Image placeholder

Ära jää möödavaatajaks: kunst, mis kõnetab ja kutsub tegudele

25. novembrist alates saab Estonia turuplatsil ja Vabaduse väljakul näha mõtlemapanevat näitust „Ära jää möödavaatajaks!“, mis on pühendatud rahvusvahelisele naistevastase vägivalla lõpetamise päevale. Näituse keskmes on noorte kunstnike teosed, mis sündisid Eesti Kunstiakadeemia meistriklassis. Koostöös tunnustatud kunstnike ja traumaekspertidega käsitleti küsimust, kuidas luua kunst, mis on korraga nii kõnekas kui ka tundlik.

Need teosed kutsuvad meid süvenema lähisuhtevägivalla teemasse, pakkudes uusi vaatenurki ja inspiratsiooni muutusteks.

Kirke Kirt ja tema “Vabaduselinnud”

Kirke Kirti maal „Vabaduselinnud“ on sügavalt liigutav teos, mis käsitleb lähisuhtevägivalla traagilisi tagajärgi ja lootuse habrast olemust. Teos kujutab kanaarilindu, kes on täidetud igatsusega vabaduse järele, väljendades võitlust ja igatsust pääseda hirmust ja ahistusest. „Vabaduselinnud“ innustab vaatajat mõtisklema vabaduse ja lõksus olemise vastandlike ja keeruliste tunnetega. See meenutab, et vabanemine on tihti valulik, kuid samas lootust täis protsess.

Kunstniku motivatsioon ja eesmärk

Kirke Kirt tunnistab, et lähisuhtevägivald on raske ja tundlik teema. Alguses pelgas ta, et võib teema käsitlemisega kedagi haavata, kuid arutelud meistriklassis muutsid tema mõtteviisi. Ta mõistis kui tähtis on sellest probleemist rääkida. Kirt toob esile, et vägivalla ilminguid on paljudes peredes ja põlvkondades normaliseeritud ning sellise vaikimise murdmine on ülioluline. Tema eesmärk on luua kunsti kaudu dialoog, mis võib aidata tabuteemasid lahata ja ühiskonda tervendada.

„Vabaduselinnud“ saadavad tugeva lootuse sõnumi. Teoses kollaste lindude kujutamine kanaarilinnu läheduses viitab vabanemise võimalusele ja uue elu algusele. Kirt rõhutab, et teiste inimeste tugi on äärmiselt tähtis, kui püütakse rasketest olukordadest välja murda ja edasi liikuda.

„Kunst peab julgustama inimesi arutlema keeruliste ja sageli varjatud teemade üle,“ selgitab Kirt. Ta usub, et visuaalne kunst ei ole lihtsalt esteetiline, vaid sellel on võime inspireerida vestlusi.

Kunsti teraapiline mõju

Kunsti loomine on Kirkele endale olnud rahu ja lohutuse allikas. Kuigi ta käsitleb raskeid teemasid, on maalimisprotsess aidanud tal raskustega toime tulla. „Kunsti tegemine on minu jaoks alati olnud rahustav ja tervendav,“ jagab ta.

Kunstnik loodab, et „Vabaduselinnud“ innustavad inimesi lähisuhtevägivalla probleemile tähelepanu pöörama ning abivajajaid toetama. „Kui minu teos suudab kas või ühe inimese panna abi otsima või vägivallale tähelepanu juhtima, siis on see juba suur saavutus,“ ütleb ta. Kirt usub, et kunst võib ühendada, anda jõudu ja julgustada vajalikke vestlusi.

Madliin Küla ja “Kuum embus”

50-ndate nostalgia varjus peituv vägivald

Madliin Küla teos “Kuum embus” on sügav sukeldumine lähisuhtevägivalla teemasse, kasutades 50-ndate aastate nostalgilist esteetikat. Kunstnik on loonud maailma, kus pinnapealne õnn ja kodukolde ideaal varjavad endas sügavaid traumaatilisi kogemusi.

Kunstniku inspiratsioon ja eesmärgid

Küla on selgitanud, et tema loominguline huvi selle teema vastu tekkis soovist paremini mõista, kuidas teised kunstnikud on samasuguseid teemasid varem käsitlenud. Lähisuhtevägivald on keeruline ja mitmetahuline probleem ning sageli on see liialt üldistavalt esitatud, mis ei võimalda saada terviklikku ülevaadet probleemist.

Küla soovib oma töödega haarata tähelepanu ja panna inimesi mõtlema probleemile, mis puudutab meid kõiki. Tema eesmärk on, et tema kunst ei oleks lihtsalt ilus vaatepilt, vaid innustaks inimesi mõtlema ja vestlema.

50-ndate esteetika ja vägivalla sümboolika

50-ndad on sageli idealiseeritud kui õnnelik ja rahulik periood. Küla kasutab seda nostalgilist pilti teadlikult, et luua kontrast – 50-ndate värvikirevad kodud, rõõmsameelsed naeratused ja ideaalsed perepildid on justkui mask, mille taga peidab end vägivald.

Teose keskseks sümboliks on tuletikk, mis esindab nii soojust kui ka ohtu. Ühelt poolt sümboliseerib tuletikk kodu, turvalisust ja intiimsust. Teisalt aga viitab see põletamisele, hävitamisele ja vägivaldsele aktile. Tuletikk on nagu kahe teraga mõõk – see võib anda valgust ja sooja, kuid võib ka põhjustada suurt kahju.

Kunstnik soovib, et tema teos paneks inimesi mõtlema. Ta loodab, et vaatajad mõistaksid, et lähisuhtevägivald on ühiskondlik probleem, mis puudutab meid kõiki.

Mia-Mai Roosberg ja mõtlemapanevad küsimused

Mia-Mai Roosbergi teos on nagu valgusvihk, mis paistab meie ühiskonna varjatud nurkadesse. Kunstnik näitab meile, et meie kodudes valitsev vägivald varjutab meie vabadust. Ta kutsub meid üles sellest valjusti rääkima ja koos looma ühiskonna, kus kõik tunneksid end ohutult.

Teose teises osas, “Keelepeks”, paljastab Roosberg meie keele varjuküljed. Ta näitab, et meie igapäevases kõnes on palju rohkem peksusõnu kui hoolivust kirjeldavaid väljendeid.

Roosbergi teos on rohkem kui lihtsalt kunstiteos, see on kui näpuga osutamine. Kunstnik soovib, et tema töö paneks meid mõtlema oma tegudele, suhtumisele ja sellele, millist ühiskonda me soovime luua.

Kunst kui võimas tööriist

Naiste ja vähemuste õiguste teema on kunstnikule alati südamelähedane olnud. Roosberg usub, et kunst on võimas vahend keeruliste teemade käsitlemisel. “Kunst tõstab olulisi teemasid suurema avalikkuse ette ning algatab diskussiooni,” rõhutab ta. “Lõppude lõpuks toimuvad muutused ainult siis, kui me ühiskonnana oma vaateid ja suhtumist muudame.”

Provokatsioon ja mõtisklus

Oma teosega soovib kunstnik tekitada vaatajas segadust ja panna mõtlema. “Sõna on väga väekas instrument millega emotsiooni esile kutsuda,” arvab ta. Tunnistades, et on inspireeritud kunstnikest nagu Marina Abramović, kes oma töödega sageli provotseerivad ja panustavad olulisse diskursusesse.

Isiklikud väljakutsed ja õppetunnid

Kunstiloomise protsess ei olnud alati lihtne. Roosberg pidi leidma tasakaalu, kuidas luua teos, mis oleks piisavalt provokatiivne, kuid samas ei riivaks kedagi. Suurimaks õppetunniks oli aga kirg kunsti vastu. “Ma leidsin midagi, mille pärast mul oli iga päev rõõm ja põnevus ärgata,” sõnab ta.

Roosberg soovib, et tema teos paneks vaatajad mõtlema oma tegudele ja teistele enda ümber. Ta tõmbab paralleele Eesti ajaloo ja lähisuhtevägivalla vahel, soovides, et inimesed mõistaksid, kuidas vägivald võib esineda erinevates vormides ja kuidas me kõik saame selle vastu võidelda.

Polina Solovjova ja “Varjus Hääbumine”

Polina Solovjova skulptuur “Varjus Hääbumine” on sügav ja silmiavav teos, mis käsitleb lähisuhtevägivalla varjatud mõjusid. See suur, elusuuruses skulptuur, mis asub Estonia teatri tagusel turuplatsil, kujutab endast väsinud ja kurvas poosis figuuri, sümboliseerides nii füüsilist kui ka emotsionaalset kurnatust. Sealjuures ilmekalt illustreerides, et inimene võib ka rahva seas end üksi tunda.

Kunstniku motivatsioon ja kunsti roll

Solovjova on tunnistanud, et tema sügav huvi trauma ja psühholoogiliste probleemide vastu on olnud peamiseks motivatsiooniks selle teema käsitlemisel oma kunstis. Ta usub, et kunstnikel on kohustus tõsta teadlikkust olulistest ühiskondlikest probleemidest, nagu lähisuhtevägivald.

Solovjova rõhutab kunsti võimet luua emotsionaalset sidet vaataja ja teose vahel. Ta loodab, et “Varjus Hääbumine” aitab vaatajatel mõista vägivalla ohvrite kogemusi. Kunstnik soovib, et tema töö julgustaks inimesi pöörama tähelepanu oma lähedastele ja pakkuma tuge neile, kes võivad seda vajada.

Skulptuuri sõnum

Skulptuur “Varjus Hääbumine” edastab mitmeid võimsaid sõnumeid. Esiteks rõhutab see vägivalla varjatud iseloomu. Sageli jääb vägivald nähtamatuks, peitub varjus, kus ohver tunneb end üksi ja abituna. Teiseks kutsub skulptuur üles empaatiale ja mõistmisele. Solovjova soovib, et vaatajad püüaksid mõista, mida ohver võib läbi elada, ja tunneksid kaasa nende kannatustele. Lõpuks on skulptuur ka üleskutse tegevusele. Kunstnik loodab, et tema töö inspireerib inimesi võitlema vägivalla vastu ja toetama ohvreid.

Solovjova tunnistab, et töötamine nii tundliku teemaga on olnud ühtaegu väljakutsuv kui ka tervendav. Kunstniku sõnul on kunsti loomine talle alati olnud teraapiline väljund, mis aitab töödelda keerulisi emotsioone, samas rõhutab ta vajadusele läheneda teemale tundlikult ja austusega.

Veronika Pavliuk ja „Pähe istumise pea“

Veronika Pavliuki huvitas, kuidas käsitleda keerulisi teemasid kunstis nii, et see oleks mõjus, kuid samas tundlik. „Tahtsin luua midagi, mis paneb vaataja mõtlema: kas teatud piiride ületamine on kunagi õigustatud – olgu see siis sümboolselt või päriselus,“ selgitab ta.

Loomeprotsess: füüsilised ja emotsionaalsed väljakutsed

Skulptuuri loomine esitas Pavliukile väljakutseid nii tehniliselt kui ka emotsionaalselt. „Pea vormimine oli füüsiliselt raske, aga suurimaks proovikiviks oli emotsionaalne küsimus: kas mina olen õige inimene seda teemat käsitlema ja kuidas teha seda nii, et see ei süvendaks traumasid,“ tunnistab kunstnik.

Teose sümboolika: kutse tõlgendustele

Skulptuuri nimi, „Pähe istumise pea“, mängib tuttava väljendi ja selle mitmetähenduslikkusega, olles avatud erinevatele tõlgendustele. Pea, kui inimese kõige isiklikum ja haavatavam osa, on paigutatud avalikku ruumi, kus on möödujatel võimalik sellega suhestuda. Teos esitab küsimusi võimu, vastutuse ja isiklike piiride kohta: kellel on õigus „istuda pähe“ ja kuhu tõmmata piir? Pavliuk rõhutab, et skulptuuri eesmärk ei ole anda lõplikke vastuseid, vaid ärgitada inimesi arutlema. Samal ajal ärgitab meid küsima küsimusi, mida me sageli väldime.