Üle 35 aasta vägivalda kasutavate inimestega tegelenud Norra psühholoogi Per Isdali sõnul ei ole vägivald enamasti märk põhimõttelisest kurjusest, vaid õpitud käitumine, mille juured ulatuvad sageli lapsepõlve. Oma pika praktika jooksul on ta näinud, et muutus on võimalik vaid siis, kui ühiskond pakub abi ka neile, kes vägivalda kasutavad.
Just sellisest arusaamast kasvas välja ka Per Isdali ja tema kaasmõtlejate 1987. aastal rajatud Euroopa esimene vägivalda kasutavatele meestele mõeldud keskus „Alternatiiv vägivallale“ (norra k Alternativ Til Vold), millel tänaseks on Norras 15 keskust ning tööl üle 100 terapeudi ja psühholoogi. Oma kogemust jagas Isdal möödunud aasta lõpus Eestis käies tööandjatega, kes on liitunud algatusega Vägivallavabaks.
Tänaseks üle 35 aasta vägivaldsete klientidega töötanud mehe sõnul tekitas 80ndatel sellise keskuse loomine Norras vastakaid tundeid. „Oli omajagu skeptilisust stiilis, et kes ikka vabatahtlikult tuleb teile tunnistama, et on vägivaldne. Aga täna teame, et mehed tulevad, kui kriis kätte jõuab, ja kui nad mõistavad, et nende tegudel on väga kõrge hind: nende kaaslane soovib lahutust või on pöördunud varjupaika. Hirm oma lastest ja perest ilma jääda on peamine abi otsimise põhjus,“ märkis Isdal.
„Paraku enamik katkistes suhtes olijatest läheb oma vägivaldse kaaslase juurde tagasi. Seetõttu soovisimegi tegeleda vägivalla juurpõhjusega ehk vägivaldselt käituvate inimestega,“ selgitas Isdal, miks ainult ohvritega tegeledes pole võimalik vägivallamustreid murda.
Jõuetus vs kontroll
Isdali hinnangul ei peegelda vägivaldne käitumine põhimõttelist kurjust. Norra psühholoogi sõnul moodustavad väga väikese osa inimestest need, kes naudivad teistele haiget tegemist, samas kui enamik tema klientidest sellised ei ole. Tegemist on inimestega, kes võivad olla empaatilised sõbrad ja kolleegid, kuid kelle suutmatus vägivallata probleeme lahendada, avaldub eeskätt lähisuhetes.
Sageli ulatuvad vägivalla juured lapsepõlve. „Suurem osa minu klientidest on väikese poisina kodus vägivalda kogenud või pealt näinud. Vägivald on õpitud käitumismuster,“ tõdes ta ja lisas, et need inimesed on kasvanud üles turvatundeta. Paljud neist tahavad muutuda, aga ei oska seda teha, sest neid ei ole kunagi õpetatud oma emotsioonidega toime tulema.
Vägivalla kasutamine sageli ainus viis, kuidas nad oskavad oma emotsioone maandada. „Vägivald võimaldab neil konfliktisituatsiooni lõpetada – mitte lahendada, aga lõpetada. See annab võimaluse tunda kontrolli olukorra üle, vastupidiselt jõuetusele, mis teda konfliktiolukorras valdab,“ ütles Isdal.
Muutus saab alguse probleemi tunnistamisest
Tihtipeale ei tunnista selliselt käituvad inimesed iseendale, et nad on vägivaldsed. „Isegi paljud mehed, kes astuvad meie keskuse uksest sisse – uksest, mille kohal on silt „Alternatiiv vägivallale“ –, ei tunnista esmalt seda endale. Minu ülesanne pole neile öelda, et nad valetavad nii endale kui teistele, vaid nad ära kuulata ja püüda mõista, kuidas nad vägivalda ja enda käitumist ning tegusid mõtestavad,“ ütles Isdal.
Tema hinnangul saab sellist enesepettust või hoopis vägivalla normaliseerimist selgitada laiemalt maskuliinsusega seotud hoiakutega. Poisse kasvatatakse sageli uskumuses, et endast „haavatavamate“ löömine on nõrkuse märk ja et „tõeline mees“ ei kasuta vägivalda. Või siis hoopis vastupidi: õige mees on domineeriv, jõuline, agressiivne. Selliste sõnumite taustal tähendaks vägivalla tunnistamine paljudele nendele meestele enda nõrkuse möönmist, mis teeb ausa eneserefleksiooni eriti keeruliseks.
Seetõttu nõuab töö vägivaldsete meestega avatust, uudishimulikkust, palju empaatiat ja mõistmist – Isdal usub, et see on ainus viis, kuidas tasapisi liikuda selles suunas, et vägivaldselt käituv inimene sooviks ja õpiks muul moel kui vägivaldselt keerulisis olukordi lahendama. „Paljud mehed, kellega ma kohtun, tunnevad tegelikult häbi ja süütunnet – ja see on väga hea koht, millest vägivallast loobumise teekonda alustada. Valu ja ebamugavus on muutust käivitavad jõud, mis sunnivad seniseid mustreid kahtluse alla seadma.“
Vahend võimu näitamiseks
Kuigi Per Isdali praktiline töö on suunatud peamiselt meestele, ei pea ta vägivalda soopõhiseks nähtuseks. Tema sõnul on pigem tegemist võimu ja positsiooniga seotud käitumisega, millega üks osapool püüab oma üleolekut kehtestada. Nii nagu mees võib kasutada vägivalda naise suhtes – või vastupidi –, võib seda teha ka lapsevanem, nii ema kui isa oma lapsega. Seetõttu peab psühholoog oluliseks, et vägivallast räägitaks ja seda õpitaks ära tundma juba koolieas.
Selle eelduseks on aga vägivallast õigete sõnadega rääkimine, mis on meil Isdali hinnangul ühiskonnas laiem probleem. „Kuulen, et ka terapeudid omavahel ütlevad sõna „vägivald“ asemel näiteks „konflikt“. Me normaliseerime vägivalda ja meil on ebamugav seda sõna „vägivald“ kasutada,“ tõdes ta.
Isdali sõnul julgeme vägivallast rääkida enamasti alles siis, kui see on nähtav ja füüsiliselt tõendatav: kui kehal on sinikad või vigastused. Vaimset vägivalda kiputakse käsitlema pigem omavahelise tülina. Selline pisendamine loob mulje, et tegu pole millegi tõsisega, ning aitab vägivallal püsida nähtamatuna ja hajutada toimepanija vastutust. Päris elust aga teame, et vaimne vägivald võib põhjustada inimesele väga suurt kahju, muuhulgas viia suitsiidini.
„Vaimne vägivald võib teatud juhtudel olla üks rängemaid vägivallaliike. Lisaks peaksime oluliselt rohkem rääkima seksuaalvägivallast, majanduslikust- ja kübervägivallast.“ Just nende erinevate lähisuhtevägivalla vormide selge nimetamine ja ühiskonnas nähtavaks tegemine on Isdali sõnul esimene samm vägivalla ärahoidmises.