Seda küsimust on minult küsitud viimastel nädalatel omajagu.
2026. aasta saabus lootusrikkalt.
Muidugi on Ukrainas ikka veel sõda. Aga see on innustanud NATOt ja Eestit NATOs toimetama nii, et isegi välismaised eksperdid on hakanud ütlema „Eestit (ega Baltikumi) ei ole nii lihtsalt võimalik vallutada“. Võrreldes tavapärase „Is Narva next?“ retoorikaga on see oluline nihe Euroopa eneseteadvuses. Sellel on põhjus: meie enda kulud, meie selged nõudmised NATO sõjaväelises struktuuris, meie vajadustega arvestamine liitlaste poolt.
Õnne on ka olnud – me ei ole enam NATO poolsaar, vaid lihtsalt idatiib. NB8 koostööformaat, kaasates ka UK ja Poola, on muutnud Euroopa kaitsevõime tugevdamise mootoriks. Kes ise teeb, see saab teisi innustada.
Muidugi on USA-s võimul Vabariiklik partei, kelle juhtfiguurid harrastavad teisiti sõnastatud välispoliitikat. Kuid lugedes kasvõi Kissingeri „Riigimehi“, selgub et Trumpi poliitika eesmärgid on samas klassikalised: Ameerika huvide kaitse kogu maailmas. Vajadusel relva jõul. Midagi pole muutunud peale vaheldusrikkama lähenemise nende eesmärkide saavutamisele.
See on teistsugune, ebamugavam, aga sellega on mõeldav kohaneda. Kohaneme meie ja kohaneb Euroopa. Mis on liig, sellest suudame anda ameeriklastele teada ja eks sellega ka arvestatakse, sest lõpuks on Euroopa ja USA ikkagi naturaalsed liitlased.
Euroopa majandus ei ole parimas seisus ja samamoodi on meie majanduskasvu lootused tibatillukesed. Õnneks on Euroopa turg siiski piisavalt suur, et nutikad ettevõtted suudavad siin müüa ka siis, kui pärinevad kõrgepalgalisest Skandinaaviast. Nagu nüüd vist meiegi.
Et Eestis palka maksta, on vaja kõrget tootlust. Ja ettevõtted kohanevadki, ilmselgelt, sest muidu oleks majanduses langus ja tööpuudus meeletu. Aga ei ole. Tegelikult on majandus toetanud uskumatuid palgatõuse pikki aastaid. Inflatsioon, nii sticky kui ta definitsiooni järgi ka ei ole, annab lõpuks järele, kui selle ootused kahanevad. Võtab aega, aga inflatsioon taandub, kuna hinnakonvergents Euroopaga on sisuliselt lõppenud. Tõusuruumi on valdavalt kinnisvarahindades, aga see on omaette lugu, kuidas kumuleeruv rahvuslik rikkus muudab paratamatult eluaseme kättesaadavust arenenud riikides. Et kaubad-teenused liiguvad vabalt mitte vaid Eestisse sisse, vaid siit ka välja, ei saa hinnatõus kesta lõputult.
Eelarvetasakaalu taotlemine muidugi aitaks kiireminigi inflatsiooni tasandada ja riigirahanduse seis teeb murelikuks, aga noh, lõpuks tuleb Euroope Keskpank ja teeb meile selgeks, mis tingimustel meid euroalal hoitakse. Kahjuks ei tule nad enne, kui asjad on päriselt väga metsas, kus nad kaugeltki veel ei ole. Ei teagi, kas see on põhjus optimismiks või vastupidi.
Eestikeelsele õppele üleminek koolides jätkub. Varsti oleme segregatsioonilõksust väljas. Oleks parem, kui selle koorma oleks enda kanda saanud need, kes täna juba 30, aga läks nii. Nüüd tuleb rahutumal ja ebakindlamal ajal – kusjuures lähteülesandele on lisandunud palju ukraina lapsi, keda lõimida – hakkama saada. Kahju, ega aus analüüs midagi ei muuda, aga ehk aitab tänastel otsustajatel vastu pidada.
President Kaljulaidi Fond jätkab ka 2026. aastal Eesti elu nügimist viisil, et edendada demokraatiat, inimõigusi, vabadusi ning spordi- ja liikumisvõimalusi.
Lähtun ikka Vabariigi Presidendi ametiajal sõnastatud põhimõttest: ma ei ole kunagi vait, kui kõne all on meie julgeolek, ohus on meie vabadused või tehakse liiga nõrgematele.
Edukat alanud aastat!
See mõtisklus ilmus algselt President Kaljulaidi Fondi uudiskirjas. Kui tahad meie mõtete ja tegemistega kursis olla, siis telli uudiskiri enda virtuaalsesse postkasti: