See arvamuslugu ilmus algselt Õhtulehes
Vabariigi aastapäev ja igavesti sellega koos käiv Kiievi ründamise aastapäev panevad küllap paljusid argisaginast välja astuma ja mõtlema eksistentsiaalsete küsimuste üle. Neid on meil kaks. Esiteks, kas suudame geopoliitilises kaoses säilitada iseseisvuse, et ei korduks aasta 1940? Teiseks, kas suudame säilida mitte ainult riigina, vaid ka rahvusena?
Muud teemad, näiteks kust tuleb majanduskasv, aitavad anda peamistele muredele optimistlikke vastuseid, aga ei ole mõnes mõttes 24. veebruari väärilised.
Mida on vaja teha, et säilitada riiklik iseseisvus? Lennart Meri on selle ammendavalt ära vastanud – me ei tohi jääda üksi. Mõõdame oma viimase aasta töötulemusi selle mõõdupuuga.
Me ei ole üksi oma ohutajuga Venemaa suhtes. See ohutaju on teravam ja selle sõnastamisele järgneb järjest rohkem tegusid. Vähe ja hilja meie idealistlikust vaatepunktist, aga ilmset siiski piisavalt, et hoida alles NATO heidutusvõime. Poliitikute jutu kuulamine võib jätta heitliku mulje, aga arengud NATOs on hakanud jõudma sinnamaale, et vähemalt sõjaväelased üle alliansi teavad, mida peavad tegema. See loeb.
Me ei ole üksi oma mures, milleni võib viia USA ettearvamatu ja ideaalide asemel materiaalsetest väärtustest lähtuv maailmapoliitika. Sellepärast arutatakse Prantsusmaa tuumaheidutuse laiendamist näiteks Põhjala riikidega, aga ka Suurbritanniaga.
Keskmiste riikide ellujäämisstrateegia
Me ei ole üksi NATO idatiival. Me elame NATO sisemere, Balti mere kaldal. Soome, kelle kunagine president Halonen meid ikka posttraumaatilisest stressihäirest tingitud russofoobias kahtlustas, on NATO liige. On ka Rootsi. Selle tulemusena on saanud jalad alla Põhja-Balti kaitsekoostöö, mis on viinud selgema arusaamiseni, et selline koostöö on üheselt kasulik mitte ainult Balti riikidele, vaid ka Põhjamaadele. Jah, esineb patroneerivat suhtumist, aga seda esineb ka Rootsi-Soome suhetes. Oluline on, et kui vennakesed omavahel võivad küll vahel üksteist kiusata, siis ülejäänud maailmas oma huvide eest seistes pannakse seljad üha selgemini kokku.
Vahel läheb nii, et aasta mõjusaimad kõned ei ütlegi midagi uut, aga väljendavad seda, millest paljud on aru saanud. Davosis Kanada peaministri Mark Carney sõnastatud keskmiste riikide ellujäämisstrateegia praeguste kiirete muutuste ajastul on just selline vaatlustel põhinev väljaütlemine.
Kõik otsivad juba mõnda aega ühistel huvidel põhinevaid koalitsioone, kuuludes vahel ka majanduslike huvide eest seistes ühtedesse rühmitustesse, julgeoleku vallas teistsugustesse. Kaheksa Põhjmaa ja Balti riigi õnn on see, et meil on selgelt ühised majandus- ja julgeolekuhuvid. Just see on aidanud meil viimastel aastatel teha nii, et muu maailm – kasvõi seesama Mark Carney – peab Põhjala-Balti rühmitust edukaks keskmiste jõudude strateegia rakendajaks. 33 miljonit inimest, avatud majandused, tugevad demokraatiad, heaoluriigid, terava ohutajuga Venemaa suhtes, otsekohesed probleemide sõnastajad ja seejuures ka jõulised lahendajad, mitte ainult kurtjad – sellised me oleme. Meid on märgatud.
Taani ja Eesti on mitte ainult häälekad, aga ka toekad Ukraina aitajad. Soome ja Rootsi on kogu ühiskonda kaasava kaitsestrateegia maailmameistrid. Norra, Island, ja Taani on uue potentsiaalse kriisipiirkonna – Arktika – kaitsjad. Kõik me oleme tugevate kodanikevabadustega, kus inimesed teavad, et nende panus riigi toimimisse, olgu julgeolek või kogukonnatunne, on nende endi kätes.
Mitte ainult turvaline, aga ka uhke on omada selliseid lähimaid liitlasi. See ei tähenda, et vajame vähem muid liitlassuhteid, aga koos oleme lihtsalt kaalukam osapool neis kõigis.
Niisiis – kild killu haaval oleme ehitanud seda turvavõrku, mis kindlasti aitab meil riigina säilida. Me ei ole üksi ja me oleme koos tugevamad kui meie vastased, isegi kui oleme veidi ebakindlad seda ise uskuma.
Ühiste lahenduste asemel otsime miskipärast vastandusi
Meie teine eksistentsiaalne probleem – rahvastiku kahanemine – on isegi keerulisem. Seda peame lahendama ise ja oma ressurssidega, liitlasi meil selles asjas ei ole. Väga häid eeskujusid ka mitte, sest arenenud riigid maadlevad tõesti kõik sama murega.
Inimestel on palju muid võimalusi eneseteostuseks kui lapsed. Suured kodud on kallid ja laste kasvatamine samuti. Naiste turvatunne ei ole piisav – ei julge usaldada oma toimetulekut abikaasa kätesse, sest praktika näitab suhete haprust ja tihtipeale soovimatust peale suhte lõppu laste eest hoolt kanda. 41% Eesti naisi on kogenud koduvägivalda.
Enamus Eesti mehi on ausad, toetavad ega jätaks iial oma lapsi hätta, aga nendest meestest liiga palju ei kirjutata. Ikka loeme dramaatilistest lahkuminekutest, varanduse jagamisest, maksmata alimentide kuhjuvast summast ja sellest, et riik rakendab oma sunnijõudu lapsi kasvatava vanema kaitseks liiga vähe.
Keegi ei tee lugu isadest, kes panustavad võrdselt kodusse ja lastesse, austavad oma naisi ja peavad kinni kokkulepetest ka siis, kui suhe on lõppenud. Keegi ei tee lugusid naistest, kes julgevad toetuda oma mehele ja saavad kasvatada oma lapsi, olgu neid üks või kolm-neli, tööl käimata ja perele pühendudes.
Millegipärast otsime selles teemas palju rohkem vastandusi kui ühiseid lahendusi. Meie julgeolekuarutelud on rohkem lahendustele suunatud ja hulga konstruktiivsemad kui meie murelikud arutelud laste arvu vähenemise üle.
Laetud on ka see teema, kas Eesti riik ikka peaks kartma sisserännet, kui igal siia tulnul on ainult üks võimalus toime tulla – õppida eesti keelt ja panna oma lapsed eesti kooli.
Mõlemad viisid meie keelt ja kultuuri hoida on minu arvates olulised. Selge on, et inimesi meile tuleb – kliima ja elujärg on head. Selge on, et nende tulemise tingimused on meie seada – alates keeleoskusest. Selge on, et meie praktika siin juba elavate vene keelt suhtluskeelena kasutavate perede laste segregeerimisel teise koolikeskkonda on olnud halb poliitika. Sama selge on, et põlvkond, kes lõpuks segregatsioonist üle saab, annab eesti keele säilimisse suurima panuse.
Lapsi ei saada enam kahetoalisse korterisse
Muidugi ei saa me oma tulevikku rajada peamiselt lootusele, et meie majanduslik edu toob meile alati rahvast juurde. Eestlastel peaks olema rohkem lapsi.
Seda ei saavuta, kui jäämegi vaidlema, mis on kõige õigem lahendus. Seda pole. On lahendused, mis peavad toetama perede valikuid sõltumata sellest, millised need valikud on. Meil on väga hea rahaliste toetuste mudel olemas. Aga kui kellelgi näiteks on neli last, siis on ta neli korda 1,5 aastat oma elust mures sellepärast, kas laps ikka saab lasteaiakoha. Seda muret ei tohiks olla.
Lisaks on ta mures, kas tema tööandja laseb ta peale lapsehoolduspuhkust kohe lahti või asub toetama, et ta jõuaks karjääris järele neile, kel lapsi pole. Kodused emad-isad, kes tulekski majanduslikul toime ühe sissetulekuga ja tahaks olla oma lastega kasvõi noorima koolieani, ei saa seda endale lubada, sest jäävad ilma ravikindlustuseta.
Lapsi ei saada tänapäeval enam kahetoalisse korterisse. Või kui, siis ehk ühe lapse. Aga lihtsam on võtta koer. Kinnisvarahinnad, mis praegustele 40aastatele olid kättesaadavamad kui praegustele 20aastastele, piiravad kodu ostmist.
Kui minu lapsed väiksed olid, oli 17.30 lasteaeda jõuda täiesti vastuvõetav. Nii lastele kui lasteaiale. Nüüd lasteaiale enam ei ole, lastele peab olema. Mis siis et koju jõudnud vanem pargib lapse kiire snäkiga ekraani ette, sest ta peab veel 2-3 tundi kodust töötama.
Pikapäevarühmi, kus laps saaks olla kasvõi kella kaheksani või jääda ka ööseks, kui vanem(ad) on vahetustega töös, meil pole. Ma võiksin seda loetelu jätkata.
Kuidas sünniks rohkem lapsi?
On palju pisikesi pidureid, mis kokku viivad sündivuse madalamale, kui on Eesti inimeste endi soov. Iga pere mured on unikaalsed ja sellepärast ei ole ka universaalset lahendust.
Lahendus on selles, et tööandja tajub oma vastutust ja annab kollektiivile teada, et naised, kui te lapsi saate, me toetame teid. Me aitame teid järje peale, kui naasete. Me kutsume teid vahepeal mõnd ülesannet täitma, kui tahate, et te püsiks kursis. Aga kui te ei taha, on ka see õige valik.
Lahendus on ka selles, et iga KOV lahendab ära lasteaiakohtade probleemi. Selliseid meil on, see pole niisiis võimatu. Tarvitseb vaid samaväärselt kohelda valla- ja eralasteaedu, kui kohad tekivad.
Lahendus on pikapäeva- ja üleöörühmades. Ja selles, et kasvatajad ega naabrid ega ämmad-äiad ei vaataks viltu nende kasutajatele. Lahendus on ka koolilastele pakutavates pikapäevategevustes. Lahendus on selles, et naaber ei pahanda, kui laps ta lae peal jookseb. Et lastetu inimene mõtleb – aitan selle käru bussi tõsta, sest ka minu pensioni maksab kunagi see, kes täna selles kärus tudub. Et ma naeratan, toetan ja pakun emale tuge, kui tulevane maksumaksja seal kärus meeleheitlikult üle kogu trolli röögib. Sest see on minu panus.
Et ükski ema ei tunne, et oma imikust tuleb inimene kasvatada kusagil mujal kui kohvikus, muuseumis või poes. Sest muidu tabab teda kaasinimeste halvakspanu. Et last saadaks naeratused, kuhu iganes ta ei lähe.
Elul on ka nukram külg. Võiks olla nii, et vanem, kes ei saa teiselt toetust, saaks selle toetuse riigilt, kes siis nõuaks isalt sisse võla, nii nagu ta nõuab sisse maksud ja trahvid. Et vanem, kes kasvatab puudega last, saaks omavalitsuse peale loota kogu aeg ja iga päev. Ja need, kes tahavad lapsi saada, aga seda mingil põhjusel ei saa – nende heaks peaksime riigina tegema kõik, et nende unistus täituks.
Kõik peaksid saama endale oma lapsi lubada
Sest vaadake, kui meil oleks selline ühiskond, siis sünniksid ära vähemalt need lapsed, kellest meie inimesed unistavad. Võib-olla selgub, et sellest unistusest piisab rahvuse, keele ja kultuuri säilitamiseks.
Muidugi on lihtsam otsida üht ja võimalikult lihtsat lahendust, otsida seda rahast või püüda taunida osa ühiskonna valikuid. Ühiskonna olemust muuta ongi kõige keerulisem. Aga kui me seda isegi ei ürita, siis on me noortel õigus küsida, miks peaksid nad selle riigi, selle rahva säilimisse panustama, kui see rahvas nende lapsi ei armasta.
Minu tütar on 37. Mu noorim poeg on 16. Mu lapselapsed on vanuses 4–10. Ma olen pikka aega saanud kogeda, mis ühe lapsevanema Eestis murelikuks teeb. Ma tahan, et me kõik saaksime endale oma lapsi lubada.
Minu juhtmõte oma tööelu korraldades on alati olnud – ma pean saama endale oma lapsi lubada. Ma olen otsinud ja leidnud, kuidas seda teha. Mul kulus 21 aastat, et jõuda nelja lapseni, millest olin juba koolilapsena unistanud. Ma olen sellega hakkama saanud, aga ma tean ka selle hinda. Ma pidin loobuma unistuste tööst ja tegema tasuvat. Ma tulen katkisest perest, mistõttu mul pole kunagi olnud julgust saada lapsi rohkem, kui ise jõuan mugavasti üles kasvatada, kuigi minu kõrval on olnud laste isad, kellele olen saanud loota.
Ma usun, et paljud Eesti naised ei saa endale täna oma unistustes elavaid lapsi siia ilma tuua. Me saame neid aidata. Aga see on isegi raskem kui majanduse kasvatamine. Võib-olla on see isegi võimatu, aga me täna minu meelest isegi ei pinguta selle nimel.
Kui tahad meie mõtete ja tegemistega kursis olla, siis telli uudiskiri enda virtuaalsesse postkasti: