Selle nädala esmaspäevast on Eesti Vabariigil jälle valitsus, mille selja taga seisab Riigikogu enamuse poolt antud heakskiit. Vahepealne interreegnum, kus kodanikul oli raske aru saada, kas üldse või millise mandaadiga parasjagu riiki juhitakse, on nüüd riigiõiguse asjatundjatele uurimistväärt materjal. Aga sõltumata sellest, kas leitakse selline olukord meie põhiseaduse mõtte ja sätetega kooskõlas olnud olevaks, on selge, et raskemaid ja pikaajalisema mõjuga otsuseid oleks Kaja Kallase eelmise valitsuse riismetel olnud keeruline langetada. Ja just raskeid otsuseid tuleb järgmise 8 kuu jooksul langetada palju.
Tõhusa otsustamise eelduseks on oma „kodu“ korras hoidmine. Me tahame, et ministrid saaks nende nappide ja ilmselt üsna keeruliseks kujunevate kuude jooksul tegeleda enda vastutusvaldkondade juhtimisega, mitte lahendada iseendaga seotud probleeme, kummutada kahtlusi, kõhklusi. Sestap on oluline kiiresti lahendada ka juba üles kerkinud küsimused kahe ministri – justiits- ning tervise- ja tööministri – võimalikust huvide konfliktist.
Mõne aasta eest nimetasin ministriks inimese, kes ise reklaamis end lobistina. Minu jaoks oli see toona probleem, millele ka tähelepanu juhtisin. Eestis oli nn pöörduste efekti küsimus siis veel praktikas sisustamata ja ka sisuliselt läbi arutamata.
Täna on olukord teine – meil on isegi kehtiv lobistidega suhtlemise hea tava, mis taolisi võimalusi ette nägi ning ohukohad välja tõi. 
Nüüd on käes aeg testida, mis siis on väärt see valitsuse poolt kehtestatud hea tava ja leida lahendus probleemile, kus ministrikohtadel on inimesed, kes vahetult tegutsenud selgelt ühe huvigrupi või vaate esindajana samas valdkonnas.
See on koht, kus sisustada hea tava praktikaga ning see on koht, kus peaminister peab selgelt näitama, kuidas vastsed ministrid oma huvide konflikti arusaadavalt ja läbipaistvalt maandavad. Lobitöö ja mitmetahuline huvikaitse ei ole kuidagi kurjast, aga võimaliku huvide konfliktide ignoreerimine viib otsusteni, mis panevad inimesed kahtlema riigivõimu usaldusväärsuses. Ja see on juba kurjast. 
Soovin uuele valitsusele jõudu!

Huvide konfliktidest ja heast tavast

Sellel nädalal koputas minu büroo uksele Venemaa kodanik.
Tema lugu on selline, mis pani mind mõtlema, kuidas me ikkagi suudaksime Eesti tulevikuga siduda neid inimesi, kes ise väga tahavad ja on seda näiteks keelt omandades juba tõestanud. Meie kontorisse sisse astunud Venemaa kodanik räägib ja kirjutab eesti keeles. Vabalt. Ei saaks arugi, kui ei teaks.
Meil on ülimalt ettevaatlik kodakondsuspoliitika, mida ma iseenesest toetan. Eesti kodanik saab olla inimene, kes mõistab meie põhiseaduses sätestatud Eesti riigi olemasolu mõtet – keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ei ole mõtet pidada ükskõik kui nutikalt ja efektiivselt toimivat riiki miljoni või paari inimese jaoks, kui see riik ei kanna mingit selle kodanikele hoomatavat, selget identiteeti, milleks vähemalt Eesti jaoks kindlasti on rahvustunne.
Leian, et need inimesed, kes seavad küsimärgi alla näiteks ühe riigikeele ja segregeerumata Eesti koolisüsteemi vajalikkuse, ei mõista Eesti riigi olemasolu põhilist põhjust. Et neid ka kodanike hulgas leidub, on muidugi paratamatu – ükski demokraatlik riik ega kõik tema poliitikad pole kõigi kodanike poolt palavalt armastatud. Demokraatlikus riigis on arvamuste paljusus normaalne. Aga meiega naturalisatsiooni kaudu liitujad peaksid siiski meie riigi suurimat eesmärki mõistma ja tunnistama.
Aga kuidas siis ikkagi kompromisse tegemata siduda endaga tõenäoliselt lojaalseid ja ilmselgelt meie hulka sobituma motiveeritud inimesi mujalt? Eriti keeruline on, kui neil juhtub olema Venemaa kodakondsus. Nad tulevad riigist, mis käitub meie suhtes ettearvamatult. Riigist, mis kasutab omaenda kodakondsuspoliitikat teiste riikide ühiskondliku mõjutamise relvana – jagades ülimalt lahkelt oma kodakondsust ja esitades seejärel süüdistusi nende inimeste halvas kohtlemises või nõudes neile erilisi õigusi. Mis paratamatult viib selleni, et selliste privileegide mitteandmine tekitab neis inimestes diskrimineerituse tunde, kuigi tegelikult saavad nad lihtsalt võrdset kohtlemist. Privileegide puudumine ei ole diskrimineerimine, aga just seda tunnet püüab Venemaa oma võõrsil elavates kodanikes pidevalt õhutada.
Aga need inimesed võivad tulla sellest riigist ja otsida uut võimalikku kodumaad, mille kodanikud nad tahaksid olla, just nimelt samadel põhjustel – neile ka ei meeldi tänane Venemaa, selle vabaduste puudumine ja välispoliitika. Näiteks minu kontorisse sattunud Venemaa kodanik aitab ja majutab ka ise Ukraina põgenikke.
Meie juurde sisse astunud Venemaa kodanik on alustanud Eesti kodakondsuse saamise protseduuriga ja ta täidab kõiki meie riigi poolt seatud tingimusi. Peale ühe.
Nimelt on kodakondsuse saamiseks vaja loobuda Venemaa kodakondsusest. Venemaa saatkond ütleb: hea küll, aga kõigepealt tooge meile dokumendid. Siit ja sealt Venemaalt. Suhelge sealse politsei ja maksuametiga, tooge vastavad paberid ja nõnda edasi.
Tavalistes oludes iseenesest igati normaalne protseduur – igal riigil on ju õigus jälgida, et kodakondsusest loobujad ei jätaks endast maha keerulisi juriidilisi probleeme või täitmata kohustusi oma riigi ees. 
Sama arusaadav on meie soov, et Eesti kodakondsuse võtvad inimesed tõepoolest oleksid ainult Eesti riigi kodakondsed. Isegi kui naturalisatsiooni korras eestlaseks saanud ise on motiveeritud liituma meie ühiskonnas kehtiva keele-, kultuuri- ja komberuumiga, ei anna see kindlustunnet, et ka järgmine põlvkond samamoodi tunneb.
Teise põlvkonna migrantide pettumus oma uues kodumaas on küllaltki levinud probleem, kui nad elavad segregeeritult omaette linnakutes, käivad muukeelses koolis. Me ei ole neid soodustavaid tegureid veel likvideerinud, kahjuks ja iseenda häbiks. Pettumuse ilmnedes tõttavad asjast huvitatud instantsid ja organid, näiteks Russki Mir, kuidas iganes ta ennast ka ei ilmuta, pettumusest kasu lõikama. Russki Mir võib olla otseselt seotud Venemaa võimustruktuuridega, aga väljenduda ka muul moel, näiteks toetades haridusliku segregatsiooni jätkumist, seistes (ka iseenda poliitilise võimu nimel) vastu venekeelse paralleelse koolisüsteemi lõpetamisele Eestis või lihtsalt lõigates poliitilist kasu mis iganes eriarvamustest kahe kogukonna vahel.
Nagu öeldud, siis levinuim võte on alati nõuda eeliskohtlemist võrreldes eestlaste endi või teiste muust kultuuriruumist pärit inimestega Eestis ja seda mitte saades süüdistada Eesti riiki enda diskrimineerimises. 
Ja nii ei saagi me lubada, et tekib juurde eesti-vene kodakondsusega kodanikke, keda Venemaa võib enda huvides ära kasutada. Nagu ta seda kõik 30 aastat on teinud. See on tegelikult ka risk, millega peame arvestama.
Teooria on kõik paigas. Loogiline, kaitstav ja rahvusvahelise õigusega igati kooskõlas. Aga meile külla tulnud Venemaa kodanikul on üks väike mure – ta nimelt ei julge minna Venemaale selleks, et oma kodakondsusest vabaneda. Meie seda ei tea, sest ta pole kunagi taotlenud rahvusvahelist kaitset – pole olnud põhjust. Keelt oskab, tegi eksamid, liikus protsessiga rahulikult edasi. Siis tuli sõda. 
Ta ei julge oma kodumaale kodakondsusest loobuma minna hirmust, et ei saa sealt enam tulema. Ta on Ukraina poolel, mida usub olevat sõjas, kus Venemaa on agressor. Ta ei saa olla kindel, et Venemaal seda infot tema kohta ei ole. Eks meil kõigil ole digitaalne jalajälg.
Ta on valinud Eesti ja teinud selle riigi kodakondsuse saamiseks tööd. Ta ei vääri põgenikustaatust. Ta on siin legaalselt.
Kordan üle, sest see on oluline. Kui üdini eestimeelne Vene kodanik soovib täna Eesti kodakondsust, siis peab ta selle saamiseks minema Venemaale. Tema saatus oleneb Vene võimude suvast.
Selliseid inimesi on praegu ilmselt üksjagu, aga neid tuleb ajapikku ka järjest juurde. Kõik Venemaa kodanikud, kes mujal elavad ja ei näe enam oma riigi kodanikuks olemist kui loomulikku võimalust, sest see riik ei pälvi enam mingit usaldust nende silmis, tahavad ühel hetkel teha teise valiku. Kas Eesti on ja jääb riigiks, kus me ütleme neile, et vaatamata kogu tehtud eeltööle, õpitud keelele ja siirale usule, et just Eesti on maa, millega ennast kodakondsuse kaudu siduda, me neid ei taha? Meelsuse ja julgeolekuga seotud riskid tulenevad ka sellisest valikust.
Mul ei ole vastust sellele küsimusele ega ka lahendust sellele loole. Aga me peaksime ühiskonnana ikkagi arutama, kuidas selliste inimeste teekond ei lõpeks ametliku kirjaga Eesti riigilt, et menetlusaeg saab nüüd läbi, kas tühistame selle kodakondsuse taotlemise menetluse, sest te ei tundu tahtvat Venemaaga oma asju korda ajada? Petetud armastusest tekib kibedus. Ei tahaks ju…

Eesti kodanikuks ainult Venemaa loal?

