See artikkel jõudis lugejateni esmalt minu 6. mai uudiskirjas ning 7. mai Õhtulehes.
9. mai on Eestis vastuoluline päev. Oli ka okupatsiooniajal, sest II maailmasõja lõppu ei saanud tähistada need, kelle jaoks see sõda sai läbi alles aastal 1991, nõukogude okupatsiooni lõppemisega. Seda valu tuli vaikselt kanda ja kantigi. Iseseisvas Eestis on eestlane sellel päeval pigem ikka taastundnud sedasama valu, mida aastakümneid südames tunti. On kergendus, et nüüd on see valu möödas ja ebaõiglus lõppenud, aga valu ei unune. Mitte iial.
Paljudele mujalt endise Nõukogude Liidu aladelt pärit inimestele, kellele nõukogude režiim oli omaseks saanud, on 9. mai olnud ajalooliselt oluline identiteedi osa – päev, mil tähistati oma riigi suurust. Nõukogude Liit mõõtis külma sõja ajal ikka ja alati oma suurust teiste vastu, mitte teistega koos – nii nagu seda teeb Venemaa praegugi. 9. mai meenutas ajaloo lühikest hetke, mil vaba lääs oli teda võtnud kui võrdset või isegi tugevamat ja sellisena austanud ning tunnustanud.
Külmas sõjas, oli see austus väga oluline – selle austuse peale sai ehitada müüte, selle austusega sai varjata riigi tegematajätmisi, vabaduse puudumist ja selle austusekohustusega sai lämmatada küsimusi, kui neid isegi kellelgi tekkis. Omamoodi alaväärsuskompleks, mis nõudis austuse pidevat kinnitamist ja millest sündis Venemaa tänaseni kestev vajadus, et teda austataks või vähemasti kardetaks.
Oleme püüdnud selle päeva tähendusvälja muuta, aga meie eestlaste kogukond ning venekeelne kogukond kumbki sellega nii lihtsalt kaasa ei lähe.
Oleme püüdnud selle päeva tähendusvälja muuta, sest muu Euroopa tähistab mai algul Euroopa päeva, mis on pühendatud vabadusele ja koostööle, välistamaks kõik uued sõjad Euroopas. Aga meie eestlaste kogukond ning venekeelne kogukond kumbki selle uue tähendusväljaga nii lihtsalt kaasa ei lähe. Ütled: „9. mai“ ning valdav osa Eesti inimesi mõtleb esimesena ikka: „pronkssõdur“, mitte „rahu Euroopas“. Ja seda sõltumata tunnetusest, millisel tähendusväljal kuulja peas kumbki sõna parasjagu asub.
Ja ometi on meie iseseisvuse taastamisest möödas juba 30 aastat ehk vabas Eestis on kasvanud terve põlvkond. II Maailmasõja lõpust juba kolm põlvkonda. Kuidas minna edasi nii, et erinevad seltskonnad me ühiskonnas sel päeval ei põrkuks? Et see päev ei tooks igal aastal viha, ärevust ja pinget? Kuidas vältida provokatsioone ja isegi kui neid esineb, nendega mitte kaasa minna?
Ütled: „9. mai“ ning valdav osa Eesti inimesi mõtleb esimesena ikka: „pronkssõdur“, mitte „rahu Euroopas“.
Tegelikult ei ole seis ju lootusetu, kunagi ei ole. Olen aastate jooksul kohtunud väga palju meie noortega, kellele Euroopa päev on tore ja EL Eesti esinduse korraldatud orienteerumis- ning muid mänge täis päev. Aga usun, et tavalisele Kesk-Euroopa inimesele lähedast tunnet – rahuolu, et Euroopa suured on igavesti rahu teinud – ei ole siinkandis kah mõistetud. Sest meie jaoks pole peamine eksistentsiaalne risk olnud mitte see, kuidas Saksamaa ja Prantsusmaa omavahel läbi saavad (kuigi see muidugi on meid alati ka mõjutanud), vaid see, kuidas meie idanaaber end ülal peab.
Ja Euroopa päev kui rahu pühitsemise päev meie inimesi seetõttu niiväga ei kõneta. Tänavu veelgi vähem – rahu pühitsemise asemel täidavad me mõtteid ja uudisteportaale varsti juba kolm kuud jutti talumatud sõjakoledused. Suure osa ühiskonna jaoks on Ukrainas toimuv meie valusa ajaloo kordumine (ja kordamine), kuid leidub ka neid, kes saavad sellest sõjast toetust oma teistsugustele müütidele.
Ukrainas toimuv on meie valusa ajaloo kordumine (ja kordamine), kuid leidub ka neid, kes saavad sellest sõjast toetust oma teistsugustele müütidele.
Nii elataksegi 9. mail Euroopas vastuoluliste isiklike ja grupikuuluvusest tulenevate tunnetega. Alati on elatud. Aga kui elu on rahulik ja läheb ülesmäge, ei taha iga inimene neist asjust igal aastal mõelda. Ja pole ka vaja. Keerulistel aegadel tekivad teravamad tunded ja siis on väga tähtis mitte anda neile tunnetele valimatult voli. Ka aru saamine, et me siin tingimata ühist tähendusvälja lähema paari põlve jooksul ei leia, aitab toime tulla.
Mida teha? Rääkida omavahel. Erinevad tähendusväljad on ja jäävad, aga nad ei pea olema kokkupõrkekursil. On olulisemat teha – kaitsta vaba maailma tulevikku. Arutelu, mitte kokkupõrge sel laetud kuupäeval, aitab meil toime tulla ja meie lastel ületada need eelmise sajandi paradoksid. Elu näitab, et see sajand loob paratamatult omad. Eks siis nendega maadlevad juba meie lapsed ja lapselapsed.
Erinevad tähendusväljad on ja jäävad, aga nad ei pea olema kokkupõrkekursil.
Pisut vähem kui kuus aastat tagasi Riigikogu ees Vabariigi Presidendi ametivannet andes kõnelesin ma samuti lastest ja põlvkondadest. Toona, oma kõige esimese kõnes riigipeana, panin kuulajatele südamele: „Täna sünnivad juba lapsed, kellele on okupatsioon vanavanemate mälestustes. Vaba Eesti lapselapsed. Ma mõtlen täna neile lastele ja omakorda nende laste lastele. /…/ Meie asi on hoida laste usku Eestisse, iseendasse ja tulevikku.“
Siin ongi mu üleskutse saabuva vastuolulise päeva eel kõigile teile, head Eesti inimesed. Sõltumata sellest, millist keelt te oma lähedastega räägite või millise nurgaga on 9. mai tähendusväli teie jaoks – mõelge, millises ühiskonnas tahate, et teie lapsed tulevikus kasvaks ja oma pere looks. Kas sellises, kus kord aastas peab pidevalt valvel olema, et mitte provotseerida või provokatsioonide ohvriks langeda? Või hoopis sellises, kus olles teadlikud erinevatest tunnetest, suudame üheskoos ilma põrkumata ja üksteisele haiget tegemata edasi minna? Ma usun, et see teine on võimalik.