Kolmapäeval algasid Pariisis paraolümpiamängud, kus astub võistlustulle viis Eesti sportlast. Viis inimest, kes kõik on pidanud pingutama, et olla ühiskonnas aktsepteeritud. Ja siis pingutama veel rohkem, et olla oma alal maailma absoluutses tipus. Matz, Susannah, Egert, Laura-Liis ja Robin – kogu Eesti rahvas elab teile kaasa!
Kas keegi neist võidab medali? Täna me ei tea seda. Pariisis paari nädala eest lõppenud XXXIII suveolümpial meil see seekord ei õnnestunud. Emotsioone – nii häid kui ahastamapanevaid – saime telekate ees kaasa elades ohtralt, kuid medalid jäid seekord toomata. Nii jagubki täna neid, kes ütlevad, et Eesti spordisüsteem on madalpunktis ja peame kogunema kriisikoosolekule. Kas siis on ja peame? Või kuidas üldse hinnata spordi ja laiemalt liikumisharrastuse ja -harjumuse edukust ühest riigis ja ühiskonnas?
30 aastat tagasi arvasid paljud, et Eesti sport ei suuda iseseisvalt, ilma suure Nõukogude spordisüsteemita, häid tulemusi toota. Nii nagu leidus neid, kes ei uskunud ka Eesti majanduse võimesse ilma suure idaturuta hakkama saada. Vastab tõele, et majandus ilma suure avatud turuta ei õitseks, aga õnneks sai üsna ruttu selgeks, et meie ettevõtetele sobib paremini rikas Euroopa ühisturg. Me ei teadnud, kuidas see käib, aga vaatasime ringi, olime ise nutikad, õppisime teistelt, vajadusel kordasime või tegime paremini.
Ka sport ei areneks, kui poleks edasiviivat võimalust teha rahvusvahelist koostööd, õppida teiste riikide spordisüsteemidest, treeningmeetoditest, aga ka spordieetika institutsioonidelt. Oleme seda kõike teinud, kohaldanud võimalikku võimalustega ja tegelikult üsna korralikult hakkama saanud. Spordivaimustus Eestis elab, rahvaspordiüritustel näeme üha rohkem osalejaid nii suvel kui talvel, ka tippsporti püüdlejaid leidub ning põlvkondade vahetus toob neile toeks rahvusvaheliselt hästi võrgustunud treenerid, füsioterapeudid ja muud vajalikud abimehed. Mida kõrgemal tasemel sport, seda enam selliseid abimehi täna ka vaja on.
Tasakaalus spordipüramiid
Kuidas siis kujundada meie spordipoliitikat – või veel laiemalt kogu ühiskonna harjumusi tervislikult liikuda – nii, et oleksime ühel hetkel maailma tervemate ühiskondade hulgas? Ja kuhu mahuvad selles pildis medalid?
Eesmärk peaks olema spordipüramiid, mille alumistel laiadel tasemetel on suur hulk lapsi ja noori, kellele liikumine on koolipäevas sisalduv puhkus vaimsest tööst. Aga siin on ka kesk- ja vanemaealised, kes hoiavad liikudes üleval head tuju ja all Tervisekassa ravikulusid. Vanemad on eeskujuks lastele ja sõprade eeskuju nakatab igas vanuses inimesi. Kui me vaatame meie orienteerumispäevakutel osalejate arvu või kettagolfiradadel igapäevaseid järjekordi, siis lootust on!
Keskmistel astmetel toimetavad üha professionaalsemad harrastajad ja järjepidevalt tippu pürgijad, ja tipus… noh, tipus on meie Suured Eeskujud, lood ja legendid, mida iga rahvas vajab. Lugu ja legend on tihti ilusa lõpuga – saame medali. Aga vahel on lugu ka uskumatu teivashüppetulemus kümnevõistluse sees või poolfinaalipääs ajaga, mis isegi treeneri basseini serval ära ehmatab. Meie neljandaks tulnud laskesuusanaistele elati kogu maailmas kaasa vaat et rohkemgi, kui poodiumile jõudnutele. Lugu on ka Tallinna triatlonil finišeeriv rahandusminister – mitte väheoluline eeskuju ülekuuekümnestele, kuidas hoogu hoida.
Iga aasta saagu olema liikumisaastaks
Kas EOK on see organisatsioon, kes vastutab kogu püramiidi eest? Minu arvates on EOK-l tõesti pistmist kõigi astmetega, kuid näiteks koolispordis leidub kindla peale kaasvastutajaid haridussüsteemis. Algatused nagu Liikuma kutsuv kool või EOK enda Sport koolis on siin head suunanäitajad. Liikumine kui tervishoid on valdkond, kus koostööd tuleb teha meditsiinisüsteemiga. Ja teate, asi ei ole ainult füüsilises tervises – hiljaaegu jäi näppu uurimus, mis tõdes, et kergemate meeleoluhäirete puhul on liikumisest sama palju abi kui ravimitest.
Nii et kui eelmine aasta oli Eestis kuulutatud liikumisaastaks, siis tegelikult ei tohiks meil ühiskonnana olla madalamat ambitsiooni kui see, et iga aasta peab olema liikumisaasta. Teeme ära? Pärast minu ametiaja lõppu Vabariigi Presidendina korraldasin koos Eesti Terviseradadega matkasarja, kus laupäeviti käisime erinevates Eesti paikades kohalike inimestega pikemal jalutustiirul – inimesed tulid, kümnete kaupa, ka väga väikestes kohtades. Sest tegelikult on liikuda ju hea.
Mis on kõiges selles Eesti Olümpiakomitee roll? Arutelu, kas EOK peab ainult olümpiaalade tippudega tegelema või on vastutav ka laiema spordiliikumise eest Eestis, pidanuks lõppema siis, kui EOKga liitus Eesti Spordi Keskliit. Piirkondade spordiliidud on usaldanud mõtet, et üks püramiid, üks struktuur on parem kui eraldi toimetamine, seda usaldust peab EOK samuti õigustama.
Proportsioonid – palju tippsporti ja palju tähelepanu muule – sõltub ka sellest, milliseid koostööpartereid suudab EOK kõnetada. On iseenesestmõistetav, et iga EOK presidendi roll peab olema päevast päeva tegeleda spordi rahastamise tugevdamisega ja laiendada toetajate ringi. Kõikidele EOK liikmesorganisatsioonidele peab olema selge, mille osas EOK appi tuleb ja mille osas on häid lahendusi tarvis leida koostöös omavalitsustega või riigiga ja erasektoriga.
Kuid on valdkondi, kus EOK ei ole mitte koostööpartner, vaid selge eestvedaja ja vastutaja. Kindlasti tippsport – mitte keegi peale EOK ei saa pakkuda süsteemset tuge meie tippudele ja lootustandvatele tippupürgijatele. Vahel on siin vaja olla ehk valivam ja nõudlikum, vahel hinnata toetuseväärilisust ka asjatundjate prognoosi, mitte vaid hooaja tulemuste alusel – aga selgelt siin on EOK see, kes vastutab ja peab suutma olla atraktiivne partner ka võimalikele sponsoritele.
Spordieetika eestvedaja
Teame, et Eesti spordil on olnud mustemaid hetki, kus sponsorid on hakanud muretsema oma maine pärast, kui sportlaste või treenerite kohta on tekkinud spordieetika valdkonda kuuluvaid küsimusi. Võibolla tasub siit ka otsida põhjust, miks meie noorema põlvkonna ettevõtjatele on sporti panustamine kohati vastuvõetamatu olnud. Ka sellepärast – aga peamiselt siiski meie sportlaste heaolu ja turvalisuse pärast – peab EOK olema spordieetika eestkõneleja, puudustele osutaja ja mitte kunagi möödavaataja.
Jah, probleemid võivad olla seotud meie suurte lugude ja iidolitega, aga nagu ajalugu meile on õpetanud, valele ei saa rajada midagi üllast ega õiglast. Iga lapsevanem peab teadma – trennis ei ähvarda tema last ei vaimne ega füüsiline vägivald, Eesti spordis pole kohta kiusule ega ahistamisele, treenerid on koolitatud kaitsma lapsi ja käituma viisil, mis küsimusi ei tekita. Meie antidopingu ja spordieetika sihtasutus on kasvanud ja arenenud, aga ikka on nii, et “jutud ringlevad” vahel kümnendeid, enne kui plahvatab.
Spordieetika valdkonnas kerkib alati ka küsimus, kas võimalused on võrdsed? Maa- ja linnanoortele, Eesti päritolu ja teise kultuuritaustaga Eesti noortele, poistele ja tüdrukutele? Või kas ka 40, 50 või 75 aastastega on arvestatud, kui selles vanuses huvilisi leidub? Sellest aastastki meenub seik ühelt võistkonnaalalt, kus naiste finaalturniiri mängud pandi… reedel kella 12ks. Nii mõnigi neidudest pidi töölt vaba päeva küsima, rääkimata sellest, et toetajaid ja kaasaelajaid selleks ajaks saali saada on pea võimatu. Võibolla väike asi suure pildi juures, aga paraku märgiline.
Kirjutan spordieetikast ja võrdsest kohtlemisest pikemast kui muust, isegi pikemalt kui rahvusvahelisest spordipoliitikast, sest meil on siin kardetavasti pikemgi tee minna kui treeningmetoodikate või tugiteenuste arendamisel. Samas on eetiline sport eeldus, et tippu jõudmise ettekäändel või nimel ei tehtaks katki meie noori – oskamatusest pigem kui pahatahtlikkusest tavaliselt, aga siiski…
Rahvusvaheline mõõde
Kahjuks on sport ka poliitika. Rahvusvaheline Olümpiakomitee on nagu ÜROgi koht, kus tuleb osata suhelda väga erineva maailmakäsitlusega riikide esindajatega. On aeg, et Eesti seaks endale selged ja ambitsioonikad eesmärgid ka rahvusvahelises spordipoliitikas kaasa rääkida. Spordipoliitika kaudu on võimalik kehtestada oma väärtusruumi viisil ja moel, mis toetab meie muude välispoliitiliste eesmärkide saavutamist või vähemasti nende eesmärkide tutvustamist muule maailmale. Mõeldagu Venemaast muidu kui vähe tahes maailma kaugete nurkade spordiperedes – nende puudumine torkab silma ja aitab ikkagi selgitada, et midagi peab olema väga valesti, kui venelasi võrreldes muude paariariikide sportlastega veelgi kaugemale tõrjutakse.
Kui meie spordipoliitika alus on terve, tugev ja turvaline, siis saame kasvatada tippe, ehitades nende ümber meeskondi, mis suudavad pakkuda sama suurmate riikide meeskondadega, võimalusel koostöös rahvusvahelise kogukonnaga. Enamus meie praegusi tippe on kas õppinud USAs, treeninud koos põhjamaade koondistega või muul moel saanud osa rahvusvahelisest teadmisest. Meie treenerid treenivad Šveitsis nii rannavollenaisi kui iluuisutüdrukuid ja laskesuusatajaid, oleme enam ja enam osa parimate teadmiste võrgustikest.
Peame tegema kõik, et need teadmised hästi kergesti jõuaks ka kodumaisesse sporti, et noored ja ambitsioonikad treenerid saaksid võimaluse ka Eestis, mitte vaid mujal. Iga EOK juhi üks peamisi töid on seista spordi rahastamise eest, aga vahel ei olegi asi rahas, vaid põlvkondade ja koolkondade omavahelises konkurentsis. Konkurents on oluline ja vajalik, aga parem, kui see ei kasvaks üle tülideks, mis võivad isegi saada saatuslikuks tervele põlvkonnale mõne ala tegijatele.
EOK-l peab olema roll ja oskused selliseid kasvavaid vastuolusid märgata, tahe ja suutlikkus sekkuda, vajadusel toetada ja innustada alaliite umbsõlmede lahti harutamiseks. Kõik ikka selleks, et koju tuua sportlastele parim tulemus ning läbi selliste eeskujude innustada meid kõiki juba samal õhtul suuski alla panema või keldrist ratast välja lükkama.