Ukraina sõda kulgeb Ukraina jaoks üle (lääne ja muidugi ka Venemaa) ootuste edukalt.
Mõned päevad enne sõda olid paljud lääne analüütikud-poliitikud ja muud arvajad, vähemasti omavahelistes vestlustes üsna seda meelt, et ukrainlased ikka tegelikult ei hakka vastu. Või kui hakkavad, siis ei saa vastu.
Ehk oldi valmis kordama aastatest 2008 ja 2014 tuntud mudelit: Venemaa võtab selle, mida tahab, misjärel lääs tuleb kohe appi sõlmima rahulepingut, millega fikseeritakse, et Venemaa on saanud, mida tahtis. Muidugi pannes pahaks juhtunut ja mittetunnustades okupeeritud alasid iseseisvana või Venemaa osana või mis iganes moel Venemaa siis serveerinud on.
Ka Putin, kes ei suudagi uskuda, et demokraatiaga harjunud rahvad päriselt ka tahavad oma riigi tulevikku kujundada ja tunnevad, et neil on kaasarääkimise õigus, on selgelt jahmunud. Ukraina rahval paistab olevat kollektiivne tahe, mille murdmiseks ei piisa Venemaa ikkagi ülisuurest sõjalisest masinavärgist.
Venemaa ei osanud arvestada, et ukrainlaste tahe paistab Euroopasse ja USAsse ja nende vastupanu võimaldab lääne avalikul arvamusel ukraina taha koonduda nii, et igakülgne sõjaline ja rahaline abi saabki võimalikuks.
Demokraatlike riikide poliitikud teevad ikka seda, mida nende rahvas tahab. Teevad Soome ja Rootsi omad ja teevad ka Saksamaa omad. Nendel on isegi lihtne &#8211; rahva arvamus on üsna selgelt vastavalt kas NATOga liitumise või Ukraina toetamise poolt.
Prantsusmaa ja Itaalia valitsustel on keerulisem rahva arvamust järgida, sest see pole nii selge. Mario Draghi, Itaalia peaminister, kes järgmistel valimistel ei plaani kandideerida, on siiski selgesõnaliselt öelnud, et inimestel tuleb valida rahu ja konditsioneeritud tubade vahel. Emmanuel Macron jällegi sattus sõtta keset valimiskampaaniat, kus peamine vastane oli Venemaa poolt rahastatud partei, mille liider siiski probleemideta II vooru jõudis. Mistõttu ta peab ilmselt arvestama, et tema rahva arvamus Ukraina (ja Vene) küsimuses päris põhjamaiselt klaar ei ole. Ta peab sellega arvestama vähemalt juunis toimuvate prantsuse parlamendivalimsiteni, et mitte sattuda prantsuse presidentide hirmuunenäo sisse: midagi teha ei saa, sest parlamendis enamus puudub. Prantsuse cohabitation – olukord, kus peaminister ja president on poliitika eri spektritest – muudab parimadki reformikavad võimatuks ja kuna Macron ei ole Prantsusmaa muutmisega veel valmis, tahab ta seda vältida. Mis seletab nii mõndagi.
Õnneks on loota, et Ameerika raha toel saab Ukraina veel mitu kuud sõdida ja lääne arvamus seetõttu kohaneda mõistmisega, et nemad selle sõja tulemust üle Ukraina pea ei otsusta. Ukraina ei vaja neilt vahendust läbirääkimsiteks, vaid hoopis varustust sõdimaks seni, kuni nad ise otsustavad, et välja võideldud positisoon väärib läbirääkimistel fikseerimist. Või siis on nad selle sammu astumiseks sunnitud &#8211; ei tea ju tegelikult, milliseks edasine lahingute kulg kujuneb. Ka Ukraina rahvas ise võib ühel hetkel tunda, et enam ei suuda taluda kasvavate ohvrite arvu ja nõuda pigem rahu kui Ukraina territooriumi täielikku vabastamist.
Lääne- Euroopal on tuntavalt raske leppida, et selle otsuse teeb Ukraina ise, eriti kui Ukraina sõdimise võimekus sõltub ikkagi nende abist. Selle õiguse eest seismisele kulub täna suur osa ka Eesti diplomaatilisest suutlikkusest.
Millegipärast ei saa veel ikka kõik poliitikud läänes aru, et praeguse Vene režiimiga ei saa midagi kokku leppida, sest need lepped ju ei pea. Samuti ollakse ikka veel mures, mis teed Putinile pakkuda sellest olukorrast välja, justkui tal oleks tarvis midagi kuskil seletada. On ka neid, kes siiralt pelgavad eskalatsiooni kuni tuumarelvadeni, olgu siis Ukraina või isegi NATO territooriumil ja sellepärast tahavd ikkagi kangesti mingit rahu. Neile kõigile tuleb kogu aeg meenutada: kokkuleped ei pea, neid pole mõtet teha.
Kõik tahavad teada, kuhu edasi. Aktsepteerida, et kiired lahendused puuduvad, on väga raske. Leppida, et ka peale Ukraina sõda, isegi kui kahuritorud vaikivad, Ukraina on omad eesmärgid saavutanud ja jätkab iseseisva riigina iseseisvate valikute tegemist, ei ole sõda meie &#8211; lääne &#8211; jaoks läbi.
Vastupidi &#8211; meil siis alles raskeks läheb. Venemaa on ikkagi liiga sarnane Põhja-Koreale, et teda teisiti kohelda. Sanktsioonid peavad jätkuma. See on majanduslikult ebamugav. Aga sellele on ratsionaalne põhjendus – sanktsioonide lõpetamisest saadav majanduslik tulu lääneriikidele tuleb praeguse Vene režiimi jätkudes ikkagi suunata suuresti tagasi kaitsekulutusteks. Venemaa taasrelvastumise takistamine majanduslike vahenditega tähendab väiksemaid kaitsekulutusi kõigile Euroopa riikidele. Kiire taasrelvastumine sunnib ebapopulaarseid kaitsekulusid järjest tõstma.
Keerulisem on leida argumente lihtsatele inimestele, kellele lihtsalt ei meeldi elada külmas sõjas. Ebamugav on. Keegi kogu aeg ähvardab ja räägib meist halvasti, Aga sellega tuleb leppida ja harjuda. Inimesed on nõus leppima ja harjuma, kui nad teavad, et ükskord see lõpeb. Paraku teame me küll varasemast ajaloost, et küll ta lõpeb, aga me ei suuda ennustada, millal. Majanduslikult läheb kindlasti kergemaks 2-3 aastaga, sest majandused kohanevad. Aga hingeliselt ei lähe.
Meil on lihtsam. Suur hulk meist on elanud valel pool raudset eesriiet ja õigel pool tundub täitsa tore. Läänes on raskem, head aega on olnud ikka väga pikalt.
Aga ma näen siiski, kuidas näiteks Itaalia suured energiaettevõtted on valmis Vene energiast igaveseks loobuma. Kui poliitikud selgelt ütlekisd, et nii peab ja annaks ka garantiid, et nad ise ümber ei mõtle. Paari aasta pärast on Vene energiast loobumiseks tehtud kulutused ka Saksamaal nii suured, et nende uputamine vana raja peale tagasi pööramiseks pole enam mõistlik. Ehk siis: sanktsioonide kõige valusam mõju meile endile kestab paar aastat. Sellega tuleb arvestada ja see ära kannatada. Sest mõju Venemaale kestab palju kauem.
Aga Ukraina ei sõdi loodetavasti nii kaua. Ja kui argument, et inimesed surevad, kaob, tuleb meil loota poliitikute kvaliteedile teha õiget asja ja seletada oma otsuseid ka valijatele.
Selleks, et me saaksime oma diplomaatias õnnestuda ja hoida majandussõja üleval ka siis, kui Ukrainas kahurid vaikivad, kuni Venemaa hakkab jälle oma rahvusvaheliselt võetud kohustusi täitma, lõpetab oma inimeste vabaduste ahistamise ja näitab üles soovi olla usaldusväärne partner, tuleb meil olla päris osav. Esmalt peame näitama &#8211; mida see kirjatükk püüabki teha &#8211; et me mõistame erinevaid lähtekohti ja ka erinevaid muresid, muuhulgas vajadust veenda avalikku arvamust või kui soovite, vajadust võita valimisi.
Teiseks peame tunnustama, kui on põhjust. Macron on siiski üks prantsusmaa veneskeptilisemaid poliitikuid. Eestis raske uskuda, aga nii on. Scholtz kuulutas Zeitenwende välja enne, kui tema partei selleks valmis oli. Nüüd tuleb oma read juhi taha koondada. Itaalia passib energiaotsustega vaikselt Saksamaad, sest otseste suurte majanduskonkurentidena ei taha üks teiseta liigutada. Ütleme, et usaldame neid omavahel õiges asjas kokku leppima.
Ja kolmandaks peame olema järelejätmatud oma sõnumite selgitajad ja ka ise nende sõnumite järgi elama. Et ei juhtuks piinlikke momente, kus teisi kutsume üles tegema seda, mida ise ei suuda.
Ja siis peame lootma parimat. Mõned asjad on meie jaoks hetkel väga hästi, mistõttu me ie pea aegavõtvat selgitustööd ka väga kartma &#8211; Soome ja Rootsi liitumine NATOga, Venemaa praegune võitlusvõime on selgelt vähenenud.
Mida meil veel vaja on, peale Ukraina toetamise? Muidugi enda kaitsehoiaku tugevdamist liitlaste abiga. Täna on vast liitlastel lihtne mõista, miks Eesti inimesel ei ole tahtmist riskida ajutise territooriumi kaotusega, ja langetada vajalikud otsused.

Vastu pidamisest

See artikkel jõudis lugejateni esmalt minu 6. mai uudiskirjas ning 7. mai Õhtulehes.
9. mai on Eestis vastuoluline päev. Oli ka okupatsiooniajal, sest II maailmasõja lõppu ei saanud tähistada need, kelle jaoks see sõda sai läbi alles aastal 1991, nõukogude okupatsiooni lõppemisega. Seda valu tuli vaikselt kanda ja kantigi. Iseseisvas Eestis on eestlane sellel päeval pigem ikka taastundnud sedasama valu, mida aastakümneid südames tunti. On kergendus, et nüüd on see valu möödas ja ebaõiglus lõppenud, aga valu ei unune. Mitte iial.
Paljudele mujalt endise Nõukogude Liidu aladelt pärit inimestele, kellele nõukogude režiim oli omaseks saanud, on 9. mai olnud ajalooliselt oluline identiteedi osa &#8211; päev, mil tähistati oma riigi suurust. Nõukogude Liit mõõtis külma sõja ajal ikka ja alati oma suurust teiste vastu, mitte teistega koos &#8211; nii nagu seda teeb Venemaa praegugi. 9. mai meenutas ajaloo lühikest hetke, mil vaba lääs oli teda võtnud kui võrdset või isegi tugevamat ja sellisena austanud ning tunnustanud.
Külmas sõjas, oli see austus väga oluline – selle austuse peale sai ehitada müüte, selle austusega sai varjata riigi tegematajätmisi, vabaduse puudumist ja selle austusekohustusega sai lämmatada küsimusi, kui neid isegi kellelgi tekkis. Omamoodi alaväärsuskompleks, mis nõudis austuse pidevat kinnitamist ja millest sündis Venemaa tänaseni kestev vajadus, et teda austataks või vähemasti kardetaks.
<blockquote>Oleme püüdnud selle päeva tähendusvälja muuta, aga meie eestlaste kogukond ning venekeelne kogukond kumbki sellega nii lihtsalt kaasa ei lähe.</blockquote>
Oleme püüdnud selle päeva tähendusvälja muuta, sest muu Euroopa tähistab mai algul Euroopa päeva, mis on pühendatud vabadusele ja koostööle, välistamaks kõik uued sõjad Euroopas. Aga meie eestlaste kogukond ning venekeelne kogukond kumbki selle uue tähendusväljaga nii lihtsalt kaasa ei lähe. Ütled: „9. mai“ ning valdav osa Eesti inimesi mõtleb esimesena ikka: „pronkssõdur“, mitte „rahu Euroopas“. Ja seda sõltumata tunnetusest, millisel tähendusväljal kuulja peas kumbki sõna parasjagu asub.
Ja ometi on meie iseseisvuse taastamisest möödas juba 30 aastat ehk vabas Eestis on kasvanud terve põlvkond. II Maailmasõja lõpust juba kolm põlvkonda. Kuidas minna edasi nii, et erinevad seltskonnad me ühiskonnas sel päeval ei põrkuks? Et see päev ei tooks igal aastal viha, ärevust ja pinget? Kuidas vältida provokatsioone ja isegi kui neid esineb, nendega mitte kaasa minna?
<blockquote>Ütled: „9. mai“ ning valdav osa Eesti inimesi mõtleb esimesena ikka: „pronkssõdur“, mitte „rahu Euroopas“.</blockquote>
Tegelikult ei ole seis ju lootusetu, kunagi ei ole. Olen aastate jooksul kohtunud väga palju meie noortega, kellele Euroopa päev on tore ja EL Eesti esinduse korraldatud orienteerumis- ning muid mänge täis päev. Aga usun, et tavalisele Kesk-Euroopa inimesele lähedast tunnet &#8211; rahuolu, et Euroopa suured on igavesti rahu teinud &#8211; ei ole siinkandis kah mõistetud. Sest meie jaoks pole peamine eksistentsiaalne risk olnud mitte see, kuidas Saksamaa ja Prantsusmaa omavahel läbi saavad (kuigi see muidugi on meid alati ka mõjutanud), vaid see, kuidas meie idanaaber end ülal peab.
Ja Euroopa päev kui rahu pühitsemise päev meie inimesi seetõttu niiväga ei kõneta. Tänavu veelgi vähem &#8211; rahu pühitsemise asemel täidavad me mõtteid ja uudisteportaale varsti juba kolm kuud jutti talumatud sõjakoledused. Suure osa ühiskonna jaoks on Ukrainas toimuv meie valusa ajaloo kordumine (ja kordamine), kuid leidub ka neid, kes saavad sellest sõjast toetust oma teistsugustele müütidele.
<blockquote>Ukrainas toimuv on meie valusa ajaloo kordumine (ja kordamine), kuid leidub ka neid, kes saavad sellest sõjast toetust oma teistsugustele müütidele.</blockquote>
Nii elataksegi 9. mail Euroopas vastuoluliste isiklike ja grupikuuluvusest tulenevate tunnetega. Alati on elatud. Aga kui elu on rahulik ja läheb ülesmäge, ei taha iga inimene neist asjust igal aastal mõelda. Ja pole ka vaja. Keerulistel aegadel tekivad teravamad tunded ja siis on väga tähtis mitte anda neile tunnetele valimatult voli. Ka aru saamine, et me siin tingimata ühist tähendusvälja lähema paari põlve jooksul ei leia, aitab toime tulla.
Mida teha? Rääkida omavahel. Erinevad tähendusväljad on ja jäävad, aga nad ei pea olema kokkupõrkekursil. On olulisemat teha &#8211; kaitsta vaba maailma tulevikku. Arutelu, mitte kokkupõrge sel laetud kuupäeval, aitab meil toime tulla ja meie lastel ületada need eelmise sajandi paradoksid. Elu näitab, et see sajand loob paratamatult omad. Eks siis nendega maadlevad juba meie lapsed ja lapselapsed.
<blockquote>Erinevad tähendusväljad on ja jäävad, aga nad ei pea olema kokkupõrkekursil.</blockquote>
Pisut vähem kui kuus aastat tagasi Riigikogu ees Vabariigi Presidendi ametivannet andes kõnelesin ma samuti lastest ja põlvkondadest. Toona, oma kõige esimese kõnes riigipeana, panin kuulajatele südamele: „Täna sünnivad juba lapsed, kellele on okupatsioon vanavanemate mälestustes. Vaba Eesti lapselapsed. Ma mõtlen täna neile lastele ja omakorda nende laste lastele. /…/ Meie asi on hoida laste usku Eestisse, iseendasse ja tulevikku.“
Siin ongi mu üleskutse saabuva vastuolulise päeva eel kõigile teile, head Eesti inimesed. Sõltumata sellest, millist keelt te oma lähedastega räägite või millise nurgaga on 9. mai tähendusväli teie jaoks – mõelge, millises ühiskonnas tahate, et teie lapsed tulevikus kasvaks ja oma pere looks. Kas sellises, kus kord aastas peab pidevalt valvel olema, et mitte provotseerida või provokatsioonide ohvriks langeda? Või hoopis sellises, kus olles teadlikud erinevatest tunnetest, suudame üheskoos ilma põrkumata ja üksteisele haiget tegemata edasi minna? Ma usun, et see teine on võimalik.

Kas provokatsioonideta 9. mai on võimalik?

ERRi ekraanil jooksvas saates &#8220;Sinu uus sugulane&#8221; uuriti koos näitleja Peeter Ojaga tema pikka sugupuud. Muuhulgas selgus, et omavahel on sugulased Peeter Oja, Kersti Kaljulaid, Hugo Treffner, Juhan Parts ja Marju Lauristin.
Saadet saab järele vaadata <a href="https://menu.err.ee/1608497552/peeter-oja-uued-sugulased-on-treffner-lauristin-kaljulaid-ja-parts">SIIN</a>.

ERRi suguvõsasaade tõi president Kaljulaidile uusi sugulasi

President Kersti Kaljulaid oli 9. veebruaril külas saates «Otse Postimehest», kus vastas ajakirjanik Ulla Läntsi küsimustele. Saadet saab järele vaadata <a href="https://leht.postimees.ee/7450529/kersti-kaljulaid-ma-ei-tea-kas-miitingute-ohutajad-otsivad-moistmist-voi-on-see-revolutsioon">SIIN</a>.
&nbsp;
Uudised sisaldavad iga päev ennustusi sõja puhkemise kohta Ukrainas, samas üritatakse eri vahenditega kõige hullemat ära hoida. Endise riigipeana suhtlete te paljude inimestega kogu maailmast – kas usute, et kõige hullem suudetakse ära hoida?
See ei ole usu küsimus ja pole ka mõtet tegeleda ennustamisega, mis toimub homme, ülehomme, olümpiamängude lõppedes või kevadel, kui maa sulab. Märksa mõistlikum on teha kõik selleks, et sõda Ukrainas ei ägeneks. Rääkida sõja puhkemisest on vale, kuna sõda Ukrainas käib aastast 2014, see ei ole külmunud konflikt. Meie tegevus peab olema suunatud sellele, et ägenemine ära hoida, ja selle hulka käivad kahtlemata nii läbirääkimised kui ka kõik need teadaanded, et Ukrainat aidatakse.
Rahvusvaheline kogukond räägib ühelt poolt sanktsioonidest ja teeb Venemaale ühemõtteliselt selgeks, mis juhtub siis, kui nad Ukrainat ründavad, ent teisalt kõneldakse ka Venemaaga. On see õige tee?
See on õige tee. Rääkida tuleb, isegi kui harva õnnestub milleski kokku leppida, sest muidu kaob vastastikune tunnetus ära. Kui me mõtleme tagasi külma sõja peale, siis pärast Kuuba raketikriisi seati sisse kindlad kanalid selleks, et me vähemasti oleksime üksteisega suhtlemas. Mina olen kindlasti inimene, kes arvab, et rääkida tuleb igal juhul. Mida me ei tee, on see, et me ei räägi relva ähvardusel läbi. Venemaa on riik, mis rikub rahvusvahelist õigust ja lepinguid, millele ta on ise alla kirjutanud. Nemad on ületanud juba kõiki piire ja kõigepealt tuleb neil tagasi tõmbuda, siis saame rääkida relvastuskontrollist ja muudest asjaoludest. See on see, mida lääneliitlased Venemaale ütlevad, keegi ei räägi läbi Venemaa ultimaatumi üle.
Me ootame, et koroonareeglid lõdveneksid ka Eestis – kas valitsus on siin liiga ettevaatlik?
Me ju alustame avamist teisest kohast. Soomes tohivad restoranid olla nüüd kella kuue asemel kauem lahti, meil tohivad kella üheteistkümneni. Tõepoolest on juba riike, kus maskikandmise kohustust ei ole. Suurema vaktsineerimisprotsendiga riikides on olnud lihtsam neid otsuseid teha. Tasa ja targu liikudes jõuame me paraja kiirusega iseenda jaoks õigesse kohta välja. Aga tähele tuleks panna ka seda, et mitte keegi isegi ei kaalu koroonapassi kaotamist riikidevahelises liikluses. See kehtib ja ilmselt jääb veel pikka aega kehtima. Nii et mõnede asjadega peab lihtsalt harjuma. Ma olen üsna kindel, et vähehaaval saame sellest pandeemiast ka välja. Kui vaadata seda, et inimestel on hästi suur ootus, et poliitikud teevad õigeid otsuseid, ja valitsusel on hirm teha vigu, võttes piirangud maha liiga vara ja olla pärast süüdistatud inimelude kaotuses, siis see ei ole kerge otsus. Siin ongi suur risk alati sees, seepärast ma arvan, et ega tasa ja targu ei ole tingimata halb.
Kas energiakriisi oli võimalik ette näha?
Teatud määral muidugi oli. Meie enda eesistumise ajal tehti otsuseid, mis pididki viima süsinikukvootide hinna kallinemisele, rohepööre oli ammu välja hõigatud ja üle 60 protsendi maailma majandusest on ühe või teise rohelubadusega kaitstud. Kui nüüd inimesed ütlevad, et lähme ära börsilt ja lähme ära Euroopa Liidust, et saaksime aegade lõpuni kasutada põlevkivielektrit, siis nii see ei ole. Meil pole teist teed kui osaleda planeedi päästmises. Nüüd on küsimus, kuidas ühiskond jagab kulud, et need ei langeks ebaõiglaselt neile, kes praegu töötavad põlevkivisektoris, või nendele, kelle sissetulekute tase on väga madal.
Kas see otsus, mille meie valitsus energiahindade kompenseerimiseks tegi, oli mõistlik?
Sel hetkel oli see mõistlik otsus, kuna hinnašoki said väga paljud. Aga ma arvan, et järgmisel talvel ei tehta enam samasugust otsust, mis ei arvesta elupindade suuruse ega sissetulekute tasemega, vaid on mõeldud kõigile. Siis ei saaks seda samamoodi mõistlikuks lugeda. Samas, tavalistele inimestele tavalistes paneelmajades, kes on keskmise sissetulekuga, ei peaks riik ütlema, et nüüd täitke taotlusi ja siis võistelge omavahel, kes saab Kred­Exist raha oma maja kordategemiseks. Enamasti kipub see minema pigem nendele, kellel on natuke rohkem jõukust, mitte nendele, kes rabavad kahel kohal väikesepalgalistel ametikohtadel. Kuna nendel inimestel pole mitte kunagi jõudu minna oma ühistuga raha taotlema, siis peabki Kred­Ex minema ühistute juurde ja tegema nende majad korda.
Kas te näete võimalust kutsuda korrale neid, kes õhutavad inimesi tulema Tallinna, peatama siin liiklust ja loopima politseinikke lumepallidega?
See on noatera peal käimine. Vaba mõttevahetus ja demonstratsioonid kuuluvad demokraatliku riigikorralduse juurde, aga siin on ka oht keerata vint üle ja kaotada suure hulga ühiskonna mõistmine. Ma arvan, et see võib kergesti juhtuda, kui kasutada alandavaid koolikiusuga sarnanevaid loosungeid ja tekitada teistes inimestes küsimus, et miks te segate tööpäeval meie elu ja miks te ise tööl ei ole. Kuni taolised demonstratsioonid tekitavad kaaskodanikes kaastunnet, saab neid korraldada, aga kui need mõistmist ei leia, siis neid enam korraldada ei saa. Sellest vaatevinklist ei peakski nagu midagi tegema, sest politsei sai ju tegelikult imehästi hakkama, nad ei lasknud ennast provotseerida. Mul endal oli küll väga kahju vaadata politseiametnikke, kes pidid seda kannatama, aga see on nende töö. Nii et ma ei tea, kas seltskond, kes selliseid asju korraldab, otsib mõistmist või see ongi revolutsioon. Kui nii, siis on oht, et me ei tunne end enam turvaliselt meie oma koduriigis, sest lõhed on kasvanud liiga suureks. Samas pole sellel kõigel mitte mingit pistmist ei vaktsiinipassi ega kõrgete elektrihindadega, seda kasutatakse ära mingitel teistel eesmärkidel.
Kuna praegune valitsus sai ametisse teie presidendiks oleku ajal ja vaadates, kui habras on nende koos püsimine, kas hoiate pöialt, et nad peaksid veel aasta vastu?
Mina hoian pöialt kõigile valitsustele, kes teevad ära need asjad, mis on Eesti tuleviku pärast vaja ära teha. Nendeks on eestikeelne kool, meie energeetikasüsteemi muutumine, valmisolek uuteks tehnoloogiateks ja tehisintellektiks, et meie digiriik suudaks oma edu teiste maailma digiriikide ees säilitada. Ma näen ka üht väga suurt probleemi, mis seisneb selles, et meie maksusüsteem on hästi laiapõhine ning suhteliselt väikese sissetulekuga inimesed kannavad palju ressursse riigikassasse. See on väga hea maksubaas, aga sellisele tulumudelile ei saa vastu panna kulumudelit, mis toetab ühtmoodi nii neid, kellel on abi vaja, kui ka neid, kellel abi vaja ei ole. Samuti on probleemiks, et kohalikud omavalitsused, mis peaksid tegema kõik oma inimeste hakkamasaamise nimel, ei saa seda teha, sest neil puudub iseseisev tulubaas.
Milline on ametist lahkunud presidendi edasine roll, kui palju saab kasutada oma sidemeid maailmas Eesti asja ajamisel?
Väga suur hulk sidemeid on siiski ametikohapõhised. Ei ole mingit kahtlust, et praegu on president Alar Karisel lihtsam Prantsuse presidendi Emmanuel Macroniga kontakteeruda kui minul. Teatud sidemed muidugi jäävad. Ka mina tunnen, et mul on kohustus teha oma tööd edasi. Kui vaatan oma päevaraamatut, siis see ei erine väga palju sellest, mis ta enne oli. Meeskond on muidugi palju väiksem, mis tähendab, et ka jõudlust on vähem. Ma tajun seda kohustust ja vastutust, mis mul Eesti ees on, ja tegutsen, et meie elu edeneks ja läheks paremaks.
Kui palju muutub isiklik elu, kui pole Kadrioru kohustusi – kas te autoga juba võite sõita?
Autoga võin sõita, aga muutunud on hämmastavalt vähe. Arvasin, et muutus on palju-palju suurem.
Olete öelnud, et ei välista osalemist poliitikas – millal teete otsuse, kas liitute mõne poliitilise erakonnaga?
Absoluutselt ei välista, aga see mõne erakonnaga liitumise võimalus on üks huvitav lugu, mida ajakirjanikud omavahel räägivad, aga mina seda lugu ei räägi. Ma jõudsin ka selle intervjuu käigus esitada poliitilise programmi, mis minu arvates Eesti elus vajab tegemist ja milline on töömeetod. See, kuidas mina neid asju saan tagant lükata, võib olla ajas muutuv. Ma jätkuvalt leian, et mul ei ole kohustust öelda, mida ma teen kolme kuu või kolme aasta pärast. Põhjus on selles, et ma lihtsalt ei tea seda.

Kersti Kaljulaid: ülisuurte lõhede puhul ei saaks me end oma riigis ohutuna tunda

Eesti Lasterikaste Perede Liidu taskuhääling Sumin kutsus president Kersti Kaljulaidi oma taskuhäälingu Sumin 5. episoodi külaliseks. Juttu oli nii soorollidest, laste kasvatamisest kui klaaslagedest, aga ma märksa praktilisematel teemadel &#8211; kuidas ja milliseid täiendavaid samme saaks astuda riik, et me pered oleks paremini hoitud.
&nbsp;
Taskuhäälingut saab järele vaadata siin:
<iframe loading="lazy" title="SUMIN #5 Kersti Kaljulaid: Emaks, naiseks ja presidendiks olemisest" width="640" height="360" src="https://www.youtube.com/embed/sKLo-P3i7j0?feature=oembed" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; clipboard-write; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
ning kuulata <a href="https://spoti.fi/3oSXxdi">Spotify</a>&#8216;s või Apple <a href="https://apple.co/3DUDvU0">Podcasts&#8217;is</a>.

President Kaljulaid lasterikaste perede podcastis – emaks, naiseks ja presidendiks olemisest

Loe Eesti Päevalehes president Kersti Kaljulaidi ametiaja viimastel päevadel ilmunud mahukat kokkuvõtet viiest aastast Vabariigi Presidendina <a href="https://epl.delfi.ee/artikkel/94704123/kersti-kaljulaid-suunasin-prozektori-kohtadesse-mis-muidu-olid-varjus">SIIN</a>.

Kersti Kaljulaid: suunasin prožektori kohtadesse, mis muidu olid varjus

President Kersti Kaljulaidi ametiaja viimastel päevadel salvestatud Eesti Televisiooni pikk intervjuu, kus endine riigipea Marko Reikopile vastates kokku oma ametiaja. Mis teda rõõmustas ja mis vihastas, mis üllatas ning mis kurvastas? Kuidas ta ise ja ka Eesti riik selle ajaga muutusid?
&nbsp;
Intervjuud saad täismahus vaadata <a href="https://etv.err.ee/1608350375/kersti-kaljulaid-isepaine-president">SIIN</a>.

Kersti Kaljulaid. Isepäine president

Kersti Kaljulaid Mart Soidro ja Andrus Kivirähkiga Balti Jaama turu väravas

Huvide konfliktidest ja heast tavast

Eesti kodanikuks ainult Venemaa loal?

Vastu pidamisest

Kas provokatsioonideta 9. mai on võimalik?

ERRi suguvõsasaade tõi president Kaljulaidile uusi sugulasi

Kersti Kaljulaid: ülisuurte lõhede puhul ei saaks me end oma riigis ohutuna tunda

President Kaljulaid lasterikaste perede podcastis – emaks, naiseks ja presidendiks olemisest

Kersti Kaljulaid: suunasin prožektori kohtadesse, mis muidu olid varjus

Kersti Kaljulaid. Isepäine president

Kersti Kaljulaid: mul on hästi suur säästmiskalduvus, panin juba ülikooli ajal esimesest stipendiumist neli rubla kõrvale

Jälgi:

Twitter

Facebook

Instagram

Kontakt:

info@kerstikaljulaid.ee

+372 5629 2299

press@kerstikaljulaid.ee