Lugu ilmus algselt 19. oktoobril Delfis ja Eesti Päevalehes projekti “Kersti Kaljulaid (h)arutab” raames.
Tänasest algab minu pikem koostöö Eesti Päevalehe ja Delfiga. Esimene teemadering, mida (h)arutama hakkasime, kätkeb Eestit kui heaoluriiki.
See ei ole minu arvates päris sama mis kontorisõnavarast pärit „sotsiaalhoolekandesüsteem“. Heaolu on laiem. Heaoluriik on selline, kus nõrgemate eest seistakse ja kedagi ei jäeta maha.
Täna Delfis ilmuvad lood kirjeldavad eelkõige seda, kuidas Eesti ühiskonnas jätkub erivajadusega inimestele üha rohkem tähelepanu.
See lõik heaoluriigist on kõige rohkem kanaarilinnu sarnane. Mida vähem hoolib riik oma inimestest – selle äärmuslikuks näiteks on praegune Venemaa või tema eelkäija NSVL –, seda raskem on sellises ühiskonnas erilistel inimestel.
1991. aastal pärisime me just sellise hoolimatu sotsiaalhoolekandesüsteemi. Meie ühiskonda ei kuulunud erilisi inimesi. Füüsilise puudega inimesed ei saanud liikuma, vaimupuudega inimesi lausa hoiti vastavates asutustes kinni. Meie lugudest näete, kui palju paremad me nüüd oleme.
Aga meil on tõelise heaoluriigini veel nii palju minna. Kogu me ühiskonna üldine hoolivuse määr oleneb sellest, kui hoolivad on meie kodud.
Ei saa kere peale
Kui ükski laps ei saa ega isegi mitte näe lapsena halba kohtlemist, kui kellegi ema ei saa kodus kere peale, kui kellegi vanemad ei ole kodus kunagi maani täis ja seetõttu vanematena saamatud, on kogu me ühiskond turvalisem.
Viimastel aastatel oleme palju rääkinud, kuidas peresid tugevamini toetada – peamiselt rahaga.
Võib-olla peaksime selle raha kulutama pigem vanemlike oskuste arendamisele, laste vaimse tervise hoidmisele ja parandamisele, kodus kannatanud inimeste enesetunde toetamisele?
Riigil on mugav jagada raha. Eriti mugav on seda jagada kõigile, abivajadust isegi kontrollimata.
Raskem on ehitada süsteemi, mis tagab kodanike igakülgse heaolu ja selleks vajalikud teenused. Aga me ei peaks lubama oma riigil alati kergemat teed minna!
Me vajame vaimse tervise tuge nii lastele, noortele kui ka suurtele!
Me vajame ka seda, et need, kellega on juhtunud midagi väga halba, leiaksid kiiresti asjatundlikku tuge. Lastemajad meil juba on ja see on väga-väga hea. Kuid endiselt ei taha suur osa ühiskonda isegi tunnistada, kui õnnetult palju on neil majadel kliente.
Siit-sealt hargneb, aga ma kardan, et laste väärkohtlemise lood jäävad meie ühiskonnas endiselt pigem varju. Me ei oska märgata, sest märkamine on liiga hirmus.
Ka täisealiste vägistamisohvrite toetamise süsteemis on meil praegu võrreldes 1990-ndatega palju paremini. Isegi ahistav jälitamine on keelatud. Rohkem otsitakse abi, aga see tähendab, et suuresti vabatahtlikul lisatööl põhinev toetus ei suuda enam kõiki abiotsijaid aidata.
Ja kujutage nüüd ette, et te olete abi otsinud, avaldanud kellelegi, mis teiega on juhtunud – ja siis jääte sisulise abita, eriti mis puudutab vahetu füüsilise tervise taastamise järgset aega.
Me peame oma head teadmised kujundama süsteemiks, kus alandusele ei järgne uut alandust ega hüljatustunnet.
Vajame hoolduskindlustust
Meil ei ole praegu ka head mudelit, kuidas tagada oma eakatele hooliv elutugi, kui nemad ise enam hästi ei jaksa. Praegune süsteem – kogume kõik kokku suurtesse teenusmajadesse – ei ole tegelikult see, mida me ise ilmselt tahaksime, kui mõtleme omaenda vanaduspõlve peale. Ilmselt sooviksime pigem koduhooldust, erinevat ja süvenevat abi omaenda jõu vähenemise järgi.
Muidugi pakume oma vanematele abi ja tuge, aga suures maailmas ei ela eri põlvkonnad enam sugugi lähestikku. Järelikult peaksime mõtlema, kas me igaüks, panustades näiteks hoolduskindlustusse, saaksime omaenda vanaduspõlveks paremini valmis olla ja ühtlasi aidata praegustel eakatel kauem kodus elada.
Viimast eesmärki saame täita, kui hoolduskindlustus oleks tehtud nii, nagu esimene pensionisammas: praegu maksame, riik kasutab seda raha praeguste eakate heaks ja annab vastu lubaduse, et ka meie saame tulevikus sellist tuge. Aga kuidas veenda valijat, et riik üldse teeb veel põlvkondadeülese pikkusega plaane, eriti pärast teise pensionisamba väljajuurimist?
Poliitikud vaatavad mööda
Miks me nende asjade üle valmiste eel ei aruta? Poliitikutel on selge valik: kõnetada tuleb suuri valijahulki ja eristuda seejuures üksteisest.
Aga kui me kõneleme ühiskonna pimedatest nurgatagustest, puudulikust heaoluriigist või vanurite heaolust, siis on need teemad olulised neile, kellel on oma ja vahetu kokkupuude. Muidugi – õnneks – pole kunagi enamuses need, kellele elu on andnud nii kibeda kogemuse.
Tegelikult on meie kõigi kindlustunne palju suurem kui täna ilmuvates lugudes räägitud ning seekord vaatluse alt välja jäänud heaoluga seotud teemasid juhitakse hästi ja süsteemselt.
Me kõik tahame ise toime tulla ja enamasti tulemegi, aga kui läheb kehvasti, väärib meist igaüks tuge. Ja eelkõige väärime tuge siis, kui läheb tõesti väga-väga halvasti.
Kui riik kulutab kogu oma jõu majanduslanguse ajal meie kõikide ebalustunde vähendamisele, siis saavad vähem abi need, kes vajavad täiesti kindlasti majanduslikku abi. Ja muidugi ei jätku vajalikku neile, kellele saatus on päriselt mäkra mänginud.
Mina tahaksin, et Eesti ei oleks ainult turvaline koht, kus sündida. Mina tahaksin, et sealt edasi ei kõnniks meie heaolu ainult allamäge edetabelites, mis mõõdavad riikide hoolivust.
Mina tahaksin, et abi oleks olemas kogu elukaare ajal – muidugi suure vajaduse korral!