VIDEOLUGU | Mees, kes kavaldas elektribörsi üle. Nutika majalahenduse abil võib kommunaalkulud praktiliselt nullida

VIDEOLUGU | Sajad idavirulased naasevad põlevkivisektorisse. Kui kauaks?

Lugu ilmus algselt 14. detsembril Delfis ja Eesti Päevalehes.
Seekord (h)arutame traate ja kaableid.
Energeetika! Kunagi jagas Andrus Kivirähk „Rahva Oma Kaitses“ oma ettekujutust elektrisüsteemist. Seina sees asub üks siga. Ja see on tema kärss, mida me tunneme pistikuna.
Siga seina sisse meist keegi päriselus ei kujutle. Mis aga seal pistikupesa ja elektrijaama vahel üldse on, sellest väga lihtne aru saada ka ei ole.
Seekord püüame (h)arutades pihta saada, kuidas Eesti elektrisüsteem iga päev, tund ja iga sekund kokku tuleb – ühelt poolt elektronide voog (meie seadmetesse sisse) ja teistpidi eurode voog (meie rahakottidest välja).
Lihtne – tootmine ja tarbimine on kogu aeg süsteemis täpselt ühesugused. See kehtib ka täna. Kui varem ei olnud kellelgi eriti võimalik endale elektrit nurka koguda ja seda sealt vajadusel oma vajaduseks välja võtta, siis nüüd juba saab. Vaadake meie videot Toomasega, kes on oma koju ehitanud juhitava elektrisüsteemi. Tema maaküttepump ja elektriauto teavad, et peakaitse võimsusest mõlemale korraga ei piisa, ja oskab omavahel ära jagada, kes kuna „kõhu täis“ saab. Toomasel on garaaži nurgas ka „ämber“ elektriga – aku, mis talvel suudab kogu majapidamise elektrivajadust ise katta 4 tunni jooksul, suvel muidugi kauem. Odavatel tundidel laseb Toomas oma „ämbri“ elektrit täis ja kallistel tundidel võtab kasutusele.
Toomase moodi programmeerida kõik ei oska, kuid turul leidub juba selliseid pakkujaid, kes taoliseid süsteeme ehitavad. Kortermajade asukatel ei ole niisuguse tarkusega muidugi midagi peale hakata. Küll aga meenutas Toomas veel üht vana tõde – soojustus! Maja, mis peab sooja, on ise energiasalvesti. Ja suvel peab ta ka jahedust. Kõige tähtsam asi on oma maja soojapidavaks muuta. Euroopa Komisjoni volinik Kadri Simson teab rääkida, kuidas EL kavatseb koduomanikke üsna jõuliselt nügida, et elamute energiaklass lähikümnendil paraneks. EAS/Kredex on Eestis asutus, kes peab seda tegevust toetama. Soojustamine on väga tähtis, aga (h)arutusse see ei mahtunud. Delfi Ärileht tegeleb sellega lähiajal edasi. (H)arutus on aga sellest seast seal seina sees!
Vaadake ka Rohetiigri majandustoimkonna juhi Jaanus Purga ja Delfi toimetajate loodud Eesti energeetika tuleviku tasakaalumudeli pilti. Tegelikult ei ole vahet, kas me räägime tagasihoidlikust eramust või kogu Eesti elektrisüsteemist. Põhimõte on täpselt sama ka suures süsteemis – kui elektrit on parasjagu pakkuda vähe, saame me kasutada oma varusid – näiteks vesisalvesteid ja akusid. Saame mitte sööta oma elektriautosid ja lülitada tunniks-paariks maha kütte või ventilatsiooni nii, et tarbija ei märkagi.
Kui tuul aga kõvasti puhub või 1–2 vahetusega töötavad tehased inimesed puhkama lasevad, on pidu salvestite tänaval – vesisalvestid pumpavad vee üles, akud „söövad“ oma varud jälle täis.
Ja siis vaata palun uuesti Jaanuse tasakaalumudelit.
Kujuta nüüd endale ette, et kõik need seadmed on Eestis olemas – Eesti Energia ja Alexela salvestid, tuulepargid maal ja vees. Suurtest tootmisvõimsustest vajame lisaks esialgu LNG-, hiljem biogaasijaamasid, et süsteemis oleks rohkem paindlikke kiirreageerijaid. Utilitase kavandatav vesinikutehas aitab tuult salvestada ja samal ajal vesinikutootmise jääksooja näiteks Mustamäe kodudesse saata. Pisematest asjadest teevad oma tööd kodu- ja autoakud, päikesepargid mikrotootjate kodude katustel.
Ja saamegi pildi kokku. Isegi peakaitsme läbilaskevõimet ja seega ka ampritasusid ei pea tõstma, sest ükskõik, kas kasutate näiteks Eestis AS-i Vool toodetud kavalat autolaadijat, Toomase looduga sarnast seadmete tööjärjekorra süsteemi või mõnd muud optimeerimisülesannet lahendavat seadet (ja samast peakaitsmest), saame edaspidi rohkem. Nii saab kokku hoida ka võrguinvesteeringuid ja suurenev elektritarbimine ei tähenda päriselt kogu jaotusvõrgu reformi.
Ja nii suured kui väiksed salvestid söövad koos süsteemist välja kallid tipud.
Ei ole ju nii hirmus tulevik? Suuremate kodudega kodutarbijad saavad ehk 4–5 kõrgeima hinnaga tunni vältimisega hakkama iseseisvalt. Teisi aitavad „suurde“ (Elering) või „väiksesse“ võrku paigutatud salvestid, et tipuhindasid tasandada ka nende jaoks. Ja kõik targad seadmed tervikuna võivad kindlasti 20% võrra üldse vähendada meie tiputarbimist. Tipuhindu ei pea siis valitsuse otsusega ära lõikama või katma, mida on börside puhul kaalutud, need vajuvad ise madalamale.
Nagu rääkis energiabörsiekspert Marko Allikson, siis suurim oht sellele ilusale tulevikule on justnimelt see, kui riigid või EL sekkuvad börside hinnakujundusse, sest siis pole kellelgi enam huvi oma tarbimist juhtida. Ja nendel, kellel ei lubata defitsiidihetkedel korralikult oma investeeringute pealt teenida, puudub huvi tootmist kasvatada.
Aga mida siis teha, et tulevik oleks ilus ja olevik mitte nii valus?
Aidata neid, kes päriselt on hädas ja vajavad abi. Miinimumpalga saajaid otseste toetustega. Vanainimesi renoveerimata kortermajades, tehes nende majad korda ilma keerulise bürokraatiata ja suurema riigiosalusega. Ja nõnda edasi, vajadusepõhiselt. Ülejäänud peavad ise kohanema. Tehnoloogiaid, mida saavad kohanemiseks kasutada nii taksofirmad, pagaritöökojad kui ka suuremad kodumajapidamised, on olemas. Aga et need investeeringud oleks tasuvad, peavad inimesed ja ettevõtjad teadma – võit, mille nad saavad säästlikumalt toimetades, jääb neile, mitte ei liigu kasvavate maksude kaudu riigieelarvesse, et üle kogu välja toetada kõiki neid, kes vastavaid investeeringuid teha saaks, aga ei tee.

(H)arutame energeetikat: mida teha, et tulevik oleks ilus ja olevik mitte nii valus?

Lugu ilmus algselt 14. detsembril Delfis ja Eesti Päevalehes.

<audio class="wp-audio-shortcode" id="audio-857-1" preload="none" style="width: 100%;" controls="controls"><source type="audio/mpeg" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/12/kersti__h_arutab_e02_parandus_221213.mp3?_=1" /><a href="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/12/kersti__h_arutab_e02_parandus_221213.mp3">https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/12/kersti__h_arutab_e02_parandus_221213.mp3</a></audio>
Autorisaate „Kersti Kaljulaid (h)arutab“ teises osas intervjueerib president Kaljulaid Eesti energeetika tuleviku teemadel (h)arutledes Eesti Energia ametist lahkuvat juhti Hando Sutterit, Euroopa Komisjoni asepresidenti Andrus Ansipit ja energeetikaekspert Marko Alliksoni.
Oma ametiajal energeetika nii tuleviku varustuskindluse kui ka taastuvenergia võimekuse kasvatamise osas tehtu kohta annavad lisaks Ansipile saates aru endiste peaministritena aru ka Juhan Parts, Taavi Rõivas ja Jüri Ratas.
Podcasti aitas toimetada Aleksander Algo, helindas Lauri Närep. Ekspeaministreid Juhan Partsi, Taavi Rõivast ja Jüri Ratast küsitles Henry Mölder.
Saade on osa Delfis ja Eesti Päevalehes ilmuva autorisarja „Kersti Kaljulaid (h)arutab“ teise teema, Eesti energiapoliitika kajastusest. Projekti raames ilmusid veel:
<ul>
<li>Arvamuslugu „<a href="https://admin.kerstikaljulaid.ee/harutame-energeetikat-mida-teha-et-tulevik-oleks-ilus-ja-olevik-mitte-nii-valus/">(H)arutame energeetikat: mida teha, et tulevik oleks ilus ja olevik mitte nii valus?“</a></li>
<li>Interaktiivne graafik <a href="https://www.delfi.ee/artikkel/120113466/interaktiivne-graafik-vaata-kuidas-eesti-energiasusteem-rohepoordes-elektri-eksportijaks-voib-muutuda">„Vaata, kuidas Eesti energiasüsteem rohepöördes elektri eksportijaks võib muutuda!“</a></li>
<li>Videolugu „<a href="https://admin.kerstikaljulaid.ee/videolugu-sajad-idavirulased-naasevad-polevkivisektorisse-kui-kauaks/">Sajad idavirulased naasevad põlevkivisektorisse. Kui kauaks?“</a></li>
<li>Videolugu <a href="https://admin.kerstikaljulaid.ee/videolugu-mees-kes-kavaldas-elektriborsi-ule-nutika-majalahenduse-abil-voib-kommunaalkulud-praktiliselt-nullida/">„Mees, kes kavaldas elektribörsi üle. Nutika majalahenduse abil võib kommunaalkulud praktiliselt nullida“</a></li>
</ul>
Kes soovib sedasorti projekte toetada, siis seda saab teha annetusega:
President Kaljulaid Foundation MTÜ 
IBAN: EE667700771006842520 
SWIFT: LHVBEE22

KUULA | Kersti Kaljulaid (h)arutab energeetika tulevikku

Lugu ilmus algselt 19. oktoobril Delfis ja Eesti Päevalehes projekti &#8220;Kersti Kaljulaid (h)arutab&#8221; raames. 
Tänasest algab minu pikem koostöö Eesti Päevalehe ja Delfiga. Esimene teemadering, mida (h)arutama hakkasime, kätkeb Eestit kui heaoluriiki.
See ei ole minu arvates päris sama mis kontorisõnavarast pärit „sotsiaalhoolekandesüsteem“. Heaolu on laiem. Heaoluriik on selline, kus nõrgemate eest seistakse ja kedagi ei jäeta maha.
Täna Delfis ilmuvad lood kirjeldavad eelkõige seda, kuidas Eesti ühiskonnas jätkub erivajadusega inimestele üha rohkem tähelepanu.
See lõik heaoluriigist on kõige rohkem kanaarilinnu sarnane. Mida vähem hoolib riik oma inimestest – selle äärmuslikuks näiteks on praegune Venemaa või tema eelkäija NSVL –, seda raskem on sellises ühiskonnas erilistel inimestel.
1991. aastal pärisime me just sellise hoolimatu sotsiaalhoolekandesüsteemi. Meie ühiskonda ei kuulunud erilisi inimesi. Füüsilise puudega inimesed ei saanud liikuma, vaimupuudega inimesi lausa hoiti vastavates asutustes kinni. Meie lugudest näete, kui palju paremad me nüüd oleme.
Aga meil on tõelise heaoluriigini veel nii palju minna. Kogu me ühiskonna üldine hoolivuse määr oleneb sellest, kui hoolivad on meie kodud.
Ei saa kere peale
Kui ükski laps ei saa ega isegi mitte näe lapsena halba kohtlemist, kui kellegi ema ei saa kodus kere peale, kui kellegi vanemad ei ole kodus kunagi maani täis ja seetõttu vanematena saamatud, on kogu me ühiskond turvalisem.
Viimastel aastatel oleme palju rääkinud, kuidas peresid tugevamini toetada – peamiselt rahaga.
Võib-olla peaksime selle raha kulutama pigem vanemlike oskuste arendamisele, laste vaimse tervise hoidmisele ja parandamisele, kodus kannatanud inimeste enesetunde toetamisele?
Riigil on mugav jagada raha. Eriti mugav on seda jagada kõigile, abivajadust isegi kontrollimata.
Raskem on ehitada süsteemi, mis tagab kodanike igakülgse heaolu ja selleks vajalikud teenused. Aga me ei peaks lubama oma riigil alati kergemat teed minna!
Me vajame vaimse tervise tuge nii lastele, noortele kui ka suurtele!
Me vajame ka seda, et need, kellega on juhtunud midagi väga halba, leiaksid kiiresti asjatundlikku tuge. Lastemajad meil juba on ja see on väga-väga hea. Kuid endiselt ei taha suur osa ühiskonda isegi tunnistada, kui õnnetult palju on neil majadel kliente.
Siit-sealt hargneb, aga ma kardan, et laste väärkohtlemise lood jäävad meie ühiskonnas endiselt pigem varju. Me ei oska märgata, sest märkamine on liiga hirmus.
Ka täisealiste vägistamisohvrite toetamise süsteemis on meil praegu võrreldes 1990-ndatega palju paremini. Isegi ahistav jälitamine on keelatud. Rohkem otsitakse abi, aga see tähendab, et suuresti vabatahtlikul lisatööl põhinev toetus ei suuda enam kõiki abiotsijaid aidata.
Ja kujutage nüüd ette, et te olete abi otsinud, avaldanud kellelegi, mis teiega on juhtunud – ja siis jääte sisulise abita, eriti mis puudutab vahetu füüsilise tervise taastamise järgset aega.
Me peame oma head teadmised kujundama süsteemiks, kus alandusele ei järgne uut alandust ega hüljatustunnet.
Vajame hoolduskindlustust
Meil ei ole praegu ka head mudelit, kuidas tagada oma eakatele hooliv elutugi, kui nemad ise enam hästi ei jaksa. Praegune süsteem – kogume kõik kokku suurtesse teenusmajadesse – ei ole tegelikult see, mida me ise ilmselt tahaksime, kui mõtleme omaenda vanaduspõlve peale. Ilmselt sooviksime pigem koduhooldust, erinevat ja süvenevat abi omaenda jõu vähenemise järgi.
Muidugi pakume oma vanematele abi ja tuge, aga suures maailmas ei ela eri põlvkonnad enam sugugi lähestikku. Järelikult peaksime mõtlema, kas me igaüks, panustades näiteks hoolduskindlustusse, saaksime omaenda vanaduspõlveks paremini valmis olla ja ühtlasi aidata praegustel eakatel kauem kodus elada.
Viimast eesmärki saame täita, kui hoolduskindlustus oleks tehtud nii, nagu esimene pensionisammas: praegu maksame, riik kasutab seda raha praeguste eakate heaks ja annab vastu lubaduse, et ka meie saame tulevikus sellist tuge. Aga kuidas veenda valijat, et riik üldse teeb veel põlvkondadeülese pikkusega plaane, eriti pärast teise pensionisamba väljajuurimist?
Poliitikud vaatavad mööda
Miks me nende asjade üle valmiste eel ei aruta? Poliitikutel on selge valik: kõnetada tuleb suuri valijahulki ja eristuda seejuures üksteisest.
Aga kui me kõneleme ühiskonna pimedatest nurgatagustest, puudulikust heaoluriigist või vanurite heaolust, siis on need teemad olulised neile, kellel on oma ja vahetu kokkupuude. Muidugi – õnneks – pole kunagi enamuses need, kellele elu on andnud nii kibeda kogemuse.
Tegelikult on meie kõigi kindlustunne palju suurem kui täna ilmuvates lugudes räägitud ning seekord vaatluse alt välja jäänud heaoluga seotud teemasid juhitakse hästi ja süsteemselt.
Me kõik tahame ise toime tulla ja enamasti tulemegi, aga kui läheb kehvasti, väärib meist igaüks tuge. Ja eelkõige väärime tuge siis, kui läheb tõesti väga-väga halvasti.
Kui riik kulutab kogu oma jõu majanduslanguse ajal meie kõikide ebalustunde vähendamisele, siis saavad vähem abi need, kes vajavad täiesti kindlasti majanduslikku abi. Ja muidugi ei jätku vajalikku neile, kellele saatus on päriselt mäkra mänginud.
Mina tahaksin, et Eesti ei oleks ainult turvaline koht, kus sündida. Mina tahaksin, et sealt edasi ei kõnniks meie heaolu ainult allamäge edetabelites, mis mõõdavad riikide hoolivust.
Mina tahaksin, et abi oleks olemas kogu elukaare ajal – muidugi suure vajaduse korral!

Poliitikud jagavad agaralt raha, aga jätavad nõrgemad virelema

Lugu ilmus algselt 19. oktoobril Delfis ja Eesti Päevalehes projekti &#8220;Kersti Kaljulaid (h)arutab&#8221; raames. 
<div style="width: 640px;" class="wp-video">
<video class="wp-video-shortcode" id="video-821-1" width="640" height="360" preload="metadata" controls="controls"><source type="video/mp4" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/kaljulaidi-videolugu_parandatud.mp4?_=1" /><a href="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/kaljulaidi-videolugu_parandatud.mp4">https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/kaljulaidi-videolugu_parandatud.mp4</a></video></div>
Viljandimaal SA Perekodus asuvas Jaagu lasteaed-põhikoolis õppiva Riinu igapäevaelu lahutamatu osa on maailmaga suhelda aitav silmajälgimisseade.
„Kui arvuti on pandud tema jaoks õigele kaugusele ning silmadega kalibreeritud, saab ta kirjutada kirju, joonistada, Youtube&#8217;is surfata, mänge mängida&#8230;“ loetleb perekodu tegevusterapeut Silja Salmus tegevusi, mis olid enne seadeldise hankimist Riinule kättesaamatud.
Silmajälgimisseadme abil saab tüdruk edukalt osa võtta ka õppetööst. Ta käib Jaagu põhikooli seitsmendas klassis ning õpib õppekava alusel, mida kohaldatakse iga õpilase individuaalsete vajaduste järgi. Riin peab oma lemmikaineks eesti keelt – muidugi, mida selgem on keel, seda rohkem saab kirju saata!
Vaata külaskäiku Riinu juurde videost!

