Arvamuslugu ilmus algselt 1. septembril ERR-i portaalis
Mõni aeg tagasi jäi mulle kõrva, kuidas Soome president Alexander Stubb vastas Palestiina tunnustamist puudutavale küsimusele. Nimelt ütles president, et kui selline ettepanek peaks temani jõudma, siis ta seda toetab.
Soome poliitika toimimisega kursis olevale inimesele ütleb see, et vähemalt pool aastat on erinevad poliitilised jõud ja riigiametnikud vaikselt omavahel suhelnud, kuulanud maad ja jõudnud arusaamisele. Nimelt kui mitmed teised Euroopa riigid, sealhulgas teised Põhjala riigid, peaksid Palestiinat tunnustama, ei ole Soomel, kes on alati usaldanud rahvusvahelist õigust, toetanud koos Euroopa Liidu teiste liikmetega kahe riigi lahendust ja nõudnud muuhulgas inimõiguste ja sõjaõiguse austamist mistahes konfliktis, eriti teist teed.
Samamoodi toimiti Soome NATO-sse toomisel. Keegi ei jooksnud lipuga ees ega nõudnud kohest otsust. Kõik suhtlesid, katsusid kaaluda argumente, veenda kõhklejaid. Kui riigijuhid sõnumitega välja tulid, oli konsensus juba sündinud.
Olen seda soomlaste arutlemiskultuuri aastakümneid imetlenud, saanud mõnikord osaledagi ja arvan, et just see ongi ühiskonna eestvedajate suurim ametialane oskus: kannatlik kuulamine ja konsensuse ehitamine. Tegelikult mistahes eestvedajate peamine relv.
Selle oskuse omandamise aluseks on teadmine, et mistahes kogukonna või ühiskonna ees seisva probleemi lahendusi on alati palju, kusjuures igal teel ja rajal on oma eelised ja puudused.
Kust peab inimene sellised teadmised saama? Arvatavasti saab ta neid õppida vanematelt, koolis, kusagil vabatahtlikuna koostööd tehes jne. Mida teha aga siis, kui vanemad inimesed ühiskonnas ei ole kunagi õppinud usaldama enda ja teiste teadmisi ning informeeritud arvamust? Kui selle asemel on harjumus leppida, et ülemuse või tugevama sõna maksab rohkem? Kui arutelude valdav toon ei olegi ühiskonnas suunatud konsensuse ehitamisele, vaid parimal juhul enamuse saavutamisele?
Siis tuleb noortel õppida negatiivsest eeskujust. Seegi on täitsa hea meetod, aga ainult juhul, kui noortel ei ole mitte ainult arvamus, et vanemad inimesed korralikult arutleda ei mõista. Lisaks peab neil olema võimalus kusagil õppida seda, kuidas paremini läbi rääkida, kuidas päriselt inimesi kuulata ja kuidas seda võimalikult head ühist suunda ja liikumiskiirust määrata.
Eelmisel aastal alustas kümme kooli Arutleva Kooli programmis. Tänavu tervitame selles programmis 20 uut kooli. Arutleva Kooli programm on Eesti Väitlusseltsi ja President Kaljulaidi Fondi ühisprojekt, mis aitab vajalike tööriistadega nii õpetajaid kui ka õpilasi selleks, et põhjamaine arutelukultuur Eestis kiiremini juurduks.
Oleme koos oma mõttekaaslastega nüüd juba 30 koolis täitsa kindlad, et meie noored tegelikult tahavad ehitada rahulikult üheskoos mõtlevat ühiskonda. Loomulikult ei ole eesmärk erinevate arvamuste tasalülitamine, vaid kõiki kaasa võttes eesmärkide poole liikumine.
Meie kõigi arust on kool sobilik kogukond, kus noortel on tore erinevate ainetundide käigus, ainealaseid oskusi õppides samaaegselt rakendada ka arutelu-, väitlus- ja eelkõige kriitilise mõtlemise oskusi. Lihtne on neid oskusi harjutada mistahes õpiülesandeid lahendades, kui õpetajad on harjunud läbi arutelu õpetatavat kinnistama.
Arutleva kooli õpetajad on harjunud märkama ning õpilastele puremiseks pakkuma probleeme, mille kallal koos kinnistada teadmist, et lahendusi on alati mitu ja parim neist on selline, mis teeb rõõmsaks kõik osalejad. Ei, kõik osalejad ei ole võrdsed, kõik ei panusta kindlasti iga ülesande lahendamisse ühtemoodi, aga kõik saavad vastavalt oma huvidele ja senistele teadmistele alati osaleda lahenduse otsimises.
Kui me korraks mõtleme, mis meile koolis, ülikoolis või tööl hästi selgeks on saanud, siis on need valdavalt asjad, mis ei ole seotud korraks lugemise või tegemisega. Pigem ikka sellised, mille üle tuli omavahel arutada, tuli kaaluda erinevaid argumente ja valida parim lahenduskäik tulemuse saavutamiseks.
Nende hästi selgeks saanud ülesannete hulgas on neid, mille lahenduse üle oleme pikalt ja koos teistega uhked, aga on ka ebaõnnestumisi. Selline on elu. Tagasi vaadates saame kindlasti aru ka sellest, kus võib-olla jätsime kellegi arvamuse, kellegi tähelepanu juhtimise märkamata. Võime näha, et selline otsus põhjustaski vea või vastupidi, otsus probleemi lihtsustada viis hea lahenduseni.
Kõlab nagu mõttetu jahumine ja ajaraisk? Lugege siis veelkord selle artikli alguses toodud kahte näidet Soome ühiskonnast. Arutlev Kool püüab sinnapoole, et ka meie Eestis oskaksime kuulata, konsensust ehitada ja õpiksime noores eas kogemuste varal, et argumenteerimisoskus on see, mis hoiab ühiskonna koos.