Kolmapäeval toimunud nõusolekuseaduse foorumile kogunesid President Kaljulaidi Fondi kutsel õigus- ja meditsiinieksperdid, antropoloogid, poliitikud ja teised eksperdid Eestist ja mujalt, et jagada kogemusi ja teadmisi, kuidas see seadus on teistes riikides muutnud arusaamu seksuaalvägivalla käsitlemisest õigusruumis ning ühiskonnas laiemalt.
Vaata konverentsi salvestust siit:
Vaata sünkroontõlgetega (nii inglise-eesti kui eesti-inglise) salvestust siit:
Eesti on seksuaalvägivalla defineerimisel liikumas samuti nõusolekupõhise lähenemise suunas. Selleks, et Eestile sellel teekonnal mõtteainet ja erinevaid vaatenurki pakkuda, kutsus President Kaljulaidi Fond kokku eksperdid lisaks Eestile veel Taanist, Saksamaalt, Soomest, Rootsist ja Tšehhist, et kuulata nende kogemusi ja tähelepanekuid nõusolekuseaduse rakendamisest.
Taani advokaadi Helle Haldi sõnul ei piisa pelgalt seadusemuudatusest, vaid sellega peab kaasas käima ka laiapõhjaline teavitus- ja harimistöö ühiskonnas. Juurdlustööd läbiviivatest politseinikest laiema ühiskonnani. Hald tõi välja, et suur vahe, kas küsida ohvrilt, kas ta ütles ei või küsida süüaluselt, kuidas ta tegi kindlaks, et valitses nõusolek. Haldi sõnul arutletakse Taani ühiskonnas veel ka täna jah-mudelil põhineva nõusolekuseaduse üle, aga rõhutas sealjuures, et parlamendis võeti see vastu ühehäälselt, kõikide erakondade heakskiidul.
Line Eiby, kliiniline psühholoog, samuti Taanist, tõi välja, et nõusolekuseadus on muu hulgas aidanud ohvritel oma olukorraga paremini toime tulla, sest nad õpivad oma olukorda paremini mõtestama. Eiby märkis, et seadusandlus vormib kasutatavat keelt ja kehtivat mõttelaadi.
Senise kogemuse põhjal tõdeti ühiselt, et süütuse presumptsiooni nõusolekuseadus ei riiva, seda nii jah- kui ei-mudeli puhul. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Egert Belitševi sõnul kehtib ühiskonnas jah-mudel juba täna sisuliselt kõigi muude kuritegude osas peale vägistamise. „Kui varastatakse auto, siis politsei ei küsi, kas auto peal ikka oli kirjas, et seda autot ei tohi varastada,“ märkis Belitšev. „Miks siis eeldatakse seda niivõrd palju tõsisema kuriteoliigi puhul kui seda on vägistamine?“
Stockholmi Karolinska instituudi günekoloog Anna Möller tõi välja, et kuigi Rootsis kehtib nõusolekuseadus alles kuus aastat, siis arusaam nõusolekupõhisusest, just selle jaatavas vormis, oli nii ühiskonnas kui ka õigussüsteemis valdav juba enne. Seega oli see pigem vormistamise küsimus.
Günekoloogina kirjeldas ta olukordi, kui inimeste automaatsed kehalised mehhanismid tingivad tardumise, kus ohver ei ole kuidagi võimeline vastu hakkama ega vastuolekut väljendama. Kersti Kaljulaid märkis vestluse kokkuvõtteks naistearst Marit Kõrega, et nõusoleku jah-mudeli ainuõigsus seisnebki just selles, et selle tingib inimese füsioloogiat: tardudes ei ole me võimelised vastu hakkama.
Foorumi lõpetas president Kaljulaidi modereeritud paneel, kus osalesid ministrid Signe Riisalo ja Liisa Pakosta, Riigikogu õiguskomisjoni esimees Andre Hanimägi ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees Saale Laos. Selle kohta, millise kursi peaks Eesti võtma, oldi ühisel arusaamal, et Eesti vajab nõusolekupõhist lähenemist. Nii publiku kui esinejate seas märgiti korduvalt, et suurem osa ühiskonnast toimib juba täna tahet kinnitava nõusoleku alusel. Nenditi, et ühiskond on muutuseks valmis ka vägistamise menetlemise puhul.
Nõusolekuseaduseks nimetatakse seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude põhjalikku reformi, mille vaimus teeme ühiskonnas uue kokkuleppe, et igasugune tahtevastane suguühe on vägistamine. Nõusolekuseadus tähendab sisuliselt karistusseadustiku muutmist seniselt sunnipõhiselt vägistamisdefinitsioonilt nõusolekupõhiseks. See muutus ei seisne ainult ühe sätte sõnastuse muutmises, vaid kõikidel süsteemi tasanditel süviti mõistmises, et kellelgi ei ole teise inimesega õigus temaga tahtevastaselt seksuaalselt läbi käia – ja seda ükskõik, mis tingimustel.
Suure formaadiga ja rohkemaid pilte leiab SIIT.
Esinejate slaidiesitlused leiab SIIT.