Ühe Euroopa riigi poliitik meenutas paar talve tagasi minuga vesteldes, et tema vanaema sōnul olnud Vene sōdurid alati igati viisakad ja küsinud, enne kui söögi-joogi talumajapidamisest kaasa vōtnud.
Venelastel on alati olnud teatud aukartus Lääne ees – seal tuleb end üleval pidada, öelda tänan ja palun ja käituda nagu korralik inimene.
Vōib-olla sellepärast ongi meil oma lääneliitlasi olnud raske uskuma panna, et Venemaa arvates iseseisvust mitte väärivates riikides on see sōdur vallutajana alati toonud hirmu, piinamist ja surma. Piinavat surma.
Kuni eelmise nädalani. Mitte keegi ei saa enam mitte kunagi unustada neid fotosid, mis tehtud vaenlasest vabastatud Ukraina linnades. Ei saa unustada neid, mida oleme juba näinud ega ka neid, mida me veel näha saame. Mitte kunagi.
Koos nende jōledustega kadus igasugune lootus, mis eurooplastel veel olla vōis, et sōda Euroopas ei ole kuidagi nii metsik kui kusagil Süürias vōi Afganistanis. Ta on. Veresüü paneb tegema hirmsaid asju. Igal pool. Karistamatuse tunne ja kaaslaste kehutus loomastavad noori, endalegi ootamatult sōtta sattunuid. Vōib-olla on komandörid ka julgustanud visalt vastu panevaid ukrainlasi niimoodi piinas ja alanduses tapma, lootes sedasi mingit moraalset murdumist saavutada. Vōib-olla on neil mingid muud kaalutlused.
Me ei tea.
Mōrvari pähe ei näe.
Aga seda, kes on mōrvar, piinaja ja tapja, näeb kogu maailm.
Ta on Vladimir Putin.
Sõda aga jätkub. Ja jätkub ka põgenike põgenemine ja hajumine, peamiselt üle Ida-Euroopa.
Keegi ei eelda enam, et põgenike probleem läheks meist mööda, laheneks iseenesest, või et see oleks ühiskonnale kerge. Aga Ukraina põgenike abistamine täna on palju lihtsam kui kuue kuu või aasta pärast.
Esiteks on neid siin siis palju enam.
Teiseks on paljude praegu aktiivsete abistajate ja tasuta asjade, sealhulgas elamispindade pakkujad oma finantsilised ja muud materiaalsed ressursid ammendanud.
Kolmandaks on siis selgunud, et tõepoolest suruvad Ukrainast tulnud töötajad, kes lepivad madalama palgapakkumisega, alla suure hulga mediaanpalgast madalamale jäävaid palkasid eelkõige teeninduses, põllumajanduses ja tööstuses.
Neljandaks kulub õpetajatel jälle rohkem aega ukraina õpilastega tegelemisele, nii nagu neil kulub juba praegu vene kodukeelega õpilastele, erivajadusega õpilastele, käitumishäiretega õpilastele jne.
Viiendaks on siis selgunud, et osad põgenikud on ikkagi rohkem kasutanud juhust pääseda Euroopa Liitu ilma vajaduseta ära oodata, kuniks nende kodumaa sinnasamma välja jõuab. Nad on pretensioonikamad ja nõudlikumad, peaasjalikult väljendub see häälekas soovis asuda just Tallinnasse ja keeldumises kaugematest pakkumisest.
Kuuendaks ei ole Ukraina põgenike sotsiaal- ja tervishoiukulude katmiseks piisanud eelarvest ja riik on pidanud sinna eraldama lisavahendeid riigieelarve defitsiiti veelgi suurendades – katma jooksvaid kulusid laenu abil.
Neid põhjusi võib veelgi nimetada. Kui ühe riigi rahvaarv kasvab 10%, ei ole mitte miski enam endine. Eestist on saanud uus Rootsi, kelle valmisolekut rahulikult rääkida 100 000-150 000 põgenikust vaatasid eelmise pagulaskriisi ajal suurte silmadega isegi nende lähimad naabrid, näiteks Taani.
Sellest, kuidas me oma Rootsi-rolliga hakkama saame, sõltub Eesti tulevik sama palju kui sellest, millised lahendused suudame välja rääkida NATOs, et venelastele tõeliselt selgeks teha – NATO tegelikult ka ei kõhkle. Või sellest, kas suudame ära hoida Lääne nii loomuliku soovi sundida Ukraina riigijuhte vastu võtma rahu iga hinna eest, sest keegi lihtsalt ei suuda enam neid tühje titekärusid vaadata, mis sümboliseerivad hukkunud lapsi.
Sellest, kuidas me oma Rootsi-rolliga hakkama saame, sõltub Eesti tulevik sama palju kui sellest, millised lahendused suudame välja rääkida NATOs, et venelastele tõeliselt selgeks teha – NATO tegelikult ka ei kõhkle. Või sellest, kas suudame ära hoida Lääne nii loomuliku soovi sundida Ukraina riigijuhte vastu võtma rahu iga hinna eest, sest keegi lihtsalt ei suuda enam neid tühje titekärusid vaadata, mis sümboliseerivad hukkunud lapsi.
Muuhulgas sõltub sellest, kas Eesti järgmine valitsus on ikka selline, mida meie välispoliitiliselt vilunud ametnike arsenal saab kasutada tõsise relvana. Või saab see pigem selline, mis annab liitlastele viisaka võimaluse meist distantseeruda.
Ilmselt mõistab ka Euroopa Liit, et kui Eesti võtab vastu sellise arvu põgenikke, mis on suhtarvuna rahvastikku 8 korda enam kui Merkeli „wir schaffen das“ lause ajal lisandunud elanike arv Saksamaale, siis tuleb meid finantsiliselt toetada. Selle üle loodetavasti räägitakse läbi juba täna. Jah, meil on head majanduslikud eeldused, sealjuures paindlik tööturg (mis mõnele võib küll pigem paista ebaõiglasena nende suhtes, kellele täna peab kõrgemat palka maksma) ja palju vabu töökohti. Jah, meil on suuri ja pigem tühje koolimaju paljudes paikades. Jah, meil on võimalik võtta ukrainlased tööle veel enne, kui nad suudavad eesti keeles rääkida, sest me saame neist enam-vähem aru. Aga me vajame finantsvõimekust lihtsalt nende arvudega toimetulekuks.
Loodetavasti saavad ka Eesti ettevõtjad teha omalt poolt rohkem ilma valitsuse korraldamiseta kui iial varem. Valitsusest tuleb aru saada – neil ei ole lihtsalt aega. Tähtis on Eesti julgeolek, akuutsed riskid tuleb kiiresti maandada, uusi märgata ja hinnata. Siia alla ei käi ainult välispoliitika, aga ka ressursipoliitika, näiteks tarvidus tagada Eestile gaasitarned ka siis, kui Venest midagi ei tule või ei taheta seda osta. Olla valmis, kui venelased peaks meid Vene elektrisüsteemist välja viskama. Ja lõputult muid julgeoleku ja toimetulekuga seotud küsimusi.
Võib-olla saab ettevõtete ja inimeste head tahet tulevikuks koguda ja säilitada, emiteerides näiteks Ukraina võlakirju, mis on mõeldud aitama Ukraina inimestel toime tulla ja mille arvelt saaks anda laene ettevõtetele, kohalikele omavalitsustele ukrainlaste kaasamiseks meie ühiskonda ja kas või lihtsatele ukrainlastele selleks, et nad saaksid asutada ettevõtteid?
Võib-olla saavad ettevõtted osa sellest rahast, mida nad täna on valmis esimese hooga annetama ja suunama Ukraina toetamiseks sõjas, koguda hoopis varuks, et jätkuks ka aasta teise poolde. Paistab nimelt, et raha taha seal see asi praegu enam ei jää: esimese nädala jooksul olid asjad teisiti ja Eesti ettevõtjate miljonid kulusid kindlasti õigesti. Aga ka poole aasta pärast on seda vaja keeleõppeks, korteriüüri tagatise maksmise toetamiseks, lastele Ukraina e-koolis käimiseks seadmete soetamiseks ja muuks, mis on ettenähtav, aga allub halvasti riigi enda teenuste loogikale – kõigile ühtmoodi ja ühepalju.
Kuidas salvestada aitamisõhinat ja seda kasutada selleks, et me oleks ka aasta pärast uus Rootsi? Et Ukraina lapsed saaks aidatud eestikeelsesse kooli ja toetatud nii, et edaspidi oleks meil palju I ja II põlvkonna tänulikke elanikke ja üha enam kodanikke, kes nii nagu Jugoslaavia plahvatamise järel tulnud head inimesed kõikjal Lääne- ja Põhja-Euroopas, elavad täpselt nii nagu iga põline kodanik, räägivad meie keelt täpselt nii nagu iga põline kodanik, aga on palju osavamad slaavi kultuuri mõistmisel, loomupärastelt samas umbusklikud suur-vene šovinismi suhtes ja ka seeläbi meile täitsa hästi passivad kaasmaalased?