur hulk lapsi ja noori, kellele liikumine on koolipäevas sisalduv puhkus vaimsest tööst. Aga siin on ka kesk- ja vanemaealised, kes hoiavad liikudes üleval head tuju ja all Tervisekassa ravikulusid. Vanemad on eeskujuks lastele ja sõprade eeskuju nakatab igas vanuses inimesi. Kui me vaatame meie orienteerumispäevakutel osalejate arvu või kettagolfiradadel igapäevaseid järjekordi, siis lootust on!
Keskmistel astmetel toimetavad üha professionaalsemad harrastajad ja järjepidevalt tippu pürgijad, ja tipus… noh, tipus on meie Suured Eeskujud, lood ja legendid, mida iga rahvas vajab. Lugu ja legend on tihti ilusa lõpuga – saame medali. Aga vahel on lugu ka uskumatu teivashüppetulemus kümnevõistluse sees või poolfinaalipääs ajaga, mis isegi treeneri basseini serval ära ehmatab. Meie neljandaks tulnud laskesuusanaistele elati kogu maailmas kaasa vaat et rohkemgi, kui poodiumile jõudnutele. Lugu on ka Tallinna triatlonil finišeeriv rahandusminister – mitte väheoluline eeskuju ülekuuekümnestele, kuidas hoogu hoida.
<h4>Iga aasta saagu olema liikumisaastaks</h4>
Kas EOK on see organisatsioon, kes vastutab kogu püramiidi eest? Minu arvates on EOK-l tõesti pistmist kõigi astmetega, kuid näiteks koolispordis leidub kindla peale kaasvastutajaid haridussüsteemis. Algatused nagu Liikuma kutsuv kool või EOK enda Sport koolis on siin head suunanäitajad. Liikumine kui tervishoid on valdkond, kus koostööd tuleb teha meditsiinisüsteemiga. Ja teate, asi ei ole ainult füüsilises tervises – hiljaaegu jäi näppu uurimus, mis tõdes, et kergemate meeleoluhäirete puhul on liikumisest sama palju abi kui ravimitest.
Nii et kui eelmine aasta oli Eestis kuulutatud liikumisaastaks, siis tegelikult ei tohiks meil ühiskonnana olla madalamat ambitsiooni kui see, et iga aasta peab olema liikumisaasta. Teeme ära? Pärast minu ametiaja lõppu Vabariigi Presidendina korraldasin koos Eesti Terviseradadega matkasarja, kus laupäeviti käisime erinevates Eesti paikades kohalike inimestega pikemal jalutustiirul – inimesed tulid, kümnete kaupa, ka väga väikestes kohtades. Sest tegelikult on liikuda ju hea.
Mis on kõiges selles Eesti Olümpiakomitee roll? Arutelu, kas EOK peab ainult olümpiaalade tippudega tegelema või on vastutav ka laiema spordiliikumise eest Eestis, pidanuks lõppema siis, kui EOKga liitus Eesti Spordi Keskliit. Piirkondade spordiliidud on usaldanud mõtet, et üks püramiid, üks struktuur on parem kui eraldi toimetamine, seda usaldust peab EOK samuti õigustama.
Proportsioonid – palju tippsporti ja palju tähelepanu muule – sõltub ka sellest, milliseid koostööpartereid suudab EOK kõnetada. On iseenesestmõistetav, et iga EOK presidendi roll peab olema päevast päeva tegeleda spordi rahastamise tugevdamisega ja laiendada toetajate ringi. Kõikidele EOK liikmesorganisatsioonidele peab olema selge, mille osas EOK appi tuleb ja mille osas on häid lahendusi tarvis leida koostöös omavalitsustega või riigiga ja erasektoriga.
Kuid on valdkondi, kus EOK ei ole mitte koostööpartner, vaid selge eestvedaja ja vastutaja. Kindlasti tippsport – mitte keegi peale EOK ei saa pakkuda süsteemset tuge meie tippudele ja lootustandvatele tippupürgijatele. Vahel on siin vaja olla ehk valivam ja nõudlikum, vahel hinnata toetuseväärilisust ka asjatundjate prognoosi, mitte vaid hooaja tulemuste alusel – aga selgelt siin on EOK see, kes vastutab ja peab suutma olla atraktiivne partner ka võimalikele sponsoritele.
<h4>Spordieetika eestvedaja</h4>
Teame, et Eesti spordil on olnud mustemaid hetki, kus sponsorid on hakanud muretsema oma maine pärast, kui sportlaste või treenerite kohta on tekkinud spordieetika valdkonda kuuluvaid küsimusi. Võibolla tasub siit ka otsida põhjust, miks meie noorema põlvkonna ettevõtjatele on sporti panustamine kohati vastuvõetamatu olnud. Ka sellepärast – aga peamiselt siiski meie sportlaste heaolu ja turvalisuse pärast – peab EOK olema spordieetika eestkõneleja, puudustele osutaja ja mitte kunagi möödavaataja.
Jah, probleemid võivad olla seotud meie suurte lugude ja iidolitega, aga nagu ajalugu meile on õpetanud, valele ei saa rajada midagi üllast ega õiglast. Iga lapsevanem peab teadma – trennis ei ähvarda tema last ei vaimne ega füüsiline vägivald, Eesti spordis pole kohta kiusule ega ahistamisele, treenerid on koolitatud kaitsma lapsi ja käituma viisil, mis küsimusi ei tekita. Meie antidopingu ja spordieetika sihtasutus on kasvanud ja arenenud, aga ikka on nii, et &#8220;jutud ringlevad&#8221; vahel kümnendeid, enne kui plahvatab.
Spordieetika valdkonnas kerkib alati ka küsimus, kas võimalused on võrdsed? Maa- ja linnanoortele, Eesti päritolu ja teise kultuuritaustaga Eesti noortele, poistele ja tüdrukutele? Või kas ka 40, 50 või 75 aastastega on arvestatud, kui selles vanuses huvilisi leidub? Sellest aastastki meenub seik ühelt võistkonnaalalt, kus naiste finaalturniiri mängud pandi… reedel kella 12ks. Nii mõnigi neidudest pidi töölt vaba päeva küsima, rääkimata sellest, et toetajaid ja kaasaelajaid selleks ajaks saali saada on pea võimatu. Võibolla väike asi suure pildi juures, aga paraku märgiline.
Kirjutan spordieetikast ja võrdsest kohtlemisest pikemast kui muust, isegi pikemalt kui rahvusvahelisest spordipoliitikast, sest meil on siin kardetavasti pikemgi tee minna kui treeningmetoodikate või tugiteenuste arendamisel. Samas on eetiline sport eeldus, et tippu jõudmise ettekäändel või nimel ei tehtaks katki meie noori – oskamatusest pigem kui pahatahtlikkusest tavaliselt, aga siiski&#8230;
<h4>Rahvusvaheline mõõde</h4>
Kahjuks on sport ka poliitika. Rahvusvaheline Olümpiakomitee on nagu ÜROgi koht, kus tuleb osata suhelda väga erineva maailmakäsitlusega riikide esindajatega. On aeg, et Eesti seaks endale selged ja ambitsioonikad eesmärgid ka rahvusvahelises spordipoliitikas kaasa rääkida. Spordipoliitika kaudu on võimalik kehtestada oma väärtusruumi viisil ja moel, mis toetab meie muude välispoliitiliste eesmärkide saavutamist või vähemasti nende eesmärkide tutvustamist muule maailmale. Mõeldagu Venemaast muidu kui vähe tahes maailma kaugete nurkade spordiperedes – nende puudumine torkab silma ja aitab ikkagi selgitada, et midagi peab olema väga valesti, kui venelasi võrreldes muude paariariikide sportlastega veelgi kaugemale tõrjutakse.
Kui meie spordipoliitika alus on terve, tugev ja turvaline, siis saame kasvatada tippe, ehitades nende ümber meeskondi, mis suudavad pakkuda sama suurmate riikide meeskondadega, võimalusel koostöös rahvusvahelise kogukonnaga. Enamus meie praegusi tippe on kas õppinud USAs, treeninud koos põhjamaade koondistega või muul moel saanud osa rahvusvahelisest teadmisest. Meie treenerid treenivad Šveitsis nii rannavollenaisi kui iluuisutüdrukuid ja laskesuusatajaid, oleme enam ja enam osa parimate teadmiste võrgustikest.
Peame tegema kõik, et need teadmised hästi kergesti jõuaks ka kodumaisesse sporti, et noored ja ambitsioonikad treenerid saaksid võimaluse ka Eestis, mitte vaid mujal. Iga EOK juhi üks peamisi töid on seista spordi rahastamise eest, aga vahel ei olegi asi rahas, vaid põlvkondade ja koolkondade omavahelises konkurentsis. Konkurents on oluline ja vajalik, aga parem, kui see ei kasvaks üle tülideks, mis võivad isegi saada saatuslikuks tervele põlvkonnale mõne ala tegijatele.
EOK-l peab olema roll ja oskused selliseid kasvavaid vastuolusid märgata, tahe ja suutlikkus sekkuda, vajadusel toetada ja innustada alaliite umbsõlmede lahti harutamiseks. Kõik ikka selleks, et koju tuua sportlastele parim tulemus ning läbi selliste eeskujude innustada meid kõiki juba samal õhtul suuski alla panema või keldrist ratast välja lükkama.

Kersti Kaljulaid: Medalitest, aga sugugi mitte ainult

Tänavu andis President Kaljulaidi Fond hoogu ka taskuhäälingule “<a href="https://tasku.delfi.ee/podcast/e3b59353-5e79-4bf5-b988-3c84d4d7b433">Jagatud ruum</a>”, mis valgustab lähisuhtevägivalla pimedamaid nurki. Ettevõtmise eestvedajad Keiu Virro ja Liis Allmäe räägivad podcasti loomisest ning selle käigus õpitust.
Millist ühiskonna valupunkti soovite oma algatusega lahendada ja miks?
Lähisuhtevägivald on laiaulatuslik ja kompleksne probleem, mida ei saa keegi lahendada üksi. Süsteemsed lahendused, millega riiklikul tasandil juba tegeletakse, vajavad laiemat toetust hoiakute muutmiseks. Teadlikkuse tõstmine on seega üks oluline osa lahendusest. Ja see puudutab nii ametnikke, spetsialiste, poliitikuid, tööandjaid, lähedasi, pealtnägijaid, noori, vägivalla ohvreid ja ka vägivallast loobuda soovijaid.
Millest te oma podcastis räägite?
Taskuhäälingu-sarjas “Jagatud ruum” püüame katta lähisuhtevägivallaga seotud olulisemaid teemasid võimalikult põhjalikult. Räägime nii ekspertide kui poliitikakujundajatega; uurime, kuidas näevad olukorda ja lahendusi noored; kogume kogemuslugusid. Proovime tuua kuulajale lähemale lahendused ja abivõimalused. Soovime, et lähisuhtevägivalda kogenud inimesed õpiksid paremini ära tundma väärkohtlemise tunnuseid ning jõuaksid kiiremini abini ja et ka kõrvalseisjad mõistaksid üha paremini, kui pikaajaline ja laiaulatuslik mõju on lähisuhtevägivallal.
Millised on teie senised eduelamused taskuhäälingu tegemiselt?
Saateid tehes saame loomulikult ka ise üha rohkem teada, kuidas vägivald toimib. Oleme kohanud uskumatult ägedaid inimesi, kes valdkonnas töötavad. Samuti noori, kelle nutikus ja empaatia võiks olla eeskujuks kõigile ning julgeid inimesi, kes on valmis oma kogemuslugudega olema toeks teistele. Alustame iga saadet aga ilukirjanduslikus võtmes temaatilise stseeniga, mille loevad sisse näitlejad, keda igapäevaselt imetlenud oleme. See on mõistagi puhas boonus. Südantsoojendav on näha, kui paljud inimesed teema käsitlemist toetavad, õla alla panevad, oma aega ja energiat panustavad. Saade on saanud kiitust ja tunnustust ka valdkondlikelt poliitikakujundajatelt.
Millised on olnud seni peamised õpikohad?
Iga teema viib järgmiseni, järjest avanevad uued vaatenurgad. Seadsime algusest peale eesmärgiks, et me ei taha teha lihtsalt pikki intervjuusid, vaid korralikult läbi komponeeritud saated. Meile on helirežissöörina abiks Paul Oja. Aga kuna me keegi ei ole sellise formaadiga varem töötanud, siis oleme mõistagi avastanud, et kõik võtab oi-kui-palju rohkem aega kui me algul arvasime. Oleme selgeks õppinud erinevad programmid, millega helisid töödelda jne jne. Teadsime seda ka alustades, aga kõige olulisem on eeltöö ja kontseptsiooni paikasaamine, kuna pädevaid spetsialiste intervjueerides on võimalik meeletult head materjali kokku saada, aga selle lühemaks toimetamine on esiteks ajamahukas ja teiseks on kahju häid ning olulisi nüansse välja jätta.
Millist tuge saite meie stardirahastusest? 
Stardiraha on lisaks baaskulude katmise andnud lisaväärtusena üliolulise vaimse toe. See, et keegi nägi kohe esimesest hetkest alates meie idees potentsiaali, andis kahtlemata jõudu ja enesekindlust!
Kuhu te taskuhäälinguga edasi liikuda soovite?
Loodame leida toetajaid, kellele need teemad korda lähevad, et saatesarjaga jätakata. Ühtpidi oleme teinud ära üksjagu tööd, teisalt oleme alles esimeses kolmandikus plaanitust. Ise tehniliselt arenedes ja teemadest teadlikumaks saades on võimalusi tegevust laiendada väga mitmes suunas. Ideid jagub, aga selles osas peame end hetkel pigem tagasi hoidma.
Kes ja miks võiks esitada oma projekti uude PKFi stardirahastuse vooru?
Lähisuhtevägivald on paraku lihtsalt nii ulatuslik valdkond, et tegemisi jagub siin pikalt. Seda pole vist vaja eraldi öelda, aga võib-olla siiski: projekti esitajatele peab valdkond päriselt korda minema. Enesereklaami korras ütleme muidugi, et kuulake “<a href="https://tasku.delfi.ee/podcast/e3b59353-5e79-4bf5-b988-3c84d4d7b433">Jagatud ruumi</a>” ja kui teema kõnetab, siis ehk leiate sealtki ideid suundade ja valdkondade osas, kus saaks veel palju ära teha.

Taskuhäälingu “Jagatud ruum” loojad: teadlikkuse tõstmine on üks osa lahendusest

Selle aasta kevadel pani President Kaljulaidi Fond õla alla jõustava enesekaitse õpetamisega tegelevale ettevõttele Kaidsõq. Algatuse eestvedaja Laura Mallene jutustab, millist ühiskonna valupunkti ta lahendada soovib ning miks on oluline õppida juba maast madalast enesekaitseoskusi. 
Millist ühiskonna valupunkti soovid oma algatusega lahendada ja miks? 
Kõige üldisemalt tegeleb Kaidsõq vägivallaga, eelkõige vägivallaennetusega. Vägivallal on mitu palet ning paraku jäävad silma vaid selle kõige räigemad vormid nagu füüsiline lähisuhtevägivald, me ei räägi töö- või argivägivallast ega isiklike piiride seadmise oskusest.
Vägivallaga tegelemine ei ole oskus, mis meile emapiimaga kaasa antakse. Isegi teadmised, mis üldse on vägivaldne suhe, on enamasti puudulikud. On juhtunud sedagi, et kursusel osaleja on saanud ahhaa-elamuse: mu suhe on täis vaimset vägivalda.
Milliseid enesekaitseoskusi kursusel õpetad? 
Konfliktiolukorra lahendamine tööl või suhtes on kunst, mängime neid olukordi kursusel läbi ja püüame seda teha, kasutades tõenduspõhiseid strateegiaid. Õpime füüsilisi võtteid (lihtsamad löögid), need vahelduvad aruteludega ning erinevate olukordade läbimängimistega. Kursusel sõna otseses mõttes harjutame “ei” ütlemist. See on osalejatele üllatavalt raske &#8211; hea tüdruku sündroom (kinnistunud arusaam, et kõik teised on tähtsamad kui sa ise ja su heaolu) on paraku laialt levinud.
Enesekaitse kursusi korraldame nii neidudele ja naistele, väikelastele kui ka vanemaealistele.  Lastegruppidega õpime läbi mänguliste tegevuste kehalise autonoomia olulisust. Lõpp-tulemusena võiksid lapsed olla manipuleerimis- ning väärkohtlemiskindlamad.
Lähitulevikus on plaanis tegelema hakata eakatevastase vägivallaga, pakkudes kursusi just vanemaealistele.
Mille jaoks kasutasite PKFilt saadud starditoetust ja kuidas see aitas projekti ellu viia? 
President Kaljulaidi Fondi toetuse abil piloteerisime lasteaedade enesekaitsekursuste projekti. Olen seni töötanud neidude ja naistega, lasteaia-ealiste jaoks sobiva kursuse töötasin välja rahvusvaheliste kolleegide abil.
Lasteadade enesekaitseprogramm koosneb vahvatest mängudest. Kinnistuvad tervislikud teadmised &#8211; vägivald on vale, toimuvast tuleb alati rääkida usaldusväärsele täiskasvanule ning keegi ei tohi neile liiga teha.
Leidsime ruttu kaks vahvat lasteaeda, kes olid nõus koostööpartneriks hakkama. Kaasasime ka  vanemad &#8211; soovisin, et oleksime samal lehel ning ka nemad oleksid kursis laste programmi põhitõdedega. Muidugi saab ka ilma. Mitmed rahvusvahelised kolleegid on lahendanud selle nii, et teevad lastevanematele eraldi (veebi-)esitluse, kus tutvustavad programmi ning selle põhitõdesid. Samas nägin, et kasutegur on vanemaid kaasates kordades suurem.
Millised on algatuse senised eduelamused? 
Sain hulgaliselt positiivset tagasisidet õpetajatelt ning lastevanemate tagasisideküsitlusest selgus, et emad-isad peavad sellesisulist kursust väga oluliseks. Väheoluline ei ole ka see, et lastel oli kursusel lõbus. Üks ema muljetas, kuidas lapsed pikkisilmi järgmist osa ootasid. Teadmine, et kursus on vajalik ning oodatud, annab tõuke veelgi suurema hooga seda Eesti lasteadades rakendada. Esialgu on vaja leida üles need lasteaiad, kes sellest huvitatud oleksid.
Millised on olnud seni peamised õpikohad? 
Et emasid-isasid kaasata, toimus kursus õhtul. See tegi õpetamise keeruliseks, sest lapsed olid küllalt väsinud.
Sain kursusel ka aru, kuivõrd oluline on eemalduda stereotüüpidest. Olin terve kursuse kinnitanud, et “võite emale alati rääkida”. Ühel õhtul tuli minu juurde üks isadest, kes palus mitte seda teha. Sest tema lastel ema ei olnud. See oli valus, ent hea õppetund.
Kuhu projektiga edasi tüürid? 
Sügisel tahaksin väga alustada suuremahuliselt uutes lastaedades väikelastele mõeldud programmiga. Püüangi hetkel leida koostööpartnereid, kes sellest huvitatud oleks. Samuti töötan vanemaealiste enesekaitsekursuste programmi kallal, et peagi ka selle sihtrühma koolitamisega alustada.
Kes ja miks võiks esitada oma projekti uude PKFi stardirahastuse vooru? 
Stardirahastuse vooru võiks esitada oma projekti kõik, kellel on hea rakendatav idee. Fondilt sain finantsilist jõudu, aga ka tuge: olen teinud seda kõike üksinda, fondi tiim oli vajadusel julgustamas.
&nbsp;

Laura Mallene: vägivallaga tegelemine ei ole oskus, mis meile emapiimaga kaasa antakse

<a href="https://www.ohtuleht.ee/1101797/kas-millegagi-on-hasti-ka-kersti-kaljulaid-isegi-trumpiga-on-hasti-panganduse-ja-valitsusega-samuti-head-on-raskel-ajal-lihtne-unustada">Artikkel ilus algselt 23. veebruari Õhtulehes </a>
Vabariigi aastapäeva koidikul tõuseb Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. See kerkib ka tuhandetes koduaedades ja linnatänavatel ning ilmub rasvase kriidiga laste põskedele ja peenikese tiku küljes kiluvõileibade peale. Ja see on hästi. On ju raskel ajal nii lihtne unustada, et Eestis on palju olulisega lood väga hästi.
See ei ole iseenesestmõistetav, et sinimustvalge tõuseb. Selle nimel on ju 30 aastat tööd tehtud, et see ka anno 2024 nii oleks ja alatiseks nõnda jääks.
Seda tööd on teinud kõik need inimesed, kes Eestit oma südames kannavad. Igaüks, kes on panustanud majandusse, maksnud makse, loonud või tarbinud meie kultuuri, teinud iga päev tublilt oma erialast või vabatahtlikku tööd, käinud koolis või kasvatanud lapsi, käinud valimas või seal kandideerinud, korrastanud kodu, käinud reservõppusel, annetanud mõne südamelähedase algatuse heaks, võtnud sõna, kui ei saa enam vaikides kõrvale vaadata või teinud ise, kui näinud, et keegi teine ei tee. Kõik see teeb meie riiki tugevamaks ja laob vundamenti sellele, et sinimustvalge tõuseks torni tippu.
See töö on praegugi pooleli. On nii alati on olnud ja ei saagi lõpuni valmis. Laiem avalikkus on seda ehk vähem märganud, kuid ka meie diplomaadid, poliitikud, kaitseväelased ja ametnikud on kild killu haaval tassinud seda meie julgeolekut tagavat uut raudset eesriiet oma kohale ka enne 24. veebruari 2024. See töö ei ole veel valmis, aga mis on 2024. aastal väga hästi, on see, et meie liitlased mõistavad meid ähvardava ohu suurust. See ei ole küll võib-olla veel niisama selge kui meile endile, aga väga palju lähemal kui kasvõi Krimmi vallutamise aastal.
Liitlastega on lood hästi
Väga hästi on seegi, et neid liitlasi, kellel on meiega sarnaselt illusioonideta ohuhinnang, on NATOs nüüd rohkem. Soome ja Rootsi on riigid, kelle neutraalsusest loobumine on ülejäänud liitlastele märgilise tähendusega. Nad usuvad, et alliansis on turvalisem ja järelikult peavad sedagi uskuma, et NATOta on ähvardav oht vägagi tõeline.
Väga hästi on lood sellegagi, et Ukraina peab vastu, isegi kui demokraatlik rahvusvaheline kogukond on teinud ilmselgelt liiga vähe, et neid ses sõjas toetada. Samas annab see, et juba 2024. aastal jõuab ehk aeglane Lääne-Euroopa mõte vajadustele järele ja paneb Euroopa kaitsetööstuse käima, lootust. Praegu pole seda veel juhtunud, aga kui see saab teoks, siis on kõik väga hästi veel ses mõttes, et see tööstus suudab ka järgmise 30 aasta jooksul säilitada sellist jõudude tasakaalu, et Venemaal ei tekiks uut soovi meie võimeid proovile panna.
Paradoksaalsel kombel on väga hästi ka see, et Donald Trump on ikka veel USA presidendikandidaat. Mida kõrgem on tema võidu tõenäosus, seda kiiremini lähevad Euroopa suuremad riigid oma kaitsetööstuse, -võime ja -tahtega edasi. Me peame õppima oma regiooni probleemidega ise paremini hakkama saama.
Nii et meil on paljud asjad hästi. Ka kodumaal – meil on peaminister, keda maailma mõjukad ja vägevad kuulavad, kes on vaieldamatult mõjukas ning kes on meie huve ja väärtusi hästi esindanud. Kodumaal on selle kuulamise ja enda arusaadavaks tegemise tee olnud küll künklikum, kuid meil on ju igati toimiv demokraatia. Meil on pidev maailmavaadete võistlus, vabad valimised ja meil kõigil on võimalus valimistel märku anda, millist suunda me Eestile soovime või milliseid poliitikuid hindame. Ja teate mis? Seda on palju rohkem, kui suures osas maailmast.
Vaba meedia olulisus
Väga hästi on Eestis lood ka vaba ja sõltumatu ajakirjandusega. Maailmas on kaheksa riiki, mille pressi hinnatakse täiesti vabaks ning meiegi oleme nende seas. Isegi kui meile ei meeldi sugugi alati see pilt, mis ajakirjandus meist endist ja ühiskonnast maalib, on seda peeglit ju väga vaja.
Siiski – oleme selles pingereas viimastel aastatel pisut tahapoole kukkunud, ning ka mina näen suundumusi, mille puhul on mõni meediamaja või ajakirjanik võtnud endale kohati maailmavaatelise asja ajaja rolli. See ei ole kohe kindlasti OK. Ma loodan lihtsalt, et siingi toimib pendlimehhanism, kus ühel hetkel keerab paigast nihkuv raskuskese ajaga jälle meedia eneseregulatsiooni toel õigesse sängi tagasi ning me ei pea muretsema, kas tegu on ikka sõltumatu ühiskonna valvekoeraga või millegi muuga. Kas see sõltumatus jõuab meieni paberil või elektroonilisel kandjal, jumal sellega, peaasi, et jõuab.
Ajakirjanikud räägivad meile meie laste vaimse tervise probleemidest, liiklusraevust, majanduse väljakutsetest, korrastamata koolivõrgust ja üle ääre ajavast bürokraatiast. Me vajame seda pidevat okast ühiskonna ihus – ilma avaliku osunduseta ei lähe midagi paremaks!
Väga hästi on mõned asjad (isegi!) vabariigi valitsuses, kuigi populaarsem oleks muidugi poliitikutele malakaga udjada. Mis iseenesest ei ole aga sugugi hästi, sest nii me pelutame mõistlikke inimesi riigijuhtimise juurest eemale, kuigi meie kõigi püüd peaks ju olema vastassuunaline. Poliitika ei tohi muutuda väikese hulga elupõliste poliitikute pärusmaaks, kellel on peal teflonkiht, vastupidi – sinna peab kogu aeg uusi inimesi juurde voolama.
Aga tagasi valitsuse juurde – hästi on see, et meil on kliimaministeerium. Kui meenutame 2019. aasta valimisi, polnud rohepöörde- ja kliimateemad valimisdebatis isegi kümne olulisema teema seas. Nüüd on meil aga kliimaministeerium ja valitsus soovib väiksemast keskkonnajalajäljest kujundada Eesti majandusele konkurentsieelise.
Sõltumata sellest, kui kaugele on sellega praeguseks jõutud, ei ole ükski Eesti valitsus toonud üleminekut puhtale energiale majanduse edu alusena selgelt välja. Pigem on seni nähtud muutusi kui kompromissi looduse ja võimsa tööstusliku arengu vahel. Kristen Michal on esimene minister, kes on julgenud öelda – unustage ära, teil ei hakka siin mingit suurt majandust olema, juhul kui see ei ole puhas, sest muu Euroopa teeb asja kas siis meiega või meieta ära.
Regionaalpoliitikaga pole meil aga see-eest kunagi hästi. Või vähemalt on nii alati kombeks ohata, sest on ju selline tunne, et võiks olla paremini. Kuigi, kui ma käin mööda Eestimaad – ja ma teen seda tihti –, siis see areng, mille oleme teinud läbi viimase 20 aastaga, on ikka meeletu. Jah, pood võib olla kaugemal, aga tee sinna on parem. Postkontorit ei ole küll igas külas, aga millal teil oli sinna üldse viimati asja? Gümnaasium võib olla ju kaugemal, aga seal käivatel lastel on rohkem valikuvõimalusi. Tööle tuleb sõita ehk bussiga, aga samas on maal keskmine palk järjepidevalt kasvanud, kuigi eks inflatsioon sööb sellest muidugi oma osa ära.
Küllap see ongi tulevik, mis meil on tegelikult juba praegu kätte jõudnud – meie ühendused peavad olema head ja vähemalt maakonnakeskustes peab olema kõik eluks tarvilik saada, siis on ka igas kaugemas külas paremad lood. Tahan kiita ka regionaalministri vaikset, kuid järjekindlat tegutsemist, sest kuigi paljud ei jaksa ilmselt tasandusfondi valemisse süveneda, on tema ettepanekud omavalitsuste tulude ümberjagamise asjus samm õiges – iseseisvama omavalitsuse – suunas. Minu unistus on muidugi nende veelgi suurem iseolemine ja vähem ümberjagamist, aga loodetavasti kiidab riigikogu lõpuks need praegusedki Madis „Robin Hood“ Kallase ettepanekud heaks.
Ruumi on isegi palgatõusuks
Väga hästi on seegi, et hoolimata pikast majanduslangusest on tööpuudus asjaolusid arvestades pigem madal. Ja nagu ütles Eesti Pank detsembri majandusülevaate pressikonverentsil, on ettevõtted hindu nii palju tõstnud, et on loodud ruumi ka jätkuvaks palgatõusuks. Kui nii läheb, on hästi.
Väga hästi on seegi, et Eesti idusektori paremad pojad korraldavad massilisi värbamiskampaaniaid, nagu poleks mingit iduillusioonide purunemist maailmamajanduses üldse aset leidnudki. Meie idusektori käive oli mullu ligi kolm miljardit eurot ning selle pealt tasuti 330 miljoni eest riiklikke makse. Asutatakse uusi riskifondegi, et endiselt Eesti ja Baltikumi suutlikkust üles leida ning neid maailma muutmise ükssarvikuid kasvatada. Kui see ei ole hästi, siis mis üldse?
Eesti restoranid on suurepärased, suusarajad on harrastajaid täis, eestikeelsele koolile ülemineku paratamatusega on leppimas ka sellele suurimad vastutöötajad ning meie noored on sõnakad ja söakad. Siinsetest ülikoolidest vähemalt üks – Tartu ülikool – on maailma mõistes heast klassist, olles endistest raudse eesriide tagustest üks paremaid. Kuigi meie tervishoiusüsteem vaevleb rahahädas, on see oma suure solidaarsusastmega ikkagi kaitsmist väärt.
Me jätkame ka Ukraina aitamist ja muu maailma veenmist, et nemadki võiksid panna kasvõi 0,25% oma SKTst selle nimel, et Ukraina võidaks. Olgu meie maksutõusud lisaks riigieelarve täitmisele siis ka meie liitlastele inspiratsiooniks ja innustuseks, sest olemuselt on ju tegu sõjamaksuga. Kuigi ma ei pea muidugi tulumaksukoormuse vähenemise kompenseerimist käibemaksu tõusuga õigeks, sest see nihutab maksukoormuse just sinna, kus see on kõige valusam – väiksema sissetulekuga inimeste kanda. Ja see ei ole hea.
Ja kui ma nüüd tulen tagasi selle 24. veebruari lipuheiskamise juurde ning liigun mööda selle päeva sündmusi edasi ja jõuan õhtusse – siis on ju väga hea, et ka sel õhtul on erinevate maailmavaadete esindajatele eriilmelisi üritusi ja see ei too endaga kunagi kaasa vägivallaohtu ega üleskutseid kellegi või millegi keelustamiseks. Jah, tühistamiseks vahel ikka, aga ei enamat. Ja kui see tõrvikurongkäik tänavu toimub, siis leiab see aset Eestis, esimeses Ida-Euroopa riigis, kus abieluvõrdsus on saanud reaalsuseks. See viimane, muide, on väga-väga hea.
Mida me vajame
Seega pole selleks, et meie Eesti üle uhke olla, sugugi vähe ainest. Enesekindlust, eneseusku ja head kriitikataluvust on neil aegadel tõepoolest väga vaja. Seda kõike meil jätkub, mis muidugi tähendab sedagi, et ka edaspidi tõuseb trikoloor 24. veebruaril Pika Hermanni torni ja need ülimalt enesekriitilised 1,3 miljonit maailma elanikku saavad vabalt otsida parimat tulevikku viivat teed. Me ei tahaks ju tegelikult, et seda teed keegi teine meile näitaks, iseenda eksimatust uskudes.
Eks meil ole sedagi, mille üle tuleb järgmisel aastal tõsiselt mõtteid mõlgutada – laste vaimne tervis, koduvägivald, liiklusohutus, uue majanduskasvu tingimused, ikka veel alla 2% SKTst kaitsesse panustavad liitlased ja nõnda edasi.
Aga paljude asjadega on ju lood ikkagi paganama hästi.

Kas millegagi on hästi ka?

President Kaljulaid intervjueerib Sakala peatoimetajat

VIDEOLUGU | Mees, kes kavaldas elektribörsi üle. Nutika majalahenduse abil võib kommunaalkulud praktiliselt nullida

VIDEOLUGU | Sajad idavirulased naasevad põlevkivisektorisse. Kui kauaks?

Lugu ilmus algselt 14. detsembril Delfis ja Eesti Päevalehes.
Seekord (h)arutame traate ja kaableid.
Energeetika! Kunagi jagas Andrus Kivirähk „Rahva Oma Kaitses“ oma ettekujutust elektrisüsteemist. Seina sees asub üks siga. Ja see on tema kärss, mida me tunneme pistikuna.
Siga seina sisse meist keegi päriselus ei kujutle. Mis aga seal pistikupesa ja elektrijaama vahel üldse on, sellest väga lihtne aru saada ka ei ole.
Seekord püüame (h)arutades pihta saada, kuidas Eesti elektrisüsteem iga päev, tund ja iga sekund kokku tuleb – ühelt poolt elektronide voog (meie seadmetesse sisse) ja teistpidi eurode voog (meie rahakottidest välja).
Lihtne – tootmine ja tarbimine on kogu aeg süsteemis täpselt ühesugused. See kehtib ka täna. Kui varem ei olnud kellelgi eriti võimalik endale elektrit nurka koguda ja seda sealt vajadusel oma vajaduseks välja võtta, siis nüüd juba saab. Vaadake meie videot Toomasega, kes on oma koju ehitanud juhitava elektrisüsteemi. Tema maaküttepump ja elektriauto teavad, et peakaitse võimsusest mõlemale korraga ei piisa, ja oskab omavahel ära jagada, kes kuna „kõhu täis“ saab. Toomasel on garaaži nurgas ka „ämber“ elektriga – aku, mis talvel suudab kogu majapidamise elektrivajadust ise katta 4 tunni jooksul, suvel muidugi kauem. Odavatel tundidel laseb Toomas oma „ämbri“ elektrit täis ja kallistel tundidel võtab kasutusele.
Toomase moodi programmeerida kõik ei oska, kuid turul leidub juba selliseid pakkujaid, kes taoliseid süsteeme ehitavad. Kortermajade asukatel ei ole niisuguse tarkusega muidugi midagi peale hakata. Küll aga meenutas Toomas veel üht vana tõde – soojustus! Maja, mis peab sooja, on ise energiasalvesti. Ja suvel peab ta ka jahedust. Kõige tähtsam asi on oma maja soojapidavaks muuta. Euroopa Komisjoni volinik Kadri Simson teab rääkida, kuidas EL kavatseb koduomanikke üsna jõuliselt nügida, et elamute energiaklass lähikümnendil paraneks. EAS/Kredex on Eestis asutus, kes peab seda tegevust toetama. Soojustamine on väga tähtis, aga (h)arutusse see ei mahtunud. Delfi Ärileht tegeleb sellega lähiajal edasi. (H)arutus on aga sellest seast seal seina sees!
Vaadake ka Rohetiigri majandustoimkonna juhi Jaanus Purga ja Delfi toimetajate loodud Eesti energeetika tuleviku tasakaalumudeli pilti. Tegelikult ei ole vahet, kas me räägime tagasihoidlikust eramust või kogu Eesti elektrisüsteemist. Põhimõte on täpselt sama ka suures süsteemis – kui elektrit on parasjagu pakkuda vähe, saame me kasutada oma varusid – näiteks vesisalvesteid ja akusid. Saame mitte sööta oma elektriautosid ja lülitada tunniks-paariks maha kütte või ventilatsiooni nii, et tarbija ei märkagi.
Kui tuul aga kõvasti puhub või 1–2 vahetusega töötavad tehased inimesed puhkama lasevad, on pidu salvestite tänaval – vesisalvestid pumpavad vee üles, akud „söövad“ oma varud jälle täis.
Ja siis vaata palun uuesti Jaanuse tasakaalumudelit.
Kujuta nüüd endale ette, et kõik need seadmed on Eestis olemas – Eesti Energia ja Alexela salvestid, tuulepargid maal ja vees. Suurtest tootmisvõimsustest vajame lisaks esialgu LNG-, hiljem biogaasijaamasid, et süsteemis oleks rohkem paindlikke kiirreageerijaid. Utilitase kavandatav vesinikutehas aitab tuult salvestada ja samal ajal vesinikutootmise jääksooja näiteks Mustamäe kodudesse saata. Pisematest asjadest teevad oma tööd kodu- ja autoakud, päikesepargid mikrotootjate kodude katustel.
Ja saamegi pildi kokku. Isegi peakaitsme läbilaskevõimet ja seega ka ampritasusid ei pea tõstma, sest ükskõik, kas kasutate näiteks Eestis AS-i Vool toodetud kavalat autolaadijat, Toomase looduga sarnast seadmete tööjärjekorra süsteemi või mõnd muud optimeerimisülesannet lahendavat seadet (ja samast peakaitsmest), saame edaspidi rohkem. Nii saab kokku hoida ka võrguinvesteeringuid ja suurenev elektritarbimine ei tähenda päriselt kogu jaotusvõrgu reformi.
Ja nii suured kui väiksed salvestid söövad koos süsteemist välja kallid tipud.
Ei ole ju nii hirmus tulevik? Suuremate kodudega kodutarbijad saavad ehk 4–5 kõrgeima hinnaga tunni vältimisega hakkama iseseisvalt. Teisi aitavad „suurde“ (Elering) või „väiksesse“ võrku paigutatud salvestid, et tipuhindasid tasandada ka nende jaoks. Ja kõik targad seadmed tervikuna võivad kindlasti 20% võrra üldse vähendada meie tiputarbimist. Tipuhindu ei pea siis valitsuse otsusega ära lõikama või katma, mida on börside puhul kaalutud, need vajuvad ise madalamale.
Nagu rääkis energiabörsiekspert Marko Allikson, siis suurim oht sellele ilusale tulevikule on justnimelt see, kui riigid või EL sekkuvad börside hinnakujundusse, sest siis pole kellelgi enam huvi oma tarbimist juhtida. Ja nendel, kellel ei lubata defitsiidihetkedel korralikult oma investeeringute pealt teenida, puudub huvi tootmist kasvatada.
Aga mida siis teha, et tulevik oleks ilus ja olevik mitte nii valus?
Aidata neid, kes päriselt on hädas ja vajavad abi. Miinimumpalga saajaid otseste toetustega. Vanainimesi renoveerimata kortermajades, tehes nende majad korda ilma keerulise bürokraatiata ja suurema riigiosalusega. Ja nõnda edasi, vajadusepõhiselt. Ülejäänud peavad ise kohanema. Tehnoloogiaid, mida saavad kohanemiseks kasutada nii taksofirmad, pagaritöökojad kui ka suuremad kodumajapidamised, on olemas. Aga et need investeeringud oleks tasuvad, peavad inimesed ja ettevõtjad teadma – võit, mille nad saavad säästlikumalt toimetades, jääb neile, mitte ei liigu kasvavate maksude kaudu riigieelarvesse, et üle kogu välja toetada kõiki neid, kes vastavaid investeeringuid teha saaks, aga ei tee.

(H)arutame energeetikat: mida teha, et tulevik oleks ilus ja olevik mitte nii valus?

Lugu ilmus algselt 14. detsembril Delfis ja Eesti Päevalehes.

<audio class="wp-audio-shortcode" id="audio-857-1" preload="none" style="width: 100%;" controls="controls"><source type="audio/mpeg" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/12/kersti__h_arutab_e02_parandus_221213.mp3?_=1" /><a href="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/12/kersti__h_arutab_e02_parandus_221213.mp3">https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/12/kersti__h_arutab_e02_parandus_221213.mp3</a></audio>
Autorisaate „Kersti Kaljulaid (h)arutab“ teises osas intervjueerib president Kaljulaid Eesti energeetika tuleviku teemadel (h)arutledes Eesti Energia ametist lahkuvat juhti Hando Sutterit, Euroopa Komisjoni asepresidenti Andrus Ansipit ja energeetikaekspert Marko Alliksoni.
Oma ametiajal energeetika nii tuleviku varustuskindluse kui ka taastuvenergia võimekuse kasvatamise osas tehtu kohta annavad lisaks Ansipile saates aru endiste peaministritena aru ka Juhan Parts, Taavi Rõivas ja Jüri Ratas.
Podcasti aitas toimetada Aleksander Algo, helindas Lauri Närep. Ekspeaministreid Juhan Partsi, Taavi Rõivast ja Jüri Ratast küsitles Henry Mölder.
Saade on osa Delfis ja Eesti Päevalehes ilmuva autorisarja „Kersti Kaljulaid (h)arutab“ teise teema, Eesti energiapoliitika kajastusest. Projekti raames ilmusid veel:
<ul>
<li>Arvamuslugu „<a href="https://admin.kerstikaljulaid.ee/harutame-energeetikat-mida-teha-et-tulevik-oleks-ilus-ja-olevik-mitte-nii-valus/">(H)arutame energeetikat: mida teha, et tulevik oleks ilus ja olevik mitte nii valus?“</a></li>
<li>Interaktiivne graafik <a href="https://www.delfi.ee/artikkel/120113466/interaktiivne-graafik-vaata-kuidas-eesti-energiasusteem-rohepoordes-elektri-eksportijaks-voib-muutuda">„Vaata, kuidas Eesti energiasüsteem rohepöördes elektri eksportijaks võib muutuda!“</a></li>
<li>Videolugu „<a href="https://admin.kerstikaljulaid.ee/videolugu-sajad-idavirulased-naasevad-polevkivisektorisse-kui-kauaks/">Sajad idavirulased naasevad põlevkivisektorisse. Kui kauaks?“</a></li>
<li>Videolugu <a href="https://admin.kerstikaljulaid.ee/videolugu-mees-kes-kavaldas-elektriborsi-ule-nutika-majalahenduse-abil-voib-kommunaalkulud-praktiliselt-nullida/">„Mees, kes kavaldas elektribörsi üle. Nutika majalahenduse abil võib kommunaalkulud praktiliselt nullida“</a></li>
</ul>
Kes soovib sedasorti projekte toetada, siis seda saab teha annetusega:
President Kaljulaid Foundation MTÜ 
IBAN: EE667700771006842520 
SWIFT: LHVBEE22

KUULA | Kersti Kaljulaid (h)arutab energeetika tulevikku

Lugu ilmus algselt 19. oktoobril Delfis ja Eesti Päevalehes projekti &#8220;Kersti Kaljulaid (h)arutab&#8221; raames. 
Tänasest algab minu pikem koostöö Eesti Päevalehe ja Delfiga. Esimene teemadering, mida (h)arutama hakkasime, kätkeb Eestit kui heaoluriiki.
See ei ole minu arvates päris sama mis kontorisõnavarast pärit „sotsiaalhoolekandesüsteem“. Heaolu on laiem. Heaoluriik on selline, kus nõrgemate eest seistakse ja kedagi ei jäeta maha.
Täna Delfis ilmuvad lood kirjeldavad eelkõige seda, kuidas Eesti ühiskonnas jätkub erivajadusega inimestele üha rohkem tähelepanu.
See lõik heaoluriigist on kõige rohkem kanaarilinnu sarnane. Mida vähem hoolib riik oma inimestest – selle äärmuslikuks näiteks on praegune Venemaa või tema eelkäija NSVL –, seda raskem on sellises ühiskonnas erilistel inimestel.
1991. aastal pärisime me just sellise hoolimatu sotsiaalhoolekandesüsteemi. Meie ühiskonda ei kuulunud erilisi inimesi. Füüsilise puudega inimesed ei saanud liikuma, vaimupuudega inimesi lausa hoiti vastavates asutustes kinni. Meie lugudest näete, kui palju paremad me nüüd oleme.
Aga meil on tõelise heaoluriigini veel nii palju minna. Kogu me ühiskonna üldine hoolivuse määr oleneb sellest, kui hoolivad on meie kodud.
Ei saa kere peale
Kui ükski laps ei saa ega isegi mitte näe lapsena halba kohtlemist, kui kellegi ema ei saa kodus kere peale, kui kellegi vanemad ei ole kodus kunagi maani täis ja seetõttu vanematena saamatud, on kogu me ühiskond turvalisem.
Viimastel aastatel oleme palju rääkinud, kuidas peresid tugevamini toetada – peamiselt rahaga.
Võib-olla peaksime selle raha kulutama pigem vanemlike oskuste arendamisele, laste vaimse tervise hoidmisele ja parandamisele, kodus kannatanud inimeste enesetunde toetamisele?
Riigil on mugav jagada raha. Eriti mugav on seda jagada kõigile, abivajadust isegi kontrollimata.
Raskem on ehitada süsteemi, mis tagab kodanike igakülgse heaolu ja selleks vajalikud teenused. Aga me ei peaks lubama oma riigil alati kergemat teed minna!
Me vajame vaimse tervise tuge nii lastele, noortele kui ka suurtele!
Me vajame ka seda, et need, kellega on juhtunud midagi väga halba, leiaksid kiiresti asjatundlikku tuge. Lastemajad meil juba on ja see on väga-väga hea. Kuid endiselt ei taha suur osa ühiskonda isegi tunnistada, kui õnnetult palju on neil majadel kliente.
Siit-sealt hargneb, aga ma kardan, et laste väärkohtlemise lood jäävad meie ühiskonnas endiselt pigem varju. Me ei oska märgata, sest märkamine on liiga hirmus.
Ka täisealiste vägistamisohvrite toetamise süsteemis on meil praegu võrreldes 1990-ndatega palju paremini. Isegi ahistav jälitamine on keelatud. Rohkem otsitakse abi, aga see tähendab, et suuresti vabatahtlikul lisatööl põhinev toetus ei suuda enam kõiki abiotsijaid aidata.
Ja kujutage nüüd ette, et te olete abi otsinud, avaldanud kellelegi, mis teiega on juhtunud – ja siis jääte sisulise abita, eriti mis puudutab vahetu füüsilise tervise taastamise järgset aega.
Me peame oma head teadmised kujundama süsteemiks, kus alandusele ei järgne uut alandust ega hüljatustunnet.
Vajame hoolduskindlustust
Meil ei ole praegu ka head mudelit, kuidas tagada oma eakatele hooliv elutugi, kui nemad ise enam hästi ei jaksa. Praegune süsteem – kogume kõik kokku suurtesse teenusmajadesse – ei ole tegelikult see, mida me ise ilmselt tahaksime, kui mõtleme omaenda vanaduspõlve peale. Ilmselt sooviksime pigem koduhooldust, erinevat ja süvenevat abi omaenda jõu vähenemise järgi.
Muidugi pakume oma vanematele abi ja tuge, aga suures maailmas ei ela eri põlvkonnad enam sugugi lähestikku. Järelikult peaksime mõtlema, kas me igaüks, panustades näiteks hoolduskindlustusse, saaksime omaenda vanaduspõlveks paremini valmis olla ja ühtlasi aidata praegustel eakatel kauem kodus elada.
Viimast eesmärki saame täita, kui hoolduskindlustus oleks tehtud nii, nagu esimene pensionisammas: praegu maksame, riik kasutab seda raha praeguste eakate heaks ja annab vastu lubaduse, et ka meie saame tulevikus sellist tuge. Aga kuidas veenda valijat, et riik üldse teeb veel põlvkondadeülese pikkusega plaane, eriti pärast teise pensionisamba väljajuurimist?
Poliitikud vaatavad mööda
Miks me nende asjade üle valmiste eel ei aruta? Poliitikutel on selge valik: kõnetada tuleb suuri valijahulki ja eristuda seejuures üksteisest.
Aga kui me kõneleme ühiskonna pimedatest nurgatagustest, puudulikust heaoluriigist või vanurite heaolust, siis on need teemad olulised neile, kellel on oma ja vahetu kokkupuude. Muidugi – õnneks – pole kunagi enamuses need, kellele elu on andnud nii kibeda kogemuse.
Tegelikult on meie kõigi kindlustunne palju suurem kui täna ilmuvates lugudes räägitud ning seekord vaatluse alt välja jäänud heaoluga seotud teemasid juhitakse hästi ja süsteemselt.
Me kõik tahame ise toime tulla ja enamasti tulemegi, aga kui läheb kehvasti, väärib meist igaüks tuge. Ja eelkõige väärime tuge siis, kui läheb tõesti väga-väga halvasti.
Kui riik kulutab kogu oma jõu majanduslanguse ajal meie kõikide ebalustunde vähendamisele, siis saavad vähem abi need, kes vajavad täiesti kindlasti majanduslikku abi. Ja muidugi ei jätku vajalikku neile, kellele saatus on päriselt mäkra mänginud.
Mina tahaksin, et Eesti ei oleks ainult turvaline koht, kus sündida. Mina tahaksin, et sealt edasi ei kõnniks meie heaolu ainult allamäge edetabelites, mis mõõdavad riikide hoolivust.
Mina tahaksin, et abi oleks olemas kogu elukaare ajal – muidugi suure vajaduse korral!

Kersti Kaljulaid: Medalitest, aga sugugi mitte ainult

Taskuhäälingu “Jagatud ruum” loojad: teadlikkuse tõstmine on üks osa lahendusest

Laura Mallene: vägivallaga tegelemine ei ole oskus, mis meile emapiimaga kaasa antakse

Kas millegagi on hästi ka?

President Kaljulaid intervjueerib Sakala peatoimetajat

VIDEOLUGU | Mees, kes kavaldas elektribörsi üle. Nutika majalahenduse abil võib kommunaalkulud praktiliselt nullida

VIDEOLUGU | Sajad idavirulased naasevad põlevkivisektorisse. Kui kauaks?

(H)arutame energeetikat: mida teha, et tulevik oleks ilus ja olevik mitte nii valus?

KUULA | Kersti Kaljulaid (h)arutab energeetika tulevikku

Poliitikud jagavad agaralt raha, aga jätavad nõrgemad virelema

Jälgi:

Twitter

Facebook

Instagram

LinkedIn

Kontakt:

info@kerstikaljulaid.ee

+372 5629 2299

press@kerstikaljulaid.ee