VIDEO | Silmajälgimisseadme abil maailmaga suhtlev 13-aastane Riin unistab presidendiks saamisest

<a href="https://www.delfi.ee/artikkel/120084824/fotolugu-paev-mustamae-lastekodus-kohas-kus-leiab-toelist-hoolimist">Lugu ilmus algselt 19. oktoobril Delfis ja Eesti Päevalehes projekti &#8220;Kersti Kaljulaid (h)arutab&#8221; raames. </a>
Päev värskelt renoveerimiskuuri läbinud Tallinna Lastekodu Mustamäe majas annab igal sammul aimu hoolimisest. Alates tõesti rasket tööd tegevatest hooldajatest kuni selleni, et lastel on oma aed, kus kõrvitsaid kasvatada või kiikuda – ja pole vahet, kas oled ratastoolis või ei näe.
Fotod: Kiur Kaasik
Viimati külastasin Tallinna Lastekodu Mustamäe maja mullu suve lõpus, olles viimaseid nädalaid vabariigi presidendi ametis. Lubasin tagasi tulla, kui maja renoveerimine päriselt valmis saab – aga nagu kipub juhtuma, siis õigel päeval kalendrid ei klappinud. Nüüd sai lubatu siiski teoks, lastekodu külastamiseks on õnneks alati hea aeg. Töötavad ja elavad nad ju siin kogu aeg. See on laste kodu.
Ehk kulusid paar lisakätt üheks õhtuks ka ära, sest töötajatest on siin ja mujal alati puudus. Tööd on mõistagi palju, nagu ühes paljulapselises peres ikka. Tõsi – on ka edusamme, sest nagu ütles lastekodu juhataja Meelis Kukk, on täna ühe hooldaja kohta pisut vähem abivajajaid lapsi kui aastate eest.
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-831" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/1-1024x683.jpeg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/1-1024x683.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/1-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/1-768x512.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/1-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/1.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Ta tahtis kiikuda. Kiikusime. Kiikumiseks tuleb tossud jalast võtta – keegi siin ei vaidle. Kui tuleb, siis tublisti ka tehakse, igaüks nii, nagu jaksab ja oskab. Aidata tohib, abi võetakse meelsasti vastu. Isegi kui seda pakub võõras. Erivajadusega lastekodus elavale lapsele on iga inimese tähelepanu oluline, see teeb nad muidugi ka eriti haavatavaks. Neil on vaid nende hooldajad, õpetajad, eripedagoogid ja tugiisikud, kõik on väga hoitud oma väikeste klientide poolt. See tunne, et oled hoitud ja oluline, on kindlasti see miski, mis inimesi siin tööl toetab.
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-832" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/2-1024x682.jpeg" alt="" width="640" height="426" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/2-1024x682.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/2-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/2-768x511.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/2-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/2.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Lastekodus sai sel suvel valmis ilus kogukonnaaed, mindki kutsuti pittu, kui see juhtus. Kahjuks ei saanud ma siis minna, jõudsin aeda alles nüüd, lehtede langemise aegu. Kuuldavasti olid lapsed väga õnnelikud ja õhinas, kui marjad valmisid ja neid sai Ise Peenrast Võtta. Väga suur asi linnalapsele, kes suvitigi ju maale vanaema juurde ei sõida.
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-833" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/3-1024x683.jpeg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/3-1024x683.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/3-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/3-768x512.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/3-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/3.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Loomad linnas! Aga lastele on kindlasti neist palju rõõmu – nii neile, kes Mustamäe lastekodus elavad, kui ka neile, kes siia satuvad näiteks Loovuse päeval. Siis tulevad siia täiesti tavalised ümberkaudsete Mustaka majade lapsed, sellised, nagu olin mina 45 aastat tagasi. Aga meie ajal ei tulnud pähegi, et terve ja vanematega varustatud laps võiks sattuda lastekodu territooriumile. Vastupidi, mänguhoos sealt möödudeski haaras meid õud ja kaastunne kõigi nende suhtes, kes seal sees. Tänapäeval ei ole suletus ja eraldatus enam sugugi nii suur, aga lastekodu juhataja Meelis ütleb ikka, et raha leiab kergemini, kui on oskust mõista erivajadusega last me ühiskonnas.
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-834" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/4-1024x683.jpeg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/4-1024x683.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/4-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/4-768x512.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/4-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/4.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Kui abivajajatest saavad aitajad. Nende tüdrukute ema tuli Ukrainast sõja eest meie juurde. Ja leidis oma koha – eripedagoogi on Mustamäel väga-väga vaja. Siin vajatakse nii vene kui ka eesti keele oskust, nii sobis tüdrukute ema kollektiivi väga hästi.
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-835" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/5-1024x683.jpeg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/5-1024x683.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/5-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/5-768x512.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/5-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/5.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Selle pildi tegi Delfi fotograaf Kiur päev pärast meie külaskäiku. Meie tööpäev suubus lihtsalt pimedusse, enne kui arugi saime. Kiur läks järgmisel päeval tagasi ja sai ka selle vahva ratastoolikiigepildi, mida me nii väga tahtsime teile näidata – väike inimene peab ikka saama kiikuda, isegi kui ta on ratastoolis. See päev oli muidu ka ilus – preilile oli just eraldatud lasteaiakoht. Sinna jõuab vastava transpordiga. Mul läks meelest ära, kuidas seda asja nimetati, aga igatahes oli nii, et Tallinna lastele on mõeldud üks viis ja teistele teine. Ärge küsige, miks. Lihtsalt nii on.
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-836" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/6-1024x683.jpeg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/6-1024x683.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/6-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/6-768x512.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/6-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/6.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Mark ei näe, aga ta näitab meile teed oma toast teisel korrusel alla keldrisse basseini juurde. Ja kuidas basseini katus sõidab ja selles vesi keeb, kui nuppu vajutada. Ja siis näitab, kuidas saab basseiniruumist savituppa. Külaliste üle on tal väga hea meel. Tema on Mustamäel ainult sellepärast, et siin on nüüd ka noortekodu. Muidu oodanuks Marki ees kohanemine täiesti võõra elukeskkonnaga. Võib-olla on ta ühel päeval iseseisvamaks eluks rohkem valmis ja saab minna kuhugi, kus üksiolekut rohkem. Aga praegu on tema hoidjatel hea meel, et Mark ei pidanud minema – Mustamäe on tema kodu ja inimesed tema ümber kõik, mis tal on.
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-837" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/7-1024x683.jpeg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/7-1024x683.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/7-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/7-768x512.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/7-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/7.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Lastekodu majandusjuhataja Merike on lastekodu lastele rajanud savikoja. Siia saavad tulla ka teised lapsed, kel elus eriti vedanud pole, mitte ainult selle maja lapsed. Miks ta seda teeb? Majandusjuhatajad ei pea ju teraapiates ja rehabilitatsioonis osalema! Aga teeb, sest on suure südamega. Ja suuremaid lapsi viib vahel autoga teiste lastekodumajade lastele külla ka. Ja aiamõte on tema idee. Leidub ikka häid inimesi!
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-838" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/8-1024x683.jpeg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/8-1024x683.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/8-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/8-768x512.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/8-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/8.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Algul on savile keskendumine nii keeruline, sest elevus külalistest, fotograafist, juhataja Meelisest ja kogu põnevusest on väga suur. Ma ise ka ei suudaks keskenduda, kui nii palju tavatut ümberringi juhtub! Aga vähehaaval hakkab savi silenema, pulkadeks ja pallideks vormuma. Külalised lähevad edasi väiksemate laste rühma, et neile sel päeval seltsiks olla.
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-839" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/9-1024x683.jpeg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/9-1024x683.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/9-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/9-768x512.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/9-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/9.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Suuremad ja osavamad tüdrukud pakuvad külalistele teed. Seda last olen ma varem ka kohanud, rõõm tema edusamme näha on päris suur. Lasteaed peab aitama edasist arengut toetada ja on ka lootus, et vähemalt temale võiks leida ühel päeval ka uue pere, kes tüdrukukest omaks peab.
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-840" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/10-1024x640.jpeg" alt="" width="640" height="400" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/10-1024x640.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/10-300x188.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/10-768x480.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/10-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/10.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Kui sinu maailmas on väga vähe, mida sa kindlasti mõistad – siis on sul hea meel, kui just seda õiget pilliheli sulle pakutakse. Püüame seda koos teha, ksülofonipulk väikeses spastilises pihukeses. Aga käeselga paitades tulid sõrmed ilusti lahti ja pulk jäi kindlalt pihku. Muusikatund!
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-841" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/11-1024x731.jpeg" alt="" width="640" height="457" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/11-1024x731.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/11-300x214.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/11-768x548.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/11-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/11.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Mängisime ksülofoni ja ajasime niisama juttu. Aga oli märgata, et lapse jalad tõmbasid pikemal toolis istumisel spastiliseks. Süles oli kindlasti parem. Läksime vanni, seal oli veel palju parem. Siis õhtusöök ja hea uni – ka tema oli täna käinud lasteaias ja sellest väsinud! See laps on olnud väga pikalt haiglas, saanud lastekodusse alles mõnda aega tagasi. Haiglalastega ei saa ju päriselt niimoodi töötada, et nende arengule kaasa aidata. Tundub, et suhtlemine ja teraapiad talle siiski meeldivad, vähemalt naeratab ta ksülofonihelide peale, vaatab valgusvihku ja kuuleb väga hästi, püüdes erinevate inimeste hääli eristada. Ehk ikkagi läheb terapeutide hoolsa tööga paremaks?
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-842" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/12-1024x682.jpeg" alt="" width="640" height="426" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/12-1024x682.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/12-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/12-768x511.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/12-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/12.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Andsime koos hooldajaga unisele lapsekesele tema õhtuse rohu. See ajas pahandama, kuid väikese silitamisega ta rahuneb. Need lapsed siin ei ole ülearu nõudlikud – on ju ilmne, et igaüks saab hellust ja hoolt, kui ta seda vajab, aga vahel tuleb ka järjekorras oodata või ise püüda rahuneda. Nagu ikka mitmelapselises peres!
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-843" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/13-1024x683.jpeg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/13-1024x683.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/13-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/13-768x512.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/13-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/13.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
See on tänase „tööpere“ vanim hoolealune. Ta on 15-aastane. Vahel peab ta lastekodust ära haiglas käima, aga hooldajad ootavad teda ikka tagasi ja loodavad, et Steveni elu läheb parandamisest jälle natuke paremaks. Enamasti lähebki. Muusikahuviline poiss annab hooldajatele märku, et tema toas võiks alati mängida muusika. Ma väga loodan, et ta seda ka haiglaperioodidel ikka kuulata saab. Muidu on tema maailm haiglas tühi ja kõle.
<img decoding="async" loading="lazy" class="alignnone size-large wp-image-844" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/14-1024x683.jpeg" alt="" width="640" height="427" srcset="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/14-1024x683.jpeg 1024w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/14-300x200.jpeg 300w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/14-768x512.jpeg 768w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/14-6x4.jpeg 6w, https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/14.jpeg 1200w" sizes="(max-width: 640px) 100vw, 640px" />
Eriliste laste tavaline mänguasjariiul. Nagu kõikides lastega peredes!
&nbsp;

FOTOLUGU | Päev Mustamäe lastekodus: kohas, kus leiab tõelist hoolimist

Saade on osa Delfis ja Eesti Päevalehes ilmuva autorisarja „Kersti Kaljulaid (h)arutab“ esimese teema, Eesti vabariigi heaolupoliitika kajastusest. Vaatame koos tegijatega, kust me tuleme, kuhu oleme jõudnud ja jätame siis igale lugejale mõelda, kuhu nemad tahaksid edasi minna. Meie lood on meie inimeste lood ja pigem on nad rõõmsad näited, sest oleme osanud ja saanud aidata.
<a href="https://www.delfi.ee/artikkel/120084914/kuula-lootust-otsides-kas-eesti-lopuks-hoolib-erilistest-inimestest">Lugu ilmus algselt 19. oktoobril Delfis ja Eesti Päevalehes. </a>
Podcast&#8217;i aitas toimetada Aleksander Algo, helindas Lauri Närep.
<audio class="wp-audio-shortcode" id="audio-825-2" preload="none" style="width: 100%;" controls="controls"><source type="audio/mpeg" src="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/kersti-arutab-01_parandustega.mp3?_=2" /><a href="https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/kersti-arutab-01_parandustega.mp3">https://admin.kerstikaljulaid.ee/wp-content/uploads/2022/11/kersti-arutab-01_parandustega.mp3</a></audio>
Miks me seda sarja teeme?
Sest hea poliitika vajab kodu. Mis on kodu? Koht, kus meie enda poolt tehtu meid ümbritseb, pakkudes turvatunnet. Selline koht, kus me koos lähedastega vaidleme ja otsustame, mida me teeme järgmisel nädalavahetusel, aga ka järgmisel viiel aastal. Kodu on see vundament, millelt me oma homset ja ülehomset kasvatame.
Tänases Eesti vabariigis on hea poliitika kodutu. Puudub turvaline koht arutamaks, millist Eestit me tahame ja kuidas seda kõige paremini ehitada. Poliitikul ei olegi võimalust mõelda tagasi 30 aastale, hinnata saavutatut objektiivselt ja koos teistsuguse maailmavaatega inimestega arutada, mis me siis nüüd edasi teeme, et läheks veel paremaks.
Tal ei ole isegi võimalust öelda, et üldjoontes oleme ikkagi päris palju ka saavutanud, seda ehitatud vundamenti rahulikult kirjeldada või vaadelda, mida on tehtud õigesti ja mis vajaks kohendamist.
Nagu juba meie esimesest loost välja tuleb, on Eesti väga palju ära teinud, et olla päriselt heaoluriik. Selline, kus kõrge SKT inimese kohta väljendub ka hoolitsuses ühiskonna nõrgemate eest.
Vaadates otsa sellele, mis meil juba on, saame kavandada tulevikku. Poliitikaga, nagu eluga üldse, on see hea asi, et parema tulemuseni ei vii kunagi ainult üks tee. Vahel saame kiiresti ja kohe üksmeelselt aru, mida on vaja teha – lahkuda rublatsoonist või tagada koolikohustuse täitmine.
Aga isegi siis, kui eesmärki on lihtne kokku leppida, on palju erinevaid viise sinnapoole liikuda. Tavaliselt on ühiskonnale parim mingi kesktee, mis annab võimalikult võrdse võidu ja paneb võimalikult õiglase koorma meile kõikidele.
Tavaliselt ei ole hea poliitika selline, mis annab kõikidele ühiskonnas maksimaalse võidu ega koorma mitte kedagi.
Selline hea poliitika, kus ei räägita ainult toredatest ja lihtsatest, aga pikemas vaates ilmselt jätkusuutmatutest lahendustest, ongi täna kodutu. Meie pakume talle kodu.
Meile sobib, et inimestel on erinevad maailmavaated. Meile sobib, kui neil on pakkuda kümneid lahendusi selleks, et Eestist saaks parem Eesti. Meie kodus on kõigil sõnaõigus, arvamusvabadus ja võimalus oma ideede eest seista. Sest üht, eriti õiget ja eriti lihtsat teed ei ole olemas.
Kuidas neid häid otsuseid õieti varem on tehtud?
Hea poliitika on leidnud 30 aasta jooksul kodu erinevates ühiskonna nurkades. Põhiseaduse assambleest alustades. Riigikogu erinevates koosseisudes. Koalitsiooninõukogus. Valitsuse vabas vormis aruteludel, mida lisaks tseremoniaalsetele otsustamisistungitele alati peetakse. Ministeeriumide ametnike koosolekutel.
Meie esimeses podcast&#8217;is räägib Maarjo Mändmaa, kuidas sündis kaasaegne mõtlemine Eesti hoolekandepoliitikas, sai seaduseks ja kasvas päriselus.
Mina mäletan pensionireformi komitees, kuidas Lauri Lepik ja Veiko Tali aitasid Siim Kallast ja Eiki Nestorit ja mind Mart Laari esindajana, et meil oleks pensionisüsteemidest maailmas parim ülevaade ja rahandusministeeriumist parim analüüs otsustamiseks.
Ja ikkagi teadsime kõik, et otsustadeski ei ole meil kindlust, et meie eeldused paika peavad ja seetõttu need otsused üdini tulevikukindlad on. Õnneks saab alati ajas asju parandada ja ongi parandatud – rohkem investeerimisvabadust fondidele, konkurents ja kogunev mass on toonud alla teenustasud jne. Aga me keegi ei suutnud ette näha näiteks intressideta maailma, kus mingigi normaalse tootluse saavutamine vajas varasemast riskantsemaid investeeringuid.
Lauri ja Veiko olid aidanud juba mitmel varasemal valitsusel pensionireformi ette valmistada, oli selle tegemiseks eelarves varukohtigi otsitud ja leitud. Ja need leiud korra ka lihtlabaseks pensionitõusuks ära kulutatud nii, et reform jäi tegemata.
Siis ta tehti ja parandustega, millest häid oli ka Isamaa reformikavas, toimib siiani. Teise samba reformi ainus häda on tegelikult võimalus üldse kogumisest loobuda, muud muudatused olid ja on ka edaspidi teretulnud, sest kohandavad süsteemi pidevalt olevikuga ja natuke ka tulevikuga.
See viga juhtus, sest otsustajad ei kuulanud ühtegi spetsialisti, kuigi paljud oma abi pakkusid. Muudatus olnuks minimaalne – vaja oli säilitada kogumiskohustus. Poliitiline eesmärk saanuks täidetud vastutustundlikult. Inflatsioongi oleks olnud punktikese väiksem&#8230;
Maarjo räägitu ja minu kirjutatu on näited heast poliitikast. Seda tegid ametnikud, poliitikud, riigikogu ja koalitsiooninõukogu liikmed. Maarjo esimesel kantsleriajal aastatel 2002–2007 olid peaministrid Kallas, Parts ja Ansip. Nad kõik tegid seda head sotsiaalpoliitikat. AS-il Hoolekandeteenused aitasid areneda paljud sotsiaalministrid, linnapead ja vallavanemad, volikogude liikmed, korteriühistud ja asumiseltsid. Koos leiti lahendused, et erivajadusega inimesed leiaksid oma koha meie ühiskonnas.
Iga kord oli edu taga see, et hea poliitika leidis kuskil kodu. Turvalise keskkonna lahenduse otsimiseks. Üha sagedamini lähevad asjad valesti, sest loosung on tähtsam kui sisu ja poliitiline tahe trumpab analüüsi.
Lahendused, mis keerulisemad rahakülvist
Enne 2023. aasta valimisi tundub selle turvalise koduga tõsiseid probleeme olevat. Püüame seda siis ise pakkuda. Loome koduse õhkkonna – näitame, mida me oleme suutnud ära teha. Ja loodame, et meie pakutavas kodus ringi vaadates leidub palju neid, kes tahavad oma häid ideid parema Eesti nimel teistega arutada. Ikka nii, et see kodune, turvaline arutelukeskkond oleks alles. Et saaks teha keerulisele maailmale väärilisi valikuid.
Meie pakutud kodu ei ole muidugi nelja seinaga. Õnneks. Tahame mõjutada seda ruumi, kus Eestis poliitikat tehakse, õhkkonda ja arutamise viise.
Tahame olla toeks kõigi maailmavaadete eest seisvatele poliitikutele, kes otsivad ruumi päriselt arutada ja päriselt soovitada lahendusi, mis on keerulisemad kui rahakülv homse häältesaagi nimel. Keerulisemad kui pilked ja sõim valija tähelepanu hoidmiseks. Raskemad, kui tahaksime tunnistada. Sellised, mis ei tee meid kõiki kohe tänulikuks ega õnnelikuks.
Lubame hoolega hoida neid, kes meie kodust tuge tunnevad. Tere tulemast!
&nbsp;

KUULA | Lootust otsides. Kas Eesti lõpuks hoolib erilistest inimestest?

Selle nädala esmaspäevast on Eesti Vabariigil jälle valitsus, mille selja taga seisab Riigikogu enamuse poolt antud heakskiit. Vahepealne interreegnum, kus kodanikul oli raske aru saada, kas üldse või millise mandaadiga parasjagu riiki juhitakse, on nüüd riigiõiguse asjatundjatele uurimistväärt materjal. Aga sõltumata sellest, kas leitakse selline olukord meie põhiseaduse mõtte ja sätetega kooskõlas olnud olevaks, on selge, et raskemaid ja pikaajalisema mõjuga otsuseid oleks Kaja Kallase eelmise valitsuse riismetel olnud keeruline langetada. Ja just raskeid otsuseid tuleb järgmise 8 kuu jooksul langetada palju.
Tõhusa otsustamise eelduseks on oma „kodu“ korras hoidmine. Me tahame, et ministrid saaks nende nappide ja ilmselt üsna keeruliseks kujunevate kuude jooksul tegeleda enda vastutusvaldkondade juhtimisega, mitte lahendada iseendaga seotud probleeme, kummutada kahtlusi, kõhklusi. Sestap on oluline kiiresti lahendada ka juba üles kerkinud küsimused kahe ministri – justiits- ning tervise- ja tööministri – võimalikust huvide konfliktist.
Mõne aasta eest nimetasin ministriks inimese, kes ise reklaamis end lobistina. Minu jaoks oli see toona probleem, millele ka tähelepanu juhtisin. Eestis oli nn pöörduste efekti küsimus siis veel praktikas sisustamata ja ka sisuliselt läbi arutamata.
Täna on olukord teine – meil on isegi kehtiv lobistidega suhtlemise hea tava, mis taolisi võimalusi ette nägi ning ohukohad välja tõi. 
Nüüd on käes aeg testida, mis siis on väärt see valitsuse poolt kehtestatud hea tava ja leida lahendus probleemile, kus ministrikohtadel on inimesed, kes vahetult tegutsenud selgelt ühe huvigrupi või vaate esindajana samas valdkonnas.
See on koht, kus sisustada hea tava praktikaga ning see on koht, kus peaminister peab selgelt näitama, kuidas vastsed ministrid oma huvide konflikti arusaadavalt ja läbipaistvalt maandavad. Lobitöö ja mitmetahuline huvikaitse ei ole kuidagi kurjast, aga võimaliku huvide konfliktide ignoreerimine viib otsusteni, mis panevad inimesed kahtlema riigivõimu usaldusväärsuses. Ja see on juba kurjast. 
Soovin uuele valitsusele jõudu!

Huvide konfliktidest ja heast tavast

Sellel nädalal koputas minu büroo uksele Venemaa kodanik.
Tema lugu on selline, mis pani mind mõtlema, kuidas me ikkagi suudaksime Eesti tulevikuga siduda neid inimesi, kes ise väga tahavad ja on seda näiteks keelt omandades juba tõestanud. Meie kontorisse sisse astunud Venemaa kodanik räägib ja kirjutab eesti keeles. Vabalt. Ei saaks arugi, kui ei teaks.
Meil on ülimalt ettevaatlik kodakondsuspoliitika, mida ma iseenesest toetan. Eesti kodanik saab olla inimene, kes mõistab meie põhiseaduses sätestatud Eesti riigi olemasolu mõtet – keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ei ole mõtet pidada ükskõik kui nutikalt ja efektiivselt toimivat riiki miljoni või paari inimese jaoks, kui see riik ei kanna mingit selle kodanikele hoomatavat, selget identiteeti, milleks vähemalt Eesti jaoks kindlasti on rahvustunne.
Leian, et need inimesed, kes seavad küsimärgi alla näiteks ühe riigikeele ja segregeerumata Eesti koolisüsteemi vajalikkuse, ei mõista Eesti riigi olemasolu põhilist põhjust. Et neid ka kodanike hulgas leidub, on muidugi paratamatu – ükski demokraatlik riik ega kõik tema poliitikad pole kõigi kodanike poolt palavalt armastatud. Demokraatlikus riigis on arvamuste paljusus normaalne. Aga meiega naturalisatsiooni kaudu liitujad peaksid siiski meie riigi suurimat eesmärki mõistma ja tunnistama.
Aga kuidas siis ikkagi kompromisse tegemata siduda endaga tõenäoliselt lojaalseid ja ilmselgelt meie hulka sobituma motiveeritud inimesi mujalt? Eriti keeruline on, kui neil juhtub olema Venemaa kodakondsus. Nad tulevad riigist, mis käitub meie suhtes ettearvamatult. Riigist, mis kasutab omaenda kodakondsuspoliitikat teiste riikide ühiskondliku mõjutamise relvana – jagades ülimalt lahkelt oma kodakondsust ja esitades seejärel süüdistusi nende inimeste halvas kohtlemises või nõudes neile erilisi õigusi. Mis paratamatult viib selleni, et selliste privileegide mitteandmine tekitab neis inimestes diskrimineerituse tunde, kuigi tegelikult saavad nad lihtsalt võrdset kohtlemist. Privileegide puudumine ei ole diskrimineerimine, aga just seda tunnet püüab Venemaa oma võõrsil elavates kodanikes pidevalt õhutada.
Aga need inimesed võivad tulla sellest riigist ja otsida uut võimalikku kodumaad, mille kodanikud nad tahaksid olla, just nimelt samadel põhjustel – neile ka ei meeldi tänane Venemaa, selle vabaduste puudumine ja välispoliitika. Näiteks minu kontorisse sattunud Venemaa kodanik aitab ja majutab ka ise Ukraina põgenikke.
Meie juurde sisse astunud Venemaa kodanik on alustanud Eesti kodakondsuse saamise protseduuriga ja ta täidab kõiki meie riigi poolt seatud tingimusi. Peale ühe.
Nimelt on kodakondsuse saamiseks vaja loobuda Venemaa kodakondsusest. Venemaa saatkond ütleb: hea küll, aga kõigepealt tooge meile dokumendid. Siit ja sealt Venemaalt. Suhelge sealse politsei ja maksuametiga, tooge vastavad paberid ja nõnda edasi.
Tavalistes oludes iseenesest igati normaalne protseduur – igal riigil on ju õigus jälgida, et kodakondsusest loobujad ei jätaks endast maha keerulisi juriidilisi probleeme või täitmata kohustusi oma riigi ees. 
Sama arusaadav on meie soov, et Eesti kodakondsuse võtvad inimesed tõepoolest oleksid ainult Eesti riigi kodakondsed. Isegi kui naturalisatsiooni korras eestlaseks saanud ise on motiveeritud liituma meie ühiskonnas kehtiva keele-, kultuuri- ja komberuumiga, ei anna see kindlustunnet, et ka järgmine põlvkond samamoodi tunneb.
Teise põlvkonna migrantide pettumus oma uues kodumaas on küllaltki levinud probleem, kui nad elavad segregeeritult omaette linnakutes, käivad muukeelses koolis. Me ei ole neid soodustavaid tegureid veel likvideerinud, kahjuks ja iseenda häbiks. Pettumuse ilmnedes tõttavad asjast huvitatud instantsid ja organid, näiteks Russki Mir, kuidas iganes ta ennast ka ei ilmuta, pettumusest kasu lõikama. Russki Mir võib olla otseselt seotud Venemaa võimustruktuuridega, aga väljenduda ka muul moel, näiteks toetades haridusliku segregatsiooni jätkumist, seistes (ka iseenda poliitilise võimu nimel) vastu venekeelse paralleelse koolisüsteemi lõpetamisele Eestis või lihtsalt lõigates poliitilist kasu mis iganes eriarvamustest kahe kogukonna vahel.
Nagu öeldud, siis levinuim võte on alati nõuda eeliskohtlemist võrreldes eestlaste endi või teiste muust kultuuriruumist pärit inimestega Eestis ja seda mitte saades süüdistada Eesti riiki enda diskrimineerimises. 
Ja nii ei saagi me lubada, et tekib juurde eesti-vene kodakondsusega kodanikke, keda Venemaa võib enda huvides ära kasutada. Nagu ta seda kõik 30 aastat on teinud. See on tegelikult ka risk, millega peame arvestama.
Teooria on kõik paigas. Loogiline, kaitstav ja rahvusvahelise õigusega igati kooskõlas. Aga meile külla tulnud Venemaa kodanikul on üks väike mure – ta nimelt ei julge minna Venemaale selleks, et oma kodakondsusest vabaneda. Meie seda ei tea, sest ta pole kunagi taotlenud rahvusvahelist kaitset – pole olnud põhjust. Keelt oskab, tegi eksamid, liikus protsessiga rahulikult edasi. Siis tuli sõda. 
Ta ei julge oma kodumaale kodakondsusest loobuma minna hirmust, et ei saa sealt enam tulema. Ta on Ukraina poolel, mida usub olevat sõjas, kus Venemaa on agressor. Ta ei saa olla kindel, et Venemaal seda infot tema kohta ei ole. Eks meil kõigil ole digitaalne jalajälg.
Ta on valinud Eesti ja teinud selle riigi kodakondsuse saamiseks tööd. Ta ei vääri põgenikustaatust. Ta on siin legaalselt.
Kordan üle, sest see on oluline. Kui üdini eestimeelne Vene kodanik soovib täna Eesti kodakondsust, siis peab ta selle saamiseks minema Venemaale. Tema saatus oleneb Vene võimude suvast.
Selliseid inimesi on praegu ilmselt üksjagu, aga neid tuleb ajapikku ka järjest juurde. Kõik Venemaa kodanikud, kes mujal elavad ja ei näe enam oma riigi kodanikuks olemist kui loomulikku võimalust, sest see riik ei pälvi enam mingit usaldust nende silmis, tahavad ühel hetkel teha teise valiku. Kas Eesti on ja jääb riigiks, kus me ütleme neile, et vaatamata kogu tehtud eeltööle, õpitud keelele ja siirale usule, et just Eesti on maa, millega ennast kodakondsuse kaudu siduda, me neid ei taha? Meelsuse ja julgeolekuga seotud riskid tulenevad ka sellisest valikust.
Mul ei ole vastust sellele küsimusele ega ka lahendust sellele loole. Aga me peaksime ühiskonnana ikkagi arutama, kuidas selliste inimeste teekond ei lõpeks ametliku kirjaga Eesti riigilt, et menetlusaeg saab nüüd läbi, kas tühistame selle kodakondsuse taotlemise menetluse, sest te ei tundu tahtvat Venemaaga oma asju korda ajada? Petetud armastusest tekib kibedus. Ei tahaks ju…

VIDEOLUGU | Mees, kes kavaldas elektribörsi üle. Nutika majalahenduse abil võib kommunaalkulud praktiliselt nullida

VIDEOLUGU | Sajad idavirulased naasevad põlevkivisektorisse. Kui kauaks?

(H)arutame energeetikat: mida teha, et tulevik oleks ilus ja olevik mitte nii valus?

KUULA | Kersti Kaljulaid (h)arutab energeetika tulevikku

Poliitikud jagavad agaralt raha, aga jätavad nõrgemad virelema

VIDEO | Silmajälgimisseadme abil maailmaga suhtlev 13-aastane Riin unistab presidendiks saamisest

FOTOLUGU | Päev Mustamäe lastekodus: kohas, kus leiab tõelist hoolimist

KUULA | Lootust otsides. Kas Eesti lõpuks hoolib erilistest inimestest?

Huvide konfliktidest ja heast tavast

Eesti kodanikuks ainult Venemaa loal?

Jälgi:

Twitter

Facebook

Instagram

Kontakt:

info@kerstikaljulaid.ee

+372 5629 2299

press@kerstikaljulaid.